esmaspäev, 23. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimene vaba nädalavahetus

Laupäeva hommikul ärkasime veel varem kui reedel, kuigi seekord põhiliselt oli Kirsika see ärkaja, mina oleks veel maganud. Samas, hoolimata sellest, et meil on konditsioneer toas, muutub hommikul päikese saabudes tuba nii soojaks, et ega eriti ei tahagi enam voodis olla. Seega otsustasime juba varakult tagasi kaubanduskeskusesse minna, sest osa asju jäi eelmisel päeval kiiruga ostmata ning osa tahtsime lihtsalt juurde vaadata. Optimistlikult läksime me bussipeatusesse bussi ootama. Lisaks klubi poolt pakutavale shuttle bussile on siin veel ka linnaliinibuss, mis aga nädalavahetustel ei sõida. Seda me muidugi avastasime pärast 45 minutit ootamist. 

Otsustasime jala minna. 

Kohe kindlasti ei olnud see otsustaja mina, aga olgu, kõmpisin kaasa. Käisime Rossi poes, mis on Ameerikas üks mõnusamaid, oma olemuselt ja hindadelt, aga siin linnas on see üpris tagasihoidlik ja mitte nii suur kui näiteks Miamis või Orlandos. Käisime ka Targetis ja paaris suuremas poes veel ning leidsime ka kino, kus piletihinnad on 3.99 ja 5.99$, seega ma ei tea, kas nad teevad mulle tünga või siin "vanainimeste linnas" maksavadki piletid pea poole vähem kui näiteks Cincinnatis. Käisime ka Starbucksis, mis oli Kirsika soov ning Friday's lõunat söömas. 




Tagasi tulime me uberiga, kodus sättisin ennast valmis ja kell seitse algas juba meie tutvumisõhtu kõikide uutega siin klubis. Meid on vist ligi 40, ma päris kindel ei ole. 23 tükki on restoraniteenindajad, paar baarmani on ja mingid huvitavad ametid on siin veel. Üritus toimus leedukate majas, sõna otses mõttes, kuna ühes korteris elab kuus leedukat. Meil on seltskonnas Viljam, kes on 36 ja peaks vist olema kõige vanem meist. Ta on suhteliselt paljudes olukordades nii-öelda isa või organiseerija, me ülejäänud oleme nooremad. Seega ka sel korral oli organiseerimine kõik tema õlul. Üritus ise kestis umbes 2.5-tundi ja mina leidsin endale kohe hingesugulase, Ukrainast pärit Julia näol, kellega me klappisime esimesest minutist. Eks ma sisuliselt klappisin kõigiga, aga temaga tekkis kohe hoopis teistsugune suhe, umbes nagu Zuriga eelmisel korral Ameerikas. Kokku peaks meid olema 17st erinevast riigist, aga võib-olla on ka rohkem, siinkohal lähevad kõigi teadmised laiali. Igal juhul on meil gangid ehk grupid umbes seitsmest inimesest Serbiast, Horvaatiast, Ungarist, Leedust, meil on mõned Eestist, Lätist, üks Ukrainast, üks Itaaliast, üks Poolast. Parajalt kirju seltskond. 

Laupäeva hommikul ärkasin jälle suhteliselt vara ning Julia pakkus välja idee minna ookeani vaatama. Seega 9.15 shuttle peale me läksime ja juba mõni aeg hiljem rannas olime. Rand on väga pikk ja esialgu tundus ujumiseks küll kõlbmatu, lained käivad 3x üle pea ja ma arvan, et ma upuks umbes kahe minutiga. Tegime rannas mõned pildid ning otsustasime siis jalutada, esialgu niisama ringi vaadata, aga lõpuks jalutasime 12km ja jõudsime otsapidi IHOPi, mis on minu lemmik pannkoogirestoran. Ütleme nii, et kui mingi 20 000 sammu kokku saab, siis võib pannkooke süüa küll. 











Söömast edasi läksime me Targetisse, sest Julia vajas veefiltrit ja sealt teadsime seda kindlalt otsida. Poes käidud, järgmine reis tuli koju, kus pidi toimuma meie grupiga bbq-grill, aga see kuidagi jäi lihtsalt ära ja nii läksime me kolmekesi hoopis basseini äärde, et ujuda ja päikest võtta. Umbes tunni ajaga sai selgeks, et tegelikult võiks õhtust sööma minna ja nii sõitsime me hoopis teisele poole, Vero Beach Outleti, kus käisime mõnes poes ja lõpetasime õhtu Steak and Shake nimelises söögikohas jäätisekokteile juues. Kui väljas pimedaks läks, vudisime koju tagasi, õhtused protseduurid ja aeg minna magama, et alustada juba töörütmiga. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar