neljapäev, 7. detsember 2017

Elu Ameerikas: 7 nädalat John's Islandil

Täna sai ametlikult täis 7 nädalat Ameerika pinnal. Ma ei tea, kas põhjus oli selles või oli mul lihtsalt ülemõistuse hea tuju (mis on mul siin sisuliselt kogu aeg), aga kõik tundus olevat täiesti tehtav missioon. Ma saan tööl iga päev endale sõpru juurde, kõik on mu sõbrad nagunii (paar erandit), aga nüüd saan järjest lähedasemateks ja nalja saab ikka hommikust õhtuni. Eriti hea on olla sõber kaptenitega, kasulikud suhted, nagu öeldakse. Täna jagati ka secret Santa nimed laiali, eesti keeles lihtsalt jõulu loosipakid. Ma sain nime, kes ei ole eriti mu sõber, sest me töötame täiesti eraldi, aga pole hullu, saan hakkama. Pidime kõik panema nime kirja ja siis panema paberi peale kirja, mis meile meeldib, paar ideed nagu kingitegijale. Te võite kolm korda arvata, mis ma sinna paberi peale kirjutasin. 

Üks päev rannabaaris töötades võitsin auhinna, müüsin kõige rohkem tolle päeva eripraade ja võisin auhinnaks ükskõik mis söögi valida. Ma valisin selle sama eriprae. Irooniline asja juures oli see, et ma isegi ei teadnud, et meil võistlus selle peale on. Miks keegi mulle varem ei öelnud? 

Mingi päev oli meil tööl suur kuu etendus, täiskuu, oli peidus tükk aega ja tuli siis väljas ja säras taevas nagu päike. Hullult palju inimesi tuli vaatama ja pildistama


Üritasin täiega tervislik olla, aga friikartulite armastus on ikka üle kõige! 
Jumala sarnased nimed ju, hääldused sisuliselt samad


Ma hoiatan kohe ette ära, et see blogi tuleb läbisegi teemadega, sest mul on nii palju pilte kõik segamini ja ma ei jõua neid üldse kuidagi sättida. Igal juhul ühe tööpäeva pausi ajal chit-chattisime Karoliniga ja leidsime ühe filtri, mis sunniviisiliselt käskis kogu aeg naeratada ja jeerum, me naersime kõhud kõveras kogu see kaks tundi, mis me rääkisime. Katsu Sa tõsiseks jääda selliste nägudega. Kui lõpuks Alvari ka kampa saime, oli nalja topelt. 

Mingil õhtul pärast tööd käisime basseini ääres sotsialiseerumas, mina, Julia, Cipi, GG. Mängisime sellist mängu, et paberi peale oli kirjutatud mõni nimi või sõna või tegevus ja tuli siis käte ja jalgadega see sõna ära seletada. Appi, mis naerukrambid ma sain sellel õhtul, nii palju nalja sai. Ja Cipi (kes on kutt) ei suutnud ära imestada, kuidas me seletasime tüdrukutega omavahel ära sõnad pornostaar, Justin Bieber, Donald Trump ja nii edasi, umbes mõne sekundiga. Me lihtsalt mõistsime üksteist poole liigutuse pealt. See-eest Cipist ei saanud keegi aru. 

Vabu päevi, nii palju kui neid antakse, kipume me ikka nautima basseini ääres, kui vähegi ilma selleks on. Ja üldiselt oleme me basseini ääres ka nendel päevadel, kui töö algab alles kella neljast. Naersime ükspäev sööklas, et kohe on näha nahavärvi järgi, kes on basseinigurud. Pruuniks teiseks juuniks!


Eelmisel nädalavahetusel sõitsin laupäeval töölt koju, pikk päev selja taga, unistasin dušist ja voodist ja 10 minutit enne kojujõudmist tõmbas Kellie mulle kõned peale ja küsis, kui kiiresti ma valmis saan, sest nemad Sprickleyga sõidavad mulle järgi ja me lähme peole. No mitu korda ju öelda ei lase, viie minutiga olin tehtud ja valmis ning sõitsime mingisugusesse baari nimega Filthy's. Väga lahe koht, meenutas meie Dublineri-Patricku öösel, muusika käis, jook voolas ojadena ja kohtasime seal umbes kahtekümmet islanderi ka. No mis teha, kui linn on nii väike, et peoks on olemas ainult kaks kohta. 


Õhtu oli muidugi tore, kuigi üsna arusaamatu oli minu jaoks hommikul, kuidas ma oma voodis ärkasin ja mida ma tegin kella kahest, mil klubi suleti kuni kella neljani, kui ma koju maandusin (siinkohal aitas mind pangaväljavõte, kus paistis, et 2.15 maksin ma söögi eest, seega ma läksin sööma, haha). Mainimata ei saa jätta muidugi mu olekut neli tundi pärast kojujõudmist, kui oli vaja tööle minna ja topeltvahetus ära teha. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen, aga siinkohal tulid kasuks kõik suhted, mis mul olid ja nii sain rahus selle päeva lihtsalt ära kudeda. Õhtul saadeti mind kell 7 koju magama ja oi see oli väga tänatud etteaste. Ma magasin 14 tundi jutti. 

Kahel õhtul oli meil kodus filmiõhtu, ühel korral vaatasime filmi Miss Congeniality, mis oli küll actioni kaustas, aga oli pigem siuke romantliline-komöödia aimatava lõpuga, aga hea näitlejaga ja päris vahva. Teisel korral vaatasime You get me, mis pidi olema romantiline film, aga oli nii hull, et lõpuks tapeti inimesi ja ma olin jumala šokis. See Netflix vist täpselt ei saa aru, millistesse kategooriatesse filme panna. 



Esmaspäeval käisime silmarõõmuga kinos, mina valisin filmi ja valisin selleks filmi Wonder, sest selle treiler tundus vahva. See film oli ülemõistuse. Ma pidin iga kümne minuti tagant nutma, sest see oli nii kurb ja kui ühes stseenis suri koer ära, hakkasin ma nii südantlõhestavalt nutma, et mu kaaslane küsis, kas me lähme ära. See tunne, mis mul oli, kui mu enda koerad ära surid aasta alguses, tuli nii ehedalt meelde ja põletas hinge nii julmalt, et ohjah. Ma ei saa vist koertefilme veel pikalt vaadata. Igal juhul, see film tuleb Eestisse 22.detsember ja nimeks Väike Ime ja ausalt, kellel vähegi võimalus, minge vaadake, see on ilmselt mu selle aasta soovitusfilm, nii hinge läks. 


Ma ei tea, kas mäletate, aga päris alguses, kui me alles tulime John's Islandile, oli meil orienteerumismäng grupiga ja nüüd, kus ma olen kõigiga sõber, küsisin Alisalt, kas tal on need pildid alles, mis me mängu käigus tegema pidime ja ta saatis need kõik mulle. Nii lahe äratundmisrõõm, piltidel kusjuures on ka Kellie, mis tähendab, et saatus viis meid juba ammu tegelikult kokku. Minu tiimis oli veel Simona (sinise kleidiga), kes on Leedust ja kes on maailma kõige rõõmsam inimene, täiesti minu tüüp. Me tegelikult kohtusime juba Leedus intervjuul ja ma mõtlesin juba siis, et kui me mõlemad selle töö saame, saavad meist raudselt sõbrad. Niisiis, valge pluusiga ja mustade pükstega on Filomena, ainuke itaallane, kes uutest tuli ja valge pluusiga teine tüdruk on Klaudia, Ungarist, kes on bartender. Poisid, heleda pluusiga on Daniel, kellesse ma alguses südantlõhestavalt armunud olin (noh, kolm päeva), ruudulise särgiga on Tomas, Leedust ja musta pluusiga Florin, kelle puhul ma jään vastuse võlgu, kust ta pärit on. 



Pidime oma kehadega moodustama tähed JIC, John's Island Club


Ma võin siinkohal eksida, aga minu meelest teisipäeval, oli ühe bartenderi Davidi sünnipäev. Ta küll esialgu ütles, et ei mingit pidu, aga tal ei lastud seda mitte teha. Too päev ma töötasin üllatuslikult kella 23ni, sest mingid paisanod otsustasid kümme minutit enne kümmet üheksakesi sisse lennata ja see oli minu laud, seega ma pidin seal olema kuniks nad lõpetasid. Jõudsin peole viimasena. Järgmine päev rääkisid tööl kõik, et see on ulme, kuidas ma igal peol kohal olen, kus on pidu, on Gerli. Ma isegi ei tea, kas see on kompliment või mitte. Pidu oli rahulik ja tore, sai tantsida, sai nalja, sai suhelda. Viisin Davidile kingituseks Kalevi šokolaadi ja nad tegid seal võistluse, kes suudab piimašokolaad puhtalt välja öelda. Ei tulnud seda. Üks ungarlane vaatas seda sõna ja küsis siis, kas see üldse on päris sõna või... hahaha.. Teine ungarlane ütles hommikul, et ta magas, aga ta on täiesti kindel, et ma olin tema juures, sest ta päris kindlalt kuulis mind naermas. 

Julia - Geri - Gerli.
Geril oli mingi probleem naistepoosidega, ütles, et ta võtab pildil sellise poosi

Leidsin oma telefonist sellise pildi, need on Stefan ja Csaba, megaägedad kutid
Julia - Geri - Gerli 
Andestage udusus, fotograaf ilmselgelt oli täis
Pool meie maja tüdrukutest
Julia - Gerli - Jelena


Ja täna hommikul tööle sõites ma tegin pildi ühest osast Vero Beachil, sellised rikkurid elavad meil siin, tagaaiast lähme paadisillale ja sõidame maailmalõppu.


Ja täna õhtul saabus Julia koju mingi hunniku õhupallidega, haaras kuskilt kaasa ja mõtles, et ta on Karlsson Katuselt. Lõbu laialt. 

Gerli - Zana - Julia

That's me

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar