teisipäev, 28. november 2017

Elu Ameerikas - kiireim nädal ja minipuhkus

Päev enne tänupühasid oli meie Walker Woodsis, mis on meie elukoht, hull draama, kiirabi, tuletõrjuja, politseid. Üsna pea saime teada, et keegi sai üledoosi või põhimõtteliselt teadlikult ja sihilikult tegi seda, lukustas ennast oma tuppa ja tahtis ära surra, aga saatis kellelegi sõnumeid oma seisundi kohta ja see keegi helistaski siis lõpuks kiirabisse ja tüdruk päästeti viimasel hetkel. Arstid ütlesid, et tund hiljem poleks enam midagi teha olnud. Lõpuks ütlesid politseinikud, et tegemist oli John's Islandi töötajaga. Päris šokeeriv oli. 


Oma vabal päeval lebotasin mitu tundi basseini ääres, täielik shalala elu ja õhtul käisime Kirsikaga siinses väidetavalt parimas sushibaaris, mis ei jätnud meile kummalegi mingit muljet ja pigem oli kallis ka, seega uuesti tagasi ei kipuks.



Tänupühapäeval käisime pausi ajal Kelliega tšillimas, tahtsime normaalset sööki saada, aga unustasime tõsiasja, et tänupühad ju on ja kõik kohad on kinni. Absoluutselt kõik kohad. Üks aasta me saime empsiga ka seda tunda, see on siin ikka suur püha. Kellie on kohalik tüdruk, kes tundub täiesti minu teisik olevat, me lõpetame teineteise lauseid, me naerame koos hingetuks ja muudame üksteise töötunnid minutiteks. Nagu üks mu sõbranna juhtis tähelepanu, käisin ma ligi 15 aastat külg külje kõrval Kellyga, kellega me tänaseks päevaks enam ei suhtle ja elu ei lasknud augul tühjalt seista ja saatis mu teele järgmise Kellie, keda enda hingesugulaseks kutsuda. Vahel teeb elu omad käigud ise. 


Meid oli kõvasti hoiatatud, et tänupühade (mis on novembri viimane neljapäev) nädal on kõige kiirem nädal John's Islandil, minu meelest esimesest päevast saadik, mil me saabusime, alustati selle jutuga. Kiireid päevi väidetavalt tuleb veel, aga see oli terve nädal kiire. Tõepoolest, oli ka. Tegime pikki päevi, lühikesi pause, saatsime kööki meeletult hulgal tellimusi ja nägime pea kõiki klubiliikmeid. Neljapäeval, kui Thanksgiving lõpuks käes oli, oli meil selline hunnik rahvast, et ma ei uskunud, et me nad kõik suudame ära mahutada. Sisuliselt iga liige tuli oma kahekümne pereliikme ja küsimusega "Kas me saaks ühte lauda?" 


Nädala viimased tööpäevad, reede ja laupäeva, veetsin ma rannabaaris, kus oli livemuusika ja see tähendas ei midagi muud, kui seda, et rannabaari enne kella ühte ei suleta. Õnneks mina polnud kummalgi päeval see, keda lõpuni hoiti ja kuigi ma laupäeval selleks psühholoogiliselt valmis olin, lasti mul ikkagi minna, sest hommikul vara ootas juba minipuhkus! 

Afzal, kes oli minu parim sõber laeval töötades, jäi Eestisse tulekuga sel korral paar päeva hiljaks ja ma jõudsin enne ära minna, kui tema saabus ja nii leppisime juba ammu kokku, et kuna ta liitub laevaga Miamis, siis ma üritan selleks ajaks ennast sinna sättida. Esialgu tundus see üpris võimatu missioon, et kes mulle ikka kuu aja pärast juba soovipäevasid vabaks annab, aga kui ma nägin, et teised juba sisuliselt teisel päeval päevasid hakkasid sättima, küsisin ka endale kindlalt kaks päeva vabaks ja mässisin Kirsika ka sellesse ja nii me pühapäeva-esmaspäeva vabaks saimegi. 

Pühapäeva hommikul kella üheksaks sättisime ennast Enterprise autorenti, kust saime enda käsutusse musta Chrysler 200 (mul pole aimugi, miks see auto eriline on, aga poisid olid meil väga vaimustatud sellest) masina ja alustasime teed Miami suunas. Tee peal tahtsime sööma minna, aga mingil täiesti arusaamatul põhjusel olid kõik kohad kinni ja lõpuks suurest ahastusest läksime McDonaldsisse, aga kuna seal oli hommikusöögi menüü, sõin hoopis pannkooke ja jogurtit. Uskumatu, Eestis oli mu keskmine nimi "Mäki-tüdruk" ja ma pole kordagi USAs BigMaci söömas käinud. Korra käisin jäätisekokteili joomas ja sel korral hommikusööki. 

Edasine tee möödus lõbusalt kuniks kella üheks jõudsime South Beachile. Ma olen üpris enesekindel autojuht, seega neid ajuvabasid ristmikke, kus on kakskümmend korrust üksteise peal või kui on seitse mahasõitu ja tuleb aru saada, millisesse ise sihtida, ma eriti ei karda, aga kogu reisi jooksul panime kaks korda valesti küll, kui ma lihtsalt ei jõudnud piisavalt kiiresti aru saada, kus ma olen. South Beach kostitas meid mõnusa ummikuga ja null parkimiskohaga. Ma olin selleks sisuliselt täiesti valmis, aga samas ikkagi sakkis, kui ei ole lihtsalt mitte kuskile autot panna. Lõpuks leidsime ühe parkimismaja, kus kaks tundi maksis 10$ ja andsime võtmed mingile suvalisele vennale ja lootsime, et pärast oma auto tagasi ka saame. 

Parkimismajast randa oli väga lühike maa ja nii saimegi kiirelt kohale, teha oma miljon pilti, nautida imesooja vett, appikene, me ei väsinud kordamast, et detsember on peaaegu käes ja me võtame päikest ja ujume helesinises vees, mis elu! Rannas kutsuti meid ka peole, kuhu me lahkelt lubasime minna, aga etteruttavalt ütlen, et mul tekkis mingi hullemat sorti silmapõletik või misiganes etteaste see mu silma poolt oli, aga kell 11 ma juba tudusin kodus õndsat und. Sel korral niimoodi. 




Ja kui kellelgi tekkis tunne, et meil on väga sarnased bikiinid, siis ma aitan - need ongi samasugused. 

Pärast rannatšilli käisime Starbucksis, sest Kirsika on hull fänn sellel ja kuna terve reis sisuliselt oli minu poolt planeeritud (küll Kirsikaga läbikonsulteeritud), oli mul heameel, et tal vähemalt üks asi oli, mis teda rõõmsamaks tegi. Järgmiseks võtsime oma auto ja läksime otsima oma elukohta, mille me leidsime airbnb lehelt. Ma pikalt kaalusin hotellide ja kodumajutuste plusse ja miinuseid, aga Miami on üks nendest kohtadest, kus näiteks bookingu lehel lisandub ööhinnale 12-15% linnatax + veel mingi öömaks + veel mingi maks ja täiesti reaalsed on juhtumid, kus 100$ öö hotellile makstakse teine 100 lisaks. See-tõttu tundus airbnb usaldusväärsem, üks summa, mis kaardilt maha võetakse ja see summa jääb. 

Ja ei saa üldse kurta valiku üle, meil oli väike armas hütike kahe voodi, köögi, vannitoaga ja kõik läks väga sujuvalt ja hästi. Etteruttavalt, taas kord, olid voodid nii mugavad, et me ärkasime juba enne kaheksat mõlemad täiesti väljapuhanult. 

Kodus pesime ookeanisoola ja rannaliiva maha ja läksime Dolphin Malli, mis on siiani minu konkurentsitult lemmik kaubanduskeskus. Kirsikaga shoppamine on täiesti võimatu missioon, ta astus igasse poodi sisse, vaatas järjekorda ja ütles, et ta ei taha midagi ja lähme minema, hahaha. Paaris järjekorras ma sundisin teda seisma, kui ma midagi tahtsin. 

Kui väljas juba pimedaks läks, sättisime oma sammud Cheesecake Factorysse, kus me lõpuks kohtusime Afzaliga, keda ma pole vist kaks aastat juba näinud või jumal teab kui kaua. Tal oli kaasas suur purgitäis kartulimaitseainet, viis šokolaadi ja kommi ning kotike Sigridilt, kes saatis makroone, šokolaadi ja kartulimaitseainet, haha. Mul on siuke hunnik maitseainet nüüd, et võin kuus kuud iga päev friikartuleid süüa. 

AITÄH AITÄH AITÄH AITÄH! 

Restoranis sõime soolast ja jagasime ühe koogikese Kirsikaga kahepeale ära ning viisime siis Afzali hotelli tagasi ja läksime ise oma kavaga edasi. 


Nimelt mõni päev enne meie Miami reisi käisid teised islanderid, leedukad, mingis eriti ilusas kohas ja kui ma neilt uurisin, kus see asub, otsustasime, et tahame ka sinna. Esialgu me ei leidnudki seda üles, aga olgu tänatud 21.sajand, internet ja muu säärane, kirjutasime Viljamile, et kuhu me ometi minema peame ja ta saatis vastu kaardi täpse asukohaga. Üles leidsime! 

Eriti naljakas oli selle asja juures see, et me sõitsime mööda ühest hotellist, kus me emaga olime, kui Miamis käisime. Kirjutasin ka talle, et täitsa lõpp, kui ilusa koha juures me olime ja meil polnud aimugi, et vaatama minna. 



Rickenbackeri saarelt sõitsime otse koju ja tudule.

Hommikul olime varakult üleval ja sättisime oma autonina tagasi ülespoole, et minna Fort Lauderdale'i. Lubasin Sigridile head reklaamipilti ja see oli meie eesmärk ka randa minekuks (jep, ma ei saanud terve päeva mul käes olevaid makroone süüa, kõik pildi nimel). Õnneks esialgne pilvine ilm läks ajaga veidi paremaks ja saime ikka natuke pikutada ka päikese käes. Võrreldes Miami ilmaga oli siiski üpris jahe. 




Veidi pärast lõunat läksime järgmisse kohta, milleks oli söö palju jaksad sushibaar. Nagu arvata oli, Fort Lauderdale'i ei läinud me ka niisama, vaid seal ootas meid taas kord Triin ja ka see sushikoht oli tema valitud ja reklaamitud. See oli ulmesuur, täis ulmepalju sushit ja ma sõin neid rulle nii, et lõpuks ma päriselt mõtlesin, et ma suren ära. See aga mind ei peatanud, sest terve magustoidulett ju oli ka veel puutumata. Ühel hetkel sõin ma jäätist ja sushit samal ajal ja nojah, ühesõnaga on juba aru saada, milline loomastumine minus sel hetkel toimus. 

PS! Kirsika ütles mind ja Lilyt vaadates, et mul on ikka see lapsehoidjasoon nii sees, ma lausa unustasin söömise mingiks hetkeks ära, sest Lily on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas ja temaga tegelemine tundus palju parem mõte.  



See oli babyoctopus sushi ja te eksite rängalt, kui arvate, et ma selle ära sõin. Ma võtsin selle ainult pildi tegemiseks. Rõveeeeee
Umbes poole nelja paiku tõsteti meid laua tagant püsti ja taarusime siis vaikselt autosse, pidevad oiged meie teed saatmas. Jube kui täis see kõht oli. Veel üheks turistimagnetiks pakkusin ma välja võimaluse minna Sawgrass malli, mis on kaubanduskeskus, mille pindala on suurem kui Otepää. Ma polnud seal ise ka käinud, seega huvi oli suur. Kui me olime parkimiskohta päris hea aja otsinud, leidsime selle lõpuks üles ja shoppamine võis alata. Sel korral ma ei lasknud Kirsikal üldse järjekordade üle nuriseda ja lasin tal omapäi ringi tatsata sel ajal kui mina seisin. Skoorisime paar ilusat asja ja Kirsika lõpuks Starbucksist kohvi ka ning teel autosse käisime läbi Cheesecake Factoryst, sest olime lubanud mõnele kutile juustukooki tuua. 



Tund enne keskööd jõudsime oma elamurajooni tagasi ja läksime poistemajja, et neile nende juustukoogid ära viia. Niisama meil muidugi minna ei lastud ja veetsime jälle "mis juhtus Vegases, jääb Vegasesse" õhtu, veini, hea muusika, mõnusate kuttide ja maitsvate juustukookidega.


Kuna me koju alles kella kahe ajal jõudsime ja hommikul oli vaja rendiauto kella üheksaks tagasi viia, olin ma täiesti zombie, kui silmad kolmveerand kaheksa lahti tegin. Viisin auto tagasi, sain täiesti uskumatu teeninduse osaliseks, positiivses võtmes ning lõpuks toodi mind sealt rendifirmast koju tagasi ka. Järgi viiakse ka autole, aga me kahjuks ei teadnud seda, järgmine kord targemad. 


Kella kümneks tuli mulle külla Fanni, kes on üks Ungarist pärit hostess, kes on erialalt juuksur ja kellega me eelmisel nädalal tööl rääkisime, et mu juuksed ei ole üldse rõõmsad selle blondeerimise pärast, mis ma Eestis enne äraminekut tegin otsesse ja leppisime kokku, et tõmbame need otsad maha. Tõmbasime ka. Alguses oli võõras ja harjumatu, aga õhtuks juba olin väga rahul, üle ma ei tea mitmesaja aasta on mul täitsa enda toonis juuksed, Florida päikese pleegitatud. 


Edasi tegime Juliaga koos väikese tüdrukute pärastlõuna ning lõpetasime selle Fridays restoranis, kus mul oli boonuspunktidega väljateenitud tasuta söök. Naljakas oli see, et teenindaja tuli minu juurde ja küsis, kas teeme terve või pooliku portsjoni ribisid. Ma vaatasin teda, et "Eeee.. see on ju tasuta, ikka terve." 

Jap, terve see pildil olev ribi on mul nüüd külmkapis, sest tundus nii hea mõte eelroaks veel juustupulgad võtta ja loomulikult ei mahtunud ribi enam kuskile. 


Õhtul Zana ja Igor tegid kodus süüa, aga esiteks oli see herneste ja seentega ehk poleks mulle nagunii maitsenud ja teiseks, oli mul kõht alles nii täis, et ei tahtnudki midagi. Chloe käis ka külas, ta on Iirimaalt pärit, kõige ilusam tüdruk minu meelest meie klubis ja ta aktsent on nii nunnu lihtsalt. Igor õpetas veidi ajalugu, rääkisime Türgist, Euroopast, islamist, buduismist ja lõpuks ikka ameeriklastest, kes on lihtsalt üpris arusaamatud tegelased. Eriti, mis puudutab bürokraatiat. Väga lõbus ja hariv. 

Nüüd tulevad järjest viis tööpäeva ja kes teab, mis uus graafik toob, panen võib-olla hunniku päevi järjest. Mitte, et see eriti maailmalõpp on, sest Kirsika näiteks saadeti täna kell 7 koju, leboooo.. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar