pühapäev, 11. märts 2018

Elu Ameerikas - märtsi teine nädal

Eelmisel korral jäin pooleli õhtus, kus pakkisin oma asju, et minna Fort Lauderdale'i. Pühapäeva hommikul ärkasin erakordselt vara, enda kohta, tellisin uberi ja läksin Enterprise'i autorenti oma kullakallile autole järgi. Kuna kell oli üsna vara, ei jaganud ma kohe makstes matsu, et maksin kuidagi poole rohkem, aga selleks ajaks, kui autosse jõudsime, jõudsin natuke arvutada, et midagi on valesti. Selguski tädikesega rääkides, et 24$ asemel päevas kasseeriti minult 54$. No suhteliselt sama ju? Lõpuks sattus tädi nii hoosse, et võttis mult kõik asjad maha ja maksin 58$ kahe päeva eest ja käisin ära lausa ilma kindlustuseta. Normaalsed tegelased. 


Kui pärast kahte tundi omaette laulmist ja tsillimist mööda Florida kiirteid kohale jõudsin, parkisime auto ära, tutvusin esimest korda Triinu õe Mariga, klappisime esimesest sekundist ja jalutasime kolmekesi siis Royal Big nimelisse pubisse ja alustasime pühapäeva kvaliteetselt - juues piiramatult mimosasid (apelsinimahl + vahuvein) ja süües nämmasid sööke. 

Meiega liitus mingil hetkel veel üks kutt, aga mulle jäi ta nimi lõpuni arusaamatuks ja ma ei saanud üldse aru, kust ta tuli või kes ta oli, aga ta oli päris lahe ja nalja sai kamaluga. Kusjuures, neid "piiramatuid" mimosasid jagus meile ligi viieks tunniks ja lõpuks me sealt neljakesi taarudes Triinu juurde läksimegi. 

PS! See magustoit oli peaaegu nagu s'mores, kes teavad, mis see on - ehk hunnikus vahukomme, sokolaadi, jäätist, küpsist ja sokolaadikastet. Me sõime seda neljakesi ja saatsime ikka üle poole tagasi. Jube kui magus! 




Edasi käisime me CVSis ostmas pealejooki ja snäkke ning läksime siis basseini äärde, et seal oma tegevust jätkata. Pean siinkohal tunnistama, et süütukese elu Vero Beachil võttis täiega võimust ja ei suutnud ma ühel hetkel seda alkoholimaitset oma keelel üldse tunda. Mängisin hoopis Lilyga, kes ka lõpuks seltskonda toodi ning vaidlesin kaasasolnud kutiga teemal relvad USAs, mis läks lõpuks jumala tuliseks ja ma talle ütlesin, et tema argumendid on nii nõrgad, et meil pole mõtet üldse rääkidagi. Kui mõni ameeriklane ütleb, et nende arvukate tulistamiste põhjuseks ei ole absoluutselt liiga kerge relvade kättesaadavus, siis on see ajuvaba. Ma üldiselt ei taha oma nina Ameerika asjadesse toppida, kuivõrd mulle siin meeldib ja õnneks siiani olen kaitseingel õlal käinud ringi ka ja jäänud igasugustest asjadest kõrvale (olin ju Brüsseliski sealse pommitamise ajal), aga see tulistamise teema on ju täiesti selgelt seotud liiga laialdase relvade kättesaadavusega. Saaks nad siis ise ka sellest aru.. 

 
Kui me siis olime natukene istunud, läksime hoopis kõik koos sushi buffeesse. Käisime seal eelmine kord Kirsikaga koos ka - seal on piiramatult sushit. Minu täielik paradiis. Kahjuks sel korral ei olnud olemine kõige selgem, et hunnikus süüa ja ühel hetkel oli selline tunne, et kõik tuleb välja, aga vapralt pidasin vastu. 

Sõime õnneküpsiseid ka, kust sain lause: "Näita oma tõelist palet ainult nendele, kes tõeliselt loevad.


Lõpuks jõudsime koju ja vajusime üsna vara magama, meie Mariga magasime koos diivanil ja no ilma naljata, enne 23 juba mõlemad nohisesime. 

Esmaspäeva hommikul alustasime kohe basseinitiiruga, võtsime veidi päikest ja mina käisin ujumas ka. Lily ja Triin jalutasid ringi nii kaua, ei neile päike meeldi. Nali muidugi. Hiljem otsustasime hommikust sööma minna ja üllatus-üllatus, me läksime sushit sööma. 


 
Edasi läksime Sawgrassi Malli, sellesse, mis on Otepää suurune. Meie Triinu ja Lilyga tegime neljatunnise ringi, Mari jäigi meist sinna maha. Ostsin paar asja, Triin ostis paar asja ja tulimegi targalt koju tagasi. Kodus tsillisime veel veidi ning läksime siis mingisugusesse restorani, kus on esmaspäeva burgeri pakkumine, burger 5$ ainult. Tundus tore. Tellisime siis burgeri, minu oma esimene pidi olema ilma sibulata, friikartulite ja medium rare küpsetusastmega. Noh, polnud hullu, et sibulad olid suured rõngad sees ja burgeri liha oli täiesti well done, no polnud roosat varjugi. Saatsin siis selle tagasi, ütlesin teenindajale (kes oli üsna lootusetu esimesest sekundist peale), et palun tehke ikka roosa liha mulle. Toodi siis uus burger, hunnik sibulat, ei mingeid friikartuleid ja kotlett oli täiesti toores hakkliha. Olukord oli üsna lootusetu ja nii kutsusime manageri lauda, kaua ma taidlen selle üsna sooda teenindajaga. Ütlesin managerile, et see pull on juba ajuvaba siin, ma ei viitsi veel 15 minutit oodata, et kolmandat burgerit saada, et söön oma friikartulid (mis mulle juurde toodi) ära ja aitab sellest. 

Triin muidugi naeris sitaks mu üle, et tema tõi mu toredasse kohta ja vaata mis nüüd siis välja tuli. Mis seal ikka, see oli jumala märk, et mul pole seda burgerit vaja.

Restoranist koju jalutasime, käisime Cheesecake Factoryst läbi, et osta kook Kirsikale, tänu kellele ma üldse minna sain ja siis koju tagasi, parklasse ja läksingi ära. 

PS! Triin tõi mulle Eestist šokolaadi ja küpsist ka, njämmaaaa! Aitäh! 
PS2! Me nägime mallis eestlasi ja arvake, mis me tegime? Jap, me jalutasime minema. Hahaha. 


Valisin kleidi välja endale


Tööst ma sel korral eriti rääkida ei tahagi, räägin ainult paar nalja, mis juhtunud on. 

Üks päev üks server lõhkus küünla ära, selle sama, mille mina kunagi ära lõhkusin. Panin siis tükid kokku ja andsin kapteni kätte, nagu oleks terve küünal. Muidugi, samal hetkel kui ta selle kätte võttis, lendas see kildudeks maha ja siis ta viskas mind selle tükiga, mis tal pihku jäi ja ma sain pildi peale täpselt selle hetke, haha. 


Ma kunagi mainisin põgusalt, et üks raske asi siin on mitte segamini ajada veine, kui kõik näevad ühesugused välja ja ükspäev serveerisingi neli valget veini neljale erinevale inimesele ja täpselt selline see kandik minu ees välja nägigi. Teete vahet? 


Minu shuttle sõber :) Mariuzs
 Kolmapäeval organiseeriti John's Islandi töötajate poolt üks bowlingu õhtu. Too päev tööl oli üsna aeglane business ja mind saadeti juba kell 8 minema. Kelliet õnneks ka ja nii käisimegi koos jäätisekokteili joomas ja kohtusime ülejäänudega veidi hiljem. Bowlingus muidugi selgus, et kõik tunnevad Sprickleyt ja nii saime me mängida hoopis tasuta. 

Pakuti mingit March Madness kokteili, mis oli nii hea ja nii odav, et neid klaase meil ikka käis laua peal sitaks. 





Skoorid muidugi jäid meil üsna kehvadeks, võib-olla just nende jookide tõttu. Üsna arusaamatu oli ka veel see, et kaks rada mängisid omavahel, vahepeal viskasin rajal number 8, vahepeal number 9. Arvuti näitas, kummale poole minema pidi. Täiesti võimatu. Lisaks kohtusime kohapeal ühtede ameeriklastega, üks paar, kutt oli väga äge, tüdruk oli väga veider, aga mis seal ikka. Oma tüdrukutega oli väga väga lõbus ja lisaks liitusid meiega lõpuks managerid ja kaptenid ja kõik tegelased. Lõpuks koju jõudsin äkki kell 1. 

Ja lõpuks paar ilusat vaadet ka meie klubist, ma ei saa sellest lihtsalt üle ega ümber, mitte kunagi. Nii armunud olen lihtsalt! 



Üks päev mind saadeti töölt lõunal minema, sest kapten ütles, et ma näost täiesti valge ja kõhuvalu oli ka selline, et igal võimalusel olin tagaruumis kuskil kägaras ning manager arvas, et kui ma paar tundi puhkan, olen õhtul vinks-vonks. Siinkohal tuli mulle appi Lexus, kes andis mulle oma auto, et ma saaks koju minna. Vastutasuks panin talle autosse üllatuseks jänkukommid ja tankisin ta auto täis. Igal juhul uberiga kojusõites oleks asi palju kallimaks läinud ja see oli temast üliarmas mulle vastu tulla. 

Pärast leidsin, et ta oli snapchati video pannud, nii armas. 


See päris armas lause ja täitsa tõsivärk ka, minu meelest.


Ja lõpetaks siis selle blogi sel korral positiivse noodiga, ma reaalselt peaaegu pillasin telefoni basseini, kui Sigrid selle pildi mulle saatis. Oh neid armsaid sõbrannasid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar