teisipäev, 29. mai 2018

Elu Ameerikas - minipuhkus ja töö lõpp

Nonii, see maikuu nüüd libises küll sõrmede vahelt läbi kiiremini kui liiv ja aeg on võtta otsad kokku selleks korraks. Ma juba eelmises sissekandes mainisin, et kõik läksid järjest John's Islandilt ära ja nii läksid ka Zee, Aureja ja Simona, kes kõik olid mulle väga väga olulised. Pidasime maha viimase peo Riversides koos Kellie ja Dorienega (mu lemmikud ameeriklased), pidutsesime nii, et maa oli must ja keegi midagi aru ei saanud. 



Vahepeal sai ka Eurovisioon vaadatud, otsustasime seda teha koos Hanaga, kes on Tšehhist pärit ja kellega me ka väga hästi läbi saime terve hooaja. Vedasime enne lauluvõistlust kihla, kas Eesti või Tšehhi saab kõrgema koha ja olgu mainitud, et tema võitis. Võitjalauluga oli meil nii, et mida rohkem sangriat jõime, seda rohkem meeldima hakkas. 

Pärast showd otsustasime me kinno minna ja läksime vaatama filmi Overboard, mis oli selline tüüpiline komöödia-armastus-draamafilm, aga õnneks meie konditsioon oli selleks filmiks väga sobilik ja nii jäime mõlemad väga rahule. Pärast läksime ka Friday'sse sööma ning niimoodi me viimase päeva koos veetsimegi. Järgmisel päeval läks Hana tagasi Euroopasse.




Pidasime tööl emadepäeva, andsime kõikidele naistele roose ja nad olid nii õnnelikud. Ise saime ka pärast neid, kui tahtsime. Mulle meeldis, teistele rõõmu teha ja teistele meeldis, et lilli sai. Kõik õnnelikud. 


Saime korralikud kaks nädalat paduvihma, ikka selline vihm, et maa ja taeva vahet ei näinud ja kõik oli nii märg, nii märg. Naersin, et Florida üritab kodutunnet sisse tuua, et ei oleks nii suur kontrast. Muidugi, ma üldse ei saa siin õiendada, Tallinnas on ju lausa suurepärane ilm olnud viimastel nädalatel. Naljakas oli see, et ostsin omale mingi hetk siit jope, Eestisse ja pakkisin selle kohe kohvrisse ära. Kes oleks osanud oodata, et pean selle välja otsima, sest lihtsalt nii märg on väljas?  Nii palju minu plaanist pruunina koju tulla ja teised kadedaks teha.


Viimasel hetkel sain töölt veel kolm päeva vaba päeva, mis jäidki mu viimasteks ja mida ma kasutasin kohe rõõmsalt Fort Lauderdale'i minekuks, et Triinu ja Lilyga hüvasti jätta. Triinul olid veel sõbrad Eestist-Soomest ka külas, seega oli meid kohe hunnik ja väga lõbus. Õnneks Fortis oli ilm natuke ilusam ja korraks saime ikka basseini ääres ka käia. Traditsioonide kohaselt käisime ka sushi buffees, kus sel korral sõin ma oluliselt rohkem magustoite ja muid aasia roogasid kui sushit. Lily matsutas krabijalgasid kahe suupoolega ja ma vaatasin šokeeritult seda pealt. Mida last.. 

Mul oli hull suhkruisu ja siis rääkisin mitu tundi Triinule, et ma nii tahaks limonaadi, et kust ma saan limonaadi. Triin küsis: "Mis limonaadi? Limpat tahad vä?

HAHAHAHA. 

Ühel õhtul käisime Triinuga koos Yolos, naisteõhtul, kus kõik naised jõid tasuta ja kui esialgu tõotas tulla armas õhtu veiniga, otsustas mingil hetkel "purjus-mina," et tekiila on palju parem mõte ja nii veetsin ma terve öö ja järgmise päeva ainult vannitoa vahet joostes. Mul oli nii paha olla, et ma võtsin kõik tabletid ja rohud ja asjad vastu, mis Triin mulle andis ja lõpuks soovitas emps kummeliteed juua, nii et ma ei tea, mis mõjus, aga eluvaim see sisse ühel hetkel tuli. Nii 3%. Mul oli lausa nii halb olla, et ma otsustasin, et järgmised 150 päeva ma enam ei joo. 

PS! Boonusena sain ka sünnipäeva kingituse, imeilusad kõrvarõngad, täielikud lemmikud nüüd.  








Kui ma Fortis lõpuks eluvaimu sisse sain, seadsin rooli Vero Beachi poole, et Lexusega kokku saada, aga ta lasi mu üle, nii et lõpuks läksime hoopis Aurejaga kinno Deadpooli vaatama. Järjekordne ajuvabadus film, aga noh, populaarsed asjad tuleb ära vaadata, et oskaks seltskonnas rääkida. Hiljem muidugi kohustuslik Friday's õhtusöök ja see-järel hüvastijätt, sest järgmisel päeval läks Aureja ära. 


Sõbrake West Coursel

Väga tabav meie töö jaoks

Vahepeal toimus ka John's Islandi intervjuu Leedus, see sama, kus mina eelmise aasta juulis käisin. Sel korral oli mul elevus vist isegi suurem, sest päris mitu mu sõpra olid ka seal esindatud ja ma tundsin teatavat pinget-survet, kes neist ikkagi tööle skoorib ja kui nad töö saavad, kas mind ennast oktoobris tagasi kutsutakse. Kogu pinge sai languse napilt mõne päeva pärast intervjuud, kui klubi põhiboss tuli minu juurde köögis, olles mind kusjuures lausa otsinud, et mulle öelda, et nad palkasid kõik mu sõbrad ja palkavad minu ka tagasi. Oooooo blinn! Ma kilkasin ja hüppasin seal köögis nagu väike laps, pisarad olid ka silmas - KÕIK MU SÕBRAD! Nad palkasid üheksa uut eestlast ehk järgmisel aastal on meid siin kokku kümme. KÜMME! Jeerum, nalja saab. 

Mis minu jaoks aga eriti südantsoojendav oli, oli see, et nii vahendusfirma Ismira kui ka John's Island olid väga tänulikud mulle, et ma nii palju inimesi intervjuule sebisin. Mu boss lausa rääkis memberitele, kuidas tema käis Leedus, tuli esimene kandidaat, ta küsis, et kas tead kedagi John's Islandilt ja tema vastas "Jaa, Gerlit." Mõtles siis, et oh, vot kui tore. Tuli järgmine kandidaat, küsis temalt, kas Sa tead kedagi John's Islandilt? Vastus: "Jaa, Gerlit." Ja nii kuulis ta minu nime seitsmelt inimeselt enne kui esimene ütles, et ei, ma ei tea Gerlit. Hahahaa.. 


Ja nii jõuamegi otsapidi mu viimasesse töönädalasse, kus tegelikult oli üksnes kaks tööpäeva ja need möödusid mõlemad väga lõbusalt. Ma olin küll täiega kurb, sest ma üldse ei tahtnud ära minna, aga teadmine, et ma tulen tagasi, aitas küll kõvasti kaasa. Mis sest, et nüüd viis kuud ilma nende ägedate inimesteta olema peab. Niisiis teisipäeval ütlesin kõigile klubis tsau-pakkaaa, kolmapäeval pakkisin asjad kokku ja neljapäeval lendasin juba Ohio poole. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar