teisipäev, 7. november 2017

Elu Ameerikas - vabal ajal

Kuigi mul üldiselt on läbisaamine siin kõikidega hea, on paar eredamat sõprussuhet, mis selgelt minu päevasid lõbusamaks muudavad. Näiteks on mul oma rumeenlaste gäng, kus on mul brother from another mother, kellega kusjuures meid alguses päris kõvasti paari pandi, sest üks tüdruk arvas, et ta nägi meid suudlemas ja loomulikult ei hoidnud oma "teadmist" ainult endale. 


Kirsikaga saame me ka väga kenasti läbi ja kahjuks/õnneks pole meil ühiseid vabu päevi üldse olnud, seega koos hängida pole me saanud. Kahjuks/õnneks see-tõttu, et tänu erinevatele vabadele päevadele, ei tüüta me üksteist ära ja saame mõlemad piisavalt privaatsust, aga kahjuks just see-tõttu, et me üksteist peamiselt magavas või üles-ärkavas asendis ainult näeme. Eelmine nädal, kui ma Vero Beachilt ära läksin, tegin Kirsikale voodi peale üllatuse ja jätsin kirja, kus olen ja millal tulen.


Omad vabad päevad otsustasin täiesti spontaanselt veeta Fort Lauderdales, mis on Vero beachilt umbes 2-2.5 tundi autosõitu ja kus elab Triin, kellega me selle plaanini jõudsime. Niisiis neljapäeval kella ühe ajal sammusin ma rõõmsalt meie elamurajooni peamajja, et paluda seal välja printida mu bussipilet. Nad ütlesid, et neil pole printerit.

???

Millises kontoris ei ole printerit?

Edasi läksin ma Uberiga bensiinijaama, kus oleks pidanud mu pikamaabuss siis tulema ja teinud kindlaks, et koht on õige, tatsasin veidi eemale postkontorisse, et seal ju ikka saab printida. Vale. Nad ütlesid, et neil pole printerit.

????

Läksin ahastuses tagasi bensiinijaama, sest bussipileti peal oli kirjas, et see tuleb välja printida ja online pileteid ei arvestata. Bensiinijaamas neil ka polnud printerit, küll aga üks külastaja ütles, et nad lasevad ilma ka ja prindivad mujal välja. Ma ei saanud aru, kus mujal, aga mees paistis usaldusväärne ja jäin teda uskuma.

Buss tuli 14.05 ja bussijuht võttis mult ära USA juhiloa (mis ei kehti juba päris mitu aastat) ja ütles, et järgmises peatuses pean minema pileti välja printima ja saan siis oma juhiloa tagasi. Tegin nagu kästud ja kõik toimis.

PS! Mulle öeldi, et down the street on UPS pood, kust saab printida. Ehk sisuliselt siis, et selle tänava lõpus. Tegin mapsi lahti, see pood oli 6 kilomeetrit eemal. Väga okei. 

Kuna Fort Pierces, mis oligi meie järgmine peatus, oli peatus lausa 30 minutit, käisin skoorisin endale ühe jäätisekokteili, sest Arbyse nimeline söögikoht ei jätnud mulle mitte mingisugust muljet ja ei tekkinud isu mitte millegi järele.  Enne kui bussist välja läksime, ütles bussijuht "Be back at 2.50 and if you're not, next bus is coming tomorrow at the same time." (-Olge tagasi 14.50 ja kui te ei ole, siis järgmine buss tuleb homme samal ajal). Ajas päris naerma. 


Pärast mitmeid peatusi kõikides linnades jõudsin ma lõpuks veidi pärast kuute Fort Lauderdale'i, kus Triin ja Lily mul juba vastas olid. Eelmine kord, kui ma Triinuga kohtusin, oli ta tegelikult juba salaja rase ja mulle lihtsalt ei öelnud, sel korral sain juba 7-kuust Lilyt nunnutada kuis jaksasin. Ja seda ma jaksasin. 

Esimese asjana tegime peatuse sushirestoranis, sest õnneks on Triin täpselt sama suur sushifänn nagu mina. Koht oli üliasjalik, väga mõistlike hindadega ja sai isegi üsna Sushiplaza lähedast kraami, seega ma olin väga rahul ja kõht sai ka täis. Kuna tegemist oli pigem takeaway kohaga, haarasime söögi kaasa ja sõime Triinu elamukompleksi basseini ääres seda. Ma juba eelmine kord ütlesin, et see koht on üliilus ja üliäge, sel korral pidin ainult sõnu taas kord lausuma. 




Hiljem läksime Fort Lauderdale'i vanalinna jalutama, sest seal päeval oli midagi hingedepäevaga seotult toimunud, aga õhtuks oli kõik kokku korjatud, seega lihtsalt jalutasime, Lily tudus natuke ja mina nägin kogu veeäärset elamist sel korral maa pealt. Eelmisel korral me sõitsime paadiga seal ringi. 


Reedel ärkasime ja leidsime õuest fantastilise ilma, millel me ei lasknud ennast kaua oodata. Kuna ma eriti taibukas ei olnud ja jalutamiseks riideid kaasa ei võtnud, laenas (ja hiljem andis päriseks) Triin mulle ühed püksid jalga ja võis meie teekond alata. Me kõndisime maha mitmeid kilomeetreid, käisime rannas, tegime pilte, jutustasime ja nautisime lihtsalt ilma. Rand oli imeilus ja kuigi mulle ei meeldi rannas ujuda, sest pärast on nii soolane, liivane ja kleepuv olla, meeldib mulle alati rannas käia. 








Oma jalutuskäigu lõpetasime maitsva joogiga Starbucksis ning koju jõudes vajusime voodisse nii Lily kui ka mina. 

Pärast lõunaund muidugi oli energiat jälle mitu korda rohkem sees ja nii käisime me basseini ääres Triinu sõpradega tsillimas, ühed mehed hoidsid seal veel ühte beebit ning õhtusöögiks käisime kiirelt skoorisime endale sushit ja gyosasid ning nautisime neid sel korral lõpuks rõdul. Kuigi korterist vaade oli peamiselt kõrgetele majadele, oli siiski see vaade teistsugune kui Tallinnast rõdult. See on vaade Ameerikale, see on õnnetunne sees. 


Hiljem tegelesime korteris asjalikke asjadega, näiteks sorteerisime (mina elasin põrandal ainult kaasa) ära garderoobi, kuna Triin just kolis sinna korterisse ja kõik oli pillapalla. Eelmine kord elas ta samas majas, aga teises korteris. Ja siis ostsid nad koju uue diivani, seega kesköö paiku tuli see ära tuua ja kokku panna ja lõpuks magama sain ma alles ühe ajal. 

Kui kell hommikul kell viis helises, mõtlesin, et tore lugu küll, 10 minutit saingi magada. Eelmisel päeval olin kenasti selgeks saanud, kuhu ma minema pean, et bussile saada ja see tegelikult oli ainult kaks blokki eemal, aga Triinu abikaasa ootas diivanil kuniks ma ärkan ja viis mu autoga ära, sest tema meelest oleks see olnud liiga ohtlik. 

Tegelikult olekski ja sel teemal me oleme palju rääkinud ka siin viimasel ajal, et me tuleme kuskilt pisikesest Eestist ja me ei oskagi karta sellist ohtu, mis paneb Ameerikas elavaid naisi pimedas alati pipragaasi kaasas andma ja mis-tõttu nad üksinda pimedas kunagi välja ei lähe. Vahepeal peab endale lihtsalt meelde tuletama, mis riigis ma praegu elan ja kui palju suurem on siin riigis kuritegevus. 

Igal juhul olin ma Tyle väga tänulik ja sain elusalt bussi peale, et siis järgmised poolteist tundi maha magada ja mõni aeg hiljem jälle Vero Beachile tagasi jõuda. 

Täna hommikul oli mul vaba ja Kirsikal ka vaba päev, seega käisime shoppamas ja koos aega veetmas. Eile tööl üks noormees oli Kirsikast väga huvitatud ja mina olin siis Amori nool, aga Kirsikaga on lihtne - talle ei sobi mitte keegi. Edaspidi ma tean, et pole mõtet noolt mängida, vaid nullin noormeeste lootused kohe ära. Igal juhul me siis arutlesime selle noormehe üle ja mina ütlesin, et mina küll võtaks ta, et jumala äge kuju ja Kirsika ikka vastu, et eieiei, ei ole. Järsku mulle koitis, et ta ütles eile, et ta pole kohalikku telefoninumbrit.

Mina: "Kuule, ta siin kaua ju olnud ja tal pole kohalikku numbrit, järelikult ta mingi imelik."
Kirsika: "Ongi noh."

Hahaha. Ma naersin megakaua selle üle. Kirsikal üldse alati megahead emotsioonid, kui mina midagi räägin ja me alati naerame kõhud kõveras täiesti jaburate asjade peale ja see "ongi noh" tuli tal sellise emotsiooniga välja, et ma hakkasin jälle täiega naerma. Me oleme täiesti üksteise vastandid, mina tulen iga õhtu koju õhates, et issand tead, mis meest ma täna nägin ja Kirsika on jumala pohhuist, eriti mis puudutab seda meeste lihaletti meil siin. Nii, et sobime omavahel hästi. 

Eile õhtul me üritasime pizzat tellida, täiesti juhuslikult selgus õhtul, et olime mõlemad päev otsa selle peale mõelnud ja ühes pizzakohas oli reaalselt nii, et samal hetkel, kui me vajutasime "telli," läks leht kinni ja online tellimine lõppes. Me olime niii kurjad, me olime nii lähedal. Õnneks otsustasime uuesti proovida Dominod, kust me eelmine kord süüa saime ja seal oli kuller olemas (seal vahel on, vahel ei ole) ja tellisime ära ja kuller tuli ja me ootasime teda nagu lapsed jõuluvana, piilusime kardina vahelt autosid. Lõpuks, kui nägin, et kuller võttis pagasnikust pizza, hakkasin kilkama "pizzzzaaaa!" ja jooksin trepist alla ja tegin ukse enne lahti, kui vaene noormees üldse kohale jõudis. Naljakas. 

Üks ülimõnus asi siin on see, et kui pizzat tellida, saab seda kujundada oma soovile vastavaks ja lausa nii, et näiteks lisad ananassi tervele pizzale, aga jalapenot poolele ja tomatit teisele poolele. Ja nii võib mõlemale poolele lõputult neid asju lisada. Meie kahe puhul see on see ideaalne, sest me vist reaalselt ei söö mitte midagi samasugust. Täna ma tegin Kirsikale grillsaia juustuga ja ta ütles, et tal tekivad süümepiinad sellist jama süües ja pärast ütles, et tal paha olla. Ilmselt sellest saiast.

Ma tahtsin talle kolki anda selle peale, hahaa. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar