kolmapäev, 30. mai 2018

Elu Ameerikas - tagasi Ohios ja tagasi Eestis

Neljapäeva hommikul viisin veel viimased asjad garaaži, mis maha jätsin ja kohvri Kirsika kätte ning asusin teele Orlando lennujaama suunas. Viimasel nädalal rentisin omale auto, sest esiteks oli see väga odav ja teiseks oli nii palju asju vaja organiseerida, et oli nii lihtsam. Kolmandaks pidin ma nagunii lõpuks orlandosse minema ja selleks oli ka autot vaja. Hommikul olin ma muidugi täiega tilulilu, ah aega on ja elu on lill ja lõpuks jõudsin lennujaama tund 20 enne lendu alles. No mis Sa teed.. õnneks on spirit selline lennufirma, et mitte mingit vahet ei ole, mis kell Sa lähed, seal on alati meeeeegapikk järjekord ja järjest hõigatakse lendude nimesid ja võetakse inimesi eelisjärjekorda. Ma sain ka sinna, loomulikult. Läksin läbi kontrolli, mis võttis veel mingi 25 minutit ja ega mul ikka veel kiire ei olnud, läksin veel hommikusööki ostma. Ühel hetkel vaatan, et võõras number helistab. Olgu mainitud, et ma ei vasta mitte kunagi võõrastele numbritele. Ma ei vasta omadele ka. Ma vihkan telefonikõnesid. Igal juhul sellele otsustasin vastata ja helistajaks oli stjuardess lennukilauast, kes küsis, et kas mul muidu läheb veel kaua, et ma ainus inimene lennukist puudu. Hahahaha oh shit! Õnneks selleks hetkeks olin ma juba teel väravasse ja üksnes kaks väravat eemal. Kusjuures, ma ei olnud hiljaks isegi jäänud, vaid järjekordne omadus spiriti firmal on see, et nad lõpetavad pardale mineku alati megavara ära, et lennujaamast ruttu plehku panna. 


Lend ise oli mõnus, õhku läksime nii sujuvalt, et poleks aknast näinud, poleks uskunudki, et lendame. Alla tulime küll selle eest topelt hullu pauguga, aga ega kõike head elus ei saagi. Kaks tundi hiljem olin maandunud Columbuses, Ohio pealinnas. Sealt panin vut vut autorenti (ma pole elus nii palju autosid rentinud kui viimase seitsme kuuga) ja võtsin endale järgmise beebi, milleks sel korral oli miski Ford, mis muideks, oli väga asjalik ja mõnus auto, nägi välja nagu Toyota Prius. 

Panin siis GPSi mulle antud aadressi, sest mu hostpere ju vahepeal kolis Ohiost Texasesse ja siis tagasi Ohiosse ehk seal majas nad enam ei ela, kus me kõik koos elasime. Uus koht on sõna otseses mõttes keset põldu, 15km raadiuses ei ole mitte ühtegi poodi ega tanklat ega midagi. Aga neil on bassein. Keda huvitab mingi kaubandus, kui on olemas bassein eksole?   Muideks, kui pileteid Ohiosse broneerisin, oli mul väike hirm, et ikkagi viis aastat on möödas ja mis siis, kui see kohtumine on megaveider ja siis olen seal mingi kaua ja muudkui on veider. Seega otsustasin minna ainult viieks päevaks, testima. Etteruttavalt ütlen, et eksisin rängalt, mul oleks vähemalt kahte nädalat seal vaja olnud. 

Niisiis jõudsin kohale ja esimese asjana nägin Graeme, kes ei olnudki enam kahene, vaid juba seitse ja kes seletas mulle, et issi magab, sest ta oli öösel tööl ja et tema õde on ka kodus. Meenutan, et kui mina nende juurest lahkusin, ütles Graeme cars ja trucks. Järgmiseks nägin Brutust, minu paharet, kes meie esimesel kohtumisel pistis nahka terve skittelsite paki ja oksendas siis valge vaiba ühtlaselt punaseks. Brutus hüppas mulle põhimõtteliselt sülle, vähemalt üks tundis mu kohe ära. Evie tuli ka kallistama ja kui Adami üles ajasime, kallistas ka tema. Ja ma ei oska seletada, mis tunne see oli, aga ma kuidagi tundsin, et ma olen kodus. Tagasi kodus. Kohas, kust ma poleks kunagi pidanud lahkuma. 

Evie ja Graeme võtsid mu kohe üle, näitasid tervet maja, mu tuba, näitasid nende tubasid ja keldrikorrust ja näitasid isegi Lottet ja Albertit, mis mu ema neile tõi peaaegu kuus aastat tagasi. Musta ja valge koera multikas oli neil ka alles ja Evie ütles, et ta mäletab, et me vaatasime koos ja arutasime, mis nad teevad (sest selles multikas ei räägita), aga ta ei mäleta täpselt, mis me rääkisime. Ma ei pea vist mainimagi, kui heldinud ma seal olin.. ta mäletas.. 




Ülejäänud õhtu veetsime niisama rääkides ja pulli tehes, korra käisime basseinis ka, neil on soojendatud bassein ja 30 kraadiga on see ikka jumala kasutu, haha. Meie Florida bassein vähemasti oli külm. Lõpuks, kuna päev oli üsna pikk olnud, vajusin lastega koos kümne ajal magama. Olgu mainitud, et voodi oli megamugav ja nad isegi olid samad voodipesud sinna pannud, mis mul olid viis aastat tagasi, et kodusemalt panna mind tundma ning hommikul näitas kell käe peal, et magamise kvaliteet oli 5.0/5.0. Magasin nagu beebi. 


Reedel veetsime päeva 75% basseinis. Ikka vees ja väljas, vees ja väljas, vees ja väljas. Jõhkralt palav oli. Isegi süüa ei tahtnud ja nautisin täiega neid külmkappe, mis olid täis mõnusaid jooke. Adam pakkus alguses kohe cocat mulle, ütlesin siis, et mul võõrutusravi, pole üle 200 päeva lonksugi joonud, ütles, et olen tubli laps, haha. Küll aga olid neil mingid maitseveed, sidruni ja laimi ja mango või melon või midagi säärast. 


Mingil hetkel käisin sõitmas, pidin poes käima ja sünnipäevaks kraami ostma, seega avastasin. Ja ilma naljata sõitsin 31 minutit, et jõuda esimese poeni. No ikka jumala põllu peal elavad. Õnneks see 30min sõitu viis mind kuskile linna, kus olid kõik asjad olemas, mida mul vaja oli. Kui koju tagasi jõudsin, olid külalised juba kohal ja aeg basseinipeoks. See on ikka elu, reedeti basseinipeod kodus. Täiega lahe oli see, et Amee oli tellinud Subwayst terve kandiku võikusid, aga need olid valmis tegemata, ise pidi kokku panema. Niimoodi maitses isegi veel paremini. Üks külalistest oli ka Amee õde Ashley, kellega ma juba vana tuttav olin ja nii istusime temaga basseini ääre peal ja ajasime juttu ja ta küsis, et kas jään nüüd USAsse ja ütlesin talle, et jah, ma arvan küll. Kui olin selle välja öelnud, sain aru, et see oli esimene kord, kui ma seda tegin. Ja see oli hea tunne. 

Pidu kestis päris kaua, kuna mehed vaatasid veel korvpalli ja minu tuba oli kohe elutoa kõrval, seega sain neid hõikeid veel pikalt kuulda, aga samas ei seganud, sest kui mina tahan magada, siis mina magan. Evie tuli ka minu tuppa, vaatasime kõrvuti tahvlitest filme, tema Potterit, mina vapraid ja ilusaid, sest mul oli vaja Eesti osadele järgi jõuda. Ma vaatasin mingi 20 osa ühe õhtuga hahaa. Debiilik. 




Laupäeva hommikul veetsime lastega veidi aega ja siis seadsin oma rooli Cincinnati poole, linna, kus ma elasin. Tee peal sinna ühel hetkel lõi südamesse täiega valu sisse, mõtlesin, et ohoh, mis nüüd siis ja järgmisel hetkel nägin, et järgmine kiirtee exit oli see lennujaam, kust mind ootamatult koju saadeti. Ma olin nii šokis, mida keha nagu, keha sai kohe aru, et siin kohas ei ole head mälestused. Teekond mu kodust Cincinnatisse oli 2.5 tundi sõitu, nii et üsna pikalt sai tsillida. Linnas käisin Taste of Cincinnati üritusel, mis oli foodtruck festival, sarnane sellele, kus Aussis kogu aeg käisin. Ma ei tea, kas väljas oli nii palav, et ma väga süüa ei tahtnudki või ei paistnud midagi isuäratavat, aga ostsin ühe väikse pulled pork burksi ja friikad ja elasin rõõmsalt edasi. Limonaadi ostsin ka (Limpa, hahaha). Jalutasin niisama ringi, leidsin endale kohalikud sõbrad, kellega me pikalt rääkisime reisimisest ja üks paar ütles, et nad on 35s riigis käinud, ma ütlesin, et ma olen 49s, aga nemad olid käinud kõikides osariikides ja mina olen ainult 13s käinud. Seega ütleme nii, et olid nad minust reisimisega siiski ees, aga mul kõva 20 aastat minna nende vanuseni ka. Mingil hetkel sain oma targa peaga aru, et kui ma kohe ei liigu, saan ma väga märjaks, seega jätsin sõpradega hüvasti ja liikusin autosse tagasi. Kusjuures, samal hetkel kui ma parkimismajast välja keerasin, tuli siuke padukas taevast alla, et autod jäid tee ääres seisma, sest mitte midagi ei olnud võimalik näha. No ei olnudki, ma mõtlesin ka, et vapsee pull ikka. Aga vaikselt, 30miili tunnis me seal kiirteel kõik koos uisutasime, lootuses, et kedagi alla ei aja. Poleks näinud ka ausalt öeldes, kui keegi oleks teel olnud. 






Järgmine peatus oli mul Dayton, kus toimus Vanessa sünnipäev. Vanessa on üks mehhiklane, kellega koos me oma aupairi teed käisime. Me ei olnud küll mingid hullud bestikad, aga selline kogemus ühendab automaatselt ja ikka tahaks näha nii öelda omasid. Kui ma kohale jõudsin, olid paar inimest juba seal ja üldse kogu pidu oli nii mõnus ja nii ameerika, kõik rääkisid juttu, kõik olid sõbralikud, muusika mängis, rahvas tantsis, pool rahvast oli basseinis, millest mina targu loobusin, sest üks Ohio omadustest, mida Floridas ei ole, on see, et seal läheb õhtul kõvasti külmemaks. 22 kraadi lausa ja mul oli paks pusa seljas, värisesin seal. Lõpuks kella kahe paiku ma enam ei jõudnud üleval olla ja pugesin magama ära. 



Ps! Ma ei joonud mitte ühtegi alkohoolset jooki, Fort Lauderdale oli nii valusalt meeles. 

Hommikul ärkasime mingi kaheksa ajal esialgu, üritasime pilti ette võtta ja loobusime siis, jäime uuesti magama ja ärkasime kell 2. Jutustasime Vanessaga pikalt, et mis teinud oleme ja kuidas elu läinud on ja teistest, kes meiega koos olid ühes grupis. Arutasime, et naljakas, kui palju on neid tüdrukuid, kes tulevadki aastaks USAsse, teevad programmi ära ja lähevad koju tagasi ega mõtle kunagi, et tahaks tagasi tulla. Ja siis oleme meie, kes ei suuda enam lahkuda. 

Mingi kella nelja ajal sain lõpuks sealt minema, et minna tagasi Cincinnatisse, kus me kohtusime Hamediga, ühe mu sõbraga, kellega me viis aastat tagasi natuke deitisime. Me isegi arutasime, et miks me ära lõpetasime kohtumised, aga me ei suutnud kumbki meenutada, mis juhtus. Vähemalt jõudsime sinnani, et see oli viga. Täiega naljakas oli see, et Hamedil on ramadan ja erinevalt mu teisest sõbrast (mul ainult kaks on, kes sellega tegelevad haha), kes võtab asja üsna lebolt, võtab Hamed seda nii tõsiselt, et reaalselt päikesetõusust päikeseloojanguni ta ei söö, ei joo (isegi mitte vett), ei tohi lõbutseda ja ei tohtinud isegi mind kallistada või puudutada. Kui ringi jalutasime, pidin peaaegu trepist alla kukkuma ja siis ta automaatselt haaras mu järele ja ütles pärast, et ma tegin meelega, haha. Käisime mööda Cincinnatit ja Newporti, mis on muideks täiesti teine osariik juba, üle silla. Väljas oli sigapalav, aga mõnus oli ikka. Lõpuks käisime ühes raamatupoes, ma lugesin raamatut ja ootasime, et päike looja läheks, et me saaks sööma minna. Lõpuks kella üheksa paiku see juhtus ka ja siis läksime ihopi pannkooke sööma, njämmmaaa! Istusime seal mõne aja ja lõpuks vist mingi 23 paiku hakkasin koju sõitma, jaaa, kaks ja pool tundi. 







Mis on USAs sõitmise juures megahea, on see, et hetkest, mil kiirteele keerasin, panin püsikiirusehoidja peale ja ei võtnud seda järgmised kaks tundi maha, sõida lihtsalt otse ja katsu kitsedele mitte otsa sõita. Kogu moos. Lihtne. 

Kui nüüd oleks võinud arvata, et pärast selliseid kahte päeva võiks viimase päeva rahulikult võtta, siis oh ei. Kuna Ameerikas oli Memorial Day, mis on mälestuspäev kõikide nende sõdurite auks, kes on sõjas ja USA vabaduse eest elu kaotanud, siis olid kõik vabad ja saanud teada, et lapsed lähevad järve peale barbequele (kuhu mind ka tegelikult kutsuti) Amee vanematega, siis võtsin vastu Vanessa kutse minna Cedar Pointi, mis on lõbustuspark nagu Kings Island Cincinnatis, kus ma mäletatavasti käisin lõpuks 5x nädalas. 

Niisiis esmaspäeva hommikul ärkasin jälle kell kaheksa, et lastega veidi aega veeta enne kuniks laiali lähme ja kümne ajal läksid nemad oma üritusele ja mina sõitsin rõõmsalt kaks tundi jälle kuskile suunas ja ees ootaski päev lõbustuspargis. Kusjuures, ma iga kord mõtlen, et mille kuradi pärast ma sinna lähen, mulle ei meeldi need asjad üldse, mul on alati pärast paha olla, aga vot nagu kutsutakse, kohe lähen. Alguses ei suutnud me sõpradega üksteist leida, seega kasutasin aega targalt ja sõitsin paar sõitu üksinda. Esimene oli lebo, teine väristas mu pead nii räigelt, et ma arvan, et mul veel täna ka pea valutab selle pärast. Pilt allpool sellest teisest sõidust. Hahahaa. Kolmas sõit oli aga mu lemmik, otse üles ja oooootseee alla. Sarnane oli ka Diamondback Kings Islandil, kuhu ma julgesin alles juunis minna (kolisin Ohiosse septembris), sinnamaani võtsin hoogu. Pärast seda sõitu saime lõpuks üksteisega ühendust ja saime kokku, Vanessa oli koos Luisi ja Megumiga, kellega ma juba sünnipäevapeol kohtusin. Esimene Peruust, teine Jaapanist. Megalahe paar. Kui nendeni jõudsin, selgus, et mingi tropp sõitis autoga elektriposti pikali ja nii oli terve park ilma elektrita. Inimesed olid atraktsioonide peal kinni, me õnneks olime maal. Otsustasime siis minna lõunat sööma hoopis ja jalutasime pargist välja, läksime mööda randa Fridaysse. Tellisime hunniku sööki laua peale ja nautisime Vanessa sünnipäeva. Paar tundi hiljem mõtlesime tagasi parki minna, et vaadata, kas nad on oma elektri tagasi saanud. Pooleldi olid, osa atraktsioone jäidki kinni lõpuni välja. Tegime mõned sõidud, saime vees märjaks, aga nautisime ikka ning valisime lõpetuseks ühe sõidu, mis alles sel aastal avati. Seal oli ka järjekord kõige pikem, üle tunni ootasime. Kõige pealt, kui järjekorda läksime, ütles tädi mulle, et ma pean koti panema kappi, et sellega mind ei lasta sinna peale. Mul oli pisike kott, mis terve päeva oli minuga kaasa sõitnud. Sain juba aru, et see on mingi hull sõit. Järgmiseks jõudsime üles, siis öeldi, et tagant taskutest võtke asjad välja, sest need lendavad lihtsalt minema. Eee.. okei. Ja kui juba vagunis istusime, küsis keegi, et mitu korda pea alaspidi käib ning mees ütles, et neli. Lõin mõttes risti ette. Ja oi blinn, kui see sõit lõpuks lahti läks, üles ja alla, paremale ja vasakule, keer pea alaspidi, veel üks keer, jälle üles, jälle alla. Selleks hetkeks, kui mul pilti tahtis juba taskusse visata, sain aru, et üks pea alaspidi peab veel tulema. Tuli ka. Oh jeerum. Lõpuks, kui sealt välja saime, ütles Luis: “Lõvi, kuidagi vaikseks jäid.” Hahaha, ta kutsus mind lõviks, sest ma ärplesin päev otsa, aga mul reaalselt oli süda nii paha. Meenus, et Floridas aitas limonaad selle tunde vastu ja nii skoorisin endale ühe tee peale, natuke aitas ka. Kui hakkasime ära minema, otsustasime klienditeenindusest läbi käia, et näha, mis nad selle elektrikatkestusega ette võtavad või mida kompensatsiooniks pakuvad. Pakkusid ei midagi muud kui kogu raha tagasi. Vapsee! Võtsime muidugi vastu ka. Meid tegelikult eriti ei kottinud, me nagunii läksime sööma, aga kui pakutakse, siis miks mitte. Seega lõpuks selgus, et saime selle lõbusa päeva vapsee tasuta. Elagu Ameerika. 












Poole kümne ajal saime lõpuks sealt pargist minema ja ma kihutasin koju, sest Amee saatis sõnumi, et Evie lubas mu ära oodata. Ootas ka. Jõudsin viisteist minutit enne keskööd koju, läksin ta tuppa, lobisesime pikalt. Lubasin, et tulen tagasi ja pikemaks ajaks, et sel korral me ei jõudnudki eriti koos olla. Ja lubasin sünnipäevaks draakonikomme ka saata. Nii me istusime seal voodi peal, mina pisarad silmas, Evie pisarad silmas ja lubasime, et hoiame ikka ühendust. Mõtlesin, et eelmisel korral hüvasti jättes nemad ju ei saanudki aru, mis see tähendab, aga sel korral teadsid nad täpselt, mida see tähendab ja seda kurvemaks see olukorra tegi. 

Nõnda lõpuks ma magama läksin, et napilt kolm ja pool tundi hiljem ärgata ja sõita tagasi Columbusesse. Mu keha isegi ei viitsinud enam protestida, nagunii magada ei lasta ja kõik on pekkis. Niisiis lahkusin oma kodust ja sõitsin jälle kaks tundi lennujaama. Sel korral olin tublim kellaaegadega, jõudsin ikka peaaegu kaks tundi varem kohale ja jõudsin rahulikult tsillida ka lennujaamas. Muidugi, kui ma olin ära kaalunud oma kohvri, mis oli 17kg (tohtis olla 8kg) ja saanud teada Kirsikalt, et mu suur kohver on ka mõned kilod ülekaalus, olin valmis, et maksan lennujaamas lihtsalt paar sotti ja muud varianti ei olegi, asju nii palju lihtsalt. 


Kui autot läksin ära andma, küsis mees seal, et tead ka, palju Sul limiidist (1000 miili ehk 1600km oli limiit) puudu jäi? Naersin, et 20 miili vist. Ütles, et ei, 15. Ehk ma sõitsin viie päevaga 1600km ära, normaalne inimene. 

Lennukis jäin magama enne kui lennuk üldse õhku tõusis ja kaks tundi hiljem olin tagasi Orlandos, kus ootasin tund aega oma kohvrit ja leidsin siis teised John’s Islandi inimesed, kes tulid hommikul Vero Beachilt klubibussiga. Sellepärast ka mu kohver Kirsika käes oli. Lennujaamas selgus halva üllatusena, et minu tehtud nali “ega see Tallinn pole, kust üks Lufthansa lend päevas läheb” oli täiesti reaalsus ja nii polnud meil mingit varianti oma kohvreid ka seitse tundi enne ära anda. Naistepead otsustasid, et Calin jääb kohvreid valvama ja meie lähme linna, Cheesecake Factorysse. Mina, Kirsika ja Catalina. Nii tegimegi. Nautisime viimaseid margariitasid, sõime pizzat, salatit ja lõhet ning sättisime ennast lennujaama tagasi, kaasas pizza Calinile ja hunnik juustukooke ka. Lennujaamas saime veel paar tundi närvitseda, sest vahepeal olid kõik käinud oma kohvreid kaalumas ja olukord oli kergelt öeldes trööstitu. Kui suured kohvrid saime lõpuks õigetesse kaaludesse, siis väiksed olid 10 ja 13 ja 14 ja 17. Üsna hea komplekt. Ainus lootus oli see, et neid ei kaaluta. Ma ei saa jätta mainimata, et neid ei kaalutudki!!!! Mida õnne! Mul lisaks käsipagasi kohvrile oli suur seljakott ja väike seljakott ja kilekott, mille sees oli neli jopet ja no neid üldse ei kottinud. Olgu jumal tänatud, sest seda 20kg üleliigset stuffi poleks mul absoluutselt mitte kuskile panna olnud ja plaani C mul ka polnud. Ükskord elus skooris Lufthansa mult kümme boonuspunkti. 


Turvakontrollid läksid minul libedalt, Calinil mitte nii väga, ma andsin viimasel hetkel juustukoogid tema kätte ja see turvadele väga ei meeldinud, haha. Loksutasid koogid nii läbi, et karbist ei paistnud enam midagi välja. Me neljakesi läksime samale lennule ja lennuväravas kohtasime veel ühte islanderi ning sättisime siis ennast lennukisse, kus napilt pärast õhku tõusmist jäin ma magama ja magasin järgmised viis tundi. Isegi õhtusöögi magasin maha. Lihtsalt null energiat. 


Ja ma ei saa aru, mis ajast Floridast Saksamaale lendab üheksa tundi? Eluaeg on seitse olnud, haha. 


Igal juhul Saksamaal siis tsillisime veel veidikene neljakesi koos ja järgmises terminalis läksid meie teed lahku, rumeenlased ühes suunas ja eestlased teises. Istusime napilt tunnikese ja oligi aeg lennukisse minna, mis Tallinnasse lootusetult hiljaks jäi. Lennukis jäin magama samal hetkel, kui maha istusin ja ärkasin ainult selleks, et süüa võileib ära, juua mahl ära ning magasin edasi kuni koduni. Tallinnas saime kohvrid kätte ning väljaminnes leidsin ukse eest õhupallide ja šampusega Kariina, keda oli nii-nii-nii hea näha! 

Jätsime Kirsikaga hüvasti, mis oli täitsa kurb, sest seitsme kuuga ühte seiklust läbielades saime tegelikult väga lähedasteks ja kuidagi imelik on mõelda, et nüüd järsku päeva pealt teda enam pole mu elus. Aga järgmiste seiklusteni ja võib-olla kunagi viib meid meie tee jälle kokku. 


Edasi jooksime Kariinaga mu isa otsima, kes mulle lahkelt järgi tuli ning jõudnud koju, avasime šampuse ning napilt hiljem jõudsid ka Karolin ja Alvar, maailma parima sushiga Sushi Plazast, mida me nautisime mõnuga. Mina eriti. Teate, kui hästi maitseb Su lemmiktoit, kui Sa pole seda seitse kuud saanud? Ühesõnaga, õhtu oli imetore ja mul oli hea meel, et minu jaoks olulised inimesed olid ka minu kõrval olemas kohe kui koju jõudsin. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar