reede, 16. veebruar 2018

Elu Ameerikas - veebruari esimene pool

Veebruar on nii suure hooga peale läinud, et vaba aega kipub olema vähem kui tahaks, sest lõpuks hakkab meid ründama see kurikuulus "hooaeg," millest oktoobrikuust saadik räägitakse. Ma ei hakka üldse mainimagi, et järgmine nädal on 1 vaba päev ja 10 vahetust! Kümme.. jeerum.. 

Veebruari alguses toimus Ameerikas SuperBowl, mis on Ameerika jalgpalli üritus, aga samas on seal poolajashow, kus sel aastal laulis Justin Timberlake (südasüdasüda) ja lisaks on seal alati megakallid reklaamid ja firmad teevad oma reklaamid just selle ürituse jaoks. Meie jaoks muidugi ei tähendanud see muud, kui töötamist poole ööni, sest ega rahvas baarist enne lahkunud kui mäng läbi. Mis kell see mäng lõppes, ma isegi ei mäleta, aga ma mäletan, kui tuimalt ma viimaseid kahte minutit jälgisin. Meid riietati nagu vangid, väidetavalt pidime me oleme kohtunikud, aga nõnda välja küll ei paistnud. Lisaks pandi kaela roheline ja sinine pärlikee, sest me pidime erapooletud olema. Me muidugi ei olnud. 

Ja Justin Timberlake show pani mind tema kontserdile ainult rohkem tahtma. See on siin mai alguses, aga piletid on nii roppkallid, et peab neeru kuskile müüki panema, seega me alles mõtleme. 



Veel nalju töölt.

Meil on õhtuti laudade peal sellised vahast torud, mille sisse me paneme pisikesed tulukesed ja need siis peaks nagu küünlad olema. Näevad kaugelt välja küll nagu küünlad ja idee on iseenesest väga hea. Üks päev siis hakkasime neid küünlaid laudade peale panema ja mina hakkasin seal lollitama ja tsirkust tegema ja üks küünal lendas vastu maad. Miljoniks tükiks. Ilma naljata, ma seisin mingi mitu sekundit lihtsalt suu lahti, et kuidas üks asi saab niiiiiii katki minna. Poisid muidugi naersid mu üle, et hakkab lõhkuma ja lõhub muidugi kohe kõige suurema küünla ära, et milleks väikest võtta, kui saab suurega. Täitsa lõpp. Ma siiamaani šokis. 

Ja üks kord rääkisime ühe Ungari kutiga pikalt, Eestist ja mu blogist ja üldse kõigest ja siis ta uuris, et kas mul on mingi reegel, millal ma kirjutan või kui tihedalt ma kirjutan ja ma vastasin, et kirjutan, kui mul midagi öelda on.

Ta vastas: "Ee.. Sul on alati midagi öelda."

Tore lugu küll.

Ja üks päev keegi küsis minult, kas lähen suveks koju või põhja teise klubisse tööle ja küsis, kas ma tulen järgmine hooaeg John's Islandile tagasi ja ma särasin, et muidugi, see mu täielik unistuste elu siin ja ta vastas nii siiralt: "Ma pole kunagi kedagi näinud John's Islandit nii väga armastamas kui Sina." Ja see jumala tõsi, ma kuulen seda mitu korda nädalas, et ma täielik rõõmurull ja päikesekiir ja naudin ikka sajaga seda, mida teen ja mis siin toimub. Ega ma ilmaasjata omale eestlasi siia juurde sebi. 

Millalgi rääkisime ühe kaptenipaariga, et lähme Clearwaterisse, kui meil kõigil on vaba päev. Ma mainin siinkohal lihtsalt mõnele, kes inglise keeles tugev ei ole, et Clearwater sisuliselt tähendab PuhastaVett eksole. Ja siis nägin graafikust, et meil kõigil on reede vaba ja küsisin selle kuti käest:
"When are we going to Clearwater?" (-Millal me Clearwaterisse lähme?)
Tema: "Why you want to clear the waters?" (-Miks Sa tahad veed ära koristada?)

Ma naersin megakaua ta üle, et ta ikka töösse nii uppunud, et ei suuda sellest mööda vaadatagi. 

Ja eelmisel nädalavahetusel olid meil tööl pulmad, oiiiijeerum, kui palju raha nad sinna klubisse jätsid. Ja oi jeerum, kui kaua me nende pärast töötasime. Kogu pull hakkas juba mingi kolmapäeval peale, neljapäeval pidutsesid nad keskööni, reedel kella üheni, laupäeval kella üheni ja pühapäeval oli ka alles pool rahvast klubis. Ja kui ma laupäeval seal nende hulludega rannabaaris olin, tänasin jumalat Ameerika alkoholiseaduste eest, mis ei luba alkoholi pärast 00.30 enam müüa. Kell 01.00 me konkreetselt võtsime neilt klaasid peost ära ja ütlesime, sorry, seadus selline.

Meil alati enne restorani avamist on tööl line-up, kus siis kokk tutvustab menüüd ja iga pisidetaili igas roas. Pool ajast ma kirjutan oma paberitele mida iganes, sest ma isegi ei tea, mida need sõnad tähendavad. Mul võttis kolm kuud aega, et aru saada, et hääldus flaur ei ole flower (lill) vaid flour (jahu). Mõtlesin küll kogu aeg, et mis nad seda lille topivad sinna kogu aeg ja miks lillega ei ole gluteenivaba roog. No täiesti idioot. Kusjuures, meil pannakse lilli ka toitude peale, seega see 100% polnud isegi blondihetk. 

Ja too sama päev, kui ma oma idiootsuse avastasin, oli kokk ülihoos ja iga kord, kui keegi köögist läbi kõndis, küsis ta mingi küsimuse mingi menüüs oleva toote kohta. Ma sain neid küsimusi mingi neli tükki ja ei teadnud ühtegi vastust ja ütlesin talle, et ära kiusa noori tüdrukuid. Lõpuks läksin ta juurde, lugesin kõik vastused ette ja küsisin, et tahad veel midagi või? Küsis, mis kaste on steigil. Ütlesin, et bernaise, jäta rahule mind. Ja siis tuli üks kutt sinna, kes on John's Islandil mingi sada aastat juba töötanud ja ma ütlesin kokale, et küsi tema käest, miks Sa tema käest ei küsi? Ja siis kokk küsis ja ISEGI TEMA ei teadnud vastust. Ja siis kokk ütles nii lahedalt "Surprise for you, surprise for me." (-Üllatus Sulle, üllatus mulle.)

Mingi õhtu mul oli üsna kapriisne laud, inimesed ise olid ülitoredad, aga nende soovid olid täitmatud. Nii tellis naine mingi joogi, millest ma kunagi varem kuulnud ei olnud ja mingi apelsinilikööri asemel läks kogemata apelsinimahl, seega ta saatis selle tagasi. Tegime likööriga, viin lauda, ütleb, et eiei, midagi on valesti. Ma pakkusin siis, et tahate, ma toon teile pudeli, millega me selle joogi tegime ja ta ütles jah. Läksin baari, ütlesin, et davai, anna see pudel siia, inimene lihtsalt ei usu mind. Viisin siis pudeli lauda, oli õige jook ja naine vabandas surmani. Küsis minult, et kas ma tean, mis bff tähendab. Olin jumala lolli näoga seal, mõtlesin, et mis asi see on, mingi järjekordne jook või? Ta vastas "Best friend forever (parim sõber igavesti)" ja et nüüd ma olen ta bff. Nad jätsid lõpus tippi ka, nii et saavad andeks. 

Üks õhtu ma kaklesin ühe kapteniga, nad siin vahepeal üsna viimasele piirile viidud, kõrgemate jõudude poolt ja siis kisavad meie peale. Me selle kutiga ülihead sõbrad, seega see otseselt ei olnudki kaklus, aga ta tõstis häält mu peale ja ähvardas, et ta saadab mu 19.15 koju ja ma ütlesin, et fineee saada siis. Lõpuks ei lasknud ta mind isegi 20.30 shuttle peale, vaid hoidis ainsana topeltvahetuse teinutest 21.30ni. Naersin, et davai, kõigepealt tahad mu kell seitse nihhi saata ja siis hoiad viimase inimeseni tööl? Ütles ise ka, et kukkus naljakalt välja ta ähvardus. 

Ja viimane nali oli jälle kokaga. Ma olin too päev üliahastuses ja pisarad olid silmas vihast ja kurbusest ja kõik kiskus nii valesti välja ja siis küsis üks klient, et kust dolphin (meil menüüs delfiin, aga tegelikult on see mahi-mahi, mis iganes see ka pole, päris delfiiniliha me siin ei söö) pärit on. Ma ütlesin, et ma pole kindel, et vahel Massachusetsist tulevad meie mereannid ja ta palus mul köögist küsida. Lihtsalt vahemärkus, et keda kotib, kust kurat see dolphin pärit on. Läksin kööki, küsisin koka käest, et kust delfiin pärit on. Selle asemel, et mulle lihtsalt vastata, hakkas ta tänitama "Kas Sa käisid ekskursioonil? Käisid. Kus ekskursioon toimus?" Ma olin nii endast väljas, et mul ei tulnud isegi selle linnanimi meelde, kus me käisime. Ütlesin, et ma ei tea. Ta lasi edasi "Oli Fort Pierces? Oli. Olid seal kalad? Olid. Kust siis on kala pärit?" Ma olin niiiii tige, et kurat vasta mulle lihtsalt, et dolphin on Fort Pierces, ära mängi mu emotsioonidega siin. Ma tean, et tavalisel päeval ma oleks talle vastu lõõpinud, aga too päev oli paha päev. 

********

Veebruari alguses tegime ka päevareisi Orlandosse. See on meist mingi poolteise tunni kaugusel ja tegelik põhjus, miks me läksime, oli Zana ja Igori pealevõtmine, kes tulid Hawaiilt. Kuradi Hawaiilt. See on mu unistuste sihtkoht mingi lapsest saadik ja nad käisid lihtsalt chillimas seal. Kadedus oli ikka suur. Õnneks, see ei ole ju ületamatu ka minu jaoks sinna minna, seega tuleb plaani panna. Igal juhul peale me noored võtsime ning seejärel Cheesecake Factorysse läksime, sest Orlandos kusjuures ongi meie jaoks kõige lähem Cheesecake Factory ja see on lollus. Kahju, et ma seda Cincinnatis ei hinnanud ja piisavalt ei käinud.  



Nagu ma vist ühes varasemas blogis mainisin, on Vero Beach oma asukohalt nii lähedalt Space X kontorile, et me näeme iga kord nende rakettide lendu ja nüüd oleme juba mitu korda näinud ka. Ja too päev, kui nad lennutasid kosmosesse auto (!!!), nägime me seda ka eriti selgelt ja lähedalt ja teate, see on ikka megauskumatu, et ma olengi siin ja ma näen, kuidas autosid kosmosesse lennutakse, issand jumal. 


Nagu ka teada on ilmselt, tuli sõbrapäeval välja uus 50 halli varjundit film, aga meie käisime siin eriüritusel, kus nägime filmi juba 8.veebruaril. Oi, me ootasime seda täiega, see totaalselt mu lemmikfilm ja lemmikraamat ja nii edasi. Seega sättisime ennast kenasti valmis, käisime enne filmi veel Friday's kokteile joomas ja õhtusööki söömas ning läksime siis kinno, kus saime kingikoti, loositi auhindu, Zee võitis ka ühe ning nautisime filmi, mis oli lihtsalt nii hea. Minu meelest neist kolmest isegi kõige parem oma sisult, sest esimesest kahest oli kõvasti õpitud, milliseid kaadreid kärpida ja kust kiiremini üle minna. Ja lõpp oli lihtsalt imeeearmas. Me tahtsime järgmine päev seda lausa juba uuesti vaatama minna, nii hea oli.  







Ja teine väga hea film, mida ma tükk aega oodanud olin, linastus samuti kuu alguses ja selleks oli MazeRunner ehk maakeeli Labürindijooksja. Ja sellel oli samuti viimane osa ehk lõpplahendus ja kuigi mitu olukorda lahenesid hoopis teisiti, kui mina arvasin või oleksin tahtnud, siis tegelikult mulle meeldis. Mulle meeldis kogu selle loo juures see, et ei olnud mingeid uskumatuid ellujäämisi, kui ikka oli surm, siis oli surm, vahet ei ole, kas hea või halb tegelane. 


Vahepeal oleme ka tagasi saanud enda suve ja ma tean, et see kõlab eriti ülbelt keset veebruarikuud, aga no kuulge, ma tulin Floridasse ikkagi ju. Igal juhul nüüd on kogu aeg 25+ kraadi ja kõik vabad hetked (nii palju kui neid on), kuluvad päikesepüüdmisele. 


Ühel laupäevahommikul toimus meie outletsi parklas foodtruck market ja kuna see üritus Austraalias mulle täiega meeldis, tahtsin siin ka minna. Juhtumisi tuli Kirsika koju täpselt samal hetkel, kui ma hakkasin minema ja nii haarasin tema ka kaasa ja käisime. Oli siuke pisike ja kodukootud, aga saime mõlemad söödud ja natuke teistsugusem hommik kui tavaliselt. Käisime ka Tommy Hilfigeris korraks shoppamas ja see korraks lõppes jälle üle 100$ ostuga. Ma mäletan hästi oma eelmist korda USAs, iga kord, kui kumbki mu vanematest mu Hilfigeri poodi saatis, oli arve 100+$. 


Trennidest nii palju, et olen siin vaikselt jooksnud ja vaikselt muskleid treeninud, vastavalt tujule. Naudin täiega seda 20+ temperatuuri õhtul õues jooksmiseks ja teen vaikselt rekordeid küll kiiruses, küll distantsis. Viimati jooksin ühe miili (1.6km) ajaga 10.06 ja uskuge mind, siukse ajaga pole ma sellist vahemaad mitte kunagi läbinud ja ma isegi ei jooksnud ainult ühte miili, vaid see oli aeg kolme miili jooksus lausa. Nii et väga äge. 



Tööl on ka vahepeal väga lõbus olnud, hoolimata kiiretest aegadest vahepeal. Lõbustada tuleb ennast lõppude lõpuks ju ikkagi ise ja nii ongi näiteks bartenderid teinud mingeid vahvaid kokteile ja lubanud maitsta ning proovisin ka ära meie kõige kallimad veinid ja nali naljaks, aga mulle need isegi mitte ei meeldinud. Tuli Brüsseli aeg meelde, kui hostisa pidevalt mingeid kvaliteetseid pudeleid avas ja mina mõtlesin, et mmm cocat muidu pole vä? 

Ahjaa, vahepeal oli meil ka veinitest, sest paar idiooti meie naaberriigist keerasid paraja sita kokku meile kõigile ja nii öeldi otse, et õppige need 51 veini selgeks või muidu.. ega ma siis õppisin ka, kui ikka kästakse. Testi tegin ka kenasti ära, paar tükki jäid nimetamata ainult, aga nagu manager ütles, siis isegi, et ma ei tea kõike, ma tean piisavalt ja beachclubi manager tuli ka pärast mind kiitma, et ta on minu üle uhke. Arvestades, mis emotsionaalne madalpunkt mind paar päeva enne seda tabas, tuli see õigel ajal õiges kohas ja tõestasin endale, et ei ole ma luuser midagi. 



Kuna Eestis tähistati vastlapäeva ja Karolin mulle hommikul väga resoluutselt selgeks tegi, et ma pean endale vastlakuklit tegema, asusin tööl kohe uurima, kas ma suudan selle kuidagi kokku ehitada. Head suhted kokkadega kindlustasid mulle saiad, mis nägid enamvähem välja küll nagu kuklid ning köögist sebisin ka vahukoore ja moosi ja nii ma kuklit mugistasingi. Muidugi üks lätlane vaatas mind nagu hiinaimet ja küsis, mis ma teen ja ma seletasin talle, et meil siuke püha ja ega seda põhjust enam keegi tähista, mis kunagi vastlapäeva mõte oli, aga et nüüd sööme hernesuppi ja vastlakukleid. Ta palus, et ma talle ka teeks ja kiitis selle jumala heaks. Lätlastel sellist asja ei ole. Empsiga asja arutades jõudsime järeldusele, et ega ei teagi teisi riike, kes veel kukleid sööks. Kas keegi teab, kus riikides vastlapäeva veel kuklitega tähistatakse? 


Ja muidugi oli meil siin ju sõbrapäev, mis kusjuures sel korral ei olnudki eriti kurb. Ma mäletan, et eelmine kord USAs oli kolm päeva, mil ma olin kurb ja üks neist oli sõbrapäev. Siin mitte. Tööl oli spetsiaalne palk, mis minu jaoks oli arusaamatu, kuna tegemist ei olnud ju riigipühaga ja kõik isegi polnud mitte tööl. Mina arvasin, et spetsiaalne tunnitasu on ikka kõigile ja siis kõik töötavad. Muidugi päev ise oli ka üsna aeglane ja igav (valetan, siin pole kunagi igav), nii et jah. Selle mõttest aru ei saanud. 


Leidsin tööl jalutades endale sõbra..  rannabaaris tsillib üks hall kiisu ka kogu aeg ringi.


Just nii ilusad need Florida õhtud ongi

 Mis aga sõbrapäeva minu jaoks vahvaks tegi, oli see, et hommikul andsin kingituse Juliale, Zanale-Igorile ja Jelenale ning ma olen alati pigem andja kui saaja olnud ja see rõõm nende silmis oli lihtsalt nii hea, et tagas hea tuju mulle terveks päevaks. Lisaks saatsin ma kingituse ka Karolinile Eestis ja no tema rõõm tagas ka minu rõõmu. Mõnede sõprade ja nende tehtud teenetega on nii, et ei kõhkle ka teisel pool maakera kingituste tegemises. 

Tööl organiseeriti meile õhtuks kooki-küpsist-kommi ja värki, aga mul läks kööki astudes ja lõhna tundes juba süda pahaks, seega ma proovisin ühe riisimaiustuse ja ühe ampsu kooki ja ülejäänu jäi minust puutumata. Palju rohkem nautisin ma friikartuleid, mis meile köögi poolt anti, sõbrapäeva puhul ja nii. 




Ja nüüd jõuangi juba otsaga tänasesse päeva, sest sel nädalal andis Mister George mulle lausa kaks vaba päeva ja nii eile tegelesin endaga, käisin küüntes, ostsin raamatu, nautisin smuutit ja basseini ja päikest ning õhtuks organiseerisime tüdrukuteõhtu kokteilide-söögi ja hea filmiga. Filmiks sel korral Forever My Girl, mis oli selline tüüpiline armastusfilm, aga samas ülimõnus ja pärast filmi arutasime tüdrukutega, et kõik need armastusasjad on tegelikult nii ebaõiglased ja kõik toimib ainult tänu naistele. Nii näiteks selles filmis, me arutasime, et oleks naine minema läinud ja mees pidanud ta hiljem tagasi võtma, poleks mees kunagi võtnud, aga naine võttis, sest naised on nii hellad ja suure südamega ja usuvad armastusse ja muud säärast. Zee tõi näiteks, et filmis Me Before You poleks tüdruk mitte kunagi ennast ära tapnud pärast sellise armastuse leidmist, aga näe, mehe jaoks ei olnud piisav ja otsustas ikka eutanaasia kasuks. Ühesõnaga, elagu naised, me oleme ikka suured andestajad. 




Kirsika tutvustas mulle ühte head retseptipilti ka, kus olid võileivad avokaado ja igasuguse muu kraamiga ja nii ma üks hommik tegin endale smuutit ja röstitud saial avokaadokreemi. Ohh my gosh, kui hea see oli! Kütsin hunniku sidrunipipart veel peale ja nii njomnjom. Teisel hommikul tegin avokaado-tomati tükkidega rösti. Olgu tänatud see päev, kui ma avokaadot sööma hakkasin.  


Ma liitusin Facebookis väljakutsega Teeme Koos 2018, kus siis on iga nädal uued ülesanded, mida täita tuleb ja tuleb endale ka tiimiliider valida. Tiimiliidreid on kolm nüüd, kõik blogijad ja ma enamasti olen olnud Henry tiimis, kes on Eesti parim meesblogija ja isablogija ja beebiblogija ja mis iganes tiitlid ta kõik endale saanud on. Igal juhul üks nädal oli väljakutse proovida midagi uut või anda võimalus millelegi, mis varem ei ole maitsenud. Nagu tellitult pakuti tööl procitutto sinki ja melonit ja nii ma siis melonit uuesti proovisingi ja üks tüdruk, kes mu lauas istus, ütles, et mu nägu oli selline, nagu ma oleks omale just mulda suhu pannud. Täpselt siuke tunne oligi. 


Ja kui ma juba teiste blogijateni jõudsin, siis mainin siinkohal, et ka sel aastal toimub Eesti Blogiauhindade jagamine ja ma olen kõik eelnevad aastad osalenud, aga pole kunagi kohale saanud minna, sest üllatus-üllatus, ma olen alati välismaal. Eelmine aasta nad võtsid Elu Välismaal kategooria ära, aga sel aastal panid tagasi ja nii ma rõõmuga ennast sinna jälle kirja paningi. Ja mis on selle asja juures kõige ägedam, on see, et ma saan sel korral minna! Mingid suuremad blogijad on öelnud, et nemad enam ei osale ja üritus on kaotanud mõtte ja korraldaja on nõme ja nii edasi, aga mina olen nende leeris, kes arvavad, et see on ülilahe ja sellises konnatiigis nagu Eesti (ei midagi isiklikku, aga me oleme väike armas rahvas) midagi sellist korraldada on ülikõva ja minu müts maha korraldate ees igal juhul. Kuna üks korraldajatest on ka mu peretuttav ja oli mingil hetkel mu ülihea sõbranna, siis elan automaatselt ka topelt kaasa. Ühesõnaga, varsti hakkab hääletamine ja ma ütlen teile, sel aastal me hääletame, sest mina tahan ka auhinna koju tuua! 

Kodu

3 kommentaari:

  1. Skandinaavias süüakse ka kukleid vastlapäeval.

    VastaKustuta
  2. Wiki ütleb, et Lätis ja Leedus süüakse ka, nii et huvitav et sinu lätlane ei teadnud
    https://en.wikipedia.org/wiki/Semla

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tema vastlapäevast ei teadnud midagi jah. Kadri- ja mardipaeva selle eest tähistavad nad küll.

      Kustuta