teisipäev, 27. veebruar 2018

Elu Ameerikas - veebruari teine pool

Kas teile tundub ka, et veebruar on kuidagi nii lühike kuu, et alles algas ja juba lõppes? Minu meelest mul on see tunne iga aasta, aga ka viimased aastad olen ma veebruaris alati kuskile kolinud või juba kuskil olnud, kus on jube põnev. Või siis siin Floridas, kus on lihtsalt nii kiire, et ei jõõõuaaaaa midagi teha. 

Kuna meie töögraafik ei kannata hetkel üldse kriitikat, mõtlesin, et kirjutan lihtsalt, milline meie tööpäev välja näeb. Ma ei mäleta, kas ma olen seda teinud või mitte, nii et paras meenutada. Kirjeldan siis ühte neist päevadest, kui tuleb ära teha topeltvahetus. Enamasti meil ongi topeltvahetused, üksikuid on vähem. 

Niisiis hommikul kell 9.15 tuleb meile shuttle järgi, kes viib tööle ja umbes 9.50 paiku me tavaliselt beachclubi ka jõuame. Golfclubi jõutakse siis mõni minut hiljem, need üksteisest üle tee. Kell 10 (9.55 minimaalselt) paneme oma koodi ja sõrmejälje masinasse ja masin registreerib meid tööle. Kell 10-10.30 tuleb teha sideworki, mille tõlkimisega ma olen kõvasti hädas olnud, aga sisuliselt on igal ühel üks ülesanne, millega aidatakse päeva alustada. Kaptenid-managerid panevad need ülesanded juba varem paika ja kui mina tööle lähen, näen seina pealt, et näiteks Gerli sidwork number 2. Ja siis võtan väikese paberi, kuhu peale on kirjutatud 2 ja hakkan aga tegema. Kaks kõige raskemat ja aeganõudvamat tööd on condiments ehk väikestesse kausikestesse tuleb panna ketsup, majonees, sinep, .. , hapukoor. Neid kastmeid on meil mingi sada erinevat ja nooooo neid kandikuid ikka annab ettevalmistada. Teine üsna aeganõudev on sidrunite viilutamine, sest lisaks pesemisele ja lõikamisele tuleb sealt välja võtta ka seemned. Ja neid jagub. 

10.30 lähme me pausile ehk minu jaoks hommikusöök, aga ametlikult lõuna. Kestab see kella 11ni ja selleks läheme me lihtsalt allakorrusele sööklasse. Sööklatoit üldiselt on normaalne (mu lemmikud on taco tuesdayd ja quesadilla wednesdayd), aga vahel viskab ka mitu päeva järjest sisse selliseid sööke, et mul pole muud teha, kui ülevalkorrusel mõnda kokka jälle seebitada, et need mulle miskit muud süüa teeks. 

Kell 11 algab meil line-up, kus kaptenid loevad ette menüü, küsime küsimusi ja räägitakse päeva olulisemad sündmused ära. Managerid on ka seal tavaliselt ja uudiseid kuuleme ka just seal. Menüü oli esimestel nädalatel täiesti hiinakeel, aga nüüd juba hakkan pilte ja nimesid kokku viima. Meil on umbes 200 erinevat sööki (menüüs korraga on 20) ja praeguseks tõenäoliselt olen ma kõiki vähemalt korra näinud. 

Esimene vahetus kestab tavaliselt kuskil 14-15ni, sõltuvalt kui palju laudu on, kui palju rahvast ja kui palju teenindajaid. Aeglasemal ajal vahel läksime pausile juba 13.30, kiiremal ajal ei olnudki pausi, läksime 15.59 alla ja tulime 16.00 üles tagasi. 

Niisiis kui vahetus läbi saab, on vaba aeg, saab õues tsillida või puhkeruumis telekat vaadata või niisama netis olla ja sõpradega rääkida. Tavaliselt kõik istuvad netis ja näksivad mingit kraami. 

Teine vahetus algab 16.00. Kui ma ainult teises vahetuses olen, tuleb shuttle järgi 15.20. Ja sarnaselt hommikule on 16-16.30 sideworkide aeg ning 16.30 lähme õhtust sööma. Ja kell 17 on jälle lineup. Ainuke erand hommikuga on see, et õhtust lineupi teeb tolle päeva kokk. Ja kokaga on selles mõttes vahvam, et ta oskab rohkematele küsimustele vastata ning teab toitusid natuke paremini kui kaptenid. Pärast koka lahkumist on aeg kaptenite-manageride käes, kes räägivad jälle uudiseid ja broneeringute suurustest jne. Umbes 17.30-18 hakkavad inimesed restorani tulema. 

Koju saadetakse meid enamasti shuttle graafiku järgi - 20.30, 21.30 ja 22.30. Tavaliselt topeltvahetused lahkuvad esimese kahe ajal ja üksikud vahetused viimasega. Kui juhtub, et läheb pikemalt, siis shuttle ootab viimased ka kõik ära ja viib koju kasvõi kell 2 öösel (nagu näiteks uueaastaööl). 

Ja nii ta meil käib. 

Viimased kaks nädalat on üsna hullumeelsed olnud, 50+ tundi ja vahel vahetused lõppevad pärast keskööd ja algavad juba uuesti kell 10 hommikul. Eriti vahva on see, kui näen kalendrist, et rannabaaris on live muusika ja juba tean, et ei enne kahte jõua sealt kuskile, ajeee. Üks päev meil täpselt nii oligi, lõpetasime pool kaks, buss tõi koju, kahest magama, kaheksast üles ja tööle tagasi. Ma olin nii sassis, et ainult käisin rõõmsa näoga ringi ja nii küsis üks kaastöötaja "Sa paned mingit ainet, et Sa nii õnnelik oled järgmisel hommikul kell 10?

See on pühapäeva hommikusöök - alati on munapuder, peekon, pannikoogid, värske mahl ja puuviljad. 

Too päev oli nii naljakas, nii ilus vikerkaar oli ja me kõik muudkui pildistasime ja järsku hakkasime omavahel arutama, et oot.. kui vikerkaar on, siis peab ju vihm ka olema? Ja oi blää, kui see vihm siis kohale jõudis, nii et maa ja taeva vahet ei näinud ja kõik inimesed, kes õues istusid, tahtsid sisse istuma minna, aga sees oli juba kõik täis, oooo jeerum. 



See on minu sõber Alex - Rumeeniast. Saime sõpradeks kohe päris alguses, ma isegi ei mäleta, kuidas või mismoodi, aga igal juhul klappisime me kohe ja klapime siiamaani. Üks päev ta tegi mulle nalja ja ütles, et ta ei tule järgmine hooaeg tagasi. Kui mul juba nutuvõre ümber suu oli, ütles ta, et tegi nalja. Jobu. 


See on minu sõber Kellie, kes on täielik blond ja kellel pole aimugi, kuidas oliivitünni rahulikult lahti teha. Ma tean, et ma olen nõme sõber, aga ma naersin ta üle lihtsalt mingi kümme minutit, ma ei suutnud isegi teda aidata koristada, ma ainult naersin ja naersin ja naersin.. no kuidas Sa nii loll oled, hahaa. 


See on minu sõber Dumitru, kes on ka Rumeeniast pärit ja kes on ainus noormees maailmamuna peal, kes viitsib minuga kõik snapchati filtrid ära proovida ja naerab nende peale samamoodi nagu mina. Kahjuks me eriti enam koos ei tööta, ta on teisel pool kogu aeg, aga kui näeme, siis ikka teeme pulli. 

Meil olid klubis järjekordsed pulmad. "Väikesed seekord," nagu manager ütles. Nõnda väikesed, et ainult 180 inimest. No miniatuursed, ma peaks ütlema. Aga kui telk püsti pandi ja kui veel tseremoonia ka peale hakkas, mõistsin, et just selliseid pulmi ma tahan, et oleks ilus ilm ja oleks vesi ja oleks päike ja oleks kõik inimesed. 

Kui ma seal seisin ja vaatasin seda, tuli üks kapten minu juurde ja küsis, kas ma unistan seal. Ütlesin, et jah. Ta küsis, kas unistan, et minu pulmad oleks ka sellised. Vastasin, et kui Sa oled eestlane, unistad ainult, et ilus ilm oleks pulmapäeval. 

Ta ilma naljata naeris terve õhtu mu üle. 


Ja need tüdrukud on meie hostessid - Aureja Leedust, Evelina Poolast, Fanni Ungarist ja Olga Lätist. Meil on neid veel, paar tükki meie poole peal pluss siis veel teise poole peal jne. Nende ülesandeks on külalised lauda juhatada ja menüüd kätte anda ja muu selline tilulilu. 

Ja selliseid kommentaarikaarte saavad meie külastajad meile siis jätta, iga kord kui viime tšeki lauda, on tšeki taga need paberid ja päris paljud ausalt öeldes täidavad ka neid. Mul neid juba päris suur hunnik kogunenud, aga anname need vahetuse lõpus alati kaptenitele, nii et kes teab, mis nendega seal peale hakatakse.

Ja lõppes ka meie klubi väljakutse käia matkal mööda Ameerikat. Kestis see 15.01-25.02 ja täis tuli saada 380 000 sammu, et osaleks auhinna saamises. No ma sain natuke rohkem ja see esikohal olev plika, noh, ma arvan siiamaani, et ta pettis seda võistlust, sest tal polnud mingit kella, mis ta samme loeks, vaid ta pani ise neid kogu aeg süsteemi. Vahe lihtsalt on ebareaalselt suur teistega, et see saaks tõsi olla. Savi, meie võistluses kohti ei jagata, lihtsalt kõik, kes eesmärgi täitsid, osalevad loosimises. Millal see loos tuleb, ma ei teagi. 
Ja ilmad on meil ka viimasel ajal täpselt sellised, kogu aeg on soe ja päike ja vahel viskab paar vihmapilve ka sisse ja saab veidi märjaks, aga üldiselt on kliima täpselt see, mida ma siia otsima tulin. 


Ja tööteemade lõpetuseks ütlen, et kuigi ma kogu aeg rääkisin, et ei mina üles põhja tööle ei lähe ja mina lähen suveks koju ja minul on vaja see ja teine ja kolmas ära teha, siis sain ühe päris ägeda tööpakkumise. Nimelt autojuhiks, ühele saarele, et inimestele sadamasse vastu, panen nad autosse ja toon hotelli. Superluks töökoht, eriti minu jaoks ja kuna sinna kandideerida soovitas mul meie väga kõva ülemus, siis muidugi ma seda ka tegin. Teisipäeval kandideerisin ja neljapäeval helistati mulle sealt saarelt ja öeldi, et otsusta nüüd kohe. Olin õk-õk-õk ainult telefonitoru otsas ja ütlesin siis, et olgu, pange kirja mind. 

Kaks päeva käisin nagu mingi raske koorem õlul ringi mööda klubi, rääkisin ühega, rääkisin teisega, et mis ma tegema peaks ja kas ma peaks minema ja plusse ja miinuseid jagus, kuniks lõpuks üks tüdruk ütles, et aga kuidas ma juulis pulma lähen, kui pikendatud viisaga riigist lahkuda ei või? Ja oligi kõik, otsus tehti seadustega minu eest. Kuigi töökoht tundus äge, ei kaalu see mitte kuidagi üles pulma, mida ma ise olen sisuliselt kaks aastat aidanud korraldada. Nii, et mais näeme, nagu emps ütles. 


Üks päev siin oli mul vaba (mida imet) ja käisin omale kleiti ostmas. Tegelikult ma juba mingi aeg ostsin, aga otsustasin kodus, et see ikkagi ei meeldi mulle ja tahtsin ringi vahetama minna. USAs on lihtne, ostad asja, 30 päeva jooksul otsustad, et ei meeldi, viid poodi tagasi, saad raha tagasi. Kedagi ei huvita, miks ei meeldi. Niisiis vahetasin ma kleidi ringi. Tegelikult ma alustasin oma päeva hoopis teises kaubanduskeskuses, sest mu tööpapud hakkasid mulle haiget tegema ja nii läksin ma ja ostsin uued. Ja sealt keskusest leidsin ma lasteriietepoe Carter, millest ma olin küll varem kuulnud, sest mu kunagine hostema ostis kõik riided sealt, aga et see selline paradiis on, sain ma aru tund aega hiljem kassas, kui olin ostnud hunniku asju Lola Mariale ja lisaks veel üht koma teist mõnele teisele lapsele. MEGAHULL. 

Igal juhul edasi ma siis siiski keskendusin oma kleidiotsingule (valetan, sest ma käisin jälle Hilfigeris ja kulutasin seal ka hunniku raha, õnneks siiski osa sellest saan tagasi, sest osa asju varasemalt ostetult viin ma tagasi millalgi) ja lõpuks oli sõelal kolm kleiti, millest kahe vahel valisin ma ikka ligi pool tundi. Lõpuks otsustasin ühe osta ja kui saatsin empsile pildid, arvas ta, et puha vale valik sai tehtud ja nii läksin ma kümme minutit enne poe sulgemist sinna tagasi ja vahetasin selle kleidi ka veel ringi. Jeerum. Nüüd on igal juhul sünnipäevakleit ka olemas. 

PS! Võite lahkelt kirjutada, millise kleidi teie oleks valinud.
PS2! Ütlen ainsa vihjena, et valge kleidi käskis emps enda pulma jätta. 



Siukse hunnikuga tulin ma lõpuks seitse tundi hiljem koju. 


Ma küll enam cocat ei joo, aga silm jäi kohe peale, kui ilusad purgid ja kui huvitavad maitsed. Võib-olla millalgi proovin need ikkagi ära. 


Mingi päev käisime basseini ääres ka ja Kellie-Zee tulid sinna külla ja tõid niksi-näksi ja jooki. See joogipurk, mangorita on alkohol, mis on mingi 800ml purk ja see tõmbab jalust maha elusast peast. Minust jäi see too päev puutumata, sest tööle tuli ka minna ja töö-alkohol minu jaoks kokku ei käi. Tavaliselt mulle see väga maitseb, aga jah, üks purk ja keegi ei tea, mis toimus.. 

PS! See purk maksab 2.50$, maailma odavaim viis ennast täis juua. 
PS2! Kui ma seda esimest korda Sirlega ostsin bensiinijaamast, küsis teenindaja, kas me oleme seda varem joonud. Kui ütlesime, et ei ole, soovitas ta meil ettevaatlik olla. Vot just selline jook see on. 


Üks õhtu ma tööl olin millegi peale nii kuri, lendasin snackbari sisse ja ütlesin Emilyle, et MINA EI SUUDA, ma lähen hulluks. Emily otsis selle peale mulle jäätise ja soovitas selle ära süüa, et hakkab parem. Sõin siis seda seal ja mõtlesin, et Klondike on nagu kondike või nagu londiste. Ja siis küsis Emily: "Sulle maitseb see klondaik?" 

Eeee.. mida?? 

See inglise keel on täiesti võimatu, nad lihtsalt muudaks kõik sõnad ja tähed ära, kui nad ainult saaks. 


Kui ma oma "uut elu" elama hakkasin ja igasugusest jamast loobusin, avastasin, et mitte burgerid ega friikad ei ole mu nõrkus, vaid kõige lihtlabasem pizza. Jeerum, kus ma võiks seda süüa hommikul ja õhtul ja lõunal ja vahepalaks ka. Ja olgu neetud see Dominose kuller, kes maksab ainult 2.50$ ja toob pizza poole tunniga kohale. Nõrkus täielik. 

Igal juhul allolev pilt on täitsa tõsi. Ma taurus, kui keegi veel ei mõistnud. 
Facebookis on mingi uus mäng, kus tuleb vastata kahele küsimusele ja siis sõber, kellele väljakutse esitasin, vastab enda kahele ja arvab ära, kuidas mina enda omadele vastasin. Kui meie vastused klapivad, saab protsente juurde ja järgmistesse maailmadesse. Ja me Karolini ja Alvariga nüüd mängime seda, see päris põnev ja lõbus ka, saame üksteist tundma õppida. 

Paar päris suurt möödalaskmist on ka olnud, enamasti küll Alvariga, et bläää tunned ka mind või ei tunne. 

No näiteks alumine, et milliseid pulmi ma tahan? Ma olen eluaeg rääkinud, et ma abiellun Ameerikas oma 200 sõbraga ja pulmad kestavad mitu päeva. Mis imeliku rakuga Alvar arvas, et ma väikseid pulmi tahan, ma ei tea. Pärast veel ütles: "Ma mõtlesin, et ikka perega." 

Ja see alumine on siiani mu lemmik küsimus olnud. Et milline ma 80-aastasena olen. Kas lastelastega, seeniorite olümpiamängudel või pimekohtingul.

PS! Ma vastasin, et pimekohtingul.

PS2! Karolin vastas minu kohta sama. 

Ma olen ikka nii läbinähtav, haha. 


Ja lõpetame siis selle veebruarikuu ühe lillelapsega siin ning kõik lilled pühendan ma oma vennale, kellel on täna 30.sünnipäev ja päris asjalik juubel. Kuna ta imelik elab kuskil Timoris, kuhu pakke saata ei saa ja kus internet kõnesid eriti välja ei vea, siis rääkisime paar minutit juttu ja nii see läks. Eks tähistame hiljem Eestis järele, ega see 30 pole mingi naljaasi. 

Palju õnne sünnipäevaks, Andre! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar