kolmapäev, 18. aprill 2018

Elu Ameerikas - võib-olla nüüd on hooaeg läbi

Nii palju siis sellest, et hooaeg pidi läbi olema ja kergemad töövahetused ees ootamas. Lisaks eelnevale ma isegi ei tea mitmele nädalale, rabasime veel otsa ühe, kusjuures tunde tuli veel üle kuuekümne ja õnneks tänaseks päevaks on ka selge, et suutsime palganumbri väga ilusaks töötada. Meil on palk tunnipalk + jootraha süsteem, mis pole päris Eesti süsteem, aga siiski on seotud müügiga ja rahvamassiga, mis meilt läbi käib. Olgu, vähemalt nüüd võin ma öelda, et hooaeg on läbi, üheteistkümnest vahetusest nädalas sai hoobilt üheksa ja lisaks saadeti mind esmaspäeva õhtul töölt koju, sest kraadiklaas ei näidanud muud kui 100.2F (see on mingi 38 ringis). Ei läinud palavik ära ka teisipäeval ja ei anna ta mulle rahu ka täna, kolmapäeval. Kuna nädalavahetusel on ees ootamas lennureis ja puhkusepäevad, ei olegi varianti pooltõbisena tööle minna, sest New Yorgis võiks ometi terve olla ju. 


Eelmine nädal oli Floridas tornaado, ilma naljata, saime varjumise sõnumeid, nagu filmis ning tuul-vihm peksid nii räigelt, et meil õues olnud asjad lendasid ja päästa polnudki suurt midagi. Tol õhtul, kui tööl olime, mõtlesime kõik, et davaaaai, tuleb lebo õhtu, keegi ei tule restorani sellise ilmaga, eriti kui väljaantud hoiatus, et püsida sees ja leida kelder varjumiseks. No olgu, paar hulljulget suutsid ennast sellest vihmast läbi pressida ja ilmusid siiski kohale. Kella kuue ajal viskas plaks terve maja pimedaks ja tsau elekter. Põnev ju, mis nüüd saab? Õnneks beachclubi köök on varustatud generaatoritega ja köögi töö ei katkenud, golfclub... noh, golfclubil ei jäänud muud üle, kui uksed kinni panna, beachclubi helistada, et nad saadavad kõik oma inimesed meile ning seda siis tehagi. Manager ütles, et järgneva 15 minutiga tuli beachclubi laudadesse panna 200 inimest. See oli nagu Titanic veega täitudes, lihtsalt järjest kõik lauad täis. Mõnedes laudades istusid erinevate perede inimesed, et rohkem mahuks.

Vahemärkusena mainin, et maja oli endiselt pime, ainult küünlad laudade peal põlesid. 

See oli lõbus! Kõigil oli miski 20 inimest korraga vaja ära teenindada ja siinkohal täielik respekt köögile, kes ei keeranud mitte midagi pekki, kõik toidud tulid ülikiiresti välja. Baar natukene jooksis kokku, aga arusaadav ka, 200 inimest tahtsid kõik korraga jooke ja kui tegemist oli vähegi kokteilidega, võtab see ju aega. Inimesed ise olid ülimõistlikud ja sõbralikud, kõik kiitsid meid pärast, et meid on ikka väga hästi välja koolitatud, kaastöötajad jäid kõik rahulikuks, kõik konkreetselt toimis. Naersime, et hea eksam pandud hooaja lõpetamiseks. 


Kohe pärast seda suhteliselt ma haigeks jäingi. Esmaspäev oli tööl üsna rahulik, kliente oli, aga mitte ajuvabalt jooksmist ja Alen tegi minu kulul nii alatu nalja, et ma pole vist kellegi peale nii pahane olnud, ma ei vahetanud terve õhtu temaga mitte ühtegi sõna ja järgmisel päeval tuli ta šokolaadiga minu juurde vabandama. Olukord siis järgmine. Meil on selline jook nagu Shirley Temple, mis on sprite ja pisut grenadilli siirupit. Üks laud küsis aga mingit Roy asja ja minul polnud aimugi, mis see on. Tuli välja, et see on Shirley Temple cocaga ehk siis coca ja grenadilli siirup. Küsisin seda Alenilt ja tema ütles, et see on pooleks, pool cocat, pool siirupit. Mina siis nii tegingi, viisin joogid lauda ja järgmisel hetkel nägin, et Alen on naerukrampides ukse juures. Võttis coca purgi ja tuli lauda ja ütles "Oiii, see jook on natuke magus teil jah?" Ma tahtsin ta maha lüüa seal samas, see polnud üldse naljakas, ta konkreetselt lasi mul klientidele serveerida sitta, sõna otseses mõttes. Kes joob pool topsi siirupit??? Noh, muidugi ma oleks võinud ise ka selle peale tulla, aga ausalt, kui te näeks, mis jooke nad siin joovad (näiteks jäätisekokteili suhkruvatiga, heloouu?), siis mitte miski ei tundu liiga magus. Pärast seda intsitenti arvasid kõik, et ma olen lihtsalt Aleni peale pahane, aga tegelikult läks mul olemine järjest sitemaks ja kui ma lõpuks taldriku maha pillasin, sest keha täiesti süldiks muutus, saatis manager mu allakorrusele kraadima ja kümme minutit hiljem istusin juba bussis suunaga koju. Mis seal siis ikka..


Alates tänasest elan ma oma toas üksinda, kuna Kirsikale aitas sellest jamast. Oma tuba, oma luba, väga äge. Paigutasin juba voodid kokku, nüüd mul lai voodi ja oma garderoob ja sain veel kinnitust, et järgmisel hooajal ma just nii elama hakkangi. Miks Kirsika ära kolis, ei olnud üldse seotud meievaheliste suhetega, sest meie saime viimasel ajal isegi paremini läbi kui enne ja ma just üks päev tabasin ennast mõttelt, et nii kahju, et me varsti laiali lähme. Ta reaalselt on maailma kõige siirama südamega inimene, ta ei räägi mitte kunagi mitte kellestki halvasti ja selle kuue koos elatud kuu jooksul õppisin minagi seda temalt päris palju. Tema muidugi õppis minult teistest halvasti rääkimist ka, sest seda ikka tuli ette. Nii hea oli pahurana kõik talle kõik ette kanda. Igal juhul viimase kuu siis oleme eraldi, tööl ilmselt näeme ikka suhteliselt palju ja koju lendame ikka koos, seega päris hüvasti jätma ei pidanud veel. 

Niisiis, nagu mainisin, laupäevast teisipäevani oleme Juliaga New Yorgis, kus meiega liituvad üllatuskülalised Eestist, hunniku kommide-šokolaadidega mulle ja mõne kingitusega mu Ohio perele. Ei jõua ära oodata, pole juba kuus kuud üksteist näinud. 

Sellest ajast rääkides just täna rääkisin oma kahe sõbrannaga, et kuigi ma olen ringi ju reisinud tegelikult viimased viis aastat, siis nii hästi ei ole mu äraolek kunagi läinud kui sel korral. Mis on väga tore ja positiivne, aga negatiivse poole pealt tekitab see minus ängistust minna koju tagasi. Ma olen alati tahtnud koju minna ja nii ka sel korral, aga mul on kuidagi ahastus peal, et just kui tagasi reaalsusse. Ma tean sel korral, et see on ajutine ja ma olen oma paradiisikohas varsti tagasi, aga ma ei saa midagi sinna parata, et ma vähenevaid päevi pigem hirmuga loen, miski minus lihtsalt nii kardab Eestisse tagasi minna. Ei tea, kas muutunud on teised või olen mina ise, aga hirm on sees, et mis siis saab, kui me enam ei klapi. 

Eks haigena kodus olles tulevad ikka sellised natuke mitte nii positiivsed mõtted pähe. Kusjuures, täna vedasin ennast isegi toast välja, sest kui keha ikka ei lase palavikul minna, on vaja vitamiine ja rohtusid ja värsket toitu. Nii ma Walmartist endale viis koti täit häid asju ostsingi. 
Hullult haige näoga laps



Ja üks asi, millest me töökaaslastega rääkisime mingi aeg. Meil on hullult palju kliente, kes käivad valgete teksadega ja altlaienevatega. Arutasime, kas tõesti ameeriklased toovad need moodi tagasi või olen ma midagi maha maganud ja see tegelikult juba ammu moes ja ainult mina arvan, et kitsad teksad on ainsad tegijad. Igal juhul see pidevate valgete pükste nägemine pani endale ka täiega tahtmise need saada ja nii ühel vabal päeval plikadega shoppamas käisime ja kõik endale valged püksid ostsime. Ei pea vist mainimagi, et need on ühed nendest asjadest, mida ma Eestisse kaasa ei võta, sest need oleks Eestis kogu aeg mustad. 


Ja nagu mulle ikka meeldib blogi positiivselt lõpetada, siis soovin siinkohal õnne Cosminale ja Tudorile, ühtedele mu väga headele sõpradele klubist, kes kihlusid Disneylandis pärast seitsmeaastast suhet. Nii ilus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar