reede, 27. oktoober 2017

Elu Ameerikas - testime pakutavat

Kolmapäeva hommikul läksime jälle vut-vut peamaja ette, et minna bussile, mis tuleb 8.15 (vale, ei ole kunagi varem kui 8.30 tulnud) ja viib meid üheksaks klubisse treeningule. 

Treening algab alati muffini ja hommikukohviga, ma ei hakka siin üldse šokeerima, mis minu hommikukohv on, sest kohvi ma ju ei joo. Igal juhul algas päev meil järgmise klubiosa tutvustusega, West Course Club on mingi salapärane koht, mis ei asu üldse selle klubi ala peal, vaid on kuskil üle silla ja peidus. Mina õnneks seal tööl ei ole, aga mõned teised on ja täiesti siiralt, mitte keegi ei tea, kus see asub. Lõbus. 

Nimesildid saime ka kätte!

Päeva parim osa oli toitude degusteerimine. Saime erinevaid kartuleid proovida, kusjuures bataadifriikad on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii head! Lisaks siis friikartulid, waffle chips, mis alloleval pildil on allotsas, saime ka leiba, mida siin nimetatakse pumpemickel. Saime testida ja maitsta kõiki kastmeid, mis klubis on, mõni oli hea, mõni päris veider. 




Kui hea osa läbi sai, hakkasime õppima veinimajandust ja ausalt, see on teema, mille peale ma võin silmi pööritada lõpmatuseni, sest ma lihtsalt ei jaga seda värki. Ma pole elus ühtegi veinipudelit avanudki, ma aasta tagasi ei joonudki veel veini.  Muidugi ka selle tuima teooria osa muutis lõbusaks veinide maitsmine, aga punastest ma endiselt ei arva mitte midagi, seega nautisin valget. Chardonnay pole väga minu teema, aga sauvignot blanc on päris hea. 

Ma juba päris tark, haha. 

Meil müüakse 51 veini by the glass ehk siis saab osta klaasiga ja teoreetiliselt ma peaks neid kõiki teadma ka. Hea on selle asja juures see, et kõik vanad olijad ütlevad, et vaja on umbes viite, halb on see, et pärast kahte nädalat treeningut peaks kõiki neid siiski oskama öelda. 


Lõunat pakuti ka, viimast korda veel kokavalikut, homsest alates saame töötajate alasse sööma ja lõpuks näen, mis seal pakutakse. Igal juhul kokavalik oli pulled pork, mis oli nii maitsev, et kui mu kõht poleks täis saanud, oleksin ilmselt juurde võtnud. Mingeid imelikke salateid ja lisandeid proovin siin ka iga päev, näiteks pildil olev kraam, pole aimugi, mis see on, aga maitses päris hästi. 


1. Martiiniklaasi ei soovitata täis valada, sest vanadel inimestel käed värisevad ja siis nad väristavad joogi üle ääre. 
2. Shotte meie klubis ei serveerita, sest kõik teavad, kuidas shottide joomine lõppeb. 

Koolitus lõppes kingitusega, milleks oli veiniavaja, igaüks sai endale oma isikliku, nii lahe. 

Mina panin jooksuga beach clubi, sest mul oli oma kostüümist seelik puudu, eelmisel päeval tundus mulle üks suurus mitte sobivat, aga kui nad mulle koju 2 numbrit suurema andsid ja see nii suur oli, et mul seljas ei püsinud, kahtlustasin, et olin lihtsalt seeliku valele kõrgusele pannud ja selle pärast ei mahtunudki. Igal juhul leidsin sealt siis meie manageri, kes mind babygirliks kutsub ja proovisin seelikut, nagu ta tahtis ja võtsin ikka sama suuruse, mis eelmisel päeval "väike" oli. Sain lausa kaks tükki, ainsana. 

Pärast tööd käisime Kirsikaga Walmartis tsillimas, ta tahtis tekki osta, mina veini, et veinipudeli avamist harjutama hakata. (Mul pole vist elus paremat vabandust olnud veini ostmiseks). Hiljem aitasin Julial sissekolida ja õhtul vaatasin oma toas seriaali kuniks kolm Rumeenia kutti, kes meie kõrvalmajas elavad, hakkasid mind anuma, et ma neile cocat tooksin, et nad tahavad rummi juua, aga coca on otsas. Nad on kõik kolm ülilahedad, seega tsillisin veidi nendega ja lõpuks läksin ka ise magama. 

Neljapäeva hommikul viimast korda vara üles ja bussile, algas viimane päev treeninguid. Esimest päeva pidime kõik kandma oma uniforme. Kostüümid peavad olema triigitud ja puhtad kogu aeg. Viimane koolituse päev oli väga praktiline, siiamaani oli meil tugevalt teooriat, nüüd lõpuks praktikat. Alguses tegime testi, sarnane esmaspäevasele testile, kus ma üpris totu olin, aga sel korral olin päris hea, tühjaks jäi ainult üks vastus, sest seda meile poldud lihtsalt öeldud ja kuna see oli seotud klubis asuvate asjadega, ei aidanud siinkohal ka google. Muideks, me googeldasime, et mida tähendab "in the weeds" restoranis ja saimegi teada, et see tähendab, et nii kiire on, et keegi tulge appppiiii. 

Läheb võib-olla vaja.

Edasi praktilise poole pealt õppisime selgeks kassasüsteemi, kuidas toitusid ja jooke sisestada. See minu jaoks eriti raske ei olnud, ma olen seda süsteemi varem näinud ja näppinud, seega lihtsalt teooria vaatasin üle ja selge. Siis tegime proovitellimusi, kõik kordamööda tellisid ja olid teenindajad ja see oli hullult lõbus, üritasime hästi raskeid kliente mängida ja teenindajal elu raskeks teha. 

Me õppisime ka lauapaigutust, nõude toomist-viimist, kahvlite-nugade vahetust, laualinade vahetamist (selleks on täiesti eraldi süsteem, ojee), istmete paigutust. Viimane kusjuures on üpris pingeline, sest tellimusse tuleb panna istekohad, kes nr 1-2-3-4 jne ja niimoodi, et ka food-runnerid arusaavad, sest nemad panevad toidu lauale, kui mina kadunud olen. Number 1 istekoht on alati kagu suunas olev tool. Samas ümaral laual siis mõistata, milline see kagusuund on. Haha. 

Minul lõppes päev veidi enne kolme, mõned teised jäid kohe tööle, mina sain koju. Kodus tegelesin pisut omade asjadega ja kuna Igorile-Zanale tulid külalised ja nad tegid õhtusööki, siis nad kutsusid mind ka kampa. Pakuti liha, caesari salatit, kartuli-porgandi vormi ja hunnikut veini, mida mina avada sain, et ma ükskord selle selgeks saaks. Vaikselt tuleb.


Magustoiduks tegi Igor Euroopa pannkooke nutella ja biskviidiga, mis olid nii magusad, aga nii head. Julia liitus ka meiega mingil hetkel ja väga lõbus õhtu oli, rääkisime tööst ja elust ja naersime hingetuks. Külas käisid kaks ameeriklast, kes olid ka väga toredad.

Täna, reedel, on minul ja Julial esimene tööpäev rannabaaris, õhtuses vahetuses, pöidlad pihku ja läks!!! 

Saime grupipildi ka kätte, kui peale vajutada, läheb ilmselt suuremaks. Selline vahva seltskond on meil sel aastal uued.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar