teisipäev, 28. november 2017

Elu Ameerikas - kiireim nädal ja minipuhkus

Päev enne tänupühasid oli meie Walker Woodsis, mis on meie elukoht, hull draama, kiirabi, tuletõrjuja, politseid. Üsna pea saime teada, et keegi sai üledoosi või põhimõtteliselt teadlikult ja sihilikult tegi seda, lukustas ennast oma tuppa ja tahtis ära surra, aga saatis kellelegi sõnumeid oma seisundi kohta ja see keegi helistaski siis lõpuks kiirabisse ja tüdruk päästeti viimasel hetkel. Arstid ütlesid, et tund hiljem poleks enam midagi teha olnud. Lõpuks ütlesid politseinikud, et tegemist oli John's Islandi töötajaga. Päris šokeeriv oli. 


Oma vabal päeval lebotasin mitu tundi basseini ääres, täielik shalala elu ja õhtul käisime Kirsikaga siinses väidetavalt parimas sushibaaris, mis ei jätnud meile kummalegi mingit muljet ja pigem oli kallis ka, seega uuesti tagasi ei kipuks.



Tänupühapäeval käisime pausi ajal Kelliega tšillimas, tahtsime normaalset sööki saada, aga unustasime tõsiasja, et tänupühad ju on ja kõik kohad on kinni. Absoluutselt kõik kohad. Üks aasta me saime empsiga ka seda tunda, see on siin ikka suur püha. Kellie on kohalik tüdruk, kes tundub täiesti minu teisik olevat, me lõpetame teineteise lauseid, me naerame koos hingetuks ja muudame üksteise töötunnid minutiteks. Nagu üks mu sõbranna juhtis tähelepanu, käisin ma ligi 15 aastat külg külje kõrval Kellyga, kellega me tänaseks päevaks enam ei suhtle ja elu ei lasknud augul tühjalt seista ja saatis mu teele järgmise Kellie, keda enda hingesugulaseks kutsuda. Vahel teeb elu omad käigud ise. 


Meid oli kõvasti hoiatatud, et tänupühade (mis on novembri viimane neljapäev) nädal on kõige kiirem nädal John's Islandil, minu meelest esimesest päevast saadik, mil me saabusime, alustati selle jutuga. Kiireid päevi väidetavalt tuleb veel, aga see oli terve nädal kiire. Tõepoolest, oli ka. Tegime pikki päevi, lühikesi pause, saatsime kööki meeletult hulgal tellimusi ja nägime pea kõiki klubiliikmeid. Neljapäeval, kui Thanksgiving lõpuks käes oli, oli meil selline hunnik rahvast, et ma ei uskunud, et me nad kõik suudame ära mahutada. Sisuliselt iga liige tuli oma kahekümne pereliikme ja küsimusega "Kas me saaks ühte lauda?" 


Nädala viimased tööpäevad, reede ja laupäeva, veetsin ma rannabaaris, kus oli livemuusika ja see tähendas ei midagi muud, kui seda, et rannabaari enne kella ühte ei suleta. Õnneks mina polnud kummalgi päeval see, keda lõpuni hoiti ja kuigi ma laupäeval selleks psühholoogiliselt valmis olin, lasti mul ikkagi minna, sest hommikul vara ootas juba minipuhkus! 

Afzal, kes oli minu parim sõber laeval töötades, jäi Eestisse tulekuga sel korral paar päeva hiljaks ja ma jõudsin enne ära minna, kui tema saabus ja nii leppisime juba ammu kokku, et kuna ta liitub laevaga Miamis, siis ma üritan selleks ajaks ennast sinna sättida. Esialgu tundus see üpris võimatu missioon, et kes mulle ikka kuu aja pärast juba soovipäevasid vabaks annab, aga kui ma nägin, et teised juba sisuliselt teisel päeval päevasid hakkasid sättima, küsisin ka endale kindlalt kaks päeva vabaks ja mässisin Kirsika ka sellesse ja nii me pühapäeva-esmaspäeva vabaks saimegi. 

Pühapäeva hommikul kella üheksaks sättisime ennast Enterprise autorenti, kust saime enda käsutusse musta Chrysler 200 (mul pole aimugi, miks see auto eriline on, aga poisid olid meil väga vaimustatud sellest) masina ja alustasime teed Miami suunas. Tee peal tahtsime sööma minna, aga mingil täiesti arusaamatul põhjusel olid kõik kohad kinni ja lõpuks suurest ahastusest läksime McDonaldsisse, aga kuna seal oli hommikusöögi menüü, sõin hoopis pannkooke ja jogurtit. Uskumatu, Eestis oli mu keskmine nimi "Mäki-tüdruk" ja ma pole kordagi USAs BigMaci söömas käinud. Korra käisin jäätisekokteili joomas ja sel korral hommikusööki. 

Edasine tee möödus lõbusalt kuniks kella üheks jõudsime South Beachile. Ma olen üpris enesekindel autojuht, seega neid ajuvabasid ristmikke, kus on kakskümmend korrust üksteise peal või kui on seitse mahasõitu ja tuleb aru saada, millisesse ise sihtida, ma eriti ei karda, aga kogu reisi jooksul panime kaks korda valesti küll, kui ma lihtsalt ei jõudnud piisavalt kiiresti aru saada, kus ma olen. South Beach kostitas meid mõnusa ummikuga ja null parkimiskohaga. Ma olin selleks sisuliselt täiesti valmis, aga samas ikkagi sakkis, kui ei ole lihtsalt mitte kuskile autot panna. Lõpuks leidsime ühe parkimismaja, kus kaks tundi maksis 10$ ja andsime võtmed mingile suvalisele vennale ja lootsime, et pärast oma auto tagasi ka saame. 

Parkimismajast randa oli väga lühike maa ja nii saimegi kiirelt kohale, teha oma miljon pilti, nautida imesooja vett, appikene, me ei väsinud kordamast, et detsember on peaaegu käes ja me võtame päikest ja ujume helesinises vees, mis elu! Rannas kutsuti meid ka peole, kuhu me lahkelt lubasime minna, aga etteruttavalt ütlen, et mul tekkis mingi hullemat sorti silmapõletik või misiganes etteaste see mu silma poolt oli, aga kell 11 ma juba tudusin kodus õndsat und. Sel korral niimoodi. 




Ja kui kellelgi tekkis tunne, et meil on väga sarnased bikiinid, siis ma aitan - need ongi samasugused. 

Pärast rannatšilli käisime Starbucksis, sest Kirsika on hull fänn sellel ja kuna terve reis sisuliselt oli minu poolt planeeritud (küll Kirsikaga läbikonsulteeritud), oli mul heameel, et tal vähemalt üks asi oli, mis teda rõõmsamaks tegi. Järgmiseks võtsime oma auto ja läksime otsima oma elukohta, mille me leidsime airbnb lehelt. Ma pikalt kaalusin hotellide ja kodumajutuste plusse ja miinuseid, aga Miami on üks nendest kohtadest, kus näiteks bookingu lehel lisandub ööhinnale 12-15% linnatax + veel mingi öömaks + veel mingi maks ja täiesti reaalsed on juhtumid, kus 100$ öö hotellile makstakse teine 100 lisaks. See-tõttu tundus airbnb usaldusväärsem, üks summa, mis kaardilt maha võetakse ja see summa jääb. 

Ja ei saa üldse kurta valiku üle, meil oli väike armas hütike kahe voodi, köögi, vannitoaga ja kõik läks väga sujuvalt ja hästi. Etteruttavalt, taas kord, olid voodid nii mugavad, et me ärkasime juba enne kaheksat mõlemad täiesti väljapuhanult. 

Kodus pesime ookeanisoola ja rannaliiva maha ja läksime Dolphin Malli, mis on siiani minu konkurentsitult lemmik kaubanduskeskus. Kirsikaga shoppamine on täiesti võimatu missioon, ta astus igasse poodi sisse, vaatas järjekorda ja ütles, et ta ei taha midagi ja lähme minema, hahaha. Paaris järjekorras ma sundisin teda seisma, kui ma midagi tahtsin. 

Kui väljas juba pimedaks läks, sättisime oma sammud Cheesecake Factorysse, kus me lõpuks kohtusime Afzaliga, keda ma pole vist kaks aastat juba näinud või jumal teab kui kaua. Tal oli kaasas suur purgitäis kartulimaitseainet, viis šokolaadi ja kommi ning kotike Sigridilt, kes saatis makroone, šokolaadi ja kartulimaitseainet, haha. Mul on siuke hunnik maitseainet nüüd, et võin kuus kuud iga päev friikartuleid süüa. 

AITÄH AITÄH AITÄH AITÄH! 

Restoranis sõime soolast ja jagasime ühe koogikese Kirsikaga kahepeale ära ning viisime siis Afzali hotelli tagasi ja läksime ise oma kavaga edasi. 


Nimelt mõni päev enne meie Miami reisi käisid teised islanderid, leedukad, mingis eriti ilusas kohas ja kui ma neilt uurisin, kus see asub, otsustasime, et tahame ka sinna. Esialgu me ei leidnudki seda üles, aga olgu tänatud 21.sajand, internet ja muu säärane, kirjutasime Viljamile, et kuhu me ometi minema peame ja ta saatis vastu kaardi täpse asukohaga. Üles leidsime! 

Eriti naljakas oli selle asja juures see, et me sõitsime mööda ühest hotellist, kus me emaga olime, kui Miamis käisime. Kirjutasin ka talle, et täitsa lõpp, kui ilusa koha juures me olime ja meil polnud aimugi, et vaatama minna. 



Rickenbackeri saarelt sõitsime otse koju ja tudule.

Hommikul olime varakult üleval ja sättisime oma autonina tagasi ülespoole, et minna Fort Lauderdale'i. Lubasin Sigridile head reklaamipilti ja see oli meie eesmärk ka randa minekuks (jep, ma ei saanud terve päeva mul käes olevaid makroone süüa, kõik pildi nimel). Õnneks esialgne pilvine ilm läks ajaga veidi paremaks ja saime ikka natuke pikutada ka päikese käes. Võrreldes Miami ilmaga oli siiski üpris jahe. 




Veidi pärast lõunat läksime järgmisse kohta, milleks oli söö palju jaksad sushibaar. Nagu arvata oli, Fort Lauderdale'i ei läinud me ka niisama, vaid seal ootas meid taas kord Triin ja ka see sushikoht oli tema valitud ja reklaamitud. See oli ulmesuur, täis ulmepalju sushit ja ma sõin neid rulle nii, et lõpuks ma päriselt mõtlesin, et ma suren ära. See aga mind ei peatanud, sest terve magustoidulett ju oli ka veel puutumata. Ühel hetkel sõin ma jäätist ja sushit samal ajal ja nojah, ühesõnaga on juba aru saada, milline loomastumine minus sel hetkel toimus. 

PS! Kirsika ütles mind ja Lilyt vaadates, et mul on ikka see lapsehoidjasoon nii sees, ma lausa unustasin söömise mingiks hetkeks ära, sest Lily on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas ja temaga tegelemine tundus palju parem mõte.  



See oli babyoctopus sushi ja te eksite rängalt, kui arvate, et ma selle ära sõin. Ma võtsin selle ainult pildi tegemiseks. Rõveeeeee
Umbes poole nelja paiku tõsteti meid laua tagant püsti ja taarusime siis vaikselt autosse, pidevad oiged meie teed saatmas. Jube kui täis see kõht oli. Veel üheks turistimagnetiks pakkusin ma välja võimaluse minna Sawgrass malli, mis on kaubanduskeskus, mille pindala on suurem kui Otepää. Ma polnud seal ise ka käinud, seega huvi oli suur. Kui me olime parkimiskohta päris hea aja otsinud, leidsime selle lõpuks üles ja shoppamine võis alata. Sel korral ma ei lasknud Kirsikal üldse järjekordade üle nuriseda ja lasin tal omapäi ringi tatsata sel ajal kui mina seisin. Skoorisime paar ilusat asja ja Kirsika lõpuks Starbucksist kohvi ka ning teel autosse käisime läbi Cheesecake Factoryst, sest olime lubanud mõnele kutile juustukooki tuua. 



Tund enne keskööd jõudsime oma elamurajooni tagasi ja läksime poistemajja, et neile nende juustukoogid ära viia. Niisama meil muidugi minna ei lastud ja veetsime jälle "mis juhtus Vegases, jääb Vegasesse" õhtu, veini, hea muusika, mõnusate kuttide ja maitsvate juustukookidega.


Kuna me koju alles kella kahe ajal jõudsime ja hommikul oli vaja rendiauto kella üheksaks tagasi viia, olin ma täiesti zombie, kui silmad kolmveerand kaheksa lahti tegin. Viisin auto tagasi, sain täiesti uskumatu teeninduse osaliseks, positiivses võtmes ning lõpuks toodi mind sealt rendifirmast koju tagasi ka. Järgi viiakse ka autole, aga me kahjuks ei teadnud seda, järgmine kord targemad. 


Kella kümneks tuli mulle külla Fanni, kes on üks Ungarist pärit hostess, kes on erialalt juuksur ja kellega me eelmisel nädalal tööl rääkisime, et mu juuksed ei ole üldse rõõmsad selle blondeerimise pärast, mis ma Eestis enne äraminekut tegin otsesse ja leppisime kokku, et tõmbame need otsad maha. Tõmbasime ka. Alguses oli võõras ja harjumatu, aga õhtuks juba olin väga rahul, üle ma ei tea mitmesaja aasta on mul täitsa enda toonis juuksed, Florida päikese pleegitatud. 


Edasi tegime Juliaga koos väikese tüdrukute pärastlõuna ning lõpetasime selle Fridays restoranis, kus mul oli boonuspunktidega väljateenitud tasuta söök. Naljakas oli see, et teenindaja tuli minu juurde ja küsis, kas teeme terve või pooliku portsjoni ribisid. Ma vaatasin teda, et "Eeee.. see on ju tasuta, ikka terve." 

Jap, terve see pildil olev ribi on mul nüüd külmkapis, sest tundus nii hea mõte eelroaks veel juustupulgad võtta ja loomulikult ei mahtunud ribi enam kuskile. 


Õhtul Zana ja Igor tegid kodus süüa, aga esiteks oli see herneste ja seentega ehk poleks mulle nagunii maitsenud ja teiseks, oli mul kõht alles nii täis, et ei tahtnudki midagi. Chloe käis ka külas, ta on Iirimaalt pärit, kõige ilusam tüdruk minu meelest meie klubis ja ta aktsent on nii nunnu lihtsalt. Igor õpetas veidi ajalugu, rääkisime Türgist, Euroopast, islamist, buduismist ja lõpuks ikka ameeriklastest, kes on lihtsalt üpris arusaamatud tegelased. Eriti, mis puudutab bürokraatiat. Väga lõbus ja hariv. 

Nüüd tulevad järjest viis tööpäeva ja kes teab, mis uus graafik toob, panen võib-olla hunniku päevi järjest. Mitte, et see eriti maailmalõpp on, sest Kirsika näiteks saadeti täna kell 7 koju, leboooo.. 

pühapäev, 19. november 2017

Elu Ameerikas - kuu aega täis!

Minu kõige esimene tööpäev omaette oli rannabaaris, mis oli küll kahe ja poole nädala treeningute järel mu lemmikkoht, aga irooniline oli see, et reaalselt olin ma seal oma esimesed kaks päeva ehk hetkeks, kui mind üksinda jäeti, ei teadnud ma jälle suurt midagi. Polnud hullu, võtsin järgi, küsisin abi, kui midagi ei leidnud ja üritasin orienteeruda. Uusi oli baaris täpselt 2, meile kummalegi anti 4 lauda ning visati vette. Mul oli tohutult tore, kõik külastajad olid toredad ja need, kes ei olnud, ei suutnud ka mu naeratust pühkida. Ma olen kogu aeg nii rõõmus. Üks mu õpetajatest, kes on pärit Ungarist, ütles, et ta ei saa aru, kuidas ühe inimese sisse nii palju naeru mahub. 

Aga ma olengi kogu aeg nii õnnelik.

Ma isegi mõtlesin tööl selle peale, et kui ma aupairiks USAsse tulin ja mul oli esimene kohtumine Ohios oma tugiisikuga, siis ta küsis, et kuidas mulle meeldib ja ma ütlesin, et kõik on nii tore ja pere tore ja elu tore ja ta salvavalt ütles "Tjah, sul see mesinädalate periood." Ja ma olin nii kuri, sest ma päriselt olin õnnelik ja päriselt mul oligi see sama "mesinädalate periood" lõpuni välja. Ja on ka sel korral ja ei kao kuskile. Uskumatu ikka, kui õnnelikuks võib ühte inimest lihtsalt üks riik teha. 

Õhtuse vahetusega teenindasin ära 11 inimest, mis on väga šeff tulemus alustuseks ja läksin õnneliku näoga koju. Boom, tehtud! 

Teisipäeval oli mul vaba päev ja kuna hommikul juba terve maja megaaktiivne oli, ajasin endale ka jooksuriided selga ja läksin lippama. Vale! Millal ma ükskord õpin, et hommikul kell 10, kui väljas on 27 kraadi ja päike paistab lagipähe, suren ma ära? Ilmselt mitte kunagi, sest ma kipun seda viga üha uuesti tegema. Pärast jooksu kosusin maja ees hea pool tundi ja otsustasin siis ujumisriided selga ajada ja basseini minna.


Päeva teises pooles käisime Kirsikaga koos IHOPis söömas ning sättisime siis kinno, käisime vaatamas filmi Bad Moms: Christmas. Film oli iseenesest tore, aga mitte midagi erilist ja otseselt meelde ei jäänudki, paar head kohta olid. Esimese osaga oli latt päris kõrgele aetud, seega kahjuks teine minu meelest jäi alla.

Ja kuna üks film päevas kinos on nõrkadele, siis kohe, kui me Kirsikaga olime lõpetanud, lippasin teise saali, kus mind juba ootasid Julia ja Marius, kellega me vaatasime Mõrv Idaekspressis. Ma spetsiaalselt vaatasin selle nime eesti keeles järele, sest see oli maailma kõige ajuvabam film, mida ma näinud olen. See kestis megakaua ja kogu tegevuse kaader oli üks ja sama. Üks ja sama rong, kus siis detektiiv käis mööda inimesi ja arutles, kes ikkagi tappis siis antud inimese ära. Ma ei hakka isegi ütlema, kes, sest see lõpp oli nii ajuvaba, et me otsustasime kolmekesi, et see jama vajab jooki.

Me läksime kino kõrval asuvasse Friday'sse ja tellisime hunniku margariitasid.


Nagu sellest veel vähe oleks olnud, panime me restoranist edasi otse Mariuse juurde, kus meiega liitusid Janos, Daniel ja David ning mis juhtus vegases, jääb vegasesse. Väga mõnus õhtu oli.

Kolmapäeval sain hommikul meili härra Georgelt, kes on golfclubi manager ja käskis kindlustuspaberid ära tuua. Meile anti valida, millist tahame ja kui palju selle eest maksame ja ma mingi kuu aega olen valinud, mis on tegelikult lollus, sest arvestades minu ajalugu haiglatega, ei peaks ma hetkekski mõtlema. Sisuliselt valisin kahe vahel ja ühe eest peaks maksma 400$ pool aastat, teise eest 800$. Samas esimesega tuleks haiglasse sattudes maksta ise 7500$ ja teisega 3500$ ja see vahe on pisut suurem kui kindlustusmakse vahe ja nii ma endale kõige suurema võtsingi.

Naljaga pooleks võrdlesin, kui palju mingi kindlustus sünnituse korral kataks. Haha.


Ja veel enne, kui ma kella neljaks tööle läksin, tegid mulle Triin, Ty ja Lily üllatuse ja tulid Vero Beachile külla ning pärast tunniajast restorani otsimist maandusime lõpuks Nino's, kust skoorisime ulmehea pizza. Ulmesuure ka. Väga armas üllatus nende poolt ja muutis mu päeva toredaks küll, hea on ikka omasid näha.


Nagu öeldud sai, kella neljast olin jälle tiptop tööl ja selgi korral rannabaaris, kus ma olin päris tegija juba, mis puudutas asjade asukohti. Õhtu oli enam-vähem liikuv, mis tähendab, et kiire ei olnud otseselt, aga venis hullult ja koju sõitsin alles 22.30 bussiga. Napilt oleks sellestki maha jäänud, sest inimesed lihtsalt ei läinud ära ja ega meie enne ei sulge ka. Lõpuks üks manageridest lihtsalt ütles, et minge minema ja jäi ise sinna vist.


Neljapäeval olin täispäeva beachclubis, kusjuures õhtul liitus minuga ka Kirsika ja esimest korda elus olime me koos tööl, täiesti esimest korda. Lõpuks ometi tundsin mina ka seda rõõmu, et sai kellegagi oma keeles põrandal rääkida, sest kuigi see meil keelatud on, siis kõik teevad seda ja ma olen alati ainus, kellel pole mitte kellegagi rääkida. Julia on ainus Ukrainast, aga temaga räägivad kõik vene keeles, nii et sama hästi on tal kakskümmend kaasmaalast.

Mul pidi olema 2 lauda ja 2 booti, ma ei oska seletada, mis asi see boot on, nagu laud ja diivanid selle ümber, rohkem privaatsust, aga täiesti võimatu missioon teenindajale, sest tagumiste klientideni lihtsalt ei ulata. Mingil hetkel oli mul millegi pärast hoopis 4 booti ja need on üksteise kõrval ja näevad välja täpselt samasugused ja kõik külalised on ka minu jaoks samasugused ja nii tekkis olukord, kus ma jooksin jookidega lauda number 2 ja jäin siis tardunult seisma, sest ma ei saanud üldse aru, mis lauas ma olen ja kas see on õige laud. Kirsika vaatas seda kõike pealt ja suri naerukrampidesse, sest ta sai mu näost kohe aru, et ma olen jumala segaduses. Astusin sammu tagasi, vaatasin, et kõrval on joogid, järelikult ikka peab see laud olema, aga süda jättis küll mitu lööki vahele ja pea lõi täiesti tühjaks.

PS! Kirsika naerab selle peale ikka veel.

Reedel skoorisin jälle vaba päeva! Sel korral ma olin otsustanud, et ma ei taha mitte midagi teha, ma tahan päev otsa basseini ääres olla ja pikutada ja soojas olla. Seda ma ka tegin. Ja see paistis järgmisel päeval mu nahavärvis ikka täiega välja ka.



Basseini ääres aga tulid meile hoopis asjalikumad mõtted pähe ja nii sättisime Julia, Emese ja GG'ga ennast kella seitsmeks hoopis kinno ja läksime vaatama filmi Daddy's home 2. Ma olin alguses juba skeptiline, sest emmede filmi teine osa sakkis, aga isside filmi teine osa oli isegi veel parem kui esimene. Esimeses osas keskenduti kahele isale, aga teises osas oli neli isa + 2 vanaisa ja kõik need suhted omavahel veel segamini, seega nalja sai kamaluga ja päris kurb oli ka vahepeal.






Pärast kino tegime väiksed sangriad veel Fridayses ja siis tahtis pool seltskonda välja minna, aga mul olid kaks topeltpäeva ees ootamas pluss selgus veel, et lisaks kahele päevale nädala lõpus algab uus nädal veel kahe topeltvahetusega, seega 4 topeltpäeva järjest ja see sisuliselt tähendab voodi-töö-voodi-töö režiimi ja ma ei tahtnud väljaminekust midagi kuulda.

Laupäeval alustasin siis esimese topeltvahetuse päevaga, mis tõotas tulla täiesti suurepärane, arvestades ilma, mida meile tolleks päevaks pakuti.


Aga oh ei! See ilm tähendas seda, et rahvast oli õues nii palju, et avada tuli lausa teine terrass ja need mõlemad püsisid täis algusest lõpuni. Töörahvas oli parajalt äksi täis, paanikat külvati igast asendist, kõik jooksid pea laiali otsas. Lõpuks oli paanikat nii palju, et mulle hakkas see nalja tegema. Tuli üks kapten, kisas GERLIIIIIIIIIIIIIIIII, ma siis küsisin, et mis on? Ütles, et see kandik on täiesti sassis, organiseeri see palun ära ja kui ma pöörasin pilgu kandikule ja vaatasin seda kaks sekundit, et mis ma organiseerida saan, ütles ta juba, et ah unusta ära ja pani oma taldrikutega kööki minema ja teel sinna kukkus üks asi vastu maad ja läks kildudeks. Ma siis koristasin selle ära ja kui ma viimast korda maha kükitasin, et paar kildu võtta, tuli juba mingi foodrunner, kes nähvas mulle, et GERLIIIIIII see ei ole hea koht kükitamiseks!!!!!!!!!! Appi, kui naljakas, ma üritasin lihtsalt kõiki aidata, aga kõik olid nii kuristiku äärele aetud, et ma ei sobinud neile ühestki otsast.

Täna hommikul oli suurem osa meist megaunised, osa eilse peo pärast (kellegi sünnipäev), osa lihtsalt halva kuuseisu tõttu. Ma pidin ka õhtul välja minema, aga viimasel hetkel lõi mingi kaine mõistus pähe ja sain aru, et kui ma pean veel kolm topeltpäeva vastu pidama, on targem teki alla pugeda. See muidugi Kellile ja Sprickleyle üldse ei sobinud, aga ma panin telefoni hääletuks ja jäin tuttu. Igal juhul olin mina hommikul küll unine kuuseisu tõttu, aga samas päris äksi täis, sest pühapäevane brunch mulle meeldib, hunnikus muna ja pannkooke, lihtne ja loogiline.

Küll aga oli õues eilsele sarnane ilm ja see tähendas seda, et kõik teenindajad olid õue pandud ja meie Aistega kahekesi katsime siis sisemust, kus on mingi sada lauda. Okei, need ei läinudki täis nagu ennustatud, aga korraga 4-5 lauda sehkendada oli parajalt kiire siiski. Nagu sellest vähe oleks, olid kõik veel rohkem äksi täis kui eile ja lõpuks oli mul kolm lauda sees, üks väljas, üks teisel terrassil ja katsu Sa siis kõiki neid hallata. Nagu ma kaheks sekundiks seisma jäin, et silmadega oma lauad üle lasta, tuli keegi GERLIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII tee seda ja teist ja viiendat ja appppiiiiiiiiiiiiii...

Niisiis kokkuvõtvalt oli mul hommikul ainult 20 minutit pausi (sest ma pidin mingite tööasjadega tegelema) 35 minuti asemel ja ma kugistasin toidu sõna otseses mõttes oma kõrist alla ning lõunal õnnistati mind 45-minutise pausiga (aeglasematel päevadel oli paus 2.5-tundi, minul küll kõigest ühel korral kolme nädala jooksul) ning etteruttavalt ütlen, et ega õhtu parem polnud.

Õhtul olin ma tööl rannabaaris, mis vähemalt annab juba kolm punkti viiest emotsiooni mõttes ära, aga mul olid baari esimesed neli lauda ja seal vahetusid inimesed nii kiirelt, et ma jõudsin napilt uued kahvlid panna, kui juba istusid järgmised maha. Täna õhtul sain kõike tunda - valesti tehtud toitu, mis tuli uuesti teha, jookide tellimused, millest mul aimugi polnud, sassi aetud söögid lauas, head kliendid, halvad kliendid ja kui lisada veel pidevad küsimused "Kas Sa võtsid joogi tellimuse?;" "Kas Sa viisid neile snäkid?;" "Kas Sa järgmise käigu andsid kööki?" ja minu ei, ei, ei, ei vastused, siis lõpuks kui mind 20.30 koju saadeti, tõmbasin ennast bussi tagaistmel kerra ja mõtlesin, et vapustav elu, aga mis pagana päev see oli praegu...


Ja lõpetuseks ilus moto minu jaoks: "Kui Sa tahad saada midagi, mida Sul kunagi olnud pole, pead tegema asju, mida Sa kunagi teinud ei ole. "


Ja homme on juba päev palju ilusam! :) 

teisipäev, 14. november 2017

Elu Ameerikas: Treeningnädalate ametlik lõpp

Eelmise nädala neljapäeval tähistasime Alexi sünnipäeva. Alex on Rumeeniast pärit kutt, kes on meie klubis kapten ja üks nendest, kellega ma kohe väga hästi läbi saama hakkasin. Ta oli korraldanud BBQ grillimise koos ohtra alkoholi ja hunniku inimestega. Alustasime me juba kella kolme ajal ning kui mina veidi pärast kümmet lahkusin, tulid osa inimesi alles pidu panema. Igal juhul, nagu ma juba varasemalt olen oma soojadest suhetest rumeenlastega rääkinud, nii ka sel korral suhtlesin just nendega kõige enam ja lisaks oli neil kaasavõetud mingi enda tehtud jook Rumeeniast, mis on USAs illegaalne oma suure alkoholisisalduse tõttu. Mina muidugi polnud mingi papist tüdruk ja nii me shot shoti järel testisime, kummad on ikkagi kõvemad joojad Euroopas. 


PS! Mina lahkusin joojate seltskonnast viimasena, seega tõenäoliselt võitsid eestlased.
PS2! Ma ei ole päris kindel, mis probleem sellel murul oli, aga millegi pärast muutus ta järjest sopasemaks ja mu valged tennised nägid õhtu lõpuks välja sellised:


PS3! Siin ei aidanud isegi mitte kolm pesumasina tsüklit. 

Järgmisel hommikul olin ma täiesti vinksisvonksis ja valmis maailma vallutama. Teine vaba päev järjest ning sel korral koos Juliaga, kellega me otsustasime minna outlet malli avastama, aga kahjuks on see nii mõttetu siin, et etteruttavalt juba mainin, et Black Friday hullu shopingut ma siin tegema ei hakka, selleks lähen Miamisse, ajee! 
 

Eelmisel nädalal käisin ka endale lõpuks küüsi peale panemas. Eelmisel korral USAs elades ma loobusin, sest hinnad olid ulmed ja ameeriklaste tehnika sellele tööle veel ulmem. Sel korral vaatasin kõrvalt, kuidas teised käisid ja tulid üpris kenade küüntega tagasi, seega võtsin julguse kokku ja läksin ka. Tegemist oli mingi salongiga, mis oli täis Taist pärit inimesi, pisikesed ja siblisid ja inglise keelt eriti ei rääkinud. Esialgu üritasin neile selgeks teha küll, et ma tahaks geellaki moodi asja, aga ega nad eriti aru ei saanud ja nii pandi ikkagi mulle tipid peale ja hakati prantsuse maniküüri tegema. Mingitest geelidest, lampidest, joonistustest pole siin juttugi, pannakse aga ühe pulbri sisse ja teise pulbri sisse ja kolmanda pulbri ja voila, valmis! Umbes poole peal vaatasin oma küüsi, need olid nagu õhupallid näppude otsas ja ma juba peas kerisin, kellele ma kaeban ja kui palju kaeban ja ei ole nõus maksma jne, aga lõpuks kui töö tehtud sai (ja massaaž ka nauditud, sest seda tehti küünte kuivamise ajal), olin ikka väga rahul. Väga minu teema, tunnen ennast palju enesekindlamana. 

Tööl käisin ka, pühapäevaga lõppes ametlikult meie treeningnädal ehk esmaspäevast (tänasest) alates oleme kõik tööl omapäi. Viimane nädal oli selles mõttes tore, et meil juba lasti päris palju omapäi teha ja need, kellel treenitavad olid, pigem nautisid seda, sest me tegime nende eest kogu töö ära.

Ühel õhtul oli banketiüritus, sel korral kellegi sünnipäev, ma ei saanud lõpuni välja aru, kelle, sest õnne sooviti mitmele inimesele ja kõnesid pidasid kõik. Millest ma aga aru sain, oli see, et kellelgi oli 8 lapselast ja need kõik olid tüdrukud, väga ilusad ja rikkad ja puha, aga kahju oli sellest, et nad isegi ei kuulanud oma vanaema-vanaisa kõnesid, vaid salaja istusid telefonides ja tsättisid oma sõpradega. Kui kahju.. 21.sajand. 

PS! Natuke jäi magustoite alles ja need pistsime köögis kõik nahka! 


 Viimane nädal on ilma poolest olnud päris tormine, nii et õuealad on meil suht tihti kinni olnud üldse ja see muudab sisealad selles mõttes lihtsaks, et 20 laua peale on umbes 22 teenindajat. See mulle siinse töökoha juures väga meeldib, et töötajaid ei ole kunagi puudu, pigem alati rohkem. 

All pildi peal on Julia. 






























Viimasel pühapäeval treenitavana olin ma tööl juba üksinda, omaette laudades, sest hommikusöögi ajal olin tubli ja sain hakkama ja keegi ei viitsinud mind enam treenida. Naljakas oli aga see, et Kevin, kes on kolm korda mu õpetaja olnud (ja selle aja jooksul mitte midagi mulle õpetanud), arvas nüüd, et paras oleks mind õpetama hakata. 


Tegelikult tuli see sellest, et hommikusöögi ajal kutsuti kõik uued kontorisse ja pandi meie ette test (juba kolmas), mille me pidime ära tegema ja mille pärast mina üldse ei muretsenud. On üks asi elus, mida ma oskan pagana hästi, kui ma midagi ei tea ja see on spikerdamine. Lõputu jutt juba sel teemal, aga mina ei saa lihtsalt aru, millal need joogid mulle pähe jäävad. Ma ausõna tahaks, aga no ei tule. Vodkad - anna ainult soov kätte, ülejäänud joogid - nehh. 

Ühesõnaga sellest jookide teemast ajendatult arvaski Kevin, et kaua võib siis seda pulli teha, et ei tea midagi ja hakkas mulle neid õpetama. Mis tegelikult oli tore, sest ma natukene sain neid selgeks ka.

Ja nii jõudsimegi esmaspäeva, mil me Kirsikaga jäätisekokteilidega tähistasime ametlikult õppimisaja lõppu!  


Lõpetuseks räägin teile, et meil siin küll enamasti pole sääski (või need vähemalt OFFi peale lendavad minema), aga meil on miskisugused nähtamatud elukad, kelle puhul on ainult tunda, et nad hammustavad, aga mitte kunagi näha. Lisaks ei mõju neile ka OFF. Ja mu jalad on praegu täispikkuses nagu tuulerõugetes, ilma naljata, sest ega mina märganud esimestel päevadel ennast millegagi kaitsta. 

Üks kapten ütles selle peale, et selle järgi saab kohe aru, kes on esimest aastat tööl.  

Loodetavasti varsti kaovad ära, vähemalt ei sügele enam. Esimestel päevadel ma kratsisin ennast nagu kirpudes vaevlev koer. 

Mul on meremehe voodi ja kogu aeg tehtud nagu kruiisilaeval