teisipäev, 24. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimesed tööpäevad

Esmaspäeva hommikul sättisime ennast kella 8.30ks peamaja ette, et shuttle peale minna. Esimene grupp pidi kell 8 minema, aga millegipärast olid nad meie saabudes endiselt bussi ootamas. Tuli välja, et klubis on väike segadus ja üks buss unustati saata, seega läksime hoopis kõik koos 8.30. Klubis ootas meid hommikukohv (tee, vesi, coca, fanta, sprite, jäätee, mida iganes soovid) ja muffinid ning veidi pärast üheksat algasid koolitunnid, nii-öelda. 

Esimese asjana tutvustati meile kogu selle klubi poliitikat, reegleid, arusaamasid, eeldusi ja ootusi. Meie manager on megalahe onu ja tõesti on kogu aeg tunne, et meid kantakse lihtsalt käte peal. Pärast Davidi (assistant manager) kõnet oli meil eksam, see kardetud eksam 65-lehekülje peale, mis meile varasemalt juba meilile saadeti. Eks me oleme parajalt badass grupp siin koos, sest keegi eriti õppida ei tahtnud ja ega see eksam kõige lihtsam just ei olnud, aga millalgi nädala lõpus tuleb uus eksam ja siis vaadatakse, palju nädalaga meelde on jäänud, seega ei midagi hullu. 

Pärast seda oli meil väike loeng välimuse kohta, mida tohib, mida mitte, üpris sarnane kruiisilaeva poliitikale. Ja kui see ka kuulatud sai, oli aeg lõunaks! Oi, süüa saab siin hästi, ei saa üldse kurta. Pakuti värsket salatit, pastat, kana ja wrappe, ma võtsin natuke kõike, lihtsalt proovimise mõttes ja kõik maitses nii hästi. Juhuse kokkusattumisel istusid meie lauas nii klubimanager kui ka restoranimanager (kelle kohta eelmisel õhtul mu majakaaslased olid öelnud, et talle kas meeldid või ei meeldi ja kui ei meeldi, teeb ta elu põrguks) ja veel ühe restoranimanager ning ma jagasin kohe matsu, et see on koht, kus saab neile meelde jääda ja positiivselt. Tegime palju nalja, rääkisime meie eelmise päeva 12km kõndimisest, et pannkooke saada ja päeva lõpus hõikas toosama daam, kellele tuleb meeldida, et "tüdrukud, rahulikku õhtut, ärge IHOPi jalutage." Jäime meelde, jess! 

Edasi toimus meil toiduohutus koolitus, pidime tegema ilma naljata ei rohkem ega vähem kui seitse testi. Ma umbes teise juures tundsin, et enam ei saa üldse aru, mida tohib ja mida mitte, sest infot saadeti peale tervelt 40 lehekülge. Tehtud see sai. Ja siis algas alles lõbus osa. Meid jagati viieks tiimiks ja hakkasime tegema orienteerumismängu terves klubis, see klubi on umbes 22 hektarit, lihtsalt mainin. Peamajad on küll väiksema ala peal, aga eks me päris palju joosta saime igal juhul. Väljas on kogu aeg 30 kraadi ja nii palav ja riides peab olema viisakalt ja jookse siis triiksärgi ja pikkade pükstega ringi. Omamoodi. Saime proovida baaris (mis muideks saab ka olema minu esimene töökoht graafikus) klubi jooki, mille nimeks oli hammer ja mille sees oli jäätis, konjak, bacardi ja kahloa (kohviliköör). Oi kui hea! Käisime ka läbi mõned ruumid töötajate alas, nägime erinevaid klubiruume, nägime ka töötajaid ja külalisi. Meie tiim jäi teiseks, ajaliselt jõudsid ühed meist enne, aga lõbus oli sellegipoolest. 

Lõpuks oli kell juba nelja ligi ja nii kupatati meid bussi tagasi, et tulla koju ja lasta ajust see aur välja, mis kõik peale lasti.

Kodus otsustasin, et tahaks ikkagi jooksma minna, et äkki hakkab uuesti meeldima. Ameerikale kohaselt siin kõnniteid eriti pole, aga mina tahtsin õues joosta, seega tuli hädaga hakkama saada nende lõigukestega, mis siin on. Muidugi lõpuks suutsin ma ennast kuskile pärapõrgu metsa joosta ja kui ma sellest aru sain, et mul on vaja tuldud teedpidi tagasi minna (sest google mapsis näidatud tee lõppes keset metsa lihtsalt otsa), oli koduni 4 kilomeetrit ja väljas läks aina pimedamaks. Lõpuks koju jõudsingi kottpimedas ja jooksuapp teatas rõõmsalt, et läbitud on 7.8km. Hurraaa!



Ilusa päeva jätkuks tegime Kirsikaga koos õhtusööki (küll erinevaid toite) ja kella kümne ajal vajusime mõlemad magusasse unne.

Teisipäeva hommikul ärkasime kell 7, kell 8 vudisime juba peamaja juurde ja 8.20 tuli buss, mis viis meid nüüdseks juba tuttavasse John's Island Clubi. Seda meile rõhutati, et kui me ütleme, et töötame John's Islandis, siis sellise nimega kohti on Vero Beachil vähemalt neli, alati tuleb lõppu öelda ka Club.

Esimene loeng oli human resources, mille tõlkes ma päris kindel ei ole, igal juhul töötajate õigustest ja kohustustest räägiti. Klubist üleüldiselt räägiti ka, näiteks saime me teada, et klubi on järjepidevalt valitud Platinum Clubs of the World top100 listi, mis on väga kõva saavutus ning et meil on töötajaid nüüdseks 28st erinevast riigist. Kuna meie klubi on ka valitud kõige tervislikumaks, tellitakse väga palju kaupa kohalikelt farmeritelt ja seda sellistes kogustes, et on farmereid, kes kasvatavadki toitu ainult meie klubile. Muljetavaldav.


Who has accidents? (-Kellel juhtuvad õnnetused?)
Meie pakkusime seal kokkasid, kelnereid, mehaanikuid, golfiautojuhte jne.
- New employees has the most accidents. (-Uutel töötajatel juhtub kõige rohkem õnnetusi.)

Meie õppetunni läbiviija rääkis ka, et alles eelmisel aastal lisati õpetusse ka tulistaja eest põgenemise õpetus ning ta mainis, et tal on väga kahju, et sellest üldse juttu tegema peab, aga tänasel päeval oleme me sellises kohas, et see on vajalik. Õpetus oli lihtne: RUN-HIDE-FIGHT-CALL 911. Üldiselt tuleb lihtsalt joosta, ega siin muud teha ei ole. Lisaks pakutakse klubi poolt tasuta psühholoogi abi.

Ja ma ei saa jätta mainimata, milline massiivne joogitopside raiskamine meil käib, te peaks nägema neid prügikoguseid, mis me toodame.

Lõunasöögiks pakuti lasanjet, värsket salatit, värskeid võileibu ja wrappe ning coca-fanta-sprite-jäätee. Oi neid purgikesi pakutakse siin kogu aeg. Söök maitses ülihästi, aga üks asi, mis mulle ei meeldi, on see, et nende võileibade vahele panevad nad vahel 6-7 kihti sinki ja no ei suuda ma neid nii palju süüa, nokin kogu aeg 4-5tk välja sealt vahelt.

Pärast lõunasööki tehti meile näpujälgedega töötajate profiilid ehk tööle registreerimine käib näpuvajutusega. Lisaks anti meile töökostüümid, milleks meil ühes restoranis on must seelik, valge pluus, lips ja põll vist ka ja teises restoranis on beež seelik ja helesinise-valge triibuline triiksärk. Üliilusad kostüümid on, mul pärast kruiisilaeva veidi oli eelarvamus igasuguse töövormi suhtes, aga need siin on ikka väga ilusad. Ja seelikud üsna lühikesed ka. Mul sai päris palju nalja triiksärgi suurusega, sest mu tissid ei tahtnud mitte ühegi pluusi sisse ära mahtuda ja kui tissid lõpuks mahtusid, ulatusid varrukad põlvini. Ühesõnaga, lõbus. Rääkimata sellest, et lips anti pakituna ja kuidas lipsusõlme tehakse, pole aimugi.

Viimaseks loenguks räägiti meile bankettide korraldusest, mis sisuliselt tähendab üritustel teenindamist ja neid üritusi meil siin klubis ikka jagub. Järgmisel laupäeval on season opening party ehk avatakse hooaeg ja tõenäoliselt terve hunnik külalisi tuleb kohale. Klubi on üliturvatud, väravad on igal pool, sisse saab ainult liikmekaardiga või väljastatud autoloaga, ilma põhjuseta ei viibi klubi alal mitte ükski inimene. See-tõttu korraldatakse vahepeal mingeid avatud üritusi, näiteks golfiturniire (meil mingi äge ja auhinnatud golfirada ka, aga infot oli nii palju, et ma ei mäleta praegu, mis selle ägedaks tegi) ja siis tulevad ka mitte klubiliikmed kohale, et seda salapärast kohta oma silmaga näha.

 Tunnid lõppesid sel korral juba kell kaks, niisiis telliti meile varasem buss järgi ning saime koju. Kodus lasime korraks ennast lebosse ära, režiim on üsna sassis ja 14-15 paiku on iga päev hull uni. Mina vaatasin seriaali järele, Kirsika tudus ning kella kuue ajal läksime jalutama ja sihiks oli meil kino, kuna teisipäeviti on siin kinos soodsam piletihind. Kino asub meie majast 2.2km ja kaubanduskeskus pisut kaugemal ehk täiesti kõnnitav distants ja aktiivsust saab siin küllaga, seega see on ainult tore. Film, mida me vaatama läksime, oli The Mountain between us, mida soovitas mulle emps, kes on samanimelise raamatu läbi lugenud. Film oli üpris tõsine ja sisult selles mõttes igav, et mingit actionit väga ei saanud ja muusika oli ka rahulik ja Kirsika ütles, et lõpp oli nii aimatav, et igav, aga minu meelest oli selles mõttes ikka põnev, et väga tõsine temaatika ja palju võitlust ja allaandmist.

Lambist lõppevad siin teed keset muru ära



Üks naljakas asi, mis mul pähe tuli, oli see, et vaene Kate Winslet, igas filmis peab ta selili mingi asja peal poolsurema. Vihjates Titanicule.

Ühes stseenis meesnäitleja tundus juba olevat surnud ja siis tuli Kirsikale pähe, et igas filmis Kate Winsleti kaaslane/mees sureb ära. Vihjates Titanicule.

Haha.

Pärast filmi jalutasime jälle koju ja kuna väljas oli pime, siis Kirsika päris kartis ja mingist põõsast hüppaski keegi välja või sisse ja Kirsika pistis kisama ja hüppas mulle otsa ja ma hakkasin ka kisama ja siis naerma, sest see on nii naljakas, kuidas kõik kardavad krokodille pärast seda kui kaks tükki meie tiigist leiti.

PS! Julia kolib ka meie majja elama, sest tal on oma toanaabriga väga imelik läbisaamine või pigem üldse mitte mingi läbisaamine, kuna tüdruk teda lihtsalt ignoreerib ja kui täna elamise eest vastutav naine pakkus Juliale kaks varianti, kuhu kolida ja üks oli meie korter, ütles ta muidugi, et tahab siia tulla. Mulle sobib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar