neljapäev, 19. oktoober 2017

Teekond tagasi Ameerikasse 3

Kui viisakinnituse sain, öeldi, et viisa saabub nädalaga. Meenutan, et vestlus oli teisipäeval. Laupäeva hommikul sain kõne võõralt numbrilt, kus üks naine sädistas, et mulle on Ameerikast pakk ja kas ta saadab selle pakiautomaadiga. Esimese hooga ütlesingi, et olgu saatke, aga siis lõi tuluke vilkuma, et mis asi see muu saab olla kui pass viisaga. Pakkusin, et tulen ise järgi ja kohapeal pakist tuligi välja mu pass. Ma ei pea vist ütlemagi, et olin üpris šokis, et inimene pakkus mulle Omniva pakiautomaadiga (kes on esirinnal pakkide ära kaotamises) PASSI SAATMIST. Issand jumal.

Pärast passi- ja viisakoopia saatmist firmale, jäin ootama lennupileteid ja kuigi oli öeldud ajavahemik 12-30.oktoober, ei aidanud see eriti kaasa, sest ei tahtnud küll päris kümnendal teada, et kaheteistkümnendal on minek. Õnneks Kirsika oskas täpsemalt küsida ja talle öeldi, et 19ndaks tuleks kodus kõik korda ajada.

Mõni nädal hiljem, reede õhtul saime me Kirsikaga koos ühise meili, et kas me võiks lennata ka Helsingist või Riiast, sest Tallinnas lennud on 36 tundi, aga teistest linnadest 18. Emps istus mul sel hetkel kõrval ja soovitas ise vaadata lendusid ja nii kirjutasingi vastu, et kas nad otsivad mingit kindlat firmat, sest mina leidsin Tallinnast ka 18 tunnise lennu. Selle peale vastati, et täitsa tõsi, üks lend juurde pandud, mida ta enne ei märganud ja nii skoorisime lennu siiski Tallinnast. Minule mugav, Kirsikale mitte nii väga, kuna ta elab Pärnus, aga organiseerisin meile ühise ööbimise Tallinnas ja läksimegi 19.oktoobri hommikul koos lennujaama.

Mõni aeg hiljem saime lennupiletid kätte ning pidime ka saatma elukohataotluse, kas soovime kellegagi koos olla, millises magamistoas jne. Ma küll mõtlesin üht ja teistpidi, et kas meil oleks hea kaks eestlast koos olla või mitte, aga jõudsime lõpuks järeldusele, et siis on vähemalt magamistoas kodune tunne ja tegime taotluse koos. Tahtsime küll masterbedroomi, mis oleks andnud oma isikliku vannitoa, aga etteruttavalt ütlen, et seda me siiski ei saanud, kuna varasemate aastate käijad olid need juba ära hõivanud.
Veel päev enne minekut ärkasin hommikul rõõmsa e-maili peale, kus räägiti üks kord veel üle kõik toimingud, mida me peame riiki sisse tulles tegema, saadeti järgneva viie päeva päevaplaan (ja kohe oli kirjas, et nädalavahetus on vaba, ajeee!), saadeti ka elukoha informatsioon ja meil on maja number 7, tuba 207 ehk palju seitsmeid, mis on minu õnnenumber. 

Muidugi minul oli vaja eelmisel õhtul viimase hetkeni ikkagi Eestit, sõpru, maailma parimat sushit ja vahuveini nautida. Kusjuures, avasin esimest korda elus vahuveini pudeli ja seda sommeljee valvsa pilgu all, kes andis häid näpunäiteid ja kellega me kahe peale selle 1.5-liitrise vahuveini ära ka jõime. Kui ma umbes kahe ajal uinusin ja kell neli äratuskell helises, saatsin ma esimese asjana teises toas maganud Kirsikale sõnumi, et ma ei tule, ma magan. Siiski 4.30 me juba õues olime, takso meile järgi tuli ning me natuke enne viite lennujaamas tsillisime. Mina, sarnaselt eelmistele kordadele, viisin oma kohvri juba õhtul lennujaama ära, aga Kirsika jäi sellest kellaajast välja ja pani enda oma lihtsalt kappi hoiule. Igal juhul läksid kõik järjekorrad üpris kiirelt ja uuendatud lennujaam on ikka mega äge! Ma ei saa mainimata jätta ka oma eufooriat trammi suhtes, mis sõidab nüüd lennujaama, mega lahe ikka.

Esimene lend läks meil õhku 6.15 hommikul ja sõitis 2.5 tundi Frankfurti. Kohale jõudes oli kõht päris tühi, seega sõime väikse eine ning kakerdasime mööda lennujaama ringi. Magasime ka päris mitu tundi. Esialgselt pidi meie järgmine boarding algama 13.05, see lükati edasi, uueks lennuajaks anti 14.20 (algselt oli 13.50). Järgmiseks saadeti sõnum, et sorry sorry sorry, aga lend on edasi lükatud ja järgmine eeldatav aeg on 15.00. Napilt enne kella kolme saadeti uus sõnum, et proovime nüüd 15.30. Liikuma saime me tegelikult alles kell neli. Läksin küsima, et mis see põhjus on, öeldi, et meie lennukil on tehnilised probleemid ja me lendame teise lennukiga, aga sinna peale on vaja kõik asjad nüüd panna - kohvrid, söök, kütus, tekid, padjad jne. 

Lennuk nägi seest välja nagu kaua kuuris seisnud, megatolmune ja vana. Mitte midagi halba, aga no andis tunda, et sellega täna lennata ei plaanitud. Kahjuks oli lennuk ka täiesti täis, mis tähendas kiludena sõitmist kümme tundi. Hurraa! Ma vaatasin ära filmi The Circle, mis rääkis tänapäeva sotsiaalmeediast ja sellest, kuidas kõik on nii kättesaadav ja inimesed enam ei suhtle oma inimestega, sest nad saavad internetist vajaliku info kätte. Ütleme, et pani mind mõtlema küll, sest ma olen üks nendest üpris suurtest sotsiaalmeedia fännidest. 

Söögiks pakuti pastat juustukastmega, aga see oli nii vürtsine, et ma pidin leppima kitsejuustusaia ja koogiga. Paar ampsu sõin pastat ka ja pärast piinlesin. Vahetult enne maandumist pakuti uuesti toitu, aga kui Kirsika enda pasta avas, pidin ma ilma naljata sinnasamma oksendama. Juba otsisin, et kus need kotid on. Kuidagi nii halb hakkas ja see pastalõhn, oh my. Sõin võisaia, küsisin oma veepudeli jaoks jääkuubikuid ja lürpisin seda. Käisin ka korraks jalutamas, sest kümnest tunnist üheksa olin ma passinud ühe koha peal.

Kuna meie esialgne saabumisaeg oli päris pikalt edasi nihkunud ja 17.50 asemel maandusime alles 19.30, oli lootus, et saame vähemalt passikontrollist kiirelt läbi.  Peaaegu saime, umbes tunnikese võttis aega. Läksime eraldi tollikontrolli, sest mu varasemad kogemused ei soosi kahekesi koos jamasid. Tädi oli jumala lahe, küsis, mis tööd ma kodus tegin ja rääkisime pikalt ajakirjandusest ja võludest ja valudest, rääkisime uuest tööst, rahast, mu varasematest USA reisidest ja kuulsin neid mõnusaid sõnu, et naudi oma aega Ameerikas. Oh kuidas naudin..  

Kell üheksa saime kohvrilindi juurde, kus ma avastasin tõsiasja, et mu kohvril on üks ratas vähem kui hommikul. Naljakas oli see, et ratas oli kohvriga kaasa pandud ja vaadates seda purunemise viisi, julgen arvata, et keegi tõmbas kohvrit lihtsalt rattast ja järgi see ratas andiski. Pole hullu, suudab kolme jalaga koer käia, suudab kolme rattaga kohver sõita ka. 

Edasi läksime rongi peale, teise terminali, korrus allapoole ja leidsimegi üles Davidi, kes meid ka intervjuueeris Leedus ja meie uued 40 sõpra. Esialgu oli kogemus isegi ehmatav, kõik tundusid vanemad kui meie ja hullult suurte puntidega koos ja siis mingid kaks piffi Eestist. David jättis mu suu kohe alguses lahti, kui ta vaatas mulle otsa ja ütles mu nime. Tal olid reaalselt kõikide meie nimed ja näod peas. Mis seal ikka, et järgmised kaheksa kuud jälle Göörli olla saan. Saime kätte oma korterivõtmed ja järgmiseks raha, et saaksime minna süüa otsima. Kahjuks enamik kohtadest olid kinni, seega skoorisime smuuti, limonaadi (mu lemmik jook USAs) ja natuke vahvel-kartuleid ning jalutasime teiste juurde tagasi. 

Mõne aja istusime seal ja siis korjas David meid kokku ja läksime bussi peale, kus kohtusime juba Brianiga, kes (ma võin siinkohal eksida) peaks kogu selle kuurorti boss olema. Tema intervjuueeris meid ka, teda ma hullult kartsingi, seekord kohtusime pisut rõõmsamates toonides. Kuna osa inimesi oli veel puudu, jäi David lennujaama ja Brian tuli meiega. Algas ligi kahetunnine sõit Vero beachile, kus ma järgmised kaheksa kuud oma elu seadma hakkan. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar