neljapäev, 11. jaanuar 2018

Elu Ameerikas: Aasta lõpust ja uue algusest

Nagu ma põgusalt siin juba maininud olen, siis aasta lõpp oli meil tööl lihtsalt hullumeelne. Nädal jõulude ja uue aasta vahel oli nii kiire, et tegusamad panid 80+ tundi nädala jooksul ja alla 50 tunni ei töötanud mitte keegi. Kas oli põhjuseks see hullumeelsus või miski allergia, aga reede hommikul ärkasin täiesti paistes silmadega ja kuna ma ei tahtnud lihtsalt tööle helistada, et jou, ma olen haige (sest ega ma midagi teha poleks oma peaga nagunii osanud), vantsisin päikeseprillidega (vihma sadas) tööle, läksin manageri kabinetti, näitasin talle ennast ja tema saatis mu kohalikku EMOsse. Bussijuht viis mu kenasti sinna, maksin 135$, ootasin poolteist tundi, läksin arsti juurde, kes väga lohutavalt mind vaatas ja ütles, et tema meelest ma ikka ilus ning kirjutas mulle antibiootikumid ja lubas, et esmaspäevaks on korras. Registratuurist küsiti, kas soovin esmaspäevani töölt tõendit ka ja ma vastasin, et jumal issand, ei, homme tahan tagasi minna. Tegemist oli ju ometi aasta kõige parema sissetuleku päevaga, hell no ma kodus olen. Nad naersid seal, et pole vist kunagi olnud patsienti, kes anub tööle tagasi. 



Etteruttavalt ütlen, et arstil oli õigus ja juba järgmisel päeval nägin tunduvalt parem välja ning esmaspäevaks miskit enam viga polnud. Mis viga oli, jääbki ilmselt siinkohal arusaamatuks. Kahjuks on nii, et silmad on hetkel mu suurim vara ja teevad muret iga päev, aga ei oska ka midagi välja mõelda, mis aitaks. Kusjuures, need antibiootikumid, mis arst kirjutas, maksid reaalselt 98$. Ma vaatasin seda tädi seal apteegis ja küsisin ahastavalt, et mis pagana silmatilgad maksavad sada dollarit? 

Olgu siinkohal tänatud mu kindlustus, kes tänaseks päevaks juba kogu mu makstud raha mulle tagasi kandis. Ma ütlen teile inimesed, ilma kindlustuseta ei ole mõtet mitte kuskile minna! 

Hüpates siis arstiseiklustest edasi, oli laupäeva õhtul meil rannabaaris livemuusika ja me lõpetasime kell kaks öösel. Ikka selleks, et hommikul kell kaheksa ärgata ja minna tööle ja võtta vastu uusaasta ja lõpetada jälle kell kaks öösel ja ikka selleks, et hommikul kell kaheksa ärgata ja pidada vastu veel üks päev enne vaba päeva. Vot just selline graafik meil too nädal oligi. Õnneks teadsime ju kõik, et see kestab nädala ja siis läheb jälle vaikseks ja ega eelmisel reedel, kui tolle nädala palk laekus, ei nuuksunud enam keegi. 

Aastavahetuse pidu toimus meil suures telgis, kus oli tuhat inimest ja kus jagati hunnikus nänni, kaelakeesid, käevõrusid, mütse, kleepse, vilkuvaid ja helendavaid ja ega ma mitu korda mõelnud ka, kuna ma otseselt telgis ei töötanud, lipsasin sinna, näppasin omale kõik asjad ja läksin rannabaari tagasi. Õhtu lõpuks nägi terve rannabaari personal välja samasugune kui telgis. Kui kell sai 00.00 tegime baaris kiirelt šampuse kokkulöömise (ärge kellelegi rääkige) ja soovisime head uut aastat. Väga teistmoodi kui minu senised aastavahetused olnud on.





Esimesel reedel pärast aastavahetust korraldas üks kaptenitest peo enda juures. Tüdrukuteõhtu. Tegime ennast kõik ilusaks, reaalselt väga lahe oli näha inimesi üleslöödult, sest tavaliselt me ju näeme üksteist ainult tööl ja töövormis. Alguses olime selle kapteni juures ja hiljem liikusime uberitega linna, läksime Riverside'i peole. Mina polnud seal kunagi käinud, seega oli uus ja huvitav, muusika oli ülihea, jook maitses hästi, tantsisime varajaste hommikutundideni ning rõõmu oli mu hinges ja südames lihtsalt nii palju, et ei tahtnud ära mahtuda. Olen alati öelnud, et kui kodust ära minna, peab olema seltskond ümber, kes teeb olemise mujal heaks ja just see seltskond siin ongi nii hea, et ma ei tahaks ennast mitte kuskile mujale praegu panna. 

 




Minu, Jelena ja Davidi ühisel vabal päeval käisime hommikul kõik koos shoppamas ja tegime siis ühise lõuna kodus. Mina küll peamiselt olin fotograaf ja ergutaja ning lõpus sööja, aga mõnus õhtu koos oli sellegi poolest. 


Vahepeal läks siin ka jälle kohutavalt külmaks, hommikul oli kaks kraadi ja ma reaalselt mõtlesin, et ma suren ära, sest nii külm oli. Ma keeldusin isegi tööseelikuga tööle minemast, sest ma arvasin, et põiepõletik on kiire tulema. Tööl õnneks olid kõik puhurid põhjas ja seal oli soe, aga õues oli ikka äärmiselt jahe. 

Tööl tegid fitnessipoisid meile tervisepäeva, tegime kehaanalüüsi teste ja jagati nõuandeid söömiseks ja sportimiseks ja esitati väljakutse tööl, 6 nädalat järjest iga päev 9000 sammu. Ma pole ennast veel kirja pannud, aga arvan, et panen, sest siinsel tööl on sammude arv pigem 19000 kogu aeg.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar