pühapäev, 19. november 2017

Elu Ameerikas - kuu aega täis!

Minu kõige esimene tööpäev omaette oli rannabaaris, mis oli küll kahe ja poole nädala treeningute järel mu lemmikkoht, aga irooniline oli see, et reaalselt olin ma seal oma esimesed kaks päeva ehk hetkeks, kui mind üksinda jäeti, ei teadnud ma jälle suurt midagi. Polnud hullu, võtsin järgi, küsisin abi, kui midagi ei leidnud ja üritasin orienteeruda. Uusi oli baaris täpselt 2, meile kummalegi anti 4 lauda ning visati vette. Mul oli tohutult tore, kõik külastajad olid toredad ja need, kes ei olnud, ei suutnud ka mu naeratust pühkida. Ma olen kogu aeg nii rõõmus. Üks mu õpetajatest, kes on pärit Ungarist, ütles, et ta ei saa aru, kuidas ühe inimese sisse nii palju naeru mahub. 

Aga ma olengi kogu aeg nii õnnelik.

Ma isegi mõtlesin tööl selle peale, et kui ma aupairiks USAsse tulin ja mul oli esimene kohtumine Ohios oma tugiisikuga, siis ta küsis, et kuidas mulle meeldib ja ma ütlesin, et kõik on nii tore ja pere tore ja elu tore ja ta salvavalt ütles "Tjah, sul see mesinädalate periood." Ja ma olin nii kuri, sest ma päriselt olin õnnelik ja päriselt mul oligi see sama "mesinädalate periood" lõpuni välja. Ja on ka sel korral ja ei kao kuskile. Uskumatu ikka, kui õnnelikuks võib ühte inimest lihtsalt üks riik teha. 

Õhtuse vahetusega teenindasin ära 11 inimest, mis on väga šeff tulemus alustuseks ja läksin õnneliku näoga koju. Boom, tehtud! 

Teisipäeval oli mul vaba päev ja kuna hommikul juba terve maja megaaktiivne oli, ajasin endale ka jooksuriided selga ja läksin lippama. Vale! Millal ma ükskord õpin, et hommikul kell 10, kui väljas on 27 kraadi ja päike paistab lagipähe, suren ma ära? Ilmselt mitte kunagi, sest ma kipun seda viga üha uuesti tegema. Pärast jooksu kosusin maja ees hea pool tundi ja otsustasin siis ujumisriided selga ajada ja basseini minna.


Päeva teises pooles käisime Kirsikaga koos IHOPis söömas ning sättisime siis kinno, käisime vaatamas filmi Bad Moms: Christmas. Film oli iseenesest tore, aga mitte midagi erilist ja otseselt meelde ei jäänudki, paar head kohta olid. Esimese osaga oli latt päris kõrgele aetud, seega kahjuks teine minu meelest jäi alla.

Ja kuna üks film päevas kinos on nõrkadele, siis kohe, kui me Kirsikaga olime lõpetanud, lippasin teise saali, kus mind juba ootasid Julia ja Marius, kellega me vaatasime Mõrv Idaekspressis. Ma spetsiaalselt vaatasin selle nime eesti keeles järele, sest see oli maailma kõige ajuvabam film, mida ma näinud olen. See kestis megakaua ja kogu tegevuse kaader oli üks ja sama. Üks ja sama rong, kus siis detektiiv käis mööda inimesi ja arutles, kes ikkagi tappis siis antud inimese ära. Ma ei hakka isegi ütlema, kes, sest see lõpp oli nii ajuvaba, et me otsustasime kolmekesi, et see jama vajab jooki.

Me läksime kino kõrval asuvasse Friday'sse ja tellisime hunniku margariitasid.


Nagu sellest veel vähe oleks olnud, panime me restoranist edasi otse Mariuse juurde, kus meiega liitusid Janos, Daniel ja David ning mis juhtus vegases, jääb vegasesse. Väga mõnus õhtu oli.

Kolmapäeval sain hommikul meili härra Georgelt, kes on golfclubi manager ja käskis kindlustuspaberid ära tuua. Meile anti valida, millist tahame ja kui palju selle eest maksame ja ma mingi kuu aega olen valinud, mis on tegelikult lollus, sest arvestades minu ajalugu haiglatega, ei peaks ma hetkekski mõtlema. Sisuliselt valisin kahe vahel ja ühe eest peaks maksma 400$ pool aastat, teise eest 800$. Samas esimesega tuleks haiglasse sattudes maksta ise 7500$ ja teisega 3500$ ja see vahe on pisut suurem kui kindlustusmakse vahe ja nii ma endale kõige suurema võtsingi.

Naljaga pooleks võrdlesin, kui palju mingi kindlustus sünnituse korral kataks. Haha.


Ja veel enne, kui ma kella neljaks tööle läksin, tegid mulle Triin, Ty ja Lily üllatuse ja tulid Vero Beachile külla ning pärast tunniajast restorani otsimist maandusime lõpuks Nino's, kust skoorisime ulmehea pizza. Ulmesuure ka. Väga armas üllatus nende poolt ja muutis mu päeva toredaks küll, hea on ikka omasid näha.


Nagu öeldud sai, kella neljast olin jälle tiptop tööl ja selgi korral rannabaaris, kus ma olin päris tegija juba, mis puudutas asjade asukohti. Õhtu oli enam-vähem liikuv, mis tähendab, et kiire ei olnud otseselt, aga venis hullult ja koju sõitsin alles 22.30 bussiga. Napilt oleks sellestki maha jäänud, sest inimesed lihtsalt ei läinud ära ja ega meie enne ei sulge ka. Lõpuks üks manageridest lihtsalt ütles, et minge minema ja jäi ise sinna vist.


Neljapäeval olin täispäeva beachclubis, kusjuures õhtul liitus minuga ka Kirsika ja esimest korda elus olime me koos tööl, täiesti esimest korda. Lõpuks ometi tundsin mina ka seda rõõmu, et sai kellegagi oma keeles põrandal rääkida, sest kuigi see meil keelatud on, siis kõik teevad seda ja ma olen alati ainus, kellel pole mitte kellegagi rääkida. Julia on ainus Ukrainast, aga temaga räägivad kõik vene keeles, nii et sama hästi on tal kakskümmend kaasmaalast.

Mul pidi olema 2 lauda ja 2 booti, ma ei oska seletada, mis asi see boot on, nagu laud ja diivanid selle ümber, rohkem privaatsust, aga täiesti võimatu missioon teenindajale, sest tagumiste klientideni lihtsalt ei ulata. Mingil hetkel oli mul millegi pärast hoopis 4 booti ja need on üksteise kõrval ja näevad välja täpselt samasugused ja kõik külalised on ka minu jaoks samasugused ja nii tekkis olukord, kus ma jooksin jookidega lauda number 2 ja jäin siis tardunult seisma, sest ma ei saanud üldse aru, mis lauas ma olen ja kas see on õige laud. Kirsika vaatas seda kõike pealt ja suri naerukrampidesse, sest ta sai mu näost kohe aru, et ma olen jumala segaduses. Astusin sammu tagasi, vaatasin, et kõrval on joogid, järelikult ikka peab see laud olema, aga süda jättis küll mitu lööki vahele ja pea lõi täiesti tühjaks.

PS! Kirsika naerab selle peale ikka veel.

Reedel skoorisin jälle vaba päeva! Sel korral ma olin otsustanud, et ma ei taha mitte midagi teha, ma tahan päev otsa basseini ääres olla ja pikutada ja soojas olla. Seda ma ka tegin. Ja see paistis järgmisel päeval mu nahavärvis ikka täiega välja ka.



Basseini ääres aga tulid meile hoopis asjalikumad mõtted pähe ja nii sättisime Julia, Emese ja GG'ga ennast kella seitsmeks hoopis kinno ja läksime vaatama filmi Daddy's home 2. Ma olin alguses juba skeptiline, sest emmede filmi teine osa sakkis, aga isside filmi teine osa oli isegi veel parem kui esimene. Esimeses osas keskenduti kahele isale, aga teises osas oli neli isa + 2 vanaisa ja kõik need suhted omavahel veel segamini, seega nalja sai kamaluga ja päris kurb oli ka vahepeal.






Pärast kino tegime väiksed sangriad veel Fridayses ja siis tahtis pool seltskonda välja minna, aga mul olid kaks topeltpäeva ees ootamas pluss selgus veel, et lisaks kahele päevale nädala lõpus algab uus nädal veel kahe topeltvahetusega, seega 4 topeltpäeva järjest ja see sisuliselt tähendab voodi-töö-voodi-töö režiimi ja ma ei tahtnud väljaminekust midagi kuulda.

Laupäeval alustasin siis esimese topeltvahetuse päevaga, mis tõotas tulla täiesti suurepärane, arvestades ilma, mida meile tolleks päevaks pakuti.


Aga oh ei! See ilm tähendas seda, et rahvast oli õues nii palju, et avada tuli lausa teine terrass ja need mõlemad püsisid täis algusest lõpuni. Töörahvas oli parajalt äksi täis, paanikat külvati igast asendist, kõik jooksid pea laiali otsas. Lõpuks oli paanikat nii palju, et mulle hakkas see nalja tegema. Tuli üks kapten, kisas GERLIIIIIIIIIIIIIIIII, ma siis küsisin, et mis on? Ütles, et see kandik on täiesti sassis, organiseeri see palun ära ja kui ma pöörasin pilgu kandikule ja vaatasin seda kaks sekundit, et mis ma organiseerida saan, ütles ta juba, et ah unusta ära ja pani oma taldrikutega kööki minema ja teel sinna kukkus üks asi vastu maad ja läks kildudeks. Ma siis koristasin selle ära ja kui ma viimast korda maha kükitasin, et paar kildu võtta, tuli juba mingi foodrunner, kes nähvas mulle, et GERLIIIIIII see ei ole hea koht kükitamiseks!!!!!!!!!! Appi, kui naljakas, ma üritasin lihtsalt kõiki aidata, aga kõik olid nii kuristiku äärele aetud, et ma ei sobinud neile ühestki otsast.

Täna hommikul oli suurem osa meist megaunised, osa eilse peo pärast (kellegi sünnipäev), osa lihtsalt halva kuuseisu tõttu. Ma pidin ka õhtul välja minema, aga viimasel hetkel lõi mingi kaine mõistus pähe ja sain aru, et kui ma pean veel kolm topeltpäeva vastu pidama, on targem teki alla pugeda. See muidugi Kellile ja Sprickleyle üldse ei sobinud, aga ma panin telefoni hääletuks ja jäin tuttu. Igal juhul olin mina hommikul küll unine kuuseisu tõttu, aga samas päris äksi täis, sest pühapäevane brunch mulle meeldib, hunnikus muna ja pannkooke, lihtne ja loogiline.

Küll aga oli õues eilsele sarnane ilm ja see tähendas seda, et kõik teenindajad olid õue pandud ja meie Aistega kahekesi katsime siis sisemust, kus on mingi sada lauda. Okei, need ei läinudki täis nagu ennustatud, aga korraga 4-5 lauda sehkendada oli parajalt kiire siiski. Nagu sellest vähe oleks, olid kõik veel rohkem äksi täis kui eile ja lõpuks oli mul kolm lauda sees, üks väljas, üks teisel terrassil ja katsu Sa siis kõiki neid hallata. Nagu ma kaheks sekundiks seisma jäin, et silmadega oma lauad üle lasta, tuli keegi GERLIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII tee seda ja teist ja viiendat ja appppiiiiiiiiiiiiii...

Niisiis kokkuvõtvalt oli mul hommikul ainult 20 minutit pausi (sest ma pidin mingite tööasjadega tegelema) 35 minuti asemel ja ma kugistasin toidu sõna otseses mõttes oma kõrist alla ning lõunal õnnistati mind 45-minutise pausiga (aeglasematel päevadel oli paus 2.5-tundi, minul küll kõigest ühel korral kolme nädala jooksul) ning etteruttavalt ütlen, et ega õhtu parem polnud.

Õhtul olin ma tööl rannabaaris, mis vähemalt annab juba kolm punkti viiest emotsiooni mõttes ära, aga mul olid baari esimesed neli lauda ja seal vahetusid inimesed nii kiirelt, et ma jõudsin napilt uued kahvlid panna, kui juba istusid järgmised maha. Täna õhtul sain kõike tunda - valesti tehtud toitu, mis tuli uuesti teha, jookide tellimused, millest mul aimugi polnud, sassi aetud söögid lauas, head kliendid, halvad kliendid ja kui lisada veel pidevad küsimused "Kas Sa võtsid joogi tellimuse?;" "Kas Sa viisid neile snäkid?;" "Kas Sa järgmise käigu andsid kööki?" ja minu ei, ei, ei, ei vastused, siis lõpuks kui mind 20.30 koju saadeti, tõmbasin ennast bussi tagaistmel kerra ja mõtlesin, et vapustav elu, aga mis pagana päev see oli praegu...


Ja lõpetuseks ilus moto minu jaoks: "Kui Sa tahad saada midagi, mida Sul kunagi olnud pole, pead tegema asju, mida Sa kunagi teinud ei ole. "


Ja homme on juba päev palju ilusam! :) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar