teisipäev, 30. jaanuar 2018

Elu Ameerikas - umbes sajas kord Miamis

Kuna ma olen jaanuaris meeletult aktiivne olnud, olen blogikasti selle võrra vähem jõudnud, aga arvutis pilte on 600+ toimunust ja vist oleks viimane aeg kõigest pisut ka kirjutada. 

Nagu ma eelmises postituses põgusalt mainisin Juliat ja tema sõitmist, siis siit olekski paslik edasi minna. Põhjus, miks ma ütlesin, et ta sõidustiil nüüd tunduvalt parem on, oli see, et me käisime koos kaks päeva Miamis ja vaid ühe pisike 5 min sõidu tegin mina ja kõik parkimised South Beachil tegin mina, terve ülejäänud aja sõitis Julia ise. Ja tegelikult oli see selles mõttes tore, et ta tunnistaski, et ta ei oska ja ma lubasin õpetada ja terve aja olin mina kaardilugeja ja ütlesin talle, millal rida vahetada, millal kiirust tõsta, millal midagi jälgida. Loota, et ta suudab üheaegselt sõita, kaarti lugeda ja kiirtee väljasõite jälgida, on muidugi mõttetu, sest ta suudab napilt jälgida, mis teel toimub, aga küll areneb. 

Uue graafiku järgi oli mul vaja üks päev kellegagi ära vahetada, et meil oleks Juliaga koos kaks päeva vaba ja õnneks see vahetus läkski. Niisiis hommikul istusime autosse, asusime teele. Poole tee peal käisime iHopis söömas, kuna Julial on selline dieet, et 8 tundi sööb kõike ja 16 tundi ei söö midagi ehk ta sööb ainult kellaajavahemikus 10-18. Sõna otseses mõttes. Ja me startisime üheksa ajal, seega ta ei saanud hommikul süüa. 



Meie esialgne plaan oli minna Everglades parki, krokodille vaatama, aga kuna ma teepeal vaatasin ilmateadet ja selgus tõsiasi, et tollel päeval oli väljas 25 kraadi ja järgmisel päeval lubas 12, siis polnud muud võimalust, kui esimesel päeval otse randa sõita. Sõitsimegi. Panime auto tänava peale parkima, kusjuures veel ütlesin Juliale, et mul kuidagi eriliselt vedanud nende parkimistega viimastel kordadel, ei midagi ületamatut siiani. Jalutasime randa, hakkasin Juliast pilti tegema ja kuulsin, et kõrval on eestlased. Pool minust tahtis neile öelda, et võin neist kõigist koos pilti teha, teine pool mõtles, et kõnni kiiresti minema. Mingi eestlase veri lõi vist välja. Igal juhul lõpptulemusena ei öelnud ma neile midagi. 

Rannas oli mõnus, hoolimata meie mitmest nädalast külmast ja rekordkülmast veest Miamis, oli vesi ikkagi soojem kui suvel Eestis ja mina käisin ikka lainetes õõtsumas ka. Julia ei tulnud, ta kardab haisid. Ilma naljata. 



Pärast ujumist tahtsime Starbucksist jooke haarata, aga järjekord oli nii pikk, et kui mina olin 30 minutit enda jooki juba oodanud, ei viitsinud Julia üldse enam järjekorda tagasi minna. Seega tegime kiired niksid-näksid ja jalutasime auto juurde tagasi, et oma elukohta avastama minna.







Üks, millega me aga üldse arvestanud ei olnud, oli tõsiasi, et kell on pool viis ja see on kõige suuremate ummikute aeg Miamis. Me sõitsime 12km tund aega ja 12 minutit. Ja oleks, et me oleks järgmisel päeval sellest õppinud, oo ei, ikka panime nina liiklusesse 16.45 ja sõitsime järgnevaid kuute kilomeetrit üle tunni. Naersime, et kui elad ikka Vero Beachil, kus kõik on aeglane ja inimesi ülivähe, siis ei mäleta enam, et on olemas tipptunnid. 


Lõpuks me oma elamise siiski leidsime ja sarnaselt eelmisele korrale, valisime selleks AirBNB korteri. Pärast umbes kümmet korda Miamis käimist, tuleb eelnevatest vigadest lihtsalt õppida ja leida parim lahendus nii hinna kui ka kvaliteedi suhtes. Üldine tase on 50$/öö airbnbs ja 75-100$/öö hotellides. Lisaks on hotellidel hullult igasugu makse, mida korteritel ei ole. Sel korral olime ühes väikeses majakeses, omaette värava ja hooviga ning magamistoas oli 2x2m voodit + narivoodi. Ja teate mis? Isegi narivoodi laius on ameerikale kohane, ma pole elu sees nii suurt nari näinud. 

Mis mulle hullult meeldis, oli suur maailmakaart seina peal, kuhu sai väikeste nupukestega panna, et kust pärit oled ja selles majas olid olnud inimesed nii Eestist kui ka Ukrainast. Kuidagi nii soe tunne tuli sisse seda kaarti nähes ja Eestimaad otsides. 

Õhtusööki läksime Julia suurel soovil mereannirestorani sööma. Kes mind tunnevad, teavad minu suhet mereandidega. Me läksime lahku enne kui me üldse kokku saime. Restorani valisime suvalt googles ringi otsides ja see oli väga populaarne ning rahvahulk näitas sama. Lisaks oli seal happy hour kokteilidele, seega sai neid ka limpsitud. 


Minu õnneks, nagu Ameerikale kohane, pakuti mereannirestoranis ka liha. Valisin endale ribid, kollase riisi ja coleslaw salatiga. Kui teenindaja tuli lisandeid pakkuma, ütles Julia kiirelt, et kui teil friikartuleid on, tooge need ja ma ütlesin, et oot oot, ei mingeid friikartuleid. Ja see kollane riis oli niiiiii hea! Julia sõi mingit mereannirooga, kus olid kõik need asjad segamini, igasugused kammkarbid ja krevetid ja muud elukad. Toit oli lihtsalt super!



 Kui kõhud täis said, viisin ka Julia oma lemmikvaatepunkti Miamis ja siinkohal oleks vist paslik öelda, et ma tundsin lõpuks, et mul on Miamist siiber. Ma seal 7 korda olnud ja nendest viimased neli korda viimase kolme kuu jooksul. Ühesõnaga, ei taha enam. Vaatepunkt muidugi oli ilus nagu tavaliselt ja nii tuuline, et tahtis pea otsast ära puhuda.  


Järgmiseks sõitsime tagasi South Beachile ning käisime veidi pidutsemas, käisime Mango klubis, kus oli megamõnus muusika ja paljaste kõhtudega baarmanid tantsimas ja veidrad (ja kallid) kokteilid ja 4$ maksev veepudel, aga väga mõnus ajaveetmiskoht. Käisime ka Clevelanderis, aga seal oli veider muusika ehk me ei jäänud kauaks ning põikasime sisse veel mõnda kohta. 

Tänaval hüüti meile kogu aeg "We have happy hour.."
Julia turtsatas vastu "We are happy in every hour." 

Ma ei saa seda isegi tõlkida, sest tõlkes läheb nali kaduma. 




Hiljem sõitsime rõõmsalt koju tagasi ja vajusime unne. Tähendab, enne naersin ma ennast ogaraks, sest telekat ei olnud võimalik välja lülitada. Mingi smartTV oli ja no nii naljakas oli lihtsalt, ükskõik, mis nuppe ma vajutasin, see lihtsalt ei läinud kinni. Julia andis lõpuks alla, ütles, et võta hääl maha ja jäta tööle, aga ma googeldasin ja leidsin ühe variandi manuaalselt, kuidas see kinni panna, seega magasime ikka pimedas. 

Hommikul ärkasime mingi üheksa paiku ja avastasime koheselt, et väljas on megakülm, minu telefon näitas nappi kolme kraadi. Tegime omale teed, vaatasime kes tahab saada miljonäriks saadet. Seal saates oli küsimus, et on olemas mingi golfirada, Green Golf, mis on eriline selle poolest, et see asub kahes riigis korraga ja lisaks selle poolest, et ühel päeval aastas on seal 24 tundi valge. Küsimus oli, et milliste riikide piiril see golfirada asub? Vastused olid Hispaania/Portugal, Soome/Rootsi, Türgi/Armeenia, Kreeka/Albaania. JA MA TEADSIN VASTUST! See oli mingi megasuure raha küsimus ja ma veel ütlesin Juliale, et hmm.. meil Eestis on see 24 tundi valge, äkki siis Soomes on ka? Ja oligi õige vastus. Bläää, kui tark. Haha.


Mingi poole üheteistkümne paiku pakkisime oma kodinad kokku ja läksime autosse, et sõita Dolphin Malli ja minna Cheesecake Factorysse. Julia polnud seal kunagi käinud. Ilm oli küll karge, aga samas megailus, täielik kevade alguse ilm Eestis. Istusime õues, sättisime ennast lauda, kuhu päike otse peale paistis ja nautisime täiega. 





Tolle päeva plaanid olid meil üsna muutuvad, just ilmast tingituna ja alguses mõtlesime ikkagi Evergladesi minna, aga kuna tuul oli uskumatult kõva, mõtlesime, et saab ikka megasoe olema seal paadis ringi tiirutada. Cheesecake Factory teenindaja aga soovitas meile South Pointe parki ja ma polnudki seal varem käinud, seega otsustasime hoopis sinna minna. Muidugi korraks käisime ka kaubanduskeskusest läbi, sest mul oli kohvrit vaja. Väikest mul üldse ei olnud ja suur lõhuti ju teel Floridasse ära. Leidsin mingi jumala laheda poe, kus oli kohvreid reaaslelt 99$-1099$, igat värvi, igat suurust, no pimedaks võis jääda. Mina ostsin endale ühe pakkumisega 139$ kolm kohvrit, roosad, ujee. Kuna ilmselgelt on seis selline, et pooled asjad tuleb Ameerikasse jätta, on hea, kui on lisakohver olemas, kuhu sisse need asjad panna. 








South Pointe park ise oli imeilus! See asub South beachi allosas ehk lõppeb ära, sest meri tuleb vastu. Ookean, ma vabandan. Meil vedas ka ilmaga, sest kuigi ei olnud just 25 kraadi, oli imeilus päike ja see park oli nii roheline ja nii rahulik ja vesi laksus vastu kive ja paadid-laevad sõitsid mööda ja inimesed lihtsalt istusid murul ja nautisid ilma. 















Ja lõpuks oli aeg minna koduteele ja nagu eelnevalt mainisin, tegime me selle otsuse 16.45. Ees ootas ainult selline vaatepilt. Täiega naljakas oli see, kui me olime niimoodi mingi 15 km ära tiksunud, mõtlesime mõlemad, et laseme lihtsalt püksi, et ei ole võimalik lihtsalt. Ütlesin Juliale, et tõmba paremale, lähme tanklasse, tüüp pani suuna sisse ja otse paremale. Mingi neli rida. Jumala äss oli teise päeva õhtuks juba. 


Ja nii möödus meie tee jälle paar tundi kuniks kottpimedas rõõmsalt koju jõudsime. Viisin veel Hajnile juustukoogi, selle eest, et ta minuga graafiku ära vahetas ja pärast asjade lahtipakkimist oligi aeg unne suikuda ja mõelda, kui vahvad kaks päeva jälle mööda saadetud sai.