laupäev, 28. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimest korda päriselt tööl

Reedese päeva veetsime suuresti basseini ääres lebotades, et jume ikka peale saada. Umbes kahe ajal läksime tuppa sättima ja 15.20 juba lidusime bussi peale, et võtta vastu esimene vahetus päriselt tööl. Olime Juliaga mõlemad rannabaaris, seega oli natuke julgem neid tubasid ja uksi seal otsida. Kuna tööpäev algas 16.30, aga me olime kohal juba veidi pärast nelja, saime pisut ringi vaadata hirmunud nägudega. Tähendab, mina ei olnud hirmunud, Julia oli, ta on väga emotsionaalne inimene ja mõtleb väga paljude asjadega asjad hullemaks kui need tegelikult on. Kuumavereline.



Poole viieks vajutasin ennast sõrmejäljega sisse ja jooksin baari, kus mind võttis kohe rajalt maha Alen, kes oli minu treenija selleks õhtuks. Ta oli hullult naljakas ja abivalmis ja tegi selle õhtu minu jaoks nii toredaks, et ma olin täiega elevil terve aja. Meil küll selles mõttes läks hästi/halvasti, et meie laudadesse ei tulnud põhimõtteliselt keegi istuma ja me saime igasuguste muude asjadega tegeleda. Ma ei osanud päris täpselt märgistada, kas see oli hea, sest tegevust oli vähe või halb, sest õppida sai vähe. Igal juhul ühte leedit sain ma teenindada, ta tahtis vodkat spritega ja tal oli pohhui, mis vodka on. Kahju, sest vodkad on ainsad, mida ma une pealt oskan nimetada. 

Hiljem ta siiski vuras oma ratastooliga (mida ma ise pidin lükkama) teise lauda istuma, sest minu lauas oli liiga tuline ja külm ning mänedzer ei lubanud aknaid kinni panna. 

Igal juhul reedeti on pasta õhtu, mis tähendab seda, et menüüst tellitakse vähe (jumal tänatud, see menüü on ulme) ja enamik inimesi saavad oma toidu buffeest juba kätte ning tulevad koos taldrikutega juba lauda. Tellida soovivad nad ainult jooke ja ka neid nad enamasti juba teavad, mida eelistavad. Minu ülesanne peamiselt on käia ja naeratada ja vett valada, mida nad isegi ei puudu. Raiskamine. Korjasin ka asju laudadelt kokku ja käisin kandik käes ringi, mis oli jooke täis ja ei pillanud mitte ühtegi maha. Jess!

Ma lihtsalt mainin, et kui keegi veel aru ei ole saanud, miks ma nii koba olen, siis sellepärast, et ma pole elus kuskil restoranis töötanud. Varem. Nüüd juba olen. Ja pagana heas. 

Kui teeninduse juurest korraks edasi liikuda, siis see klubi on lihtsalt IIIMEEEILUUSS! Siin on suur bassein, vaatega ookeanile, restoranist otse saab liikuda ookeani äärde, tähed on pimedas taevas, kuu helendab, laudadel on küünlad, tuul sasib juuksed, ohhh jaaa.. Inimesed, teised töötajad, klubi, bossid - kõik on lihtsalt nii lahe! Töötajatel saab megapalju nalja ja nii läheb aeg üliruttu, viis tundi sõrmenipsu peale. Just viis tundi kestab õhtune vahetus umbes, 16.30-21.30. Vahel rohkem, vahel vähem. Selle vahetuse jooksul on 30 minutit söömisaega ka. 

Reede õhtul me jooksime juba 21.30 bussi peale ja olime kümnest kodus lebos. Ma vaatasin poole kaheni öösel oma Love Islandit ja vajusin siis unne. 

Laupäeval, täna, oli mul ja Julial vaba päev, aga ma ärkasin hommikul Kirsika sättimise peale üles ja pärast kuuetunnist und otsustasime kuumaverelisega hoopis asjalikeks hakata ning läksime panka. Avasin uue pangakonto, mis läks sel korral eriti kiirelt ja lihtsalt, ise olin targem ja tublim, keel tublisti suus, kõik õiged paberid kaasas (5 aastat tagasi käisin ma kolm korda pangas, enne kui konto sain ja see võttis 2.5 tundi aega). Pärast pangatoiminguid läksime ühe-dollari poodi, mille kohta olime vihje saanud, et sealt saab kõik eluks vajaliku ja sai ka. Kõik asjad maksid 1$, ilma naljata. Peeglid, küünlad, toiduasjad, telefonilaadijad, asjade hoiustamiseks mõeldud kausid-karbid, dekoratsioonid, no mis iganes pähe tuleb, kõik oli olemas. 

Järgmiseks läksime me Marshalli, sest esimese õhtuga oli selge, et baleriinadega pikalt ei jookse ja Zana oli mulle nii-öelda suuna kätte näidanud ja ütles, et Sketchersid on seal, mis tööks sobivad ja maksavad 30$. Kuna suure kõndimise peale (kaubanduskeskus on meie majast 2.2km ja me lähme alati tipatapa, lisaks asuvad kõik nimetatud kohad üksteisest 1km kaugusel) olid kõhud tühjaks läinud, läksime Outback Steakhouse'i, mis mulle eelmisest korrast juba hea mulje oli jätnud ja sõime veidi liha. Suussulavat liha. Nii hea. Julia tellis kõrvale brokkoli juustukastmes ja mind tundvad inimesed teavad, mis mina sellest arvan, aga isegi mina sõin! Nii maitsev oli. Ta paketis oli veel piiramatult krevette ja MA SÕIN ISEGI NEID. Minustki võib saada indiaanlane, nagu mu ema mulle alati ütleb, kui ma milleski arenen.


Viimaseks peatuseks oli meil Walmart, sest Julia tahtis ka endale tekki ja seal on ainsana tavaline tekk müügis ja ka see on neil nimetusega comforter, mis ei peaks üldse tekk olema, aga see vähemalt ainsana meenutab Euroopa tekki. Mul oli vaja peeglit ka osta, aga kuna me otsustasime jala koju tulla, ei hakanud seda vedama. Kui ma oleks teadnud, et väljas sajab paduvihma ja me tellime ikkagi endale auto järgi, oleks selle ka ostnud.

Igal juhul jõudsime me lõpuks alles kella viie ajal vist koju, Kirsika oli ammu juba töölt tagasi jõudnud. Kuna väljas oli täielik koerailm, ei teinudki me rohkem erilist midagi. Kui Igor õhtul töölt tuli, õpetas ta meile veel pisut menüüd, sest homme on jälle tööpäev, meie Juliaga koos rannabaaris ja nii Igor kui ka Zana on ka seal, seega lõbusam. Naersime just, et kui Jelena ka homme tööl on, lähme kuuekesi hommikul siit korterist bussile (sest Kirsika on ka tööl, küll teises kohas).

Ainuke tõestus, et siin kuu aega tagasi sajandi torm möllas

1 kommentaar: