pühapäev, 31. detsember 2017

Aasta 2017

Sarnaselt paarile eelmisele aastale, teen kokkuvõtte tervest oma aastast. Ausalt öeldes, kui eelmisel aastavahetusel Assakul klaase kokku lõime ja lubasime, et tuleb parem aasta kui kõik eelmised, ei osanud ma uneski näha, et mu aasta kujuneb selliseks. Ma kolisin üle terve maailma, elasin Eestis, Austraalias ja Ameerikas, millest viimane, nagu enamik teavad, on minu täielik dreamland.  Ma nutsin, ma naersin, ma astusin suure sammu oma elus edasi. Mitte miski aasta tagasi ei pannud mind arvama, et ma ameerika mägedel elama hakkan. 

Mis siis toimus?

7.veebruaril võtsime Sirlega jalge alla tee Tallinn-Perth, et uued väljakutsed elus vastu võtta.
13.veebruaril kolisime Rivervale'i, kuhu jäime kaheks kuuks
12.märtsil alustasin iseseisvalt tööd jätsiautos, mida tegin kolm kuud ja mis on üks ägedamaid töid, mida elus teinud olen! 
18.aprillil kolisin Midvale'i, kus elasin napilt poolteist kuud
5.juunil läksin Balile
6.juunil läksin Ida-Timorisse, kus kohtusin esimest korda Lola Mariaga
19.juunil kolisin Dawesville'i, kahjuks ainult kuuks ajaks
16.juulil külastasin esimest korda Malaisiat ja Taid
18.juulil maandusin taas kodus, Eestimaal!
21.juulil käisin Klaipedas, Leedus, intervjuul, et saada tööle Ameerikasse
3.augustil sain positiivse vastuse.
17.oktoobril saatsin vanemad Aasiasse elama.
19.oktoobril lendasin ise Ameerikasse elama
23.oktoobril asusin tööle John's Island Clubis.

Aastaga vaatasin ära 63 filmi, neist enamiku kinos, aga mõned ka Netflixist ja PopcornTimest ehk maakeeli öeldes - arvutist. Andsin ka oma hinnangu nähtule.

Parim komöödiafilm: Going in Style, Daddy's home 2, Baywatch
Parim põnevusfilm: Babydriver, Shot Caller, What Happened to Monday
Parim õudusfilm: Get Out
Parim tõsielufilm: Sully
Parim raamatul põhinev film: 50 shades of Darker, The Beauty and the Beast
Parim nutufilm: Dog's Purpose, Wonder


Parim multikas: Cars 3, Despicable me 3, Sing

Filmid:
  1. Sully
  2. Why Him
  3. Viimse verepiisani - Bleed for This
  4. La La Land: California unistused
  5. Taken 3 (TV)
  6. Patriot Day
  7. 50 Shades of Darker
  8. Lion
  9. Rings
  10. Moonlight
  11. Kong
  12. Jasper Jones
  13. Manchester by the Sea (popcorn)
  14. The Beauty and the Beast
  15. The Passengers (popcorn)
  16. Dance Academy
  17. The Fate of the Furious
  18. Going in Style
  19. Sing (popcorn)
  20. Dog's Purpose (popcorn)
  21. Table 19
  22. Get Out
  23. Snatched
  24. Split (popcorn)
  25. The Boss baby (popcorn)
  26. The Pirates of the Caribbean: Dead man tells no tale
  27. Moana (popcorn) 
  28. Baywatch
  29. Despicable Me 3
  30. Chips (popcorn)
  31. Confession of shopaholic
  32. The Cars 3
  33. The House
  34. Rough Night
  35. Pöörased 
  36. BabyDriver
  37. Atomic Blonde
  38. Wind River
  39. A Family Man
  40. The Hitman's Bodyguard
  41. Shot Caller (Popcorn)
  42. American Made
  43. Annabelle
  44. Fun Mom Dinner
  45. It
  46. Gifted
  47. Home again
  48. Stronger
  49. Minu näoga onu
  50. Mountain between us
  51. Bad Mom's: Christmas
  52. Daddy's home 2
  53. The murder on the orient express
  54. Wonder
  55. Miss Congeniality (Netflix)
  56. You get me (Netflix)
  57. Joulutarina (internet)
  58. Naked (Netflix)
  59. What Happened to Monday
  60. Just Getting Started
  61. A teacher (Netflix)
  62. Fathers Figures
  63. Pitch Perfect 3
Nagu öeldud, riikide ja reisimise suhtes oli mu aasta täiesti hullumeelne. Arvestades, et ma elasin kuus kuud kohapeal Austraalias ja kaks ja pool kuud kohapeal Floridas, siis skoorisin endale veel lisaks riike nii palju, et sai reisitud aasta jooksul lausa kaheteistkümnes riigis. Alates aastast 2012 olen iga aasta vähemalt korra käinud Ameerikas ja kui esialgu tundus, et 2017 on esimene, mil sinna ei jõua, tegi elu hoopis sellise sõrmenipsu, et kolisin siia lausa elama. 
  1. Saksamaa, München
  2. Abu Dhabi
  3. Perth, Austraalia
  4. Bali
  5. Ida Timor
  6. Malaisia
  7. Tai
  8. Venemaa
  9. Läti
  10. Leedu
  11. Saksamaa, Frankfurt
  12. Florida, USA
Lisaks hunnikutele filmidele ja tohutul hulgal lennureisidele, tegin veel tervet hunnikut asju esimest korda. Ma usun, et neid asju oli veel, aga need olid kõik sellised, mis mul meelde jäid ja äramainimist väärt olid. Niisiis, mida tegin esimest korda?
  1. Reisisin Austraalias, Malaisias, Tais. Kui esimene minu jaoks eriti suurt muljet peale kängurude ja koaalade ei jätnud, siis teised kaks olid väga väga erilised ja põnevad minu jaoks. Taisse tahan kindlasti pikemaks ajaks tagasi minna. 
  2. Sõitsin Elroni rongiga
  3. Läksin kinos valesse saali
  4. Proovisin vegantoite (nuggetseid, jäätist, burgerit, kooki) ja tutvusin vegani elustiiliga (veganit minust siiski ei saanud)
  5. Käisin tööintervjuul Leedus
  6. Külastasin restorani Kivi-Paber-Käärid, mis jättis mulle eriti kustumatu mulje just tänu teenindajale, kes ei pidanud paljuks uurida minu sõbrannale vajalikku vegan informatsiooni ja kes oskas kõik tavalised toidud teha meile sobivaks, asendada tooteid ja oli ise lihtsalt üks suur päikesekiir
  7. Käisin Mademoiselle katusekohvikus, mis jättis hea kogemuse oma asukoha ja päikeselise ilmaga, aga samas rohkem ma sinna tagasi ei läinud. Caesari salat ei kõlvanud selles kohvikus küll mitte kuskile ning teenindus jättis ka pigem soovida
  8. Külastasin Arsenali keskust, mis mõnede inimeste jaoks on tondiloss, aga minu meelest päris lahe koht Põhja-Tallinna inimestele. Olemas on nii suur toidupood kui ka päris mitmed restoranid, kus kiirelt süüa saada. Mychef.ee toob koju kätte ka :)
  9. Nautisin massaaži Eliise massaažikeskuses, kus oli hea korraks lõõgastuda, aga samas nii eriline ei olnud, kui ma oma ema sõnade järgi seda arvasin olevat
  10. Käisin Gemossis, mis minu jaoks muljet ei jätnud, kuna ma pole eriline gurmaan ega toitude tegija.
  11. Kolisin elama nii Austraaliasse kui ka Floridasse. USAs olin varem elanud, aga mitte Floridas.
  12. Käisin aasta jooksul 12s riigis, kusjuures tegin tiiru peale pea tervele maailmale
  13. Kasutasin Netflixi, reaalselt filmide vaatamiseks
  14. Õppisin veine nende liikide järgi tundma
  15. Sain rumeenlastega sõbraks
  16. Sain ukrainlasega sõbraks
  17. Töötasin restoranis ettekandjana (ärge öelge kellelegi, et ma oma CVs natuke luiskasin, haha)
  18. Proovisin brokkolit
  19. Sõin sellerit
  20. Triikisin umbes 2000 korda triiksärki
  21. Saatsin oma vanemad teisele poole maakera elama. Üsna emotsionaalne moment oli meil kõigil, sest alati olen mina olnud see, kes ära läheb ja sel korral läksid nemad ja ausalt öeldes tundus see alguses ikka väga hirmutav, et ma sõna otseses mõttes ei teagi, kus mu vanemad on. 

Ja selline minu 2017 sai. Kuna ta oli hea ja veel parem, kui ma oskasin oodata, ei julge ma 2018ndalt aastalt palju loota ega küsida. Mu elu on oma rööbastel ja vaid mina ise tean, kui oluline see minu jaoks on ja kui palju see annab mulle kindlust, mida mul pikalt ei olnud. 

Head uut aastat teile kõigile! 

laupäev, 30. detsember 2017

Elu Ameerikas - jõulud

Kui hooaja algusest saadik hirmutati meid Tänupühadega ja räägiti hommikust õhtuni, kuidas see on nii kiire päev, et viskame kõik sussid püsti ja lõpuks polnud pooltki seda, milleks meid hirmutatud oli, siis jõulunädalast räägiti VEEL rohkem ja eks sel korral vaikselt tuli uskuma ka hakata, kui reedel enne seda graafik välja lasti ja meil kõigil 11 vahetust oli. Tavaliselt on 8. 

Seega, minu 24.detsember möödus täiesti töörahe all ja nii möödus ka 25.detsember, mis on Ameerikas jõulude tähistamise päev. Õnneks mul mingit jõulutunnet nagunii ei olnud, raske on seda luua, kui väljas on 30 kraadi ning kõige soojemaks riideks, mis ma selga olen pannud, on nahktagi. Nagu mu ema enda blogis mainis (nad kolisid kaks päeva enne mind Aasiasse), on jõulutundeks ikkagi vaja külma ja lund. Ja kodu. 

Tööl üritati igal juhul jõulutunnet täiega tekitada, juba ammu püsti olnud kuusepuudele lisati jõululaulud, jagati jõuluküpsiseid, jooksime päkapikumütsidega ringi, tegime pilte, jõuluvana käis ka. 
Dumitru, üks rumeenlastest


Kodus tegime jõuluistumist 25nda õhtul, sest 24ndal polnud lootustki töölt normaalsel ajal ära saada ning ausalt öeldes ülejäänud majarahval on jõulud hoopis jaanuaris. Kingitused kogunesid meil kuuse alla iga päevaga ning väga põnev oli neid avada ja näha, mis mulje ma olen teistele jätnud. Sain kingituseks pehmed sussid koos jalahoolduse komplektiga, dekoratiivpadja, lõhnaküünla, karamellipopcornid, vannipallid-ja muud kraami ning kommi. On küll üsna minulik komplekt. Lisaks pätsasid pliksid töölt (kus toimus suur jõulubuffee ja jäi hunnik sööki üle) karbitäie Prociutto sinki ja lõhet kreekeritega, seega mugistasime neid, jõime veini (ja margariitasid) ja nautisime lihtsalt õhtut. Mul on ülekõige nii hea meel, et mu majakaaslased on lihtsalt nii ägedad inimesed, et me väga hästi klapime ja tõesti üheks pereks oleme kasvanud. Juba arutasime järgmist hooaega ka, et tahaks ikka koos elada. Järgmisel hooajal me küll ei ela enam siin, sest John's Island ehitab meile uued majad, aga korterisüsteemid peaks samaks jääma, eks ole näha. 


Julia kingitus meile - meie pildid ja väga motiveerivad ja meielikud laused seina peal. 






See öökull on minu kingitus Juliale


Oma uuest elustiilist suutsin ikkagi nii hästi kinni hoida, et kõik jõuluküpsised-kommid-šokolaadid jäid minu poolt söömata ning ainsad halvad kalorid tulid alkoholist, aga arvestades, et ma pärast ühte jooki täiesti kummuli olin, oli näha, et tervislikku ellu alkohol ikka ei mahu, haha. Igal hommikul alustan oma päeva pudruga, siinkohal tänud Evelinile, kes mulle 5 aastat tagasi ütles, et ma otsiks quackereid ja nüüd ma ainult neid sööngi, nii head. 

PS! Jep, pudru peal on moos, mu ainus suhkur praegu.

Isegi restoranis vahetasin friikartulid salatite vastu välja

Ja kuna ühe vaba päeva jõulude ringis saime ka, siis käisime Emesega kinos vaatamas filmi Fathers Figures, mis pidi komöödia olema ja põhimõtteliselt oli ka, aga ilma midagi ära spoilimata ütlen, et kogu filmi point tuli välja alles viimasel kahel minutil ja siis oli küll siuke tunne, et misasja, vaatan terve filmi ära ühte asja oodates ja lõpuks tuleb hoopis midagi muud välja. Film ise oli hea, ei saa kurta. Enne filmi istusime natuke aega Fridayses, kus tuli välja, on 3$ kokteilid ja nii jõime kaks kokteili seal enne filmi ka. 

PS! Mu emale üldse ei meeldi need kõrvadega pildid ja siis alati ma ütlen tüdrukutele, et teeme ühe kõrvadega ja ühe ilma, et mu emps ka rahul oleks, haha. 



Lisaks kuna viimasel ajal on ohtralt tööd ja mitte nii palju lõbu, siis leidsin kahe nädala jooksul ühe hetke, et basseini äärde minna ja veidi D-vitamiini püüda. Kohtasin seal sõpra ka. 


Lõpetuseks mõned pildid meie farmi-õlle-kalapoe ekskursioonipäevast, mis ma John's Islandi 
kodulehelt leidsin ja paar naljapilti ka.







kolmapäev, 20. detsember 2017

Elu Ameerikas - Kaks kuud

Kaks kuud on Ameerikas nagu niuhti täis saanud. Ja ma tean, et ma korrutan seda kogu aeg, aga ma ei saaks olla rohkem rahul. Loomulikult on siin omajagu draamasid ja jamasid, aga kogu see John’s Island on üks suur vaprad ja ilusad, nii et see on loogiline. Peamiselt toob mulle jamasid kaela muidugi mu toakaaslane, kes lihtsalt on klubi üks ilusamaid tüdrukuid ja täiesti arusaamatul põhjusel eelistavad mehed seda öelda mulle ja mitte talle. Kuna see mind omajagu juba närvi ja naerma ajab, vastasingi viimasele kutile, et tead, Sa oled kutt number 45, ära võta isiklikult, tsau. 

Ühel õhtul jäin ma ise ühele kaptenile väga ette, ma ei tea, miks, aga sain vastu pead lihtsalt kõige eest, mis ma tegin või ei teinud. Kuna aga siin on mu motivatsioon suur, ei plõksinud ma üldse vastu, olin nagu kutsikas ja muudkui tegin, mida kapten tahtis. Lõpuks ajas juba kõiki naerma see, kuidas ta mind mõnuga kiusas. Irooniline asja juures oli see, et me olime pea bestikad enne, nii et ma ei tea, mis see üks õhtu tema sees toimus. 

Mingi päev töötasime Sprickleyga koos ja läksime pausi ajal koos smuutit skoorima, sest sööklas polnud hommikul mulle midagi süüa ja ma kergelt nälgisin. Hiljem jalutasime ringi ja rääkisime juttu, nii põnev on alati teiste lugusid kuulda, kuidas nad USAsse satuvad ja mis siin teevad jne. Naljakas oli see, et küsisin talt, et mida tema vanemad ütleksid, kui ta tooks koju valge tüdruku (sest kui mina tooks koju musta mehe, ootaks mind ees perekoosolek, hahaha) ja ta vastas, et ta pere on valge. Ee.. mida? 


Mul praegu tuli meelde, et ma pidin sel nädalal abielluma, ühe foodrunneriga, kes on siuke sotsiaalselt üsna naljakas kutt, aga me leidsime ühise keele, et teeme ühe lapse, kuna tema ema tahab lapselast ja siis pruuni beebi lapsendame, sest tema tahab lapsendada ja mina tahan pruuni beebit. Ja siis ükspäev ma küsisin talt, et mis päeval me siis abiellume ja ta vaatas mulle surmtõsiselt otsa ja ütles, et tema meelest me liigume liiga kiiresti. Ta oli nii tõsine, et Kirsika küsis minult eesti keeles, kas ta räägib tõsiselt praegu ja ma vastasin, et pole aimugi. Hahaha. 

Tööl on üks Itaalia pliks, kes on üsna lühike, mingi 150cm võib olla tuleb ära. Õhtuti jagame söögi kõrvale leiba koos võiga ja enamasti teeme seda meie, sest busserid, kelle tööülesanne see on, teevad mida iganes. Ühesõnaga see või on alati hästi kõrgel ja üks õhtu ma vaatasin tükk aega, kuidas Filomena pani käe ülemisele riiulile ja siis lihtsalt kompas ja üritas võid leida ja lõpuks ütles mulle ahastunult “Gerliiiii.. ma ei saa kätte.” Hehehee. 

Meil on uus mänedžer ka, kes on üpris äge kuju, alguse asi, mõne asjaga paneb üle, mõnega mööda, aga üldjoontes vahva. Esimesel kohtumisel meiega ütles ta, et üks asi, mis talle meie tiimi juures meeldib, on koostöö, et ta pole oma teenindusalase karjääri jooksul nii head koostööd veel enne näinud. Ja nüüd ma kogu aeg käin ringi, et Come on, teamwork, people!! Ühel lõunal läksime ühe Rumeenia kutiga täiega riidu, sest ta mingi maxlammas (hea, et Google seda sõna tõlkida ei suuda), arvas, et ma ei läinud meelega talle appi, aga tegelikult oli mul endal midagi teha samal ajal ja pärast, kui mul neli lauda oli, tuli minu juurde “näed, ma ei aita sind, karma.” Jobu. Hiljem ta muidugi tuli ja aitas ja järgmisel päeval leppisime ära ka. 

Ja kui ma siin lahkelt juba tööst ja inimestest räägin, siis mainin ka, et meil on üks hostess, kes on imeilus ja kellega me sattusime ükspäev jutusoonele, et kuidas ta nüüd nii pisike on, et eelmine hooaeg oli ta palju suurem ja ta andis pisut toitumisalast nõu mulle ja lisaks rääkisin oma bestiga kodust, kes õpib toitumisnõustajaks ja kes nagunii tänitab kogu aeg mu kallal ja nii jõudsingi oma peaga ise selleni, et kaua ma söön neid saiu ja komme ja joon cocat-fantat-sprite'i (kusjuures fantas on ühes purgis 45g suhkrut, apppiiiiii) ja saagu uus elu. Nagu ma eelmises sissekandes ütlesin, ma pole väga selline “uus aasta-uus elu” tüüp, ma kas alustan detsembris või millal iganes hiljem. Nii et nüüd on uus elu ja kuna ma olen juba 49 päeva elanud ilma Coca-colata, saan lebolt hakkama ilma igasuguste muude asjade ka, eksole. Täiega armas on see, et klubis päris mitu inimest elavad kaasa mulle ja jõusaalis näen kogu aeg omasid ja teeme trenni koos. Saagu mis saab, ma vähemalt üritan. Paar päeva tagasi käisin ökopoes ja ostsin omale sellise hunniku rohelist ja tervislikku jama, et jätkub mitmeks aastaks. 


Muideks, kõigile, kes kirjutanud on, et kas siia saaks veel tööle tulla, siis Ismira firma just alustas uuesti inimeste värbamist ja sel korral on intervjuu juba mais. Kes tahab lisainfot, tõmmake traati, võinoh võite kirjutada kuskile Facebooki või meilile või siia alla. Palun palun palun, ma tahan eestlasi siia juurde. 

Jõulude puhul oli meil tööl lõunasöök, kus memberid, keda tavaliselt teenindame meie, teenindasid nüüd meid. Tegemist oli väga piduliku söömisega, kõik töötajad nägid imeilusad välja kleitide, kingade, sätitud juuste ja meigiga ning toit oli imemaitsev! Ma ei saa mainimata jätta ka magustoite, mis olid nii nii head, tore, et ma siis veel sõin kooki, haha. Kogu üritus jättis mulle kustumatu mulje lihtsalt, ma olin nii sillas, kuidas tädikesed-onukesed käisid ringi kandikud käes, jagasid jooke ja jäätist ja käisid ja küsisid, kuidas maitseb. Just nagu meie tavaliselt. Muidugi oli neil meie omasid abis ka, kes aitasid suuri kandikuid ära viia, need nad ilmselt oleks lihtsalt maha pillanud, aga peamiselt said nad kenasti ise hakkama. Me kiusasime ka, kui nad jooke tulid pakkuma, küsisime, et a aga mis teil on? Ja nad vuristasid kõik ette, mis neil olid, niiiiiiii armas! 




Julia

Sprickley - Julia
Kellie
Zee, ta on Lõuna-Aafrikast ja üks ilusamaid tüdrukuid meie klubis 

Eelmine nädal käisime neljapäeval Kirsika ja Gigiga kinos, vaatasime komöödiat Just Getting Started, mis oli okei, aga mitte just parim. Naerda sai ja veidi oli sisu ka, aga otseselt mitte midagi meeldejäävat. Pärast läksime Fridaysse, kus selgus, et seal on margariitade õhtu, nii et tõmbasime mõnuga seest soojaks ja nautisime õhtut. 

PS! Me olime ainsad inimesed kinos.




Ahjaa, põhiline, ma täiesti juba unustasin, meil oli ju tööl Secret Santa üritus teisipäeval. Ma olin hästi mures, sest ma ei mäletanud, mis ma kirjutasin sinna paberile, mäletasin ainult, et kommid ja mõtlesin, et tore lugu küll, kui keegi mulle nüüd kommid toob ja ma neid ei söögi. Igal juhul, samal hetkel, kui ma paki kätte sain, tuli mul meelde, mis ma sinna kirjutasin - kaisukaru, filmid, kommid. Mu pakis oli kolm väikest pakki, ühest tuli välja väike mõmmi, teisest mõmmiküpsised ja kolmandast mõmmi multikas. Unreal, kui armas kingitus! Keegi mõtles asja nii läbi ikka. Üldiselt oli see üritus siuke poollahja, et pakuti küpsiseid ja piima, aga kui alguses öeldi üks kellaaeg, siis lõpuks käisid ikka kõik suvalisel ajal oma pakke võtmas ja selline otsene jõulutunne jäi ära. 


Ja lõpetuseks soovin oma perele ja sõpradele Eestisse ja mujale mõnusat jõuluaega, sest kuigi mul sel aastal puudub igasugune jõulutunne ja isegi jõulukurbus, siis tean, et mujal on see ju siiski oluline. Naljakas mõelda ikka, jõuludel +30 kraadi väljas. 

Häid jõule, sõbrakesed!