reede, 12. jaanuar 2018

Elu Ameerikas - minipuhkus Miamis

Kui olin avastanud graafikust, et mul terve nädalavahetus vabaks antud, otsisin omale kiirelt kambajõmmid, kellele sama õnn osaks oli saanud ja nii panime plaani paika Gigi ja Emesega, et Miami - siit me tuleme! 

Laupäeva hommikul ma muidugi kahetsesin rohkem kui ma ükskõik mida oma elus kahetsenud olen, sest mul oli reedese peo tõttu nii paha olla, et sõna otseses mõttes oksendasin ma välja absoluutselt kõik, mis sisse sõin või jõin. Lõpuks tundsin jumala buliimikuna ennast. Õnneks tüdrukud olid toetavad ja teekonna esimeses osas liitus meiega ka Zee, seega pärast Enterprisest auto saamist sõitsime otse McDonaldsisse. 

Enterprises tuli naine meiega välja, istus autosse, ütles "Oh, see on see auto."
Ma jumala närvis, et mismõttes see auto????
Naine ütles, et aa see on see, mille me eile salongist kätte saime, 100 miili sõitnud.

Normaalne. 


Teekond möödus meil väga lõbusalt, tantsides ja lauldes ja elus püsides. Jumal teab mitu tundi hiljem jõudsime Miamisse ja ausalt öeldes ma olen seal juba nagu Tartus, et enam-vähem suundasin tean ja tunnen ennast ka mugavalt. 

Esimese punktina läksime Dolphin Malli, ostsime paar ilusat asja endale ning läksime siis Cheesecake Factorysse sööma. Olin otsustanud, et lasen puhkusel vabamalt oma toitumiskavaga ja ei hakka näpuga järge ajama, seega nautisin kõike head, mida ma kolm nädalat ampsugi söönud polnud. Sõime juustukolmnurki, flatbreadi, pastat, salatit, pizzat ja juustukooke. Kui ma viimased paarkümmend korda olen kindla peale läinud ja sidruni-vaarika koogi võtnud, siis sel korral võtsin sidrunikoogi sidrunikreemi ja sidrunimisiganes asjaga veel pealt. Oi kui sidrunine see oli ja oioi kui hea! Gigi cobb salat oli küll selline pirakas, et ta sõi kolm päeva pärast seda veel. 
 



Kõhud täis, läksime alkoholipoodi otsima, sest USAs toidupoes ei müüda kanget alkoholi ja neiud tahtsid mingid joogid enne linnaminekut ikkagi teha. Leidsime mingi eriti veidra kandi, nagu õudusfilmist, kass oli ka printeri peal ja vaatas meid sellise näoga, et aiai neiud, mis siit otsite. Pärast läksime kõrvalasuvasse toidupoodi ja see oli pesuehtne Mehhiko külapood, ainult hispaania keel ja ainult mehhiklased ringi tuterdamas, hea et veel hinnad peesodes ei olnud, ausõna. Haha. 


Lõpuks jõudsime oma ringiga ka hotelli ja saanud kenasti check-ini tehtud, öeldi meile, et meie tuba on nurga taga ja teisel korrusel, olgu tore. Hakkasime autoga sinna nurga taha minema ja vähe sellest, et seal ühtegi kohta ei olnud, oli see koridor nii kitsas, et isegi sinna keerata ei olnud võimalik. Ma hingasin korraks sisse ja välja ja mõtlesin siis, et olgu, challenge accepted ja küll ma hakkama saan. Rivi lõpus oli küll auk, aga jooni maas ei olnud, mina leidsin, et savi ja parkisin auto sinna, üsna meie ukse ette. 

Läksime tuppa, saime veidi šoki osaliseks, kuivõrd pildid bookingu lehel ei vastanud üldse antud hotellile, mingist konditsioneerist võis und näha (õnneks soojapuhur oli meile sinna visatud ja too öö läks seda väga vaja), föön ei töötanud, põrandast-vaibast turritasid naelad välja ja nii edasi. Ohkasime ja leidsime, et see meid ei tapa ning keerasime jookidelt korgid maha ja tundsime ennast vabalt. 

Pärast keskööd organiseerisime endale Uberi ja läksime South Beachile pidutsema. Käisime vist kõikides klubides, mis seal olid, ikka sisse, paar tantsu, välja, edasi. Nagu ma aga eespool mainisin, oli tol õhtul üpris külm. Kõik Floridas elavad inimesed küll üritavad meile selgeks teha pidevalt, et selline talv on esimest korda elus, aga see ei päästa külma käest. Igal juhul kuna meil oli külm, siis pikalt istuma kuskile jääda ei tahtnud. Lõpuks otsustasime koju minna ja võtsime mingist imelikust kohast pizzad kaasa enne uberisse jooksmist. 





Ja kui te nüüd mäletate, kuhu ma eelmisel õhtul auto parkisin, siis mainin, et hommikul avati meie auto kõrval hoopis värav (sellepärast seal jooni ei olnudki) ja nii tuli kell 9 hommikul koristaja ja ütles, et neiu, kas te palun saaksite oma auto ringi parkida. Oi, vabalt! 

Tuppa tagasi jõudes kebisin magama tagasi ja hiljem ärkasime me ei varem ega hiljem kui 12.45. Seda ka rohkem minu kisa peale, et ISSAND JUMAL KORVPALL ON JUBA 15.30 ju!!!! Ja NBA mängudega on nii, et Sa parem ole tund-poolteist heaga kohal, sest muidu ei pruugi mängule jõudagi. Ma ükskord olen jõudnud esimese veerandaja lõpus oma kohtadele. 

Igal juhul, nagu aru saada on, hommikusöögist võisime me und näha, sest seda pakuti 7.30-9.30. See meid muidugi ei heidutanud, sest Starbucks oli hotelli kõrval ja nii skoorisid teised neiud sealt endale hommikukohvi ja mina väikese hommikusöögi. 


 Olles lootusetult juba igale poole hiljaks jäänud, tellisime endale Uberi (sest mitte ükski aruga inimene ei lähe Miamis korvpallile autoga) ja läksime mängule. Jõudsime seista tükk aega järjekorras, jõudsime isegi süüa ning oma istekohtadele ja mäng võis alata. Omavahel madistasid Miami Heat ja Utah Jazz. Olin juba eelnevalt isalt uurinud, kas mäng on ka väärt mäng ja isa ütles, et tegemist on üsna võrdsete tiimidega, seega ootused olid kõrged. 

Mäng kuni viimase veerandajani oli üsna kulgev ja siis hakati mängima. Ma tean seda juba varasematest mängudest, et viimased 5 minutit kestavad NBAs umbes tund aega ja alles siis hakkab mäng peale ja ka sel korral oli nii. Kui mingil hetkel Gigi juba lootusetult ütles, et Miami kaotab, ütlesin talle, et vaata, kaks minutit NBAs ei ole mitte midagi ja veel viis sekundit enne lõppu oli ka teadmata, kumb võidab ning viimasel sekundil pani Utah korvi mööda ja võit oligi meie! 













Fernando PAGAN, palju õnne hahahahahaa
Lõppskoor

Pärast mängu viis Gigi meid Baysidele jalutama. Kui ta kruiisilaeval töötas, oli Miami ta kodusadam ja ta teadis hoopis teisi kohti kui mina näiteks. Ühesõnaga oli siis mingi sadamaäärne ala, kus mängis muusika, olid restoranid ja poed ja kus üks mees müüs enda tehtud pilte lõuendil ja neid samu pilte ka magnetite ja võtmehoidjatena. Ostsin endale Miami pildiga ankru ja ütlesin tüdrukutele, et see võtmehoidja näitab, et minu ankur on Floridas, siia ma jään. Käisime ühes restoranis Ladina-Ameerika tantse tantsimas ning jalutasime siis Rossi, kus shoppasime veidi ning Lyftisime (samasugune programm nagu Uber) siis ennast hotelli tagasi. 




Hotelli läksime vaid selleks, et võtta auto ja minna linna peale laiama. Viisin tüdrukud enda lemmik vaatepunkti, Rickenbackeri saarele ning pärast seda otsustasime, et ei taha hotelli tagasi ja sõitsime hoopis South Beachile ja otsisime autole kena parkimiskoha ning jalutasime Hispaania tänavale, mis oli täis lahedat muusikat, häid restorane ja õnnelikke inimesi. 

Lõpuks tekkis olukord, kus me olime Ameerikas, Hispaania tänaval ja läksime sööma Itaalia restorani. Kujutate ette, et mehed kompud nagu Itaalias, temperamendiga, aga perfektse inglise keelega. Uskumatu komplekt. 

Pliksid jõid veini, mina loobusin, sest isegi, et Ameerikas on promilliga sõitmine lubatud, ei mahu see minu elu põhimõtetesse üldse. Kui joon, ei sõida ja kõik. Söögiks valisin värske pasta steigi ja procitutto singiga ja oijeerum, kui hea kraam see oli. Gigi sõi gnocchisid, mis nägid välja nagu kassiokse (ma isegi ei teinud pilti ta söögist), aga maitsesid päris hästi. Emese skooris endale täitsa mitte itaaliatoidu. 


Parim hüppepilt, mille Gigi suutis jäädvustada







Restorani jäime pea kella üheni öösel ning kuna minu sõber juba kannatamatult ootas mind külla, viisin tüdrukud hotelli ja sõitsin ise sõbra juurde, kus vaatasime ära mingi jõhkra sõjafilmi, kus pead-käed-jalad muudkui lendasid otsast ja jäime pool viis magama, et ma pool seitse ärgata saaks, sest lubasin Gigi immigratsiooniametisse kella kaheksaks viia. 

Muidugi, kui mina lubatud kellaajaks hotelli jõudsin, polnud need kaks piffi veel üles ärganudki. Normaalne. Ajasin nad siis püsti ja läksime hommikust sööma, mis polnud väga midagi erilist, aga üle tüki aja sõin jälle krõbinaid ning ühe sulajuustuga bageli ka, njom. Umbes tunnike hiljem, kui alguses olime planeerinud, saime ka liikuma ja Gigi immigratsiooniametis käidud ning võtsime suuna Dolphin Malli, sest ma tahtsin Hilfigeri poodi minna. Vaikselt jõuab kätte aeg, kus võib hakata kodustele kingitusi ostma (pool kohvrit tegelikult juba täis asju) ja seda meeldib mulle ju väga teha. 


Kuna me kõik olime omajagu väsinud ja piisavalt ringi kakerdanud, läksime Dave's and Busterisse sööma, mina skoorisin endale kartulid, kana ja juustupulgad ja teised hunniku mingeid snäkke, terve laud oli kraami täis. Pool lauda jäi meist puutumata ka. 

Dave's and Bustersis on lisaks toidule ka mänguala, kuhu viis aastat tagasi viis mind esimest korda Hamed Ohios, meie esimene kohting oli seal ja ta võitis mulle selles kaisukaru püüdmise masinas kaisukaru, seega mul olid väga lõbusad mälestused kui sel korral tüdrukutega sinna läksime. Tegime turniiri lauahokis, korvpallis, hobusterallis, autosõidus ja motikatega rallimises, väga lõbus oli. Käelihased olid järgmisel päeval jumala valusad. 





Umbes poolteist tundi pärast mängimist oli aeg ennast koduteele sättida ja ma vaeseke oma kahe tunni unega öösel võitlesin ikka rängalt terve tee. Õnneks tegime päris palju peatusi, küll kohvi, küll donutsi ostmiseks, et ma jumala eest üleval püsiks. Tüdrukud ütlesid lõpus mõlemad, et neil heameel, et ma nii hea autojuht olen, et neil kordagi hirmu ei tekkinud, isegi kui ma parimas konditsioonis sõitmiseks ei olnud. 

Lõpuks jõudsime miski kella kaheksa ajal vist koju, tassisime asjad tuppa, käisime veel korraks Walmartis (sest oh rõõmu, kui on auto) ja uni nottiski maha. Reisiga jäin aga väga rahule, megaägedad tüdrukud, kellega minna, kõik klappis ja oli nii lebo olek kuidagi kogu aeg. Ja ausalt öeldes pärast seda nädalat, mis meil tööl oli, olime seda reisi ikka täiega väärt ka. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar