laupäev, 3. märts 2018

Elu Ameerikas - märtsi algus

Alustan tänast blogi õnnesoovide tähe all, sest sünnipäev on nii mu vanaemal kui ka mu parimal sõbrannal! Juba 20 aastat olen alati neid kahte sünnipäeva samal päeval tähistanud ja neid mõlemat sama oluliseks pidanud. 

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Kariina! 




Palju palju õnne sünnipäevaks, kullapai vanaema!



 Edasi hüppame supssups üle teemade, sest sünnipäevade mainimine oli täna piisavalt oluline, et blogi kiirelt kirja panna. 

Naljakas, et täpselt siis, kui eelmise blogi üles laadisin, kus rääkisin pikalt töögraafikust ja tööpäevast, keerati meil kõik pea peale, tuli hakata tööle minema kas 40 minutit varem või 20 minutit hiljem ja kumbki variant ei olnud just eriti asjalik. Õnneks said managerid ka kiirelt aru, et see süsteem mitte kuskile ei vii ja tõid vana bussiaja esmaspäevast siiski tagasi. Ja õnneks kaks hommikut aitas mind hädast välja Julia oma autoga, nii et tööle hiljaks jäin vaid ühel päeval ja see oli väga hästi saavutatud. 

Teine asi, millest eelmises blogis rääkisin, oli meie kõndimise challenge firmas ja veel mainisin, et millalgi loositakse peaauhind, aga et ma ei tea millal. Järgmisel päeval olin rannabaaris tööl, hakkasin just veepudelit võtma, tuleb manager megatõsise näoga: "Gerli, human resourcest on naised siin, tahavad rääkida Sinuga." Mul keris peas kakskümmend seitse stsenaariumit, et mis ma nüüd tegin või mis jama ma endale kaela tõmbasin, et sellest osakonnast keegi tuleb ületee klubisse, et minuga isiklikult rääkida. Mis ma aga tegin, oli see, et võitsin hoopis selle võistluse ja sain auhinnaks oma elu esimese tahvli! Püha jeerum, ma olin nii õnnejunnis. 

Iroonia on selles, et mul pole reaalselt aegagi olnud sellega tegeleda, jõudsin ainult karbist välja võtta, haha. 

1.märtsist läks käima järgmine võistlus - kes kaotab protsentuaalselt oma kehakaalust kõige rohkem kilosid 5 nädala jooksul. No muidugi tõmbasin oma nime ka kirja, mis mul kaotada. Niisiis mõõdeti-kaaluti meid ära ja läheb lahti. Kõik naersid, et eino muidugi, Gerlil juba see võiduhing sees, võidab järgmise võistluse ka ära. Kahjuks mul sel korral ei ole üldse usku sellesse, sest hullult palju reaalselt suuri inimesi võtab osa ja nendel kaob esiteks kaal kergemalt ja teiseks, ma juba olen ligi 8kg ise kaotanud ja edasi läheb see asi palju raskemaks, sest nüüd tuleks reaalselt elu muutma hakata, et ta edasi ka kukuks. 

Allolev pilt oli esimese päeva õhtusöök, kui võistlus algas. Naersime, et kõik võtavad asja ikka "megatõsiselt", taldrikud olid paksult pastat täis, hunnik magustoite, lootusetu. 


Ja muidu on meil jätkuvalt suvi siin, tööl lihtsalt iga hommik imestan ja säran uuesti, kui ilusas kohas ma ikka töötan!



Ja ega õhtuti kehvem vaade pole. Täna oli lausa mingi moonrise ehk kuud ei olnud, ei olnud ja järsku merepiirilt ilmus välja, suur ja oranž. Megailus!


Ja ühe hommiku jõudsin kiirelt basseini ääres ka lebotada ning veidikene raamatut lugeda. See on see 50 halli varjundit, aga Christiani silmade läbi ja teine osa sedasi juba. Mulle täiega meeldib. 



Üks õhtu sattusin tänu ühe sõbra kutsele kuskile korterisse peole ja sain üsna kiirelt aru, et pea kõik külalised-elanikud on jamaikalased. Ja nende inglise keel on nii naljakas, nad pool aega räägivad mingis muus keeles ja siis inglise keeles ja siis inglise keel on ka selline pudru ja kapsad, et anna abi lihtsalt. Igal juhul mingil hetkel nad jagasid ära, et ma mingi uus tegelane hoopis seal (tööl oleme ikka näinud, aga sõbrad just polnud) ja hakkasid seal küsimustega pommitama. Ja kuna nad kuulasid ainult Bob Marleyt, küsisid nad minult, et kas ma tean, kes ta on. Ütlesin, et kõik teavad. Küsisid edasi, et kas ma üldse tean, kus Jamaica asub? Ütlesin, et kuulge, ma isegi käinud seal kaks korda. Küsisid siis, et kus ma käisin ja ütlesin need kaks linna, nad vastasid, et see pole mingi Jamaica, et see on turistipunkt. Haha. Hea ärapanemine käis terve õhtu. Fakt on aga see, et järgmiseks hommikuks oli mul neli uut sõpra, kes kõik töötavad köögis ja saavad mind välja aidata olukordades, kus töötajate söögitoas pole midagi sellist süüa, mis mulle maitseks.  

Ja lõpetuseks, mul mõni päev tagasi lahkusid ühed kliendid, kes olid ainult nädala Floridas ja jätsid lõpuks mulle nii ilusa kommentaarikaardi, et ma kergelt öeldes nutma tahtsin hakata, kui nad selle mulle ette lugesid ja lisaks jätsid ka oma kontaktandmed, et kui ma peaks kunagi nende kanti sattuma, siis nad pakuks mulle öömaja ja kuna selle naise tütar on 24-aastane, arvasid nad, et meil oleks lõbus sõpradeks saada  ja mulle abikaasat koos otsida. Kui armas. Kusjuures, napilt järgmisel päeval, kui nemad lahkusid, tekkis mulle uus perekond, kes mu fännideks hakkasid, nad tulid üks õhtu lausa spetsiaalselt rannabaari jooke võtma, sest neile öeldi, et ma töötan seal. Ma vist ei hakka üldse mainimagi, et selle pere poeg mu juba Facebookist üles leidis ja ette võttis.. 

Homme ja ülehomme on pärast 12 päeva järjest tööl lõpuks ometi vabad ja Fort Lauderdale - siit ma tulen! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar