pühapäev, 22. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimene päev

Meie elukoht on üsna lihtne,  mis tähendab, et see on kinnine elamurajoon, kus on vist 12 maja, igas ühes on kaks maja poolt, esimene ja tagumine ning ühes reas on 8 korterit. Ühe katuse all on näiteks 101 ja 201, mis tähendab siis, et üks korter on all, teine üleval. Mõlema uksed on all, lihtsalt ülemise korteri sissepääsu taga on kohe kõrge trepp ülesse korrusele. Muidugi, kui meid keskööl keset seda elamurajooni lahti lasti, ei saanud me esiti üldse aru, milline meie maja on, sest esiteks, näevad kõik majad välja TÄPSELT samasugused ja teiseks, on kõikidel majadel ühel pool korterid 101-201, 103-203 jne. Ja otsi siis seda ühte õiget ust. Ahjaa, tee peale visati meile näppu veel üks kotike, kus sees oli natuke juua ja snäkke. 


Kui olime kohalikelt (ehk meile appi saadetud kutilt) natuke abi saanud, leidsime enda maja üles ja kohe oli meid tervitamas ka Igor, kes on Serbiast pärit kutt. Rohkem me esimesel õhtul infot teada ei saanudki, vaatasime toa üle, üritasime olemasolevast voodid valmis ehitada (tekke, patju ei olnud alguses korteris) ning vajusime magama. 

Hommikul ärkasime üpris vara, enne seitset juba olid luugid lahti. Mõne aja üritasime veel puhata ning siis otsustasime ümbruskonda avastada. Tutvusime ka majaelanikega, kelleks lisaks Igorile on Zana, tema naine ja Jelena, kes on John Islandis (edaspidi JI lühendiga) töötanud juba kolm aastat. Rohkem meie korteris elanikke ei ole. 

Meie kahekesi käisime jalutasime ringi oma rajoonis, leidsime basseini ja tutvusime nii-öelda geograafiaga, et mis suunas mis asub ja mis pidi meie juurde kõige paremini saab, sest meie maja on reaalselt ringi kõige kaugemas otsas, ükskõik kummalt poolt minema hakata. Kena järveke on meil siin ka, algselt öeldi, et ei leia me ei usse, haikalasid ega krokodille siit, aga tähelepanelikumad märkasid juba esimesel päeval seal tiigis krokodilli ja tuli välja, et viimase tormiga lennutas asju laiali ja veesüsteemid olid üleujutatud ja katki ja mis kõik veel ja nii üks Gena meile siia tiiki sattus. Loodetavasti püsib ta vees ja saame hakkama. 



Kell 11.15 seadsime oma sammud tagasi peamaja juurde, kuhu tuli meile JI poolt saadetud shuttle buss, kes viis meid esimest korda lõpuks meie klubisse. Mitte nagu ööklubisse (neid muideks Vero Beachil üldse ei ole), vaid nagu kuurortisse. Seal kohtusime me esimesena inimõiguslasega (üsna väärakas sõna, aga umbes nii otsetõlkes tema amet on), kellega me täitsime umbes 20lk pabereid ära, kuulasime näpunäiteid, tegime viisadest, passidest ja riiki sisenemise paberitest koopiaid ja noh, üleüldine selline paberimajandus. Saime ka näpunäiteid, maksude maksmiseks, pangakonto tegemiseks, graafikute ja elukoha jaoks ning muud nipetnäpet asju. 

Pärast seda oli lõunapaus, jumal tänatud, sest poodi polnud me ju endiselt jõudnud ja süüa kellelgi ei olnud peale eelmisel õhtul antud soolakringlite. Söögiks pakuti kana või singiga võileibasid, pisut värsket salatit ning küpsiseid. Ja kõiki jooke - limonaadi, vett, cocat, fantat ja isegi mingeid selliseid purgijooke, mida ma kunagi näinud polnud. 

Nagu tellitult, täpselt siis, kui ma mõtlesin vetsu minna, öeldi, et tuleb hoopis narkotest teha, seega ma sain oma proovi väga kiirelt antud. Pärast testi kolisime järgmisse ruumi, kus pidime täitma elukoha lepingu ja paberid ja esitama oma nimesildi taotluse. Kusjuures, ma olen tõesti üks vähestest, kes nimesildile oma päris õige nime lasi panna, enamik kas panid hüüdnime, sest nende pärisnimi on täiesti arusaamatu või siis mõtlesid endale uue nime välja, mis oleks rahvusvaheline. Nagu näiteks Kirsika tegi. 

Lõpuks 15.30 saadeti meid jälle bussi peale. 




Shuttle viis meid Wal-Marti, kus me olime nagu loomaaiast lahti lastud loomad. Kõigil oli vaja põhiliselt samasuguseid asju - tekid, padjad, voodipesud ning üsna paljudel oli vaja ka nõusid, köögimasinaid ja muud, meie korteris olid sellised asjad õnneks kõik olemas juba teiste poolt ja me neid ostma ei pidanud. Piirdusime hädavajalikuga, kui nii võib öelda. 

Söögi poole pealt ostsime kõigest natuke jogurit ja mina endale krõbinaid ja piima. 

Napilt jõudsime tagasi shuttle peale ja seda ka ainult seetõttu, et poisid palusid bussijuhil oodata, sest nad nägid meid järjekorras. Buss oli jumala naljakas, sees istus 8 inimest, aga paksult oli kotte täis, sest absoluutselt kõigil oli ju ometi kraami vaja. Õnneks tagasitulles buss peatus iga maja juures, mitte peamaja ees ja nii jõudsime oma asjadega üsna lihtsalt ka koju. 


Kodus tundus, et tuba näeb kuidagi halb välja ja asju on liiga palju, seega oma insenerimõistustega hakkasime me tuba laiali lammutama ja tõstsime suured kummutid hoopis garderoobi ja nüüd on meil suur ja avatud tuba, kus on kaks voodit ja kaks kummutit. Kõik. Lihtne ja loogiline. 

Ma ei hakka üldse pikemalt lahkama, mismoodi voodid siin ehitatud on ja kui mitu minutit me pisarad silmas naerdes veetsime, sest need asjad kogu aeg laiali lagunesid. Kuna ehitus ja lammutus võtsid päris läbi, tahtsime me pizzat tellida ja kuna ma nagunii olin endale kohaliku numbri just hankinud, aktiveerisin selle ära ja tellisime meile pizzat. 25 minutiga oli ukse taga, kõik meie erisoovid võeti vastu ja tüdruk isegi sai aru, mida ma tahtsin, pool ühte moodi ja teine pool teistmoodi. Nii hea tunne oli olla tagasi Ameerikas, kõik said minust aru. 

Kõhud täis, vajusime üsna vara, enne kümmet mu meelest lausa. Õnneks sel ööl koos tekkide, patjade ja voodipesudega. Hoopis teine tera. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar