teisipäev, 27. veebruar 2018

Elu Ameerikas - veebruari teine pool

Kas teile tundub ka, et veebruar on kuidagi nii lühike kuu, et alles algas ja juba lõppes? Minu meelest mul on see tunne iga aasta, aga ka viimased aastad olen ma veebruaris alati kuskile kolinud või juba kuskil olnud, kus on jube põnev. Või siis siin Floridas, kus on lihtsalt nii kiire, et ei jõõõuaaaaa midagi teha. 

Kuna meie töögraafik ei kannata hetkel üldse kriitikat, mõtlesin, et kirjutan lihtsalt, milline meie tööpäev välja näeb. Ma ei mäleta, kas ma olen seda teinud või mitte, nii et paras meenutada. Kirjeldan siis ühte neist päevadest, kui tuleb ära teha topeltvahetus. Enamasti meil ongi topeltvahetused, üksikuid on vähem. 

Niisiis hommikul kell 9.15 tuleb meile shuttle järgi, kes viib tööle ja umbes 9.50 paiku me tavaliselt beachclubi ka jõuame. Golfclubi jõutakse siis mõni minut hiljem, need üksteisest üle tee. Kell 10 (9.55 minimaalselt) paneme oma koodi ja sõrmejälje masinasse ja masin registreerib meid tööle. Kell 10-10.30 tuleb teha sideworki, mille tõlkimisega ma olen kõvasti hädas olnud, aga sisuliselt on igal ühel üks ülesanne, millega aidatakse päeva alustada. Kaptenid-managerid panevad need ülesanded juba varem paika ja kui mina tööle lähen, näen seina pealt, et näiteks Gerli sidwork number 2. Ja siis võtan väikese paberi, kuhu peale on kirjutatud 2 ja hakkan aga tegema. Kaks kõige raskemat ja aeganõudvamat tööd on condiments ehk väikestesse kausikestesse tuleb panna ketsup, majonees, sinep, .. , hapukoor. Neid kastmeid on meil mingi sada erinevat ja nooooo neid kandikuid ikka annab ettevalmistada. Teine üsna aeganõudev on sidrunite viilutamine, sest lisaks pesemisele ja lõikamisele tuleb sealt välja võtta ka seemned. Ja neid jagub. 

10.30 lähme me pausile ehk minu jaoks hommikusöök, aga ametlikult lõuna. Kestab see kella 11ni ja selleks läheme me lihtsalt allakorrusele sööklasse. Sööklatoit üldiselt on normaalne (mu lemmikud on taco tuesdayd ja quesadilla wednesdayd), aga vahel viskab ka mitu päeva järjest sisse selliseid sööke, et mul pole muud teha, kui ülevalkorrusel mõnda kokka jälle seebitada, et need mulle miskit muud süüa teeks. 

Kell 11 algab meil line-up, kus kaptenid loevad ette menüü, küsime küsimusi ja räägitakse päeva olulisemad sündmused ära. Managerid on ka seal tavaliselt ja uudiseid kuuleme ka just seal. Menüü oli esimestel nädalatel täiesti hiinakeel, aga nüüd juba hakkan pilte ja nimesid kokku viima. Meil on umbes 200 erinevat sööki (menüüs korraga on 20) ja praeguseks tõenäoliselt olen ma kõiki vähemalt korra näinud. 

Esimene vahetus kestab tavaliselt kuskil 14-15ni, sõltuvalt kui palju laudu on, kui palju rahvast ja kui palju teenindajaid. Aeglasemal ajal vahel läksime pausile juba 13.30, kiiremal ajal ei olnudki pausi, läksime 15.59 alla ja tulime 16.00 üles tagasi. 

Niisiis kui vahetus läbi saab, on vaba aeg, saab õues tsillida või puhkeruumis telekat vaadata või niisama netis olla ja sõpradega rääkida. Tavaliselt kõik istuvad netis ja näksivad mingit kraami. 

Teine vahetus algab 16.00. Kui ma ainult teises vahetuses olen, tuleb shuttle järgi 15.20. Ja sarnaselt hommikule on 16-16.30 sideworkide aeg ning 16.30 lähme õhtust sööma. Ja kell 17 on jälle lineup. Ainuke erand hommikuga on see, et õhtust lineupi teeb tolle päeva kokk. Ja kokaga on selles mõttes vahvam, et ta oskab rohkematele küsimustele vastata ning teab toitusid natuke paremini kui kaptenid. Pärast koka lahkumist on aeg kaptenite-manageride käes, kes räägivad jälle uudiseid ja broneeringute suurustest jne. Umbes 17.30-18 hakkavad inimesed restorani tulema. 

Koju saadetakse meid enamasti shuttle graafiku järgi - 20.30, 21.30 ja 22.30. Tavaliselt topeltvahetused lahkuvad esimese kahe ajal ja üksikud vahetused viimasega. Kui juhtub, et läheb pikemalt, siis shuttle ootab viimased ka kõik ära ja viib koju kasvõi kell 2 öösel (nagu näiteks uueaastaööl). 

Ja nii ta meil käib. 

Viimased kaks nädalat on üsna hullumeelsed olnud, 50+ tundi ja vahel vahetused lõppevad pärast keskööd ja algavad juba uuesti kell 10 hommikul. Eriti vahva on see, kui näen kalendrist, et rannabaaris on live muusika ja juba tean, et ei enne kahte jõua sealt kuskile, ajeee. Üks päev meil täpselt nii oligi, lõpetasime pool kaks, buss tõi koju, kahest magama, kaheksast üles ja tööle tagasi. Ma olin nii sassis, et ainult käisin rõõmsa näoga ringi ja nii küsis üks kaastöötaja "Sa paned mingit ainet, et Sa nii õnnelik oled järgmisel hommikul kell 10?

See on pühapäeva hommikusöök - alati on munapuder, peekon, pannikoogid, värske mahl ja puuviljad. 

Too päev oli nii naljakas, nii ilus vikerkaar oli ja me kõik muudkui pildistasime ja järsku hakkasime omavahel arutama, et oot.. kui vikerkaar on, siis peab ju vihm ka olema? Ja oi blää, kui see vihm siis kohale jõudis, nii et maa ja taeva vahet ei näinud ja kõik inimesed, kes õues istusid, tahtsid sisse istuma minna, aga sees oli juba kõik täis, oooo jeerum. 



See on minu sõber Alex - Rumeeniast. Saime sõpradeks kohe päris alguses, ma isegi ei mäleta, kuidas või mismoodi, aga igal juhul klappisime me kohe ja klapime siiamaani. Üks päev ta tegi mulle nalja ja ütles, et ta ei tule järgmine hooaeg tagasi. Kui mul juba nutuvõre ümber suu oli, ütles ta, et tegi nalja. Jobu. 


See on minu sõber Kellie, kes on täielik blond ja kellel pole aimugi, kuidas oliivitünni rahulikult lahti teha. Ma tean, et ma olen nõme sõber, aga ma naersin ta üle lihtsalt mingi kümme minutit, ma ei suutnud isegi teda aidata koristada, ma ainult naersin ja naersin ja naersin.. no kuidas Sa nii loll oled, hahaa. 


See on minu sõber Dumitru, kes on ka Rumeeniast pärit ja kes on ainus noormees maailmamuna peal, kes viitsib minuga kõik snapchati filtrid ära proovida ja naerab nende peale samamoodi nagu mina. Kahjuks me eriti enam koos ei tööta, ta on teisel pool kogu aeg, aga kui näeme, siis ikka teeme pulli. 

Meil olid klubis järjekordsed pulmad. "Väikesed seekord," nagu manager ütles. Nõnda väikesed, et ainult 180 inimest. No miniatuursed, ma peaks ütlema. Aga kui telk püsti pandi ja kui veel tseremoonia ka peale hakkas, mõistsin, et just selliseid pulmi ma tahan, et oleks ilus ilm ja oleks vesi ja oleks päike ja oleks kõik inimesed. 

Kui ma seal seisin ja vaatasin seda, tuli üks kapten minu juurde ja küsis, kas ma unistan seal. Ütlesin, et jah. Ta küsis, kas unistan, et minu pulmad oleks ka sellised. Vastasin, et kui Sa oled eestlane, unistad ainult, et ilus ilm oleks pulmapäeval. 

Ta ilma naljata naeris terve õhtu mu üle. 


Ja need tüdrukud on meie hostessid - Aureja Leedust, Evelina Poolast, Fanni Ungarist ja Olga Lätist. Meil on neid veel, paar tükki meie poole peal pluss siis veel teise poole peal jne. Nende ülesandeks on külalised lauda juhatada ja menüüd kätte anda ja muu selline tilulilu. 

Ja selliseid kommentaarikaarte saavad meie külastajad meile siis jätta, iga kord kui viime tšeki lauda, on tšeki taga need paberid ja päris paljud ausalt öeldes täidavad ka neid. Mul neid juba päris suur hunnik kogunenud, aga anname need vahetuse lõpus alati kaptenitele, nii et kes teab, mis nendega seal peale hakatakse.

Ja lõppes ka meie klubi väljakutse käia matkal mööda Ameerikat. Kestis see 15.01-25.02 ja täis tuli saada 380 000 sammu, et osaleks auhinna saamises. No ma sain natuke rohkem ja see esikohal olev plika, noh, ma arvan siiamaani, et ta pettis seda võistlust, sest tal polnud mingit kella, mis ta samme loeks, vaid ta pani ise neid kogu aeg süsteemi. Vahe lihtsalt on ebareaalselt suur teistega, et see saaks tõsi olla. Savi, meie võistluses kohti ei jagata, lihtsalt kõik, kes eesmärgi täitsid, osalevad loosimises. Millal see loos tuleb, ma ei teagi. 
Ja ilmad on meil ka viimasel ajal täpselt sellised, kogu aeg on soe ja päike ja vahel viskab paar vihmapilve ka sisse ja saab veidi märjaks, aga üldiselt on kliima täpselt see, mida ma siia otsima tulin. 


Ja tööteemade lõpetuseks ütlen, et kuigi ma kogu aeg rääkisin, et ei mina üles põhja tööle ei lähe ja mina lähen suveks koju ja minul on vaja see ja teine ja kolmas ära teha, siis sain ühe päris ägeda tööpakkumise. Nimelt autojuhiks, ühele saarele, et inimestele sadamasse vastu, panen nad autosse ja toon hotelli. Superluks töökoht, eriti minu jaoks ja kuna sinna kandideerida soovitas mul meie väga kõva ülemus, siis muidugi ma seda ka tegin. Teisipäeval kandideerisin ja neljapäeval helistati mulle sealt saarelt ja öeldi, et otsusta nüüd kohe. Olin õk-õk-õk ainult telefonitoru otsas ja ütlesin siis, et olgu, pange kirja mind. 

Kaks päeva käisin nagu mingi raske koorem õlul ringi mööda klubi, rääkisin ühega, rääkisin teisega, et mis ma tegema peaks ja kas ma peaks minema ja plusse ja miinuseid jagus, kuniks lõpuks üks tüdruk ütles, et aga kuidas ma juulis pulma lähen, kui pikendatud viisaga riigist lahkuda ei või? Ja oligi kõik, otsus tehti seadustega minu eest. Kuigi töökoht tundus äge, ei kaalu see mitte kuidagi üles pulma, mida ma ise olen sisuliselt kaks aastat aidanud korraldada. Nii, et mais näeme, nagu emps ütles. 


Üks päev siin oli mul vaba (mida imet) ja käisin omale kleiti ostmas. Tegelikult ma juba mingi aeg ostsin, aga otsustasin kodus, et see ikkagi ei meeldi mulle ja tahtsin ringi vahetama minna. USAs on lihtne, ostad asja, 30 päeva jooksul otsustad, et ei meeldi, viid poodi tagasi, saad raha tagasi. Kedagi ei huvita, miks ei meeldi. Niisiis vahetasin ma kleidi ringi. Tegelikult ma alustasin oma päeva hoopis teises kaubanduskeskuses, sest mu tööpapud hakkasid mulle haiget tegema ja nii läksin ma ja ostsin uued. Ja sealt keskusest leidsin ma lasteriietepoe Carter, millest ma olin küll varem kuulnud, sest mu kunagine hostema ostis kõik riided sealt, aga et see selline paradiis on, sain ma aru tund aega hiljem kassas, kui olin ostnud hunniku asju Lola Mariale ja lisaks veel üht koma teist mõnele teisele lapsele. MEGAHULL. 

Igal juhul edasi ma siis siiski keskendusin oma kleidiotsingule (valetan, sest ma käisin jälle Hilfigeris ja kulutasin seal ka hunniku raha, õnneks siiski osa sellest saan tagasi, sest osa asju varasemalt ostetult viin ma tagasi millalgi) ja lõpuks oli sõelal kolm kleiti, millest kahe vahel valisin ma ikka ligi pool tundi. Lõpuks otsustasin ühe osta ja kui saatsin empsile pildid, arvas ta, et puha vale valik sai tehtud ja nii läksin ma kümme minutit enne poe sulgemist sinna tagasi ja vahetasin selle kleidi ka veel ringi. Jeerum. Nüüd on igal juhul sünnipäevakleit ka olemas. 

PS! Võite lahkelt kirjutada, millise kleidi teie oleks valinud.
PS2! Ütlen ainsa vihjena, et valge kleidi käskis emps enda pulma jätta. 



Siukse hunnikuga tulin ma lõpuks seitse tundi hiljem koju. 


Ma küll enam cocat ei joo, aga silm jäi kohe peale, kui ilusad purgid ja kui huvitavad maitsed. Võib-olla millalgi proovin need ikkagi ära. 


Mingi päev käisime basseini ääres ka ja Kellie-Zee tulid sinna külla ja tõid niksi-näksi ja jooki. See joogipurk, mangorita on alkohol, mis on mingi 800ml purk ja see tõmbab jalust maha elusast peast. Minust jäi see too päev puutumata, sest tööle tuli ka minna ja töö-alkohol minu jaoks kokku ei käi. Tavaliselt mulle see väga maitseb, aga jah, üks purk ja keegi ei tea, mis toimus.. 

PS! See purk maksab 2.50$, maailma odavaim viis ennast täis juua. 
PS2! Kui ma seda esimest korda Sirlega ostsin bensiinijaamast, küsis teenindaja, kas me oleme seda varem joonud. Kui ütlesime, et ei ole, soovitas ta meil ettevaatlik olla. Vot just selline jook see on. 


Üks õhtu ma tööl olin millegi peale nii kuri, lendasin snackbari sisse ja ütlesin Emilyle, et MINA EI SUUDA, ma lähen hulluks. Emily otsis selle peale mulle jäätise ja soovitas selle ära süüa, et hakkab parem. Sõin siis seda seal ja mõtlesin, et Klondike on nagu kondike või nagu londiste. Ja siis küsis Emily: "Sulle maitseb see klondaik?" 

Eeee.. mida?? 

See inglise keel on täiesti võimatu, nad lihtsalt muudaks kõik sõnad ja tähed ära, kui nad ainult saaks. 


Kui ma oma "uut elu" elama hakkasin ja igasugusest jamast loobusin, avastasin, et mitte burgerid ega friikad ei ole mu nõrkus, vaid kõige lihtlabasem pizza. Jeerum, kus ma võiks seda süüa hommikul ja õhtul ja lõunal ja vahepalaks ka. Ja olgu neetud see Dominose kuller, kes maksab ainult 2.50$ ja toob pizza poole tunniga kohale. Nõrkus täielik. 

Igal juhul allolev pilt on täitsa tõsi. Ma taurus, kui keegi veel ei mõistnud. 
Facebookis on mingi uus mäng, kus tuleb vastata kahele küsimusele ja siis sõber, kellele väljakutse esitasin, vastab enda kahele ja arvab ära, kuidas mina enda omadele vastasin. Kui meie vastused klapivad, saab protsente juurde ja järgmistesse maailmadesse. Ja me Karolini ja Alvariga nüüd mängime seda, see päris põnev ja lõbus ka, saame üksteist tundma õppida. 

Paar päris suurt möödalaskmist on ka olnud, enamasti küll Alvariga, et bläää tunned ka mind või ei tunne. 

No näiteks alumine, et milliseid pulmi ma tahan? Ma olen eluaeg rääkinud, et ma abiellun Ameerikas oma 200 sõbraga ja pulmad kestavad mitu päeva. Mis imeliku rakuga Alvar arvas, et ma väikseid pulmi tahan, ma ei tea. Pärast veel ütles: "Ma mõtlesin, et ikka perega." 

Ja see alumine on siiani mu lemmik küsimus olnud. Et milline ma 80-aastasena olen. Kas lastelastega, seeniorite olümpiamängudel või pimekohtingul.

PS! Ma vastasin, et pimekohtingul.

PS2! Karolin vastas minu kohta sama. 

Ma olen ikka nii läbinähtav, haha. 


Ja lõpetame siis selle veebruarikuu ühe lillelapsega siin ning kõik lilled pühendan ma oma vennale, kellel on täna 30.sünnipäev ja päris asjalik juubel. Kuna ta imelik elab kuskil Timoris, kuhu pakke saata ei saa ja kus internet kõnesid eriti välja ei vea, siis rääkisime paar minutit juttu ja nii see läks. Eks tähistame hiljem Eestis järele, ega see 30 pole mingi naljaasi. 

Palju õnne sünnipäevaks, Andre! 

reede, 16. veebruar 2018

Elu Ameerikas - veebruari esimene pool

Veebruar on nii suure hooga peale läinud, et vaba aega kipub olema vähem kui tahaks, sest lõpuks hakkab meid ründama see kurikuulus "hooaeg," millest oktoobrikuust saadik räägitakse. Ma ei hakka üldse mainimagi, et järgmine nädal on 1 vaba päev ja 10 vahetust! Kümme.. jeerum.. 

Veebruari alguses toimus Ameerikas SuperBowl, mis on Ameerika jalgpalli üritus, aga samas on seal poolajashow, kus sel aastal laulis Justin Timberlake (südasüdasüda) ja lisaks on seal alati megakallid reklaamid ja firmad teevad oma reklaamid just selle ürituse jaoks. Meie jaoks muidugi ei tähendanud see muud, kui töötamist poole ööni, sest ega rahvas baarist enne lahkunud kui mäng läbi. Mis kell see mäng lõppes, ma isegi ei mäleta, aga ma mäletan, kui tuimalt ma viimaseid kahte minutit jälgisin. Meid riietati nagu vangid, väidetavalt pidime me oleme kohtunikud, aga nõnda välja küll ei paistnud. Lisaks pandi kaela roheline ja sinine pärlikee, sest me pidime erapooletud olema. Me muidugi ei olnud. 

Ja Justin Timberlake show pani mind tema kontserdile ainult rohkem tahtma. See on siin mai alguses, aga piletid on nii roppkallid, et peab neeru kuskile müüki panema, seega me alles mõtleme. 



Veel nalju töölt.

Meil on õhtuti laudade peal sellised vahast torud, mille sisse me paneme pisikesed tulukesed ja need siis peaks nagu küünlad olema. Näevad kaugelt välja küll nagu küünlad ja idee on iseenesest väga hea. Üks päev siis hakkasime neid küünlaid laudade peale panema ja mina hakkasin seal lollitama ja tsirkust tegema ja üks küünal lendas vastu maad. Miljoniks tükiks. Ilma naljata, ma seisin mingi mitu sekundit lihtsalt suu lahti, et kuidas üks asi saab niiiiiii katki minna. Poisid muidugi naersid mu üle, et hakkab lõhkuma ja lõhub muidugi kohe kõige suurema küünla ära, et milleks väikest võtta, kui saab suurega. Täitsa lõpp. Ma siiamaani šokis. 

Ja üks kord rääkisime ühe Ungari kutiga pikalt, Eestist ja mu blogist ja üldse kõigest ja siis ta uuris, et kas mul on mingi reegel, millal ma kirjutan või kui tihedalt ma kirjutan ja ma vastasin, et kirjutan, kui mul midagi öelda on.

Ta vastas: "Ee.. Sul on alati midagi öelda."

Tore lugu küll.

Ja üks päev keegi küsis minult, kas lähen suveks koju või põhja teise klubisse tööle ja küsis, kas ma tulen järgmine hooaeg John's Islandile tagasi ja ma särasin, et muidugi, see mu täielik unistuste elu siin ja ta vastas nii siiralt: "Ma pole kunagi kedagi näinud John's Islandit nii väga armastamas kui Sina." Ja see jumala tõsi, ma kuulen seda mitu korda nädalas, et ma täielik rõõmurull ja päikesekiir ja naudin ikka sajaga seda, mida teen ja mis siin toimub. Ega ma ilmaasjata omale eestlasi siia juurde sebi. 

Millalgi rääkisime ühe kaptenipaariga, et lähme Clearwaterisse, kui meil kõigil on vaba päev. Ma mainin siinkohal lihtsalt mõnele, kes inglise keeles tugev ei ole, et Clearwater sisuliselt tähendab PuhastaVett eksole. Ja siis nägin graafikust, et meil kõigil on reede vaba ja küsisin selle kuti käest:
"When are we going to Clearwater?" (-Millal me Clearwaterisse lähme?)
Tema: "Why you want to clear the waters?" (-Miks Sa tahad veed ära koristada?)

Ma naersin megakaua ta üle, et ta ikka töösse nii uppunud, et ei suuda sellest mööda vaadatagi. 

Ja eelmisel nädalavahetusel olid meil tööl pulmad, oiiiijeerum, kui palju raha nad sinna klubisse jätsid. Ja oi jeerum, kui kaua me nende pärast töötasime. Kogu pull hakkas juba mingi kolmapäeval peale, neljapäeval pidutsesid nad keskööni, reedel kella üheni, laupäeval kella üheni ja pühapäeval oli ka alles pool rahvast klubis. Ja kui ma laupäeval seal nende hulludega rannabaaris olin, tänasin jumalat Ameerika alkoholiseaduste eest, mis ei luba alkoholi pärast 00.30 enam müüa. Kell 01.00 me konkreetselt võtsime neilt klaasid peost ära ja ütlesime, sorry, seadus selline.

Meil alati enne restorani avamist on tööl line-up, kus siis kokk tutvustab menüüd ja iga pisidetaili igas roas. Pool ajast ma kirjutan oma paberitele mida iganes, sest ma isegi ei tea, mida need sõnad tähendavad. Mul võttis kolm kuud aega, et aru saada, et hääldus flaur ei ole flower (lill) vaid flour (jahu). Mõtlesin küll kogu aeg, et mis nad seda lille topivad sinna kogu aeg ja miks lillega ei ole gluteenivaba roog. No täiesti idioot. Kusjuures, meil pannakse lilli ka toitude peale, seega see 100% polnud isegi blondihetk. 

Ja too sama päev, kui ma oma idiootsuse avastasin, oli kokk ülihoos ja iga kord, kui keegi köögist läbi kõndis, küsis ta mingi küsimuse mingi menüüs oleva toote kohta. Ma sain neid küsimusi mingi neli tükki ja ei teadnud ühtegi vastust ja ütlesin talle, et ära kiusa noori tüdrukuid. Lõpuks läksin ta juurde, lugesin kõik vastused ette ja küsisin, et tahad veel midagi või? Küsis, mis kaste on steigil. Ütlesin, et bernaise, jäta rahule mind. Ja siis tuli üks kutt sinna, kes on John's Islandil mingi sada aastat juba töötanud ja ma ütlesin kokale, et küsi tema käest, miks Sa tema käest ei küsi? Ja siis kokk küsis ja ISEGI TEMA ei teadnud vastust. Ja siis kokk ütles nii lahedalt "Surprise for you, surprise for me." (-Üllatus Sulle, üllatus mulle.)

Mingi õhtu mul oli üsna kapriisne laud, inimesed ise olid ülitoredad, aga nende soovid olid täitmatud. Nii tellis naine mingi joogi, millest ma kunagi varem kuulnud ei olnud ja mingi apelsinilikööri asemel läks kogemata apelsinimahl, seega ta saatis selle tagasi. Tegime likööriga, viin lauda, ütleb, et eiei, midagi on valesti. Ma pakkusin siis, et tahate, ma toon teile pudeli, millega me selle joogi tegime ja ta ütles jah. Läksin baari, ütlesin, et davai, anna see pudel siia, inimene lihtsalt ei usu mind. Viisin siis pudeli lauda, oli õige jook ja naine vabandas surmani. Küsis minult, et kas ma tean, mis bff tähendab. Olin jumala lolli näoga seal, mõtlesin, et mis asi see on, mingi järjekordne jook või? Ta vastas "Best friend forever (parim sõber igavesti)" ja et nüüd ma olen ta bff. Nad jätsid lõpus tippi ka, nii et saavad andeks. 

Üks õhtu ma kaklesin ühe kapteniga, nad siin vahepeal üsna viimasele piirile viidud, kõrgemate jõudude poolt ja siis kisavad meie peale. Me selle kutiga ülihead sõbrad, seega see otseselt ei olnudki kaklus, aga ta tõstis häält mu peale ja ähvardas, et ta saadab mu 19.15 koju ja ma ütlesin, et fineee saada siis. Lõpuks ei lasknud ta mind isegi 20.30 shuttle peale, vaid hoidis ainsana topeltvahetuse teinutest 21.30ni. Naersin, et davai, kõigepealt tahad mu kell seitse nihhi saata ja siis hoiad viimase inimeseni tööl? Ütles ise ka, et kukkus naljakalt välja ta ähvardus. 

Ja viimane nali oli jälle kokaga. Ma olin too päev üliahastuses ja pisarad olid silmas vihast ja kurbusest ja kõik kiskus nii valesti välja ja siis küsis üks klient, et kust dolphin (meil menüüs delfiin, aga tegelikult on see mahi-mahi, mis iganes see ka pole, päris delfiiniliha me siin ei söö) pärit on. Ma ütlesin, et ma pole kindel, et vahel Massachusetsist tulevad meie mereannid ja ta palus mul köögist küsida. Lihtsalt vahemärkus, et keda kotib, kust kurat see dolphin pärit on. Läksin kööki, küsisin koka käest, et kust delfiin pärit on. Selle asemel, et mulle lihtsalt vastata, hakkas ta tänitama "Kas Sa käisid ekskursioonil? Käisid. Kus ekskursioon toimus?" Ma olin nii endast väljas, et mul ei tulnud isegi selle linnanimi meelde, kus me käisime. Ütlesin, et ma ei tea. Ta lasi edasi "Oli Fort Pierces? Oli. Olid seal kalad? Olid. Kust siis on kala pärit?" Ma olin niiiii tige, et kurat vasta mulle lihtsalt, et dolphin on Fort Pierces, ära mängi mu emotsioonidega siin. Ma tean, et tavalisel päeval ma oleks talle vastu lõõpinud, aga too päev oli paha päev. 

********

Veebruari alguses tegime ka päevareisi Orlandosse. See on meist mingi poolteise tunni kaugusel ja tegelik põhjus, miks me läksime, oli Zana ja Igori pealevõtmine, kes tulid Hawaiilt. Kuradi Hawaiilt. See on mu unistuste sihtkoht mingi lapsest saadik ja nad käisid lihtsalt chillimas seal. Kadedus oli ikka suur. Õnneks, see ei ole ju ületamatu ka minu jaoks sinna minna, seega tuleb plaani panna. Igal juhul peale me noored võtsime ning seejärel Cheesecake Factorysse läksime, sest Orlandos kusjuures ongi meie jaoks kõige lähem Cheesecake Factory ja see on lollus. Kahju, et ma seda Cincinnatis ei hinnanud ja piisavalt ei käinud.  



Nagu ma vist ühes varasemas blogis mainisin, on Vero Beach oma asukohalt nii lähedalt Space X kontorile, et me näeme iga kord nende rakettide lendu ja nüüd oleme juba mitu korda näinud ka. Ja too päev, kui nad lennutasid kosmosesse auto (!!!), nägime me seda ka eriti selgelt ja lähedalt ja teate, see on ikka megauskumatu, et ma olengi siin ja ma näen, kuidas autosid kosmosesse lennutakse, issand jumal. 


Nagu ka teada on ilmselt, tuli sõbrapäeval välja uus 50 halli varjundit film, aga meie käisime siin eriüritusel, kus nägime filmi juba 8.veebruaril. Oi, me ootasime seda täiega, see totaalselt mu lemmikfilm ja lemmikraamat ja nii edasi. Seega sättisime ennast kenasti valmis, käisime enne filmi veel Friday's kokteile joomas ja õhtusööki söömas ning läksime siis kinno, kus saime kingikoti, loositi auhindu, Zee võitis ka ühe ning nautisime filmi, mis oli lihtsalt nii hea. Minu meelest neist kolmest isegi kõige parem oma sisult, sest esimesest kahest oli kõvasti õpitud, milliseid kaadreid kärpida ja kust kiiremini üle minna. Ja lõpp oli lihtsalt imeeearmas. Me tahtsime järgmine päev seda lausa juba uuesti vaatama minna, nii hea oli.  







Ja teine väga hea film, mida ma tükk aega oodanud olin, linastus samuti kuu alguses ja selleks oli MazeRunner ehk maakeeli Labürindijooksja. Ja sellel oli samuti viimane osa ehk lõpplahendus ja kuigi mitu olukorda lahenesid hoopis teisiti, kui mina arvasin või oleksin tahtnud, siis tegelikult mulle meeldis. Mulle meeldis kogu selle loo juures see, et ei olnud mingeid uskumatuid ellujäämisi, kui ikka oli surm, siis oli surm, vahet ei ole, kas hea või halb tegelane. 


Vahepeal oleme ka tagasi saanud enda suve ja ma tean, et see kõlab eriti ülbelt keset veebruarikuud, aga no kuulge, ma tulin Floridasse ikkagi ju. Igal juhul nüüd on kogu aeg 25+ kraadi ja kõik vabad hetked (nii palju kui neid on), kuluvad päikesepüüdmisele. 


Ühel laupäevahommikul toimus meie outletsi parklas foodtruck market ja kuna see üritus Austraalias mulle täiega meeldis, tahtsin siin ka minna. Juhtumisi tuli Kirsika koju täpselt samal hetkel, kui ma hakkasin minema ja nii haarasin tema ka kaasa ja käisime. Oli siuke pisike ja kodukootud, aga saime mõlemad söödud ja natuke teistsugusem hommik kui tavaliselt. Käisime ka Tommy Hilfigeris korraks shoppamas ja see korraks lõppes jälle üle 100$ ostuga. Ma mäletan hästi oma eelmist korda USAs, iga kord, kui kumbki mu vanematest mu Hilfigeri poodi saatis, oli arve 100+$. 


Trennidest nii palju, et olen siin vaikselt jooksnud ja vaikselt muskleid treeninud, vastavalt tujule. Naudin täiega seda 20+ temperatuuri õhtul õues jooksmiseks ja teen vaikselt rekordeid küll kiiruses, küll distantsis. Viimati jooksin ühe miili (1.6km) ajaga 10.06 ja uskuge mind, siukse ajaga pole ma sellist vahemaad mitte kunagi läbinud ja ma isegi ei jooksnud ainult ühte miili, vaid see oli aeg kolme miili jooksus lausa. Nii et väga äge. 



Tööl on ka vahepeal väga lõbus olnud, hoolimata kiiretest aegadest vahepeal. Lõbustada tuleb ennast lõppude lõpuks ju ikkagi ise ja nii ongi näiteks bartenderid teinud mingeid vahvaid kokteile ja lubanud maitsta ning proovisin ka ära meie kõige kallimad veinid ja nali naljaks, aga mulle need isegi mitte ei meeldinud. Tuli Brüsseli aeg meelde, kui hostisa pidevalt mingeid kvaliteetseid pudeleid avas ja mina mõtlesin, et mmm cocat muidu pole vä? 

Ahjaa, vahepeal oli meil ka veinitest, sest paar idiooti meie naaberriigist keerasid paraja sita kokku meile kõigile ja nii öeldi otse, et õppige need 51 veini selgeks või muidu.. ega ma siis õppisin ka, kui ikka kästakse. Testi tegin ka kenasti ära, paar tükki jäid nimetamata ainult, aga nagu manager ütles, siis isegi, et ma ei tea kõike, ma tean piisavalt ja beachclubi manager tuli ka pärast mind kiitma, et ta on minu üle uhke. Arvestades, mis emotsionaalne madalpunkt mind paar päeva enne seda tabas, tuli see õigel ajal õiges kohas ja tõestasin endale, et ei ole ma luuser midagi. 



Kuna Eestis tähistati vastlapäeva ja Karolin mulle hommikul väga resoluutselt selgeks tegi, et ma pean endale vastlakuklit tegema, asusin tööl kohe uurima, kas ma suudan selle kuidagi kokku ehitada. Head suhted kokkadega kindlustasid mulle saiad, mis nägid enamvähem välja küll nagu kuklid ning köögist sebisin ka vahukoore ja moosi ja nii ma kuklit mugistasingi. Muidugi üks lätlane vaatas mind nagu hiinaimet ja küsis, mis ma teen ja ma seletasin talle, et meil siuke püha ja ega seda põhjust enam keegi tähista, mis kunagi vastlapäeva mõte oli, aga et nüüd sööme hernesuppi ja vastlakukleid. Ta palus, et ma talle ka teeks ja kiitis selle jumala heaks. Lätlastel sellist asja ei ole. Empsiga asja arutades jõudsime järeldusele, et ega ei teagi teisi riike, kes veel kukleid sööks. Kas keegi teab, kus riikides vastlapäeva veel kuklitega tähistatakse? 


Ja muidugi oli meil siin ju sõbrapäev, mis kusjuures sel korral ei olnudki eriti kurb. Ma mäletan, et eelmine kord USAs oli kolm päeva, mil ma olin kurb ja üks neist oli sõbrapäev. Siin mitte. Tööl oli spetsiaalne palk, mis minu jaoks oli arusaamatu, kuna tegemist ei olnud ju riigipühaga ja kõik isegi polnud mitte tööl. Mina arvasin, et spetsiaalne tunnitasu on ikka kõigile ja siis kõik töötavad. Muidugi päev ise oli ka üsna aeglane ja igav (valetan, siin pole kunagi igav), nii et jah. Selle mõttest aru ei saanud. 


Leidsin tööl jalutades endale sõbra..  rannabaaris tsillib üks hall kiisu ka kogu aeg ringi.


Just nii ilusad need Florida õhtud ongi

 Mis aga sõbrapäeva minu jaoks vahvaks tegi, oli see, et hommikul andsin kingituse Juliale, Zanale-Igorile ja Jelenale ning ma olen alati pigem andja kui saaja olnud ja see rõõm nende silmis oli lihtsalt nii hea, et tagas hea tuju mulle terveks päevaks. Lisaks saatsin ma kingituse ka Karolinile Eestis ja no tema rõõm tagas ka minu rõõmu. Mõnede sõprade ja nende tehtud teenetega on nii, et ei kõhkle ka teisel pool maakera kingituste tegemises. 

Tööl organiseeriti meile õhtuks kooki-küpsist-kommi ja värki, aga mul läks kööki astudes ja lõhna tundes juba süda pahaks, seega ma proovisin ühe riisimaiustuse ja ühe ampsu kooki ja ülejäänu jäi minust puutumata. Palju rohkem nautisin ma friikartuleid, mis meile köögi poolt anti, sõbrapäeva puhul ja nii. 




Ja nüüd jõuangi juba otsaga tänasesse päeva, sest sel nädalal andis Mister George mulle lausa kaks vaba päeva ja nii eile tegelesin endaga, käisin küüntes, ostsin raamatu, nautisin smuutit ja basseini ja päikest ning õhtuks organiseerisime tüdrukuteõhtu kokteilide-söögi ja hea filmiga. Filmiks sel korral Forever My Girl, mis oli selline tüüpiline armastusfilm, aga samas ülimõnus ja pärast filmi arutasime tüdrukutega, et kõik need armastusasjad on tegelikult nii ebaõiglased ja kõik toimib ainult tänu naistele. Nii näiteks selles filmis, me arutasime, et oleks naine minema läinud ja mees pidanud ta hiljem tagasi võtma, poleks mees kunagi võtnud, aga naine võttis, sest naised on nii hellad ja suure südamega ja usuvad armastusse ja muud säärast. Zee tõi näiteks, et filmis Me Before You poleks tüdruk mitte kunagi ennast ära tapnud pärast sellise armastuse leidmist, aga näe, mehe jaoks ei olnud piisav ja otsustas ikka eutanaasia kasuks. Ühesõnaga, elagu naised, me oleme ikka suured andestajad. 




Kirsika tutvustas mulle ühte head retseptipilti ka, kus olid võileivad avokaado ja igasuguse muu kraamiga ja nii ma üks hommik tegin endale smuutit ja röstitud saial avokaadokreemi. Ohh my gosh, kui hea see oli! Kütsin hunniku sidrunipipart veel peale ja nii njomnjom. Teisel hommikul tegin avokaado-tomati tükkidega rösti. Olgu tänatud see päev, kui ma avokaadot sööma hakkasin.  


Ma liitusin Facebookis väljakutsega Teeme Koos 2018, kus siis on iga nädal uued ülesanded, mida täita tuleb ja tuleb endale ka tiimiliider valida. Tiimiliidreid on kolm nüüd, kõik blogijad ja ma enamasti olen olnud Henry tiimis, kes on Eesti parim meesblogija ja isablogija ja beebiblogija ja mis iganes tiitlid ta kõik endale saanud on. Igal juhul üks nädal oli väljakutse proovida midagi uut või anda võimalus millelegi, mis varem ei ole maitsenud. Nagu tellitult pakuti tööl procitutto sinki ja melonit ja nii ma siis melonit uuesti proovisingi ja üks tüdruk, kes mu lauas istus, ütles, et mu nägu oli selline, nagu ma oleks omale just mulda suhu pannud. Täpselt siuke tunne oligi. 


Ja kui ma juba teiste blogijateni jõudsin, siis mainin siinkohal, et ka sel aastal toimub Eesti Blogiauhindade jagamine ja ma olen kõik eelnevad aastad osalenud, aga pole kunagi kohale saanud minna, sest üllatus-üllatus, ma olen alati välismaal. Eelmine aasta nad võtsid Elu Välismaal kategooria ära, aga sel aastal panid tagasi ja nii ma rõõmuga ennast sinna jälle kirja paningi. Ja mis on selle asja juures kõige ägedam, on see, et ma saan sel korral minna! Mingid suuremad blogijad on öelnud, et nemad enam ei osale ja üritus on kaotanud mõtte ja korraldaja on nõme ja nii edasi, aga mina olen nende leeris, kes arvavad, et see on ülilahe ja sellises konnatiigis nagu Eesti (ei midagi isiklikku, aga me oleme väike armas rahvas) midagi sellist korraldada on ülikõva ja minu müts maha korraldate ees igal juhul. Kuna üks korraldajatest on ka mu peretuttav ja oli mingil hetkel mu ülihea sõbranna, siis elan automaatselt ka topelt kaasa. Ühesõnaga, varsti hakkab hääletamine ja ma ütlen teile, sel aastal me hääletame, sest mina tahan ka auhinna koju tuua! 

Kodu