kolmapäev, 13. detsember 2017

Elu Ameerikas - jõulud koputavad uksele

Millalgi rääkisid rumeenlased mulle tööl, et nad vaatasid soomekeelset filmi ja see kõlas täpselt nagu mina ja Kirsika, kui me omavahel räägime. Mind hakkas huvitama, et mis film see oli ja nad rääkisid natuke sellest ja tundus täiega hea. Seega oma järgmisel vabal päeval vaatasin selle ka ära. Nimeks Joulutarina, räägib sisuliselt loo jõuluvana tekkest, kuidas jõuluvana oli väike laps, aga sellel oli ka sügavam sisu, mille pärast ma seda üldse näha tahtsingi. Ja ma pean tunnistama, et see tõesti kõlas nagu mina ja Kirsika omavahel rääkimas. 


Ja kuna ootamatult saabus Floridasse tali, tuli õue minnes panna selga kampsun ja pikad püksid ja jakk ka peale. Ausalt öeldes oleks salli, mütsi ja kindad ka pannud, aga mul lihtsalt pole selliseid asju siin. Oma targa ajuga läksin bussipeatusesse, et sõita ühele poole ja minna sööma, aga samal hetkel, kui ma kohale jõudsin, sain aru, et bussid ei sõida ju laupäeviti. Mul oli selline ahastus, et ma 10 minutit seisin lihtsalt paigal ja mõtlesin, mis nüüd saab. Sai see, et ma jalutasin hoopis teisele poole ja läksin kaubanduskeskusesse sooja, sest väljas olid napid 12 kraadi ja tuul oli nii läbilõikav, et ma juba kalkuleerisin, mis rohud mul kaasas on ja mida mul võiks igaks juhuks hommikul vaja minna. 


Lõpuks oli vaja mul minna Walmarti, mis oli mu asukohast veel 1.5km edasi ja ma mõtlesin, et okei, sõidan bussiga paar peatust, selle bussiga, mis laupäeviti sõidab. Ainuke probleem oli see, et see buss ei ilmunud mitte kunagi välja ja lõpuks ma läksin vihast jala, ärge sõitke kui te ei taha. Nagu Aasias juba oleks, loterii iga kord, kas tuleb buss või ei tule. Jeerum. Walmartist ostsin meile tolmuimeja, lisaks hunniku mingit jõulumeeleolu loovat jama ning veini ja läksin uberiga koju tagasi, ei sekunditki enam selles külmas palun.

Kodus pakkisin asjad lahti ja kõik läks asja ette, sest nagu Kirsika koju jõudis, ütles ta, et mul ikka tõeline jõulumeeleolu toas. Jess! Vaatasin Netflixist filmi Naked, mis oli sarnane Groundhog Dayle, kus mees elas kogu aeg ühte päeva läbi. Selles filmis elas mees kogu aeg läbi ühte tundi. Nii kaua kuniks see tund sai timmitud nii perfektseks, et enam polnud vaja teda tagasi saata. Siuke tüüpiline ameerikalik jama, aga veini-juustu-viinamarjadega sobis hästi.


Leidsin netist pildi, milline rannabaar välja näeb ja milline menüü seal kunagi olnud on. Keegi mingi hetk ütles, et ma menüüst pilti teeks, aga ma polnud kindel, kas ma tohin, nii et kasutame siis seda internetist leitud pilti

Mingil arusaamatul põhjusel on lisaks laupäevale, olnud viimased paar päeva Floridas igal hommikul umbes viis kraadi. Heal juhul, ühel hommikul oli kolm. Kui tuletada meelde meie tööriietust, siis ütleme nii, et just kõige meeldivam ei ole. Ühel hommikul tabasin end isegi meenutamast, kui ma mingi 13-14 olin ja tahtsin talvel miniseelikuga kooli minna ja ema ei lubanud ja ütles, et mul hakkab külm ja ma vastasin talle, et ei ole midagi, panen sukapüksid jalga. Teate.. tuhka need sukapüksid midagi päästavad. Ainus rõõm on see, et meil seeliku all väiksed püksid on, hoiavavad veel midagigi. Isegi meie poisid ütlesid, et ei tahaks meie nahas praegu olla, sest ikka uskumatult külm on olnud. Tööl jagati selle jaoks meile suured fliispusad, tumesinised, John's Islandi logoga ja väga kenad, ainult et mingil seletamatul põhjusel on need viis numbrit liiga suured. Umbes, et võtad M suuruse, aga mahud sinna sisse veel kolme sõbraga ära. Lisaks pandi kööki karamelli ja valge šokolaadikastmed, et me saaks neid oma kohvi-kakao sisse panna ja olgugi, et on parajalt imelik Floridas kakaod juua, tuletan endale vahel meelde, et detsember on ja detsembris võib kuumasid jooke juua küll. Isegi Floridas. 

"Kiirele" tööpäevale järgnesid kaks vaba päeva, mis sel korral on mul Juliaga koos. Esimese päeva neist veetsime täielikult poodides, sest meil on tööl Secret Santa ikkagi ja kuna esmaspäeval peavad kingitused kontoris olema ja rohkem vabu päevi ei ole, tuli see ost ära teha. Mul oli selles mõttes lihtsam, et mu kingisaaja kirjutas paberile kohvikapslid ja nii tegin kogu paki seotud kohvijoomisega ja see ei olnud just kõrgeim teadus. Julia kingisaaja aga kirjutas sinna Batman ja vot seda kraami andis meil otsida. Läksime pool kaks kodust välja ja jõudsime kell üheksa koju tagasi. Sinna vahele jäid muidugi lõputud poekammimised, lõuna-õhtusöök Steakhouses ja mõned riieteproovimised ka. Lõpuks ligi 15000 sammu hiljem jõudsime me õnnelikudena koju tagasi ja pärast kingituste pakkimist võis päeva edukaks nimetada. Lõpetasime õhtu filmiga What happened to Monday, mida ma olin varem näinud, aga see oli nii põnev, et isegi teisel korral oli veel põnevam. 



Teise vaba päeva ehk tänase, veetsin ma ristivastupidi ja otsustasin hommikul, et maksku mis maksab, mina hakkan uuesti trenni tegema. Mulle ju tegelikult meeldib joosta, mulle meeldib lihasvalu, mulle meeldib kogu see jõusaalivärk. Ma lihtsalt ei saa ennast kuidagi järjele tagasi. Ma ei viitsi ka olla üks nendest, kes annab uue aasta lubaduse, et oi nüüd ma olen palju tublim ja parem, nii et ma alustan hoopis 13ndast detsembrist. 

Nii laadisingi endale alla uue jooksukava ja sel korral koos NTC treeningutega, et ei oleks ainult üks tuim jooksmine kogu aeg. Tänane eesmärk oli 2km jooksu, aga kuna ma mõtlesin, et pärast 15 minutit oleks naljakas ka koju tagasi minna, tegin otsa ka mingi treeningprogrammi ja see kestis 15 minutit ja ma olin kaheksandal minutil pikali maas ja ma mõtlesin, et ma suren ära. Appikene.. Igal juhul algus tehtud ja edasi saab ju ainult lihtsamaks minna, eksole. 




Lisaks tõime me täna koju kuusepuu, sest ka Florida 30-kraadises kuumuses (mis siin nagu tavaliselt on), peab saama jõulutunnet. Kaunistasime selle kenasti ära ja kuna Jelenale ei meeldinud kuuse peal värvilised tulukesed, tassisin need hoopis oma tuppa, saagu jõulutunnet igal pool! 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar