kolmapäev, 20. detsember 2017

Elu Ameerikas - Kaks kuud

Kaks kuud on Ameerikas nagu niuhti täis saanud. Ja ma tean, et ma korrutan seda kogu aeg, aga ma ei saaks olla rohkem rahul. Loomulikult on siin omajagu draamasid ja jamasid, aga kogu see John’s Island on üks suur vaprad ja ilusad, nii et see on loogiline. Peamiselt toob mulle jamasid kaela muidugi mu toakaaslane, kes lihtsalt on klubi üks ilusamaid tüdrukuid ja täiesti arusaamatul põhjusel eelistavad mehed seda öelda mulle ja mitte talle. Kuna see mind omajagu juba närvi ja naerma ajab, vastasingi viimasele kutile, et tead, Sa oled kutt number 45, ära võta isiklikult, tsau. 

Ühel õhtul jäin ma ise ühele kaptenile väga ette, ma ei tea, miks, aga sain vastu pead lihtsalt kõige eest, mis ma tegin või ei teinud. Kuna aga siin on mu motivatsioon suur, ei plõksinud ma üldse vastu, olin nagu kutsikas ja muudkui tegin, mida kapten tahtis. Lõpuks ajas juba kõiki naerma see, kuidas ta mind mõnuga kiusas. Irooniline asja juures oli see, et me olime pea bestikad enne, nii et ma ei tea, mis see üks õhtu tema sees toimus. 

Mingi päev töötasime Sprickleyga koos ja läksime pausi ajal koos smuutit skoorima, sest sööklas polnud hommikul mulle midagi süüa ja ma kergelt nälgisin. Hiljem jalutasime ringi ja rääkisime juttu, nii põnev on alati teiste lugusid kuulda, kuidas nad USAsse satuvad ja mis siin teevad jne. Naljakas oli see, et küsisin talt, et mida tema vanemad ütleksid, kui ta tooks koju valge tüdruku (sest kui mina tooks koju musta mehe, ootaks mind ees perekoosolek, hahaha) ja ta vastas, et ta pere on valge. Ee.. mida? 


Mul praegu tuli meelde, et ma pidin sel nädalal abielluma, ühe foodrunneriga, kes on siuke sotsiaalselt üsna naljakas kutt, aga me leidsime ühise keele, et teeme ühe lapse, kuna tema ema tahab lapselast ja siis pruuni beebi lapsendame, sest tema tahab lapsendada ja mina tahan pruuni beebit. Ja siis ükspäev ma küsisin talt, et mis päeval me siis abiellume ja ta vaatas mulle surmtõsiselt otsa ja ütles, et tema meelest me liigume liiga kiiresti. Ta oli nii tõsine, et Kirsika küsis minult eesti keeles, kas ta räägib tõsiselt praegu ja ma vastasin, et pole aimugi. Hahaha. 

Tööl on üks Itaalia pliks, kes on üsna lühike, mingi 150cm võib olla tuleb ära. Õhtuti jagame söögi kõrvale leiba koos võiga ja enamasti teeme seda meie, sest busserid, kelle tööülesanne see on, teevad mida iganes. Ühesõnaga see või on alati hästi kõrgel ja üks õhtu ma vaatasin tükk aega, kuidas Filomena pani käe ülemisele riiulile ja siis lihtsalt kompas ja üritas võid leida ja lõpuks ütles mulle ahastunult “Gerliiiii.. ma ei saa kätte.” Hehehee. 

Meil on uus mänedžer ka, kes on üpris äge kuju, alguse asi, mõne asjaga paneb üle, mõnega mööda, aga üldjoontes vahva. Esimesel kohtumisel meiega ütles ta, et üks asi, mis talle meie tiimi juures meeldib, on koostöö, et ta pole oma teenindusalase karjääri jooksul nii head koostööd veel enne näinud. Ja nüüd ma kogu aeg käin ringi, et Come on, teamwork, people!! Ühel lõunal läksime ühe Rumeenia kutiga täiega riidu, sest ta mingi maxlammas (hea, et Google seda sõna tõlkida ei suuda), arvas, et ma ei läinud meelega talle appi, aga tegelikult oli mul endal midagi teha samal ajal ja pärast, kui mul neli lauda oli, tuli minu juurde “näed, ma ei aita sind, karma.” Jobu. Hiljem ta muidugi tuli ja aitas ja järgmisel päeval leppisime ära ka. 

Ja kui ma siin lahkelt juba tööst ja inimestest räägin, siis mainin ka, et meil on üks hostess, kes on imeilus ja kellega me sattusime ükspäev jutusoonele, et kuidas ta nüüd nii pisike on, et eelmine hooaeg oli ta palju suurem ja ta andis pisut toitumisalast nõu mulle ja lisaks rääkisin oma bestiga kodust, kes õpib toitumisnõustajaks ja kes nagunii tänitab kogu aeg mu kallal ja nii jõudsingi oma peaga ise selleni, et kaua ma söön neid saiu ja komme ja joon cocat-fantat-sprite'i (kusjuures fantas on ühes purgis 45g suhkrut, apppiiiiii) ja saagu uus elu. Nagu ma eelmises sissekandes ütlesin, ma pole väga selline “uus aasta-uus elu” tüüp, ma kas alustan detsembris või millal iganes hiljem. Nii et nüüd on uus elu ja kuna ma olen juba 49 päeva elanud ilma Coca-colata, saan lebolt hakkama ilma igasuguste muude asjade ka, eksole. Täiega armas on see, et klubis päris mitu inimest elavad kaasa mulle ja jõusaalis näen kogu aeg omasid ja teeme trenni koos. Saagu mis saab, ma vähemalt üritan. Paar päeva tagasi käisin ökopoes ja ostsin omale sellise hunniku rohelist ja tervislikku jama, et jätkub mitmeks aastaks. 


Muideks, kõigile, kes kirjutanud on, et kas siia saaks veel tööle tulla, siis Ismira firma just alustas uuesti inimeste värbamist ja sel korral on intervjuu juba mais. Kes tahab lisainfot, tõmmake traati, võinoh võite kirjutada kuskile Facebooki või meilile või siia alla. Palun palun palun, ma tahan eestlasi siia juurde. 

Jõulude puhul oli meil tööl lõunasöök, kus memberid, keda tavaliselt teenindame meie, teenindasid nüüd meid. Tegemist oli väga piduliku söömisega, kõik töötajad nägid imeilusad välja kleitide, kingade, sätitud juuste ja meigiga ning toit oli imemaitsev! Ma ei saa mainimata jätta ka magustoite, mis olid nii nii head, tore, et ma siis veel sõin kooki, haha. Kogu üritus jättis mulle kustumatu mulje lihtsalt, ma olin nii sillas, kuidas tädikesed-onukesed käisid ringi kandikud käes, jagasid jooke ja jäätist ja käisid ja küsisid, kuidas maitseb. Just nagu meie tavaliselt. Muidugi oli neil meie omasid abis ka, kes aitasid suuri kandikuid ära viia, need nad ilmselt oleks lihtsalt maha pillanud, aga peamiselt said nad kenasti ise hakkama. Me kiusasime ka, kui nad jooke tulid pakkuma, küsisime, et a aga mis teil on? Ja nad vuristasid kõik ette, mis neil olid, niiiiiiii armas! 




Julia

Sprickley - Julia
Kellie
Zee, ta on Lõuna-Aafrikast ja üks ilusamaid tüdrukuid meie klubis 

Eelmine nädal käisime neljapäeval Kirsika ja Gigiga kinos, vaatasime komöödiat Just Getting Started, mis oli okei, aga mitte just parim. Naerda sai ja veidi oli sisu ka, aga otseselt mitte midagi meeldejäävat. Pärast läksime Fridaysse, kus selgus, et seal on margariitade õhtu, nii et tõmbasime mõnuga seest soojaks ja nautisime õhtut. 

PS! Me olime ainsad inimesed kinos.




Ahjaa, põhiline, ma täiesti juba unustasin, meil oli ju tööl Secret Santa üritus teisipäeval. Ma olin hästi mures, sest ma ei mäletanud, mis ma kirjutasin sinna paberile, mäletasin ainult, et kommid ja mõtlesin, et tore lugu küll, kui keegi mulle nüüd kommid toob ja ma neid ei söögi. Igal juhul, samal hetkel, kui ma paki kätte sain, tuli mul meelde, mis ma sinna kirjutasin - kaisukaru, filmid, kommid. Mu pakis oli kolm väikest pakki, ühest tuli välja väike mõmmi, teisest mõmmiküpsised ja kolmandast mõmmi multikas. Unreal, kui armas kingitus! Keegi mõtles asja nii läbi ikka. Üldiselt oli see üritus siuke poollahja, et pakuti küpsiseid ja piima, aga kui alguses öeldi üks kellaaeg, siis lõpuks käisid ikka kõik suvalisel ajal oma pakke võtmas ja selline otsene jõulutunne jäi ära. 


Ja lõpetuseks soovin oma perele ja sõpradele Eestisse ja mujale mõnusat jõuluaega, sest kuigi mul sel aastal puudub igasugune jõulutunne ja isegi jõulukurbus, siis tean, et mujal on see ju siiski oluline. Naljakas mõelda ikka, jõuludel +30 kraadi väljas. 

Häid jõule, sõbrakesed! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar