esmaspäev, 6. november 2017

Elu Ameerikas - tööjutud

Täiesti märkamatult on mööda läinud terve nädal tööpõllul ja ma pean kohe ära ütlema, et tööd teeme me palju ja alguses on küll väga huvitav ja tohutult õppida ning hunnikus uusi asju, aga ilmselt edaspidiselt läheb see teema üpris igavaks ja tööteemalisi postitusi hakkab ka vähem olema. Pühendame siis vähemalt selle ühe täielikult tööle.

Ma pole kindel, kas ma olen maininud, aga meil on klubis kolm maja - beach club, golf club ja west course. Esimesed kaks on üksteisest üle tee, kolmas on jumal teab kus. Igas majas on omad restoranid-baarid, kus me graafikujärgselt ka tsillime. Esimese nädala (reede-pühapäeva) veetsin ma raftersis, mis on rannabaar, teise nädala veetsin ma golf clubis ja nüüd kolmandal nädalal saan ma paar päeva beach clubis ja mõne mujal ka. Rannabaar on ka osa beach clubist. 

Beach club on hästi lihtne ja lõbus restoran, pole väga ametlik, inglise keeles on see casual, ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada. Vormiriietus on beež seelik ja helesinine pluus, mustad kingad ja paljad jalad. Valge põll ka. Menüü on üpris lihtne, inimesed tavaliselt teavad, mida tahavad ja küsivad seda, harva küsitakse mõni lisaküsimus. Sama veinidega, kes tahab, see teab, mida tahab. Enamasti tellitakse limonaadi (mis on mu lemmik!), jääteed või Almers Paumer (või jumal teab, mida nad päriselt küsivad, see on see, mille ma olen ära registreerinud), mis tähendab siis pool limonaadi ja pool jääteed. 

Selles restoranis puudub konditsioneer ja kuigi võiks arvata, et nii soojas on see üpris talumatu, siis pärast nädalat konditsioneeriga töötamist oli vahelduseks päris hea lihtsalt sooja õhku nautida. 

Vaade beach clubist ookeanile
Golf club on kõige ametlikum osa üldse meil. Sellest ametlikum on ainult samas majas asuv bankett, mis on eriüritus ja lisaks tavapärasele mustale seelikule, valgele triiksärgile, mustale lipsule, kingadele ja sukapükstele, lisandub valge jakk. Ma siinkohal lihtsalt meenutan, et meil on kogu aeg 25-30 kraadi. Kuna tegemist on väga ametliku restoraniga, on laual valged laudlinad, mis tuleb ära vahetada pärast iga lahkunud külalist ning klubiliikmed ise on samuti väga ametlikult, küsides pidevalt küsimusi stiilis "Millist chardonnayd te pakute?" Ja uskuge mind, sellised küsimused on töötajate seas enimkardetud. 

Vaade golf clubi baarist golfi väljakutele
West coursest ma kahjuks rääkida ei oska, sest seal pole ma kunagi olnud ja tuleb välja, et on töötajaid, kes on tööl olnud aastaid 2-3 ja pole seal kunagi käinud, seega ma ei peagi sinna saama ilmselt. 

Kaks esimest nädalat on meil treening, mis tähendab, et keegi on kogu aeg kas minu ees või minu taga, vastavalt siis, kas mul kästakse õppida või teha. Selle aja jooksul olen õppinud nii palju, et tõenäoliselt kolm aastat gümnaasiumis ei andnud ka nii palju asju mulle juurde. Olen tutvunud inimestega, naernud ja nalja teinud, pea laiali otsas ringi jooksnud ja ahastunult ookeani vaadanud ja mõelnud, et ei tea, mis tunne oleks vees uppuda. Piltlikult öeldes. 

Mul on päris mitmeid treenereid olnud, kusjuures enamik neist Ungarist. Minu meelest kõige rohkem inimesi ongi meil Ungarist ja Rumeeniast. Nad nagu väikesed sipelgad, igal pool siblivad ringi. 

Igal hommikul (või lõunal, kui õhtune vahetus) tuleb meile järgi shuttle buss, mis viib kenasti tööle. Ausalt öeldes on see väga mugav, sest sõit kestab 25 minutit ja see paras aeg, et oma mõtetega tegeleda. Õhtuti muidugi on väsitav, kui peab pikalt ootama, aga enamasti lastakse meid töölt ära sama loogikaga, esimene sats 20.30 bussiga, teine sats 21.30 bussiga ja õnnetud 22.30 bussiga. 


Süüa pakutakse meile ka, meil on teatud eripäevad, millest ma ainsana olen kinni suutnud püüda taco tuesday, mis eelmisel nädalal oli ja millest ma sel nädalal ilma jään, kuna olen õhtuses vahetuses ja tacosid pakutakse lõunasöögiks. Palju huvitavaid magustoite on olnud, lihasid, salateid, kastmeid, magustoite, puuvilju, pirukaid. Mõni päev on terve hunnik asju, mida ma tahaks, teine päev ei ole midagi, mis mulle maitseks. Samas on täiesti tõsi see, mis meile alguses öeldi, et tööpäevadel koju süüa ei ole vaja. Kui tundub, et kõht jäi tühjaks, tuleb lihtsalt kaval olla ja karbiga köögist midagi kaasa haarata. Reeglite järgi peaks see keelatud olema, aga millegi pärast kõik teevad seda ja miks mina siis ei tee. Ma sinnamaani kartsin, kuniks ükspäev üks kapten ise mulle toidu ära pakkis. Kui kaptenid teevad, on savi. 


Ühel päeval oli meil bankett, avati golfihooaeg ja 150 inimest sõid-jõid ja kuulasid kõnesid. Mingil hetkel läks midagi untsu, mingi kommunikatsiooniprobleem ja köök ei jõudnud valmis magustoitudega, mis oleks pidanud juba ammu laual olema ja rahvas hakkas ära minema. 150st magustoidust jõuti serveerida umbes 70 ja ülejäänud 80 seisid köögis. Nendest 50 sõime meie ära ja ülejäänud hunnik (mis paistab ka pildil) visati ära. Lihtsalt kallati prügikasti. Mu süda valutas nii hullult seda nähes, mõtlesin, mitu tuhat last seda Aafrikas oleks süüa saanud.  


Kui ma alguses rannabaaris töötasin, ei suutnud üks kapten mu nime üldse meelde jätta ja ta hakkas mind vodkagirliks kutsuma. Irooniline, sest siin kõik kutsuvad mind nagunii Göörliks ja girl on ju göörl ehk asi see göörli siis meelde jätta. Tänaseks päevaks kutsub ta mind kenasti Gerliks. 

Ühel õhtul olin Oak Roomis, mis on ametlik restoran, aga praegusel hooajal üsna tihti tühi. Kui ma olin päris mitu tundi Keviniga lihtsalt maast ja ilmast rääkinud, arvas üks kaptenitest, et ma peaksin wine roomi üle kolima ja kellegagi koos seal laudu tegema. Kui ma sinna sisse astusin, krabas üks liikmetest mu käest kinni ja teatas, et nemad on valmis tellima. Tõstsin pilgu, mitte ühtegi vana olijat ei olnud, mul polnud aimugi, kelle laud see on, mida nad tellivad või mida me üldse täna pakume. Kevin ütles pärast, et ma olin sellise näoga olnud, nagu keegi oleks palunud mul koera tappa. Õnneks oli üsna lihtne tellimus, kõik nad tahtsid sprouti, mille ma panin oma paberile kolme küsimärgiga, sest mul polnud aimugi, mida nad päriselt tahtsid. Arvutist menüüd avastades vaatasid, et trouth on päevakala, seega ilmselt seda nad minult saada tahtsidki. 

Samal õhtul teenindasin ühte lauda, kui meespool ütles, et ta tahaks tellida klaasiga veini. Mu süda jäi täiesti seisma, mõtlesin, et ma ei oska mite midagi öelda, kui ta küsib. Õnneks lisas ta kiirelt, et sooviks veinimenüüd näha. Oh jumal tänatud! 

Minu siiamaani kõige meeldejäävamaks ürituseks oli golf clubi hooaja avapidu. Meil oli külaliste listis 750 inimest, esimesed kaks-kolm tundi serveerisime õues veini-snäkke-jooke ning mina olin kandikuga joogiosakonnas. Kui esialgu tundus, et see üpris lihtne ja mis seal ikka, siis reaalsuses, kui need 700+ inimest sisse vajusid, kadus igasugune võimalus ühest otsast teise üldse jõuda ja kui lisada sinna veel jooke täis kandik, võite isegi aimata, mis tunne see oli. Ühe veepudeli suutsin maha kildudeks ka lennutada, sest üks külaline lihtsalt keeras ümber ja pauhti kandikule otsa ja päästa polnud siin enam midagi. 15 minutit hiljem pani järgmine server šampuseklaasid samamoodi killadi-kolladi vastu maad. Täiesti võimatu missioon. 

Järgmised 5 tundi veetsime me siseruumides, kus klubiliikmed (õnneks) võtsid süüa buffeest ehk ma ei pidanud mingit lollust menüüdega korraldama ning meie ülesanne oli serveerida jooke, koristada laudu ja naeratada. Minu treener tol õhtul oli Kevin, kes on tõenäoliselt kõige ilusam mees meie töötajatest (ta austajate list on Tallinnani) ja kellega me ülihästi läbi saame, seega need tunnid möödusid lennates. Üleüldiselt üritus oli väga suurejooneline, bänd mängis, kõik tantsisid, joogid olid tasuta, söök oli njämma, pärast jagati köögis meile ka. 

Ja me lõpetasime töö kell 12 öösel. Ilma naljata. Koju jõudsin kell 1. Otse voodisse. 


Kirsika noris mind, et näen välja nagu koolilaps esimesel päeval

Täna lõunal ütles mu treener mulle: "Sa pead selgeks saama selle ja järgmisel nädalal üksi töötama hakkama, mul vabu päevi juurde vaja."

Ühel päeval käisime Juliaga koos endale kapivõtmeid tegemas ja kuna igal ühel saab olla ainult üks võti, võtsin mina ühe maja oma ja Julia teise maja oma ja jagame neid omavahel kuidas vaja. Igal juhul läksime siis naise juurde, kes nendega tegeleb ja ta hakkas kirja panema, et kellel mis võti on, vaatas rinnas mu nime (kus on kirjas Gerli) ja kirjutas paberile Gerli Pommer. Julia nimega samamoodi. Mul jäi suu jumala lahti, ütlesin, et issand mul võiks veinid ka nii hästi meelde jääda. Naine hakkas naerma ja ütles, et kui iga nädal kulutada umbes 20 tundi graafikute tegeimise ja muutmise peale, jääb lõpuks meelde, kes mis perekonnanimega on. 

Eelmisel nädalal lõunasöögi ajal tekkis väga naljakas olukord, kui üks poistest tuli lauda, sõi kahe sekundiga ära suure hunniku kana (taldrikule jäi hullult palju rohelist salatit) ja viskas siis kondid salvrätikuga meie laua poole peale ja hakkas oma salatit sööma. Ma vaatasin teda kulm kortsus, et mis asi see oli ja järgmisel hetkel tuli lauda ta naine, kes vaatas ta taldrikut ja ütles: "Kallis, mul on nii hea meel, et Sa dieedist kinni pead." HAHAHAHAHA! 

Ja sellega sellel korral ka lõpetan, edaspidi kirjutan tööst ainult meeldejäävaid hetki. Järgmises postituses räägin vabast ajast. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar