reede, 11. mai 2018

Elu Ameerikas - sünnipäev, sõprade lahkumine ja lõpuks lõdvem graafik

Naljakas, et iga jumala kord, kui kuskilt lahkumine lähemale jõuab, on tunne, et aega lihtsalt ei ole ja tahaks kõike teha, aga 24 tundi päevas on meile kõigile võrdselt. 

Aprilli lõpus oli mul sünnipäev, mis oli planeeritud väga ägedaks ürituseks, millest pidi tulema aasta pidu ja nii-öelda mu viimane, sest ennustaja kunagi ütles mulle, et 27-selt ma suren. Ma siinkohal mainin ka, et ma ei usu sellesse üldse ja nüüd meil on uus plaan, et 28nda sünnipäeva teeme suurelt ja siis võtame toosti selle ennustaja nimel, et boojakaaa, ma olen ikka veel siin. Mu ema täiega vihkab, kui ma sellest räägin või seda mainin, aga siinkohal on paslik öelda, et ennustaja ütles ka, et ma abiellun kellegagi, kellega ma uuesti kokku tagasi lähen ja kui nüüd mõni mu eksidest just järgmise nelja kuuga minuga abielluda ei kavatse, siis ei sure ma kuskile. 

Igal juhul, detailidesse laskumata, rikuti mu pidu kellegi poolt väga ära, nii et napilt kolm tundi enne algusaega istusin ma oma toas põrandal, nutsin ja järgnevad kaks tundi kõndisin mööda Vero Beachi ringi, sest mul oli tunne, et ma lendan kohe koju ja mul täiesti ükskõik, mis sellest kõigest siin saab. Õnneks on mul ülemõistuse ägedad sõbrad siin ja keegi ei lasknud mul kaua kurb olla ja asi korraldati sisuliselt minu eest ära. Istusime alguses maja taga grillialal ning läksime hiljem Riverside'i, mis on põhimõtteliselt ainus koht Vero Beachil, kus tantsida saab. Sain ohtralt kingitusi, sain tantsida, sain juua ja sain oma õhtut täiega nautida. 









Viimasel aprillipäeval sulgesime me beachclubi. Kui meil on üsna palju servereid, kes töötavad mõlemal poolel, siis mina olin 6 kuud järjest täiesti beachclubi tüdruk ja ausalt öeldes tundus üsna hirmutav, et tuleb tööle minna restorani, millest ma mitte midagi ei tea. Viimane õhtu beachclubis oli üsna kiire, järsku avastasid kõik memberid, et nemad nüüd tahaks viimast korda ookeani tulla nautima. Kui pimedaks läks, oli väljas imeilus kuu ja tähed ning seisin restoranialast väljaspool päris pikalt, lihtsalt vaatasin ookeani, kuud ja tähti ning mõtlesin, kui õnnelik ma tegelikult olen ja kui tänulik ma peaks olema sellele võimalusele. Ma muidugi olen ka, ma iga päev tänan kõrgemaid jõude oma elu eest. 

Leidsime viimasel päeval laua alt
 Niisiis lõpetuseks pakkisime me hunnikus asju ära, tegime kõik lauad puhtaks, jätsime omavahel hüvasti, kes lahkusid, jätsime hüvasti kogu köögikollektiiviga, sest 90% kokkadest teise restorani enam üle ei tulnud. 

Uus nädal algas uue töökostüümiga (mis mu ema sõnul on lihtsalt nii palju parem sellest jubedast beachclubi kostüümist, haha) ja ma olin täiesti hullumas, kui väljas oli 30 kraadi ja ma pidin jalga panema sukapüksid, sest just need on osa golfclubi kostüümist.  


Algus oli muidugi raske. Teha mingeid eeltöid restorani avamiseks, kui pole aimugi, kus klaasid on või kus külmkapp on või kust üldse midagi kontrollida. Lisaks täiesti uus menüü ja kokk, kelle pooltest sõnadest ma arugi ei saanud. Kui ma esimest šokist üle sain ja ainult ühe vea terve vahetuse peale olin teinud, tuli julgus natuke rohkem sisse. Õhtuses vahetuses skoorisin endale hunniku kommentaarikaarte, mida memberid kirjutavad, kui nad teenindusega rahul on ja nii võisin esimese päeva üsna edukaks lõpetada ning kõik järgnevad on juba tunduvalt paremad olnud. 

Ja ma ei saa jätta mainimata, et on üks asi, millega golfi omad teevad meile sajaga ära ja see on koostöö. Ma olen täiesti vaimustuses, kui palju siinpool üksteist aidatakse, kuidas kaptenid on serveritega täiesti võrdsed, kuidas managerid teevad nalja ja on omad. Uskumatu. Ja ilmselt just selle sooja suhtumise pärast läheb see üleminek minu jaoks ka lihtsamalt. 

Lisaks golfclubi kolimisele, anti mulle ka graafikus paar vahetust west coursel, kus ma töötasin millalgi kaks korda, aga ma ei mäletanud muud kui seda, et seal sai head sööki. Seal läks mul ka hästi, sain ka kommentaarikaardi ning manager oli minuga rahul. 





Vahepeal on meie graafik tööl läinud lõpuks sama mõnusaks kui see alguses oli, mis tähendab seda, et tööpäevi on nädalas umbes 3. Sel nädalal mul on 4, ülemõistuse palju ikka. Vabad päevad tähendavad seda, et saab palju ringi tsillida. Ja kinos elada. Üks päev ma käisin vaatamas Avenger nimelist filmi, mis on mingi megaäge ja lahe, aga kuna ma pole eelmisi näinud, siis ma ei saanud midagi aru. Ma ei saanud esimesed kümme minutit isegi sellest aru, kas head või halvad surevad ära. Naersime teiste tüdrukutega, et mida kõike tüdrukud oma boyfriendide nimel ei tee, poisid ei tuleks iialgi meiega mingeid printsessi päevikuid vaatama. 


Järgmiseks käisin Aurejaga vaatamas Black Pantherit, sest tema mingeid lolle filme vaatamas ei käi ja see tundus tore ja ausalt öeldes oli ka. Kuigi need kaks filmi olid kaks järjestikku päeva ja siis tundsin küll, et see ulmefilmide värk ei ole ikka üldse minu jaoks. Mulle meeldib loogiliseid ja normaalseid filme vaadata. Õnneks mu ema on samasugune, nii et Eestis saab lõpuks jälle toredaid filme vaatamas käia. 


Sünnipäeva õigel päeval käisin ka kinos ja siis käisin vaatamas filmi I feel pretty ja see meeldis mulle väga. Just see-tõttu, et sealne peaosatäitja oli väga ebakindel oma keha suhtes ja arvas, et ta ei ole kellegi jaoks piisavalt hea ja see ilmselt oli mulle endale üsna südamelähedane tunne. Ma olin ka pikalt väga ebakindel inimene ja sarnaselt filmile ei muutunud minu kehaga midagi, aga muutus mu iseloom, miks ma lõpuks ennast armastama hakkasin. 

Rääkides sõpradest, siis käes on maikuu, mis tähendab, et me kõik lahkume Vero Beachilt. On neid, kes lähevad üles põhja tööle, on neid, kes lähevad koju ja tulevad tagasi ja on ka neid, kellega me ütleme head aega viimast korda elus. Ühtedeks neist olid ka Cosmina ja Tudor, kes pärast kolme aastat Ameerikas läksid tagasi Rumeeniasse ja rohkem nad siia ei tule. Lubasin neile lahkelt, et viin nad lennujaama, mõtlemata selle peale, et me peame sinna minema kell 2 öösel ja ma jõuan koju tagasi magama 5-6 vahel hommikul alles. Polnud hullu, mul missioonitunne oli nii sees, et ei olnud isegi väsinud. 



Ja kuna kõik järjest ära lähevad, siis üritame ka võimalikult palju asju koos teha. Kusjuures, meile korraldati ka John's Islandi poolt hooajalõpupidu, aga ma olin suutnud ennast selleks ajaks kuskile New Yorki lennutada ja ausõna, see oli täielik patt, et mind seal peol ei olnud. Järgmine aasta ma ei planeeri aprilli-maisse mitte midagi, sest ma tahan sinna peole minna! 

Eelmisel reedel käisime tüdrukutega (ja mõne kutiga) SunFestil West Palmis, mis on üsna sarnane meie Weekendi üritusele Pärnus. Ma ei olnud väga vaimustuses, aga rohkem seltskonna pärast läksin ja huvi oli ka, et kuidas see üritus välja näeb. Nägi välja nii, et esimest korda elus lähen vist suvel Weekendile ka. 










Ja ühel õhtul istusime leedukate korteris, tegime täiesti tüdrukuteõhtu, rääkisime terve öö meestest, suhetest, petmistest ja elust. Ma olen ammu selleni jõudnud, et mehi tänapäeval usaldada nagunii ei saa, kõik panevad kõrvalt. Ka need, kelle puhul mitte kunagi ei usuks, et panevad. Nägin seda laeval, näen seda siin, näen seda sõprade pealt, näen seda enda kogemustest. Nii masendav, kui see ka pole. Tüdrukutega jõudsime ka sinnani, et põhimõtteliselt on see naise enda asi, kas ta teab, aga ei tee välja või ei tea ja elab õndsuses. Sest petavad nagunii kõik. 





Ja oi jumal, kui paha meil kõigil järgmisel hommikul oli. Pool seltskonda pidi veel tööle ka minema. Mina õnneks mitte. 

Ja kuna olla oli nii raske, tuli raske südamega veeta pool päeva basseini ääres, et vitamiine saada ning siis muidugi minna kinno. Ma ei tea, mitu korda ma viimase kahe nädala jooksul kinos olen käinud. Sel korral sai valikuks film I can only imagine, mis oli tõsieluline film ja rääkis poja ja isa suhtest, kuidas poeg isa lapsepõlve rikkumise eest hingest vihkas ja kuidas see kõik muutus, kui ta teada sai, et isal vähk on. Ma täiega nutsin seal, kui isa üritas kõike heaks teha, tegi pojale hommikusööki ja poeg marssis minema, nuuksusin omaette, et aga ta ju nii väga üritab.. 

See on üks minu nõrkustest minu meelest, et ma andestan väga kergelt ja mõtlen enamikest inimest kogu aeg head. Üks mu sõbrannadest heidab seda mulle pidevalt ette.  

Eilse päeva veetsime tervenisti Zee ja Aurejaga, hommikul käisime basseini ääres, vahepeal vaatasime Eurovisiooni, siis käisime shoppamas, edasi viis tee pediküüri ja jätkasime õhtusöögiga ning lõpetasime muidugi kinos. Sel korral filmiks Life of the party, mis jälle oli omakorda kurb ja rääkis mehe petmisest (milline iroonia) ja sellest, kuidas naine tõestas kõigile, mida ta väärt on. Ema ja tütre suhetest rääkis ka. Lihtne ja mõnus film.




Kui seelik on liiga lühike


Gigi läheb ka ära täna, seega rohkem ei näegi. Ta ei tea ka, kas tuleb järgmine hooaeg tagasi või ei

Kesköö paiku jõudsime me lõpuks Zee juurde tagasi, aitasin tal natuke pakkida ja lobisesime veel paar tundi. Nii ulme ikka, kuidas inimesed saavad nii lähedasteks ja siis ütled head aega ja ei tea kunagi, kas näeme veel või ei. Zee muidugi peaks tagasi tulema järgmine hooaeg, tal seisab asi selle taga, kas saab uue viisa, kuna tal saab kolm aastat sügisel täis ja läheb koju tagasi. 


Ja nagu ma mainisin, kaks päeva olen siin veetnud Eurovisiooni seltsis ja ma pean ütlema, et mulle sel aastal väga meeldib. Kõik räägivad, et jube kehvad laulud ja nõrk tase, aga mul pole vist kunagi varem olnud finaalis kümme lugu, kes kõik võiksid minu meelest võita, seega ma ütleks vastupidiselt, et minu meelest väga head laulud. Muidugi teisipäeval sain täiesti šoki, kui ma aru sain, et Ameerika on vahepeal ära blokeeritud kõikide Eurovisiooni edastavate kanalite poolt ja siin näidatakse ainult finaali. Nutsin natuke pihku ja vihastasin ja sain siis abi hoopis Õhtulehe kolleegide käest, kes andsid vihje, et soomlased lasevad ülekannet geobloki vabalt. Halleluuuuja! Eurovisioon - siit ma tulen! Kes mulle sel aastal aga meeldivad  - Leedu, Tšehhi, Austraalia, Iirimaa, Iisreael, Küpros, Austria, Aserbaidžaan, Soome, Norra, Taani, Eesti. Oh, lausa 12 tuli kokku. Veel parem. Ma 100% kindel, et üks neist võidab ka.  



Lõpetuseks postiivne uudis jällegi mulle ja mu reisigeenile, sest ostsime Kariinaga ära piletid Kreekasse, kuhu lähme juba 18.juunil, et tähistada meie sõpruse 20ndat aastat. Tundub uskumatu, et me nii vanad juba oleme, aga just nii pikalt me teineteise kõrval käinud olemegi. Tulgu siis äge reis! Jagasime reisi kaheks, veedame pool sellest Korful ja teise poole Santorinil, mis oli minu TOP3 saartest, kui kruiisilaeval töötasin. Heameelega lähen tagasi ja naudin natuke pikemalt 


PS! Juba 19 päeva pärast maandun ma kodus. Hirmutav.