kolmapäev, 2. mai 2018

Elu Ameerikas - Tagasi New Yorgis

Laupäeva hommikul või öösel tegelikult algas meie teekond New Yorki. See oli minu jaoks väga eriline reis, sest just New Yorgist algas minu teekond ja minu armastus Ameerika vastu. Ma olen pärast seal elamist ja kohutavat pettumist sinna paar korda küll tagasi jõudnud, aga kunagi varem ei ole ma sinna nii avatud südamega läinud. Ma tõesti ootasin seda väga. Niisiis, pärast tööd kiired kaks tundi und (sest just sellel õhtul otsustati, et ma peaks kella 23ni tööl olema) ja kella kahe paiku algaski teekond Fort Lauderdale'i. Meie ees sõitsid poisid, kes läksid New Orleansi ja Cosmina-Tudor, kes läksid Chicagosse. Kuidagi juhuslikult juhtus nii, et ligi 10 John's Islandi töötajad läksid reisile täpselt samal päeval. 


Lennujaama jõudsime üsna napilt, pidime otsima veel parkimiskoha ning seal läks omajagu aega, seega lennujaama sisse astusime me kell 6 ja lend läks juba kell 7. Järjekorrad olid ülemõistuse pikad ja kuigi ma ei kahelnud kordagi, et me ei jõua, siis Julia üsna murelik nägu pani korraks ikka värina enda sisse ka. Etteruttavalt ütlen, et jõudsime kenasti.


Lennukis muidugi vajusime mõlemad kohe magama, selge oli see, et päev tuleb sisukas ja enne järgmist keskööd magama ei saa. Julia magas lahedalt üle minu kogu aeg, küll pea minu õlal, küll pea minu süles ja ise teona rullikeeratult tooli peal.

Maandusime me pool tundi enne lubatud aega, aga kuna lennujaamas oli error ja me ei saanud kuidagi lennukiga terminali sisse sõita, istusime siis kannatlikult ligi 40 minutit. Kapten kogu aeg ütles, et täname kannatlikkuse eest ja ma lõpuks ütlesin vaikselt, et ma ei ole enam kannatlik, liigumeeee.. 

Lõpuks saime terminali, sealt saime kohvri, otsisime transfeeri ja läksime autorenti, kus me passisime jälle ligi tund aega, sest neil oli seal 100 broneeringut ja inimest, aga ainult 40 autot. Pakuti suuremat autot. Küsisin noormehe käest, kas ma näen välja nagu naine, kes sõidab minivaniga New Yorgis? Moosisin seal seda kutti ühte ja teistpidi, lõpuks saime omale auto kätte. Kusjuures, avastasin alles pärast reisi, et ma ühtegi pilti sellest ei teinudki. Aga oli siuke oranž linnamaastur, tutikas, 35 miili sõitnud, väga äge ja väga mõnus. Rentimiseks. Osta ei tahaks ma sellist mitte kunagi, täiesti mõttetult väike, pagasnikusse mahtus üks kohver ja vsjo. 

Auto käes, viis meie teekond Harlemisse, kus me kohtusime mu sõprade - Sigridi ja Oliveriga! Ja ma sain kohukesi, mesikäpa šokolaadi, makroone, vana tallinnat, oh myyy! Nii nii nii äge. Ja muidugi sõpru näha oli ka megaäge. Nende juurest edasi sõitsime Karli juurde, kes on Oliveri sõber New Yorgis ja nii me kambakesi seda päeva avastama hakkasimegi. 

Esimene peatus oli Hoboken, New Jerseys, kus otsisime parkimiskoha, panime auto sinna, kusjuures parkisin nii väiksesse auku, et Oliver ja Karl lausa plaksutasid mulle, et ma hakkama sain. Wupiduu, on ikka üks asi, milles ma olen nii pagana hea. Edasi läksime lihtsalt jalutasime ringi, käisime ühes pubis söömas ja mimosasid joomas, käisime Carlo's Bakerys, mis on minu ühe telesaate lemmiku Cakebossi kohvik. Ma olen seda saadet nii kaua juba vaadanud ja ausalt öeldes - need küpsetised võtsid sõnatuks meid kõiki. Nii nii nii head! Kallid muidugi olid ka, aga korra elus, polnud hullu. 

 


Sain väikese üllatuse ka hoopis Eestist, kust mu sugulane ja tema tulevane kaasa saatsid mulle kutse nende pulma. Eks see on olnud siiani ka minu peamine põhjust suveks Eestisse minekuks, aga ametlikku kutset saada oli ikka väga armas. Alguses Sigrid andis selle mulle, siis küsisin, et mis see on, aga järgmisel hetkel sain juba aru, olin ju ise neil aidanud seda kujundust valida. Ühesõnaga, väga väga armas hetk. 


Hoboken ise jättis meile väga hea mulje, üliarmas väike linnake, mulle meeldis jalutamisrada vee ääres ning muidugi meil vedas väga ka ilmaga. Päev enne oli New Yorgis 7-9 kraadi, meie saabumispäeval aga juba 16 kraadi. Muidugi, Florida 30ga võrrelda ei anna, aga ei olnud päris Alaska ka. Kui olime kohvikust oma koogid ära ostnud, jalutasime ühte pargi moodi kohta ja pidasime seal väikese pikniku - oma saagiga.  


 












Edasi otsustasime me sõita "korraks" läbi kaubanduskeskusest ja siis päikeseloojangut vaatama minna, aga lõppes see sellega, et me sealt kaubanduskeskusest kuidagi õigel ajal minema ei saanud ja lõpuks päike läks üldse pilve taha ja me nautisime järgmises kohas hoopis vaadet Manhattanile ja Vabadusesambale. Shopping oli minu jaoks selles mõttes edukas, et ma olen mitu kuud omale uut Guessi nahktagi otsinud, kuna eelmine, viis aastat tagasi ostetud, andis lihtsalt otsad ja Fort Lauderdale ja Miami poed jätsid mind pika ninaga ja siit ma selle leidsin. Tegelikult leidsin lausa kaks. Ma ostsin tegelikult ühe, aga siis Sigrid näitas mulle veel ühte poodi ja seal oli üks veel armsam ja nii ma mõtlesingi, et ah savi, lähevad siis mõlemad. Muidugi teises poes jäeti mu jopele turvaelement külge ja ma pole seda tänaseni ära saanud, seega kui kellelgi on ideid, kuidas koduste vahenditega selle ära saab, siis olen suur kõrv. 

Niisiis, nagu mainitud, läksime me kuskile parki, mille nime ma jään võlgu, kust avanes lummav vaade Manhattanile ja kuigi väljas pärast päikeseloojumist läks meeletult külmaks, tuli seda trotsida ju ometigi, sest vaade oli nii ilus. 














Kui kõik tiirud olid käidud, oli kõigil külm ja kõht tühi, otsustasime kodupoole sõita ja McDonaldsisse minna. Kui ma selle aadressi gpsi sisse panin ja see 45 minutit sõitu näitas, mõtlesin, et ma hakkan nutma. Ma ei saanud üldse aru, kuidas me ennast nii pärapõrgusse oleme sõitnud, et kodu nii kaugel on. Mis seal ikka, tuli ära sõita. Mis puudutab üldse sõitmist New Yorgis, siis seda tegin ma elus esimest korda ja kuigi ma üpris kindel endas ja oma oskustes olen, siis seal ikka paar korda tõmbas südame alt jumala külmaks, kui keegi teine mingeid ajuvabasid liigutusi tegi või ise ennast kuskile kinni olin sõitnud. Pole just nalja asi see New York. 

Lõpuks jõudsime kottpimedas McDonaldisse ja ühtegi parkimiskohta polnud, aga ma panin meid kuskile suvalisse kohta seisma, ohutuled peale ja sööma me jooksimegi. Vero Beachil asub McDonalds hästi ajuvaba koha peal, mis on põhjustanud selle, et ma seal ainult 2x elus käinud olen ja kui ma kedagi kunagi palunud olen, et lähme (autoga on see normaalses kohas), siis kõik ignoreerivad ja ma lubasin Juliale, et nüüd New Yorgis ma söön oma isu täis, sest New Yorgis on ju McDonalds iga jumala nurga peal. Õnneks autot ära ei teisaldatud ning mingi hetk pärast ühtteist viisime Karli koju, viisime Sigridi ja Oliveri koju ja läksime oma kodu otsima. 

Meie kodu probleem seisnes selles, et see oli korter kuskil tänavate vahel ja kolm tänavat enne ja pärast polnud mitte ühtegi parkimiskohta. Tuli vastu võtta karm otsus, et keskööl lähme viime rendiauto tagasi. Seega tassisime oma asjad tuppa, istusime autosse tagasi, viisime selle ära ja sõitsime uberiga koju, kella ühe ajal oli lõpuks võimalus magama jääda. Õnneks oli voodi nii hea, et magasime mõlemad kordagi ärkamata hommikuni. 

Teisel hommikul oli meie plaan osta metrookaardid (valikuks sai 7-päevane, limiidita ja 33$), sõita linna, korjata peale kuskilt kontorist meie netist ostetud hop on/off bussituuri piletid ja minna siis bussiga sõitma. Kusjuures, bussipiletid ostsin Groupon veebilehelt ja maksin 39$ kahele, kohapeal oli hind 59$ ühele. 

Bussituur kestis 2.5 tundi ja sõitis läbi kogu Manhattani, nägime ära olulisemad punktid ja kuulsime huvitavat ajalugu ja juttu giidilt, minu meelest väga asjalik. Ma küll ei olnud esimest korda seal ja kõik polnud minu jaoks nii huvitav, aga bussiga sõita mulle meeldib ja miks mitte kuulata tarka juttu ja ilma nautida. Nii väga kui saab 15-kraadist ilma nautida. 













Nagu eelnevatelt piltidelt näha võib, on New Yorgi üks põhiomadustest see, et kogu aeg tuleb vaadata üles. Sellest saab kohale jõudes kohe aru, tänavatel puudub täielikult gpsi jälgimine, telefon saab napilt kilomeetri raadiuses aru, kus Sa oled ning päike paistab näkku vähe. Näed küll ülevalt kõrgelt, et päike peaks olema, aga vot ei ole. Ja majad on oi-oi-oi kui kõrged. 

Meie tolle päeva eesmärk oli minna One World Trade Centerisse, mis oli üks vähestest asjadest, kus ma ise käinud ei olnud, sest seda lihtsalt polnud viimane kord, kui mina seal käisin. Tegemist on uue kaubanduskeskusega nende kahe asemel, mis 9/11 lennukitega puruks kõmmutati. Eks see, mis nende majadega juhtus või ei juhtunud, jääb saladuseks veel pikaks ajaks, aga mina olen üks neist, kes ei usu, et see oli ühe mehe töö. 

Jalutuskäigul sinna leidsime jäätiseauto, mis oli roosa ja mis müüs pehmet jäätist ja issand, mu silmad läksid kohe särama - aasta tagasi samal ajal sõitsin ma ise sellise autoga mööda Austraalia tänavaid ringi. Autos olev mehike muidugi eriti ilusaid jäätiseid välja ei võlunud ja pagana kiirelt sulas pihku ära ka, aga saviiii, ma sain pehmet jäätist jäätiseautost! Milline rõõm!



Ja veel üks peatus enne torni ronimist oli restoran, mille me koos valisime, mingi Itaalia temaatiline. Mainin siinkohal, et söögikohad olid meil üldse väga mõnusad, väljaarvatud kõige viimane, aga sellest juba hiljem. Sel korral oli siis valikuks Itaalia restoran, kus oli ülimõnus teenindus, proovisin esimest korda elus salatit nimega tri-colore, millest sai kiirelt mu uus lemmik, üritasin seda endale igas järgnevas restoranis sebida. Lisaks sõime pastat, minu oma oli nii rikkalik, et 75% sellest jäi taldrikule ja sellest oli kahju, aga samas ära söödud osa vähemalt oli imemaitsev. 

PS! Ärge laske ennast hindadest heidutada, selle restorani omapära oli see, et kõik road olid mõeldud jagamiseks. Väga lahe idee! 




Edasi siis jalutasime oma sihtkohta. Napilt ukse ette jõudnud, leidsime, et seal oli veebiaadress, kust sai pileteid ette osta. Küsisime turvamehelt, miks see meile kasulik on ja ta näitas sees olevat järjekorda, ütles, et kui meil piletid olemas, siis seal seisma ei pea. See oli päris hea argument meile ja lisaks andis turvamees meile veel sooduskoodi ka, nii et saime päris palju odavamalt pileti. Hurraa! 

Ma mainin siinkohal, et meil üldse vedas sellel reisil pea kõigega, kõik tuli nii hästi välja ja toimis. 

Kogu selle torni külastus jättis mulle kustumatu mulje! Kogu see show nende enda poolt oli megaäge, juba liftiga ülessõites nägime väga lahedat filmi, üleval näidati veel, vaade oli lihtsalt wow ja isegi liftiga pärast alla tagasi sõites oli mõnusalt kokkuvõttev filmike. 





Mälestusmärk lõhutud tornidele, need kaks nelinurka on täpsed asukohad eelmistele keskustele





Kui olime üleval tiiru ära teinud ja alla tagasitulnud, leidsime ennast miskist kaubanduskeskusest, ka seda eelmisel korral ei olnud. Ma hakkasin seda kalaks kutsuma, see valge luustik meenutas täiega kala mulle. Hiljem lähemalt vaadates mõtlesin, et äkki hoopis lennuk? Vot ei teagi. Väikese peatusega kohvipoest skoorisime endale kuumad joogid ja läksime siis mälestusmärgi juurde. Seal olin varem käinud, aga mulle meeletult meeldib selle asja idee ja see näeb nii ilus välja ka, seega tahtsin kindlasti uuesti minna. Julia ütles, et talle väga ei meeldi mälestuseks tehtud asjad ja kuigi see on väga ilus, ei tahtnud ta seal näiteks mitte ühtegi pilti teha. 




Järgmine peatus oli meil Highline, mis on vanale raudteele ehitatud park sisuliselt. Keset linna, saab seal jalutada majade vahel ja kuigi minu meelest oli üsna naljakas, mismoodi see tee inimeste korteritest mööda läks, nii et kenasti kõike seest nägi, siis tegelikult oli see päris armas. 








 Selleks hetkeks oli kell juba üle kuue tiksunud ja kuna Julia pidi oma sõbrannaga kokku saama kella poole kaheksa ajal, asusime teele. Julia on orienteerumises üsna lootusetu, seega mina olin ta pea, silmad, käed, mis puudutas kuskilt kuhugi mujale minekut. See-tõttu me ka sel õhtul koos läksime. Viisin tema ta kokkulepitud kohta ära ja läksin siis ise hoopis Coney Islandile, mis on üks väga äge koht piltide järgi, seal on suur tivoli ja rand ja mõnus ajaveetmise koht. Kahjuks jäi mul märkamata tõsiasi, et see toimib ainult valges ja kuna mina sinna üsna hilja jõudsin, olid atraktsioonid juba kinni. Jalutasin niisama mööda poode ringi, leidsin megaägeda kommipoe (kõik kommipoed on ägedad tegelikult) ja skoorisin endale fries before guys (friikartulid enne kutte) kommid, mis on minule loodud. 





Edasi otsustasin minna Applebeesse sööma, kuna väljas oli parajalt külm ja ega mul muud suurt ju teha ei olnudki. Pandi mind ühte lauda istuma, tellisin endale ühe margariita. Teenindaja küsis näpuga pildile näidates, et kas ma tahan dollaritat. Ma ütlesin jajah, mis iganes see poleks. Pärast selgus, et see tähendas, et kokteil maksis 1 dollar!!! Miks ta varem ei öelnud? Ma oleks kümme tükki neid seal ära joonud. Igal juhul minu kõrvallauas istusid ameerika-venelased ja lõugasid seal ja tegid paar head nalja ja ma siis ka naersin. Neid oli kolm. Ühel hetkel läksid kaks tükki suitsu tegema ja kolmas hakkas minuga rääkima. Mina ikka, sõbralik nagu ma olen, rääkisin vastu. Mõne aja pärast muutus noormees aga väga tüütavaks ja ebameeldivaks ja mu teenindaja, kes oli umbes minuvanune tüdruk, tuli kükitas mu kõrvale maha ja küsis vaikselt, kas ma tunnen ennast ebamugavalt, et ta paneb mu mujale lauda istuma. Mida teenindust nagu? Ütlesin, et ja, see oleks tore ja järgmisel hetkel tuli manager ja ütles kõva häälega "Me paneme Su teise lauda istuma, me sulgeme seda osakonda siin." Ja nii ma saingi ülejäänud õhtu rahulikult omaette istuda. 

Tellisin endale prae, kus olid ribid, steik ja friikartulid ja steik oli täiesti valesti küpsetatud ja ribid olid nii vürtsised, et ma neid süüa ei saanudki ja teenindaja märkas ka kohe, et midagi ei toimi ja kui ma olin öelnud, milles asi on, võttis ta terve mu prae ära ja lubas uue tuua. Uue liha oli megamaitsev, ribid olid endiselt vürtsised, nii et kastme äravõtmine ei aidanudki, aga polnud hullu. Jätsin talle lõpuks 10$ tipiks, lihtsalt nii hea meel oli sellise teeninduse üle. 

Julia sain ma ka mingi üheteist ajal kätte ja sõitsime koju ja jõudsime sinna lõpuks ikka alles pärast keskööd. 

Kolmandal päeval oli meil planeeritud hommikuks mõnus jalutuskäik Astoria pargis, mis asus meie elukoha kõrval. Muidugi, olles Central Pargis käinud, ei avaldanud see mulle mitte mingisugust muljet, aga igasugused rohelised pargid ja mõnusad jalutuskäigud meeldivad mulle siiski, seega oli hea algus päevale.



Teel metroosse sattusime mingisugusele Kreeka tänavale, hästi palju lippe lehvis akendes, kõik poed-restoranid olid kreeklaste omad ning inimesed, kes vastu tulid, meenutasid samuti just selle rahvuse inimesi. Päris huvitav. 

Metrooga sõitsime me taas linna, et vaadata üle selline vaatamisväärsus nagu Brooklyn Bridge. Minu jaoks üks ägedamaid asju New Yorgis. Nii massiivne, nii ilus, samas nii rahulik. Pikkus ühest otsast teise on 1.4km ja jalutasime neid meetreid rahulikult, jällegi ilma nautides, sest sellega vedas meil samuti. Nendele, kes esimest korda lähevad, ütlen lohutuseks, et see meeletu rahvamass on ainult linnapoolt minnes mõned meetrid, keskel on juba vähem ja Brooklyni poole peal saab rahulikult üksinda tsillida. 







Kui olime ühest otsast teise jõudnud, jalutasime läbi pargi ja käisime ka Brooklyn Heights pargis, kust avaneb siis vaade sillale selle alt. Sealt leidsime järjekordse ägeda restorani, kus lõunatada, jälle itaalia juurtega ning jäätisemaja, mis jättis väga hea mulje väljast, aga seest ostetud jäätisekokteil polnud mitte midagi erilist ega mäletamist väärt.






Kuna restorane Brooklyni sillast üle tegelikult oligi ainult paar tükki, siis valisime selle, mis jättis hea mulje ja kus oli palju inimesi. Teenindajad olid ülimõnusad, kokteilid-veinid maitsesid hästi ning toit oli suurepärane. Muidugi selle koha arve oli ka meie reisi kõige suurem, aga kui ikka küsitakse, kas soovite magustoitu ja menüü asemel tuuakse näha kõik magustoidud valmistehtult, siis on raske öelda ei. Julia valis juustukoogi, mina creme brulee, mis põletati valmis otse mu silme all. Jälle väga positiivne ja äge kogemus! 









Olles siis kõige olulisema nii-öelda ära näinud, sõitsime metrooga linnasuunas tagasi ja käisime korraks mööda Rockefelleri keskusest, kuhu ma alguses plaanisin ka üles minna, top of the rock nimeline vaatepunkt on seal, aga pärast eelmise päeva maailmakeskust ei erutanud mind mitte ükski ülesminek enam. Seega käisime all ringi, leidsime Eesti lipu ja hunnikus nartsisse. Kusjuures, siinkohal märkus mu emale, et see koht, kust meie Eesti lipu leidsime, oli sel korral tühi, sest suveperioodil on lipud Rockefelleri keskuse juures, aga kui sinna kuusk pannakse, viiakse kõik lipud sinna teise parki. Jälle huvitav. 





Edasi tuli teha väike vahepeatus kodus, riietevahetus ja sõitsime juba linna tagasi, et minna skoorima New Yorgi katusebaaridesse. Kui koju hakkasime minema, enne metroopeatust, lendas mu metrookaart tuulega ühte auku, see polnud kanalisatsiooniauk otseselt, aga seal oli metallist võre peal ja kaart vajus sealt vahelt läbi ja teha polnud enam midagi. Ma olin nii kurb, aga mis Sa teed, ju siis oli vajalik. 

Igal juhul linna tagasijõudes läksime esimesena ühte katusebaari, mida meile väga paljude inimeste poolt soovitati, aga me natuke pettusime just see-tõttu, et vaade oli kaetud põõsastega ja nägemiseks tuli kõvasti ronida. Lisaks oli seal meeletult inimesi ja õues oli parajalt külm, seega kõik käisid ringi jõuluvana kostüümi meenutavates punastes hommikumantlites, mida klubi poolt siis seal jagati. Restoran ise asus kinnises ruumis ja ilusama vaatega, aga ei jätnud see meile nii palju muljet, et sinna jääda. Kiire googeldus ja olimegi juba teel teise. 






Järgmine koht asus Times Squarele palju lähemal ja kuna meie huvipunkt oli ka sinna jõuda tol õhtul, läksime meelsasti üle vaatama. Teine koht meeldis meile palju rohkem, hinnad muidugi mitte nii väga. Üks jook maksis 24$. Püha issand jumal, haha. Aga vaade oli ilus ja istumisalad olid ka mõnusad. Ka sinna ei jäänud me kauaks, sest kiire vestlus Sigridiga andis meile märku, et me oleme samas kohas ja nii kohtusime nende poolt valitud Dominose pizzas. 






Mõni aeg hiljem saime siis Sigridi ja Oliveriga kokku, käisime pizzat söömas. Elu kallim pizza, neil läks kahe peale 50 dollarit!!! Ja no ega ma ise saa rõõmsam olla, mul läks 22$. Meganaljakas, Vero Beachil tellisime Kirsikaga kaks pizzat + kohaletoomine + tipp ja maksime alati 20$. No maitses hästi ja kuna see oli meie viimane võimalus koos olla ja eesti keeles rääkida, siis nautisime seda väga. Lõpuks, kui hüvasti pidime jätma, siis meie Sigridiga olime jumala rõõmsad ja ütlesime, et tsauuu, kuu aja pärast näeme ja Oliver siis kallistas mind ja ütles megakurva hääle ja näoga: "Tsauuuu.." 

Nii kurb hakkas. 

Meie Juliaga aga läksime edasi Times Squarele, et seda hiilgust pimedas ka näha. Minu meelest see ongi pimedas ägedam ja õnneks Juliale paistis ka meeldivat. Veetsime seal mõne aja, lihtsalt istusime ja hingasime sisse seda suurlinna õhku ja vaatasime inimesi, kes kõik kuskile kiirustasid. Kui hakkasime koju tagasi tulema, otsustasime, et lähme vaatame korraks uuesti seda kohta, kus mu metrookaart lendu läks paar tundi varem ja avastasime, et tuul oli selle natuke lähemale lennutanud augule, kust põhimõtteliselt oleks saanud käe sisse panna küll. Seisime seal ja arvutasime, kui suur on tõenäosus, et selle kätte saaks kuniks tuli üks noormees küsima, kas me vajame abi. Seletasime talle siis olukorra ära, vahepeal juba tulid tänavapuhastuse noormehed ka abi pakkuma ja uskuge või mitte, nad saidki selle kaardi kätte! Ma tahtsin seal samas õnnest nutma hakata. Vot, mis on Ameerika. 








Koju jõudsime jälle kesköö paiku ja vajusime üsna kiirelt. 

Neljandaks ja viimaseks päevaks olime planeerinud rahuliku kulgemise. Hommikul pakkisime kõik asjad kokku, tänu väga toredale hostile saime kohvri jätta korterisse ja käia linnas ringi ilma selleta. Esimene peatus oli meil kesklinn, et otsida natuke söögikraami ja minna siis Central Parki piknikku pidama. Valisime mingi ökosmöko kohviku, kust muideks sai väga värsket ja head kraami ja ma nägin Mait Malmsteini! Mida pekki, New Yorgis, suvalises kohvikus. Muidugi eestlasele omaselt ma midagi ei öelnud, piilusin niisama, et mis tema ostis. 

Edasi jalutasime ühte alkoholipoodi, ostsime vahuveini ning mina skoorisin endale McDonaldsist järgmise eine. Jumal teab, millal jälle saab. Pargis kõndisime natuke aega ringi ja leidsime suurepärase nurgakese, kuhu maha istuda. Lõpuks pärast mitut päeva ringijooksmist oli meil aega niisama istuda ja nautida ja üksteisega rääkida. Väga tore oli.











 Kuna Julia suurimaks sooviks New Yorgis oli näha Vabadusesammast lähedalt, lubasin talle, et kui meil lõpuks jääb aega üle, siis lähme üritame. Ma olen üsna palju lugenud foorumitest, kuidas oodatakse kolm tundi paadi järjekorras ja siis kolm tundi kohapeal järjekorras, et pärast paadile tagasi saada ja see tundus minu jaoks nii mõttetu ajaraiskamine lihtsalt. Igal juhul pärast piknikku me sinna poole linna sõitsime, et proovime siis. Esimest korda elus oli mul hea meel, et keegi tänaval tuli midagi pakkuma, sest saime päris hea tuuri, mis kestis tund aega ja 30$ ja sõideti sambale päris lähedale, Julia sai näha ja oma pildid ning mina sain samuti näha ja paadisõitu nautida. See mulle meeldib väga. 

nii külm oli, appikene




Kui kõik vaatamisväärsused said vaadatud, läksime veel viimasesse restorani, mille kohta oleks võinud netist natuke lugeda, oleks kohe näinud vigasid, mida nüüd omal nahal tundma pidime. Teenindus oli olematu, keegi ei viitsinud vaeva nähagi, lõpus muidugi selgus ka miks. Nimelt oli 18% tipiks automaatselt juba arvestatud. Me küll ütlesime, et ei ole nõus maksma ja võtsime selle summa ka tseki pealt maha, aga nad tõprad võtsid selle ikkagi arvelt maha. Kirjutasin halva arvutuse igale poole, aga kasu ei midagi, sest nagu öeldud, neid arvustusi on juba kümneid neil seal. Mis seal ikka, midagi pidi ju halvasti ka minema, muidu olekski liiga roosiline reis olnud. 


Ja nii meie reis läbi saigi. Sõitsime veel korterisse, võtsime kohvri, tellisime uberi ja läksime lennujaama. Sel korral olime aega natukene paremini arvestanud ega pidanud järjekorras hullult kartma, et maha jääme. Lennujaamas istusime veel mõne aja oma terminalis ja oligi aeg minna. 

Mulle meeldis meie reis väga. Mulle meeldis, et klappisime väga hästi, kõik õnnestus väga hästi ja ilmaga vedas meil rohkem kui oskasime unistadagi. Mis ilmselt kõige olulisem, mulle meeldis meelerahu minu sees, ma tundsin lõpuks, et olen selle linnaga rahu sõlminud ja et ma olen üleüldse rahu sõlminud kõige sellega, mis minuga viis aastat tagasi Ameerikas juhtus ja mis mind elurööbastelt üsna välja tahtis suruda. Lõpuks tundsin, et ma olen õnnelik ja on aeg jätta asjad seljataha. 

Tegin ka paar fotot võrdluseks aastast 2013 ja nüüd.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar