laupäev, 28. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimest korda päriselt tööl

Reedese päeva veetsime suuresti basseini ääres lebotades, et jume ikka peale saada. Umbes kahe ajal läksime tuppa sättima ja 15.20 juba lidusime bussi peale, et võtta vastu esimene vahetus päriselt tööl. Olime Juliaga mõlemad rannabaaris, seega oli natuke julgem neid tubasid ja uksi seal otsida. Kuna tööpäev algas 16.30, aga me olime kohal juba veidi pärast nelja, saime pisut ringi vaadata hirmunud nägudega. Tähendab, mina ei olnud hirmunud, Julia oli, ta on väga emotsionaalne inimene ja mõtleb väga paljude asjadega asjad hullemaks kui need tegelikult on. Kuumavereline.



Poole viieks vajutasin ennast sõrmejäljega sisse ja jooksin baari, kus mind võttis kohe rajalt maha Alen, kes oli minu treenija selleks õhtuks. Ta oli hullult naljakas ja abivalmis ja tegi selle õhtu minu jaoks nii toredaks, et ma olin täiega elevil terve aja. Meil küll selles mõttes läks hästi/halvasti, et meie laudadesse ei tulnud põhimõtteliselt keegi istuma ja me saime igasuguste muude asjadega tegeleda. Ma ei osanud päris täpselt märgistada, kas see oli hea, sest tegevust oli vähe või halb, sest õppida sai vähe. Igal juhul ühte leedit sain ma teenindada, ta tahtis vodkat spritega ja tal oli pohhui, mis vodka on. Kahju, sest vodkad on ainsad, mida ma une pealt oskan nimetada. 

Hiljem ta siiski vuras oma ratastooliga (mida ma ise pidin lükkama) teise lauda istuma, sest minu lauas oli liiga tuline ja külm ning mänedzer ei lubanud aknaid kinni panna. 

Igal juhul reedeti on pasta õhtu, mis tähendab seda, et menüüst tellitakse vähe (jumal tänatud, see menüü on ulme) ja enamik inimesi saavad oma toidu buffeest juba kätte ning tulevad koos taldrikutega juba lauda. Tellida soovivad nad ainult jooke ja ka neid nad enamasti juba teavad, mida eelistavad. Minu ülesanne peamiselt on käia ja naeratada ja vett valada, mida nad isegi ei puudu. Raiskamine. Korjasin ka asju laudadelt kokku ja käisin kandik käes ringi, mis oli jooke täis ja ei pillanud mitte ühtegi maha. Jess!

Ma lihtsalt mainin, et kui keegi veel aru ei ole saanud, miks ma nii koba olen, siis sellepärast, et ma pole elus kuskil restoranis töötanud. Varem. Nüüd juba olen. Ja pagana heas. 

Kui teeninduse juurest korraks edasi liikuda, siis see klubi on lihtsalt IIIMEEEILUUSS! Siin on suur bassein, vaatega ookeanile, restoranist otse saab liikuda ookeani äärde, tähed on pimedas taevas, kuu helendab, laudadel on küünlad, tuul sasib juuksed, ohhh jaaa.. Inimesed, teised töötajad, klubi, bossid - kõik on lihtsalt nii lahe! Töötajatel saab megapalju nalja ja nii läheb aeg üliruttu, viis tundi sõrmenipsu peale. Just viis tundi kestab õhtune vahetus umbes, 16.30-21.30. Vahel rohkem, vahel vähem. Selle vahetuse jooksul on 30 minutit söömisaega ka. 

Reede õhtul me jooksime juba 21.30 bussi peale ja olime kümnest kodus lebos. Ma vaatasin poole kaheni öösel oma Love Islandit ja vajusin siis unne. 

Laupäeval, täna, oli mul ja Julial vaba päev, aga ma ärkasin hommikul Kirsika sättimise peale üles ja pärast kuuetunnist und otsustasime kuumaverelisega hoopis asjalikeks hakata ning läksime panka. Avasin uue pangakonto, mis läks sel korral eriti kiirelt ja lihtsalt, ise olin targem ja tublim, keel tublisti suus, kõik õiged paberid kaasas (5 aastat tagasi käisin ma kolm korda pangas, enne kui konto sain ja see võttis 2.5 tundi aega). Pärast pangatoiminguid läksime ühe-dollari poodi, mille kohta olime vihje saanud, et sealt saab kõik eluks vajaliku ja sai ka. Kõik asjad maksid 1$, ilma naljata. Peeglid, küünlad, toiduasjad, telefonilaadijad, asjade hoiustamiseks mõeldud kausid-karbid, dekoratsioonid, no mis iganes pähe tuleb, kõik oli olemas. 

Järgmiseks läksime me Marshalli, sest esimese õhtuga oli selge, et baleriinadega pikalt ei jookse ja Zana oli mulle nii-öelda suuna kätte näidanud ja ütles, et Sketchersid on seal, mis tööks sobivad ja maksavad 30$. Kuna suure kõndimise peale (kaubanduskeskus on meie majast 2.2km ja me lähme alati tipatapa, lisaks asuvad kõik nimetatud kohad üksteisest 1km kaugusel) olid kõhud tühjaks läinud, läksime Outback Steakhouse'i, mis mulle eelmisest korrast juba hea mulje oli jätnud ja sõime veidi liha. Suussulavat liha. Nii hea. Julia tellis kõrvale brokkoli juustukastmes ja mind tundvad inimesed teavad, mis mina sellest arvan, aga isegi mina sõin! Nii maitsev oli. Ta paketis oli veel piiramatult krevette ja MA SÕIN ISEGI NEID. Minustki võib saada indiaanlane, nagu mu ema mulle alati ütleb, kui ma milleski arenen.


Viimaseks peatuseks oli meil Walmart, sest Julia tahtis ka endale tekki ja seal on ainsana tavaline tekk müügis ja ka see on neil nimetusega comforter, mis ei peaks üldse tekk olema, aga see vähemalt ainsana meenutab Euroopa tekki. Mul oli vaja peeglit ka osta, aga kuna me otsustasime jala koju tulla, ei hakanud seda vedama. Kui ma oleks teadnud, et väljas sajab paduvihma ja me tellime ikkagi endale auto järgi, oleks selle ka ostnud.

Igal juhul jõudsime me lõpuks alles kella viie ajal vist koju, Kirsika oli ammu juba töölt tagasi jõudnud. Kuna väljas oli täielik koerailm, ei teinudki me rohkem erilist midagi. Kui Igor õhtul töölt tuli, õpetas ta meile veel pisut menüüd, sest homme on jälle tööpäev, meie Juliaga koos rannabaaris ja nii Igor kui ka Zana on ka seal, seega lõbusam. Naersime just, et kui Jelena ka homme tööl on, lähme kuuekesi hommikul siit korterist bussile (sest Kirsika on ka tööl, küll teises kohas).

Ainuke tõestus, et siin kuu aega tagasi sajandi torm möllas

reede, 27. oktoober 2017

Elu Ameerikas - testime pakutavat

Kolmapäeva hommikul läksime jälle vut-vut peamaja ette, et minna bussile, mis tuleb 8.15 (vale, ei ole kunagi varem kui 8.30 tulnud) ja viib meid üheksaks klubisse treeningule. 

Treening algab alati muffini ja hommikukohviga, ma ei hakka siin üldse šokeerima, mis minu hommikukohv on, sest kohvi ma ju ei joo. Igal juhul algas päev meil järgmise klubiosa tutvustusega, West Course Club on mingi salapärane koht, mis ei asu üldse selle klubi ala peal, vaid on kuskil üle silla ja peidus. Mina õnneks seal tööl ei ole, aga mõned teised on ja täiesti siiralt, mitte keegi ei tea, kus see asub. Lõbus. 

Nimesildid saime ka kätte!

Päeva parim osa oli toitude degusteerimine. Saime erinevaid kartuleid proovida, kusjuures bataadifriikad on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii head! Lisaks siis friikartulid, waffle chips, mis alloleval pildil on allotsas, saime ka leiba, mida siin nimetatakse pumpemickel. Saime testida ja maitsta kõiki kastmeid, mis klubis on, mõni oli hea, mõni päris veider. 




Kui hea osa läbi sai, hakkasime õppima veinimajandust ja ausalt, see on teema, mille peale ma võin silmi pööritada lõpmatuseni, sest ma lihtsalt ei jaga seda värki. Ma pole elus ühtegi veinipudelit avanudki, ma aasta tagasi ei joonudki veel veini.  Muidugi ka selle tuima teooria osa muutis lõbusaks veinide maitsmine, aga punastest ma endiselt ei arva mitte midagi, seega nautisin valget. Chardonnay pole väga minu teema, aga sauvignot blanc on päris hea. 

Ma juba päris tark, haha. 

Meil müüakse 51 veini by the glass ehk siis saab osta klaasiga ja teoreetiliselt ma peaks neid kõiki teadma ka. Hea on selle asja juures see, et kõik vanad olijad ütlevad, et vaja on umbes viite, halb on see, et pärast kahte nädalat treeningut peaks kõiki neid siiski oskama öelda. 


Lõunat pakuti ka, viimast korda veel kokavalikut, homsest alates saame töötajate alasse sööma ja lõpuks näen, mis seal pakutakse. Igal juhul kokavalik oli pulled pork, mis oli nii maitsev, et kui mu kõht poleks täis saanud, oleksin ilmselt juurde võtnud. Mingeid imelikke salateid ja lisandeid proovin siin ka iga päev, näiteks pildil olev kraam, pole aimugi, mis see on, aga maitses päris hästi. 


1. Martiiniklaasi ei soovitata täis valada, sest vanadel inimestel käed värisevad ja siis nad väristavad joogi üle ääre. 
2. Shotte meie klubis ei serveerita, sest kõik teavad, kuidas shottide joomine lõppeb. 

Koolitus lõppes kingitusega, milleks oli veiniavaja, igaüks sai endale oma isikliku, nii lahe. 

Mina panin jooksuga beach clubi, sest mul oli oma kostüümist seelik puudu, eelmisel päeval tundus mulle üks suurus mitte sobivat, aga kui nad mulle koju 2 numbrit suurema andsid ja see nii suur oli, et mul seljas ei püsinud, kahtlustasin, et olin lihtsalt seeliku valele kõrgusele pannud ja selle pärast ei mahtunudki. Igal juhul leidsin sealt siis meie manageri, kes mind babygirliks kutsub ja proovisin seelikut, nagu ta tahtis ja võtsin ikka sama suuruse, mis eelmisel päeval "väike" oli. Sain lausa kaks tükki, ainsana. 

Pärast tööd käisime Kirsikaga Walmartis tsillimas, ta tahtis tekki osta, mina veini, et veinipudeli avamist harjutama hakata. (Mul pole vist elus paremat vabandust olnud veini ostmiseks). Hiljem aitasin Julial sissekolida ja õhtul vaatasin oma toas seriaali kuniks kolm Rumeenia kutti, kes meie kõrvalmajas elavad, hakkasid mind anuma, et ma neile cocat tooksin, et nad tahavad rummi juua, aga coca on otsas. Nad on kõik kolm ülilahedad, seega tsillisin veidi nendega ja lõpuks läksin ka ise magama. 

Neljapäeva hommikul viimast korda vara üles ja bussile, algas viimane päev treeninguid. Esimest päeva pidime kõik kandma oma uniforme. Kostüümid peavad olema triigitud ja puhtad kogu aeg. Viimane koolituse päev oli väga praktiline, siiamaani oli meil tugevalt teooriat, nüüd lõpuks praktikat. Alguses tegime testi, sarnane esmaspäevasele testile, kus ma üpris totu olin, aga sel korral olin päris hea, tühjaks jäi ainult üks vastus, sest seda meile poldud lihtsalt öeldud ja kuna see oli seotud klubis asuvate asjadega, ei aidanud siinkohal ka google. Muideks, me googeldasime, et mida tähendab "in the weeds" restoranis ja saimegi teada, et see tähendab, et nii kiire on, et keegi tulge appppiiii. 

Läheb võib-olla vaja.

Edasi praktilise poole pealt õppisime selgeks kassasüsteemi, kuidas toitusid ja jooke sisestada. See minu jaoks eriti raske ei olnud, ma olen seda süsteemi varem näinud ja näppinud, seega lihtsalt teooria vaatasin üle ja selge. Siis tegime proovitellimusi, kõik kordamööda tellisid ja olid teenindajad ja see oli hullult lõbus, üritasime hästi raskeid kliente mängida ja teenindajal elu raskeks teha. 

Me õppisime ka lauapaigutust, nõude toomist-viimist, kahvlite-nugade vahetust, laualinade vahetamist (selleks on täiesti eraldi süsteem, ojee), istmete paigutust. Viimane kusjuures on üpris pingeline, sest tellimusse tuleb panna istekohad, kes nr 1-2-3-4 jne ja niimoodi, et ka food-runnerid arusaavad, sest nemad panevad toidu lauale, kui mina kadunud olen. Number 1 istekoht on alati kagu suunas olev tool. Samas ümaral laual siis mõistata, milline see kagusuund on. Haha. 

Minul lõppes päev veidi enne kolme, mõned teised jäid kohe tööle, mina sain koju. Kodus tegelesin pisut omade asjadega ja kuna Igorile-Zanale tulid külalised ja nad tegid õhtusööki, siis nad kutsusid mind ka kampa. Pakuti liha, caesari salatit, kartuli-porgandi vormi ja hunnikut veini, mida mina avada sain, et ma ükskord selle selgeks saaks. Vaikselt tuleb.


Magustoiduks tegi Igor Euroopa pannkooke nutella ja biskviidiga, mis olid nii magusad, aga nii head. Julia liitus ka meiega mingil hetkel ja väga lõbus õhtu oli, rääkisime tööst ja elust ja naersime hingetuks. Külas käisid kaks ameeriklast, kes olid ka väga toredad.

Täna, reedel, on minul ja Julial esimene tööpäev rannabaaris, õhtuses vahetuses, pöidlad pihku ja läks!!! 

Saime grupipildi ka kätte, kui peale vajutada, läheb ilmselt suuremaks. Selline vahva seltskond on meil sel aastal uued.


teisipäev, 24. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimesed tööpäevad

Esmaspäeva hommikul sättisime ennast kella 8.30ks peamaja ette, et shuttle peale minna. Esimene grupp pidi kell 8 minema, aga millegipärast olid nad meie saabudes endiselt bussi ootamas. Tuli välja, et klubis on väike segadus ja üks buss unustati saata, seega läksime hoopis kõik koos 8.30. Klubis ootas meid hommikukohv (tee, vesi, coca, fanta, sprite, jäätee, mida iganes soovid) ja muffinid ning veidi pärast üheksat algasid koolitunnid, nii-öelda. 

Esimese asjana tutvustati meile kogu selle klubi poliitikat, reegleid, arusaamasid, eeldusi ja ootusi. Meie manager on megalahe onu ja tõesti on kogu aeg tunne, et meid kantakse lihtsalt käte peal. Pärast Davidi (assistant manager) kõnet oli meil eksam, see kardetud eksam 65-lehekülje peale, mis meile varasemalt juba meilile saadeti. Eks me oleme parajalt badass grupp siin koos, sest keegi eriti õppida ei tahtnud ja ega see eksam kõige lihtsam just ei olnud, aga millalgi nädala lõpus tuleb uus eksam ja siis vaadatakse, palju nädalaga meelde on jäänud, seega ei midagi hullu. 

Pärast seda oli meil väike loeng välimuse kohta, mida tohib, mida mitte, üpris sarnane kruiisilaeva poliitikale. Ja kui see ka kuulatud sai, oli aeg lõunaks! Oi, süüa saab siin hästi, ei saa üldse kurta. Pakuti värsket salatit, pastat, kana ja wrappe, ma võtsin natuke kõike, lihtsalt proovimise mõttes ja kõik maitses nii hästi. Juhuse kokkusattumisel istusid meie lauas nii klubimanager kui ka restoranimanager (kelle kohta eelmisel õhtul mu majakaaslased olid öelnud, et talle kas meeldid või ei meeldi ja kui ei meeldi, teeb ta elu põrguks) ja veel ühe restoranimanager ning ma jagasin kohe matsu, et see on koht, kus saab neile meelde jääda ja positiivselt. Tegime palju nalja, rääkisime meie eelmise päeva 12km kõndimisest, et pannkooke saada ja päeva lõpus hõikas toosama daam, kellele tuleb meeldida, et "tüdrukud, rahulikku õhtut, ärge IHOPi jalutage." Jäime meelde, jess! 

Edasi toimus meil toiduohutus koolitus, pidime tegema ilma naljata ei rohkem ega vähem kui seitse testi. Ma umbes teise juures tundsin, et enam ei saa üldse aru, mida tohib ja mida mitte, sest infot saadeti peale tervelt 40 lehekülge. Tehtud see sai. Ja siis algas alles lõbus osa. Meid jagati viieks tiimiks ja hakkasime tegema orienteerumismängu terves klubis, see klubi on umbes 22 hektarit, lihtsalt mainin. Peamajad on küll väiksema ala peal, aga eks me päris palju joosta saime igal juhul. Väljas on kogu aeg 30 kraadi ja nii palav ja riides peab olema viisakalt ja jookse siis triiksärgi ja pikkade pükstega ringi. Omamoodi. Saime proovida baaris (mis muideks saab ka olema minu esimene töökoht graafikus) klubi jooki, mille nimeks oli hammer ja mille sees oli jäätis, konjak, bacardi ja kahloa (kohviliköör). Oi kui hea! Käisime ka läbi mõned ruumid töötajate alas, nägime erinevaid klubiruume, nägime ka töötajaid ja külalisi. Meie tiim jäi teiseks, ajaliselt jõudsid ühed meist enne, aga lõbus oli sellegipoolest. 

Lõpuks oli kell juba nelja ligi ja nii kupatati meid bussi tagasi, et tulla koju ja lasta ajust see aur välja, mis kõik peale lasti.

Kodus otsustasin, et tahaks ikkagi jooksma minna, et äkki hakkab uuesti meeldima. Ameerikale kohaselt siin kõnniteid eriti pole, aga mina tahtsin õues joosta, seega tuli hädaga hakkama saada nende lõigukestega, mis siin on. Muidugi lõpuks suutsin ma ennast kuskile pärapõrgu metsa joosta ja kui ma sellest aru sain, et mul on vaja tuldud teedpidi tagasi minna (sest google mapsis näidatud tee lõppes keset metsa lihtsalt otsa), oli koduni 4 kilomeetrit ja väljas läks aina pimedamaks. Lõpuks koju jõudsingi kottpimedas ja jooksuapp teatas rõõmsalt, et läbitud on 7.8km. Hurraaa!



Ilusa päeva jätkuks tegime Kirsikaga koos õhtusööki (küll erinevaid toite) ja kella kümne ajal vajusime mõlemad magusasse unne.

Teisipäeva hommikul ärkasime kell 7, kell 8 vudisime juba peamaja juurde ja 8.20 tuli buss, mis viis meid nüüdseks juba tuttavasse John's Island Clubi. Seda meile rõhutati, et kui me ütleme, et töötame John's Islandis, siis sellise nimega kohti on Vero Beachil vähemalt neli, alati tuleb lõppu öelda ka Club.

Esimene loeng oli human resources, mille tõlkes ma päris kindel ei ole, igal juhul töötajate õigustest ja kohustustest räägiti. Klubist üleüldiselt räägiti ka, näiteks saime me teada, et klubi on järjepidevalt valitud Platinum Clubs of the World top100 listi, mis on väga kõva saavutus ning et meil on töötajaid nüüdseks 28st erinevast riigist. Kuna meie klubi on ka valitud kõige tervislikumaks, tellitakse väga palju kaupa kohalikelt farmeritelt ja seda sellistes kogustes, et on farmereid, kes kasvatavadki toitu ainult meie klubile. Muljetavaldav.


Who has accidents? (-Kellel juhtuvad õnnetused?)
Meie pakkusime seal kokkasid, kelnereid, mehaanikuid, golfiautojuhte jne.
- New employees has the most accidents. (-Uutel töötajatel juhtub kõige rohkem õnnetusi.)

Meie õppetunni läbiviija rääkis ka, et alles eelmisel aastal lisati õpetusse ka tulistaja eest põgenemise õpetus ning ta mainis, et tal on väga kahju, et sellest üldse juttu tegema peab, aga tänasel päeval oleme me sellises kohas, et see on vajalik. Õpetus oli lihtne: RUN-HIDE-FIGHT-CALL 911. Üldiselt tuleb lihtsalt joosta, ega siin muud teha ei ole. Lisaks pakutakse klubi poolt tasuta psühholoogi abi.

Ja ma ei saa jätta mainimata, milline massiivne joogitopside raiskamine meil käib, te peaks nägema neid prügikoguseid, mis me toodame.

Lõunasöögiks pakuti lasanjet, värsket salatit, värskeid võileibu ja wrappe ning coca-fanta-sprite-jäätee. Oi neid purgikesi pakutakse siin kogu aeg. Söök maitses ülihästi, aga üks asi, mis mulle ei meeldi, on see, et nende võileibade vahele panevad nad vahel 6-7 kihti sinki ja no ei suuda ma neid nii palju süüa, nokin kogu aeg 4-5tk välja sealt vahelt.

Pärast lõunasööki tehti meile näpujälgedega töötajate profiilid ehk tööle registreerimine käib näpuvajutusega. Lisaks anti meile töökostüümid, milleks meil ühes restoranis on must seelik, valge pluus, lips ja põll vist ka ja teises restoranis on beež seelik ja helesinise-valge triibuline triiksärk. Üliilusad kostüümid on, mul pärast kruiisilaeva veidi oli eelarvamus igasuguse töövormi suhtes, aga need siin on ikka väga ilusad. Ja seelikud üsna lühikesed ka. Mul sai päris palju nalja triiksärgi suurusega, sest mu tissid ei tahtnud mitte ühegi pluusi sisse ära mahtuda ja kui tissid lõpuks mahtusid, ulatusid varrukad põlvini. Ühesõnaga, lõbus. Rääkimata sellest, et lips anti pakituna ja kuidas lipsusõlme tehakse, pole aimugi.

Viimaseks loenguks räägiti meile bankettide korraldusest, mis sisuliselt tähendab üritustel teenindamist ja neid üritusi meil siin klubis ikka jagub. Järgmisel laupäeval on season opening party ehk avatakse hooaeg ja tõenäoliselt terve hunnik külalisi tuleb kohale. Klubi on üliturvatud, väravad on igal pool, sisse saab ainult liikmekaardiga või väljastatud autoloaga, ilma põhjuseta ei viibi klubi alal mitte ükski inimene. See-tõttu korraldatakse vahepeal mingeid avatud üritusi, näiteks golfiturniire (meil mingi äge ja auhinnatud golfirada ka, aga infot oli nii palju, et ma ei mäleta praegu, mis selle ägedaks tegi) ja siis tulevad ka mitte klubiliikmed kohale, et seda salapärast kohta oma silmaga näha.

 Tunnid lõppesid sel korral juba kell kaks, niisiis telliti meile varasem buss järgi ning saime koju. Kodus lasime korraks ennast lebosse ära, režiim on üsna sassis ja 14-15 paiku on iga päev hull uni. Mina vaatasin seriaali järele, Kirsika tudus ning kella kuue ajal läksime jalutama ja sihiks oli meil kino, kuna teisipäeviti on siin kinos soodsam piletihind. Kino asub meie majast 2.2km ja kaubanduskeskus pisut kaugemal ehk täiesti kõnnitav distants ja aktiivsust saab siin küllaga, seega see on ainult tore. Film, mida me vaatama läksime, oli The Mountain between us, mida soovitas mulle emps, kes on samanimelise raamatu läbi lugenud. Film oli üpris tõsine ja sisult selles mõttes igav, et mingit actionit väga ei saanud ja muusika oli ka rahulik ja Kirsika ütles, et lõpp oli nii aimatav, et igav, aga minu meelest oli selles mõttes ikka põnev, et väga tõsine temaatika ja palju võitlust ja allaandmist.

Lambist lõppevad siin teed keset muru ära



Üks naljakas asi, mis mul pähe tuli, oli see, et vaene Kate Winslet, igas filmis peab ta selili mingi asja peal poolsurema. Vihjates Titanicule.

Ühes stseenis meesnäitleja tundus juba olevat surnud ja siis tuli Kirsikale pähe, et igas filmis Kate Winsleti kaaslane/mees sureb ära. Vihjates Titanicule.

Haha.

Pärast filmi jalutasime jälle koju ja kuna väljas oli pime, siis Kirsika päris kartis ja mingist põõsast hüppaski keegi välja või sisse ja Kirsika pistis kisama ja hüppas mulle otsa ja ma hakkasin ka kisama ja siis naerma, sest see on nii naljakas, kuidas kõik kardavad krokodille pärast seda kui kaks tükki meie tiigist leiti.

PS! Julia kolib ka meie majja elama, sest tal on oma toanaabriga väga imelik läbisaamine või pigem üldse mitte mingi läbisaamine, kuna tüdruk teda lihtsalt ignoreerib ja kui täna elamise eest vastutav naine pakkus Juliale kaks varianti, kuhu kolida ja üks oli meie korter, ütles ta muidugi, et tahab siia tulla. Mulle sobib.

esmaspäev, 23. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimene vaba nädalavahetus

Laupäeva hommikul ärkasime veel varem kui reedel, kuigi seekord põhiliselt oli Kirsika see ärkaja, mina oleks veel maganud. Samas, hoolimata sellest, et meil on konditsioneer toas, muutub hommikul päikese saabudes tuba nii soojaks, et ega eriti ei tahagi enam voodis olla. Seega otsustasime juba varakult tagasi kaubanduskeskusesse minna, sest osa asju jäi eelmisel päeval kiiruga ostmata ning osa tahtsime lihtsalt juurde vaadata. Optimistlikult läksime me bussipeatusesse bussi ootama. Lisaks klubi poolt pakutavale shuttle bussile on siin veel ka linnaliinibuss, mis aga nädalavahetustel ei sõida. Seda me muidugi avastasime pärast 45 minutit ootamist. 

Otsustasime jala minna. 

Kohe kindlasti ei olnud see otsustaja mina, aga olgu, kõmpisin kaasa. Käisime Rossi poes, mis on Ameerikas üks mõnusamaid, oma olemuselt ja hindadelt, aga siin linnas on see üpris tagasihoidlik ja mitte nii suur kui näiteks Miamis või Orlandos. Käisime ka Targetis ja paaris suuremas poes veel ning leidsime ka kino, kus piletihinnad on 3.99 ja 5.99$, seega ma ei tea, kas nad teevad mulle tünga või siin "vanainimeste linnas" maksavadki piletid pea poole vähem kui näiteks Cincinnatis. Käisime ka Starbucksis, mis oli Kirsika soov ning Friday's lõunat söömas. 




Tagasi tulime me uberiga, kodus sättisin ennast valmis ja kell seitse algas juba meie tutvumisõhtu kõikide uutega siin klubis. Meid on vist ligi 40, ma päris kindel ei ole. 23 tükki on restoraniteenindajad, paar baarmani on ja mingid huvitavad ametid on siin veel. Üritus toimus leedukate majas, sõna otses mõttes, kuna ühes korteris elab kuus leedukat. Meil on seltskonnas Viljam, kes on 36 ja peaks vist olema kõige vanem meist. Ta on suhteliselt paljudes olukordades nii-öelda isa või organiseerija, me ülejäänud oleme nooremad. Seega ka sel korral oli organiseerimine kõik tema õlul. Üritus ise kestis umbes 2.5-tundi ja mina leidsin endale kohe hingesugulase, Ukrainast pärit Julia näol, kellega me klappisime esimesest minutist. Eks ma sisuliselt klappisin kõigiga, aga temaga tekkis kohe hoopis teistsugune suhe, umbes nagu Zuriga eelmisel korral Ameerikas. Kokku peaks meid olema 17st erinevast riigist, aga võib-olla on ka rohkem, siinkohal lähevad kõigi teadmised laiali. Igal juhul on meil gangid ehk grupid umbes seitsmest inimesest Serbiast, Horvaatiast, Ungarist, Leedust, meil on mõned Eestist, Lätist, üks Ukrainast, üks Itaaliast, üks Poolast. Parajalt kirju seltskond. 

Laupäeva hommikul ärkasin jälle suhteliselt vara ning Julia pakkus välja idee minna ookeani vaatama. Seega 9.15 shuttle peale me läksime ja juba mõni aeg hiljem rannas olime. Rand on väga pikk ja esialgu tundus ujumiseks küll kõlbmatu, lained käivad 3x üle pea ja ma arvan, et ma upuks umbes kahe minutiga. Tegime rannas mõned pildid ning otsustasime siis jalutada, esialgu niisama ringi vaadata, aga lõpuks jalutasime 12km ja jõudsime otsapidi IHOPi, mis on minu lemmik pannkoogirestoran. Ütleme nii, et kui mingi 20 000 sammu kokku saab, siis võib pannkooke süüa küll. 











Söömast edasi läksime me Targetisse, sest Julia vajas veefiltrit ja sealt teadsime seda kindlalt otsida. Poes käidud, järgmine reis tuli koju, kus pidi toimuma meie grupiga bbq-grill, aga see kuidagi jäi lihtsalt ära ja nii läksime me kolmekesi hoopis basseini äärde, et ujuda ja päikest võtta. Umbes tunni ajaga sai selgeks, et tegelikult võiks õhtust sööma minna ja nii sõitsime me hoopis teisele poole, Vero Beach Outleti, kus käisime mõnes poes ja lõpetasime õhtu Steak and Shake nimelises söögikohas jäätisekokteile juues. Kui väljas pimedaks läks, vudisime koju tagasi, õhtused protseduurid ja aeg minna magama, et alustada juba töörütmiga. 

pühapäev, 22. oktoober 2017

Elu Ameerikas - esimene päev

Meie elukoht on üsna lihtne,  mis tähendab, et see on kinnine elamurajoon, kus on vist 12 maja, igas ühes on kaks maja poolt, esimene ja tagumine ning ühes reas on 8 korterit. Ühe katuse all on näiteks 101 ja 201, mis tähendab siis, et üks korter on all, teine üleval. Mõlema uksed on all, lihtsalt ülemise korteri sissepääsu taga on kohe kõrge trepp ülesse korrusele. Muidugi, kui meid keskööl keset seda elamurajooni lahti lasti, ei saanud me esiti üldse aru, milline meie maja on, sest esiteks, näevad kõik majad välja TÄPSELT samasugused ja teiseks, on kõikidel majadel ühel pool korterid 101-201, 103-203 jne. Ja otsi siis seda ühte õiget ust. Ahjaa, tee peale visati meile näppu veel üks kotike, kus sees oli natuke juua ja snäkke. 


Kui olime kohalikelt (ehk meile appi saadetud kutilt) natuke abi saanud, leidsime enda maja üles ja kohe oli meid tervitamas ka Igor, kes on Serbiast pärit kutt. Rohkem me esimesel õhtul infot teada ei saanudki, vaatasime toa üle, üritasime olemasolevast voodid valmis ehitada (tekke, patju ei olnud alguses korteris) ning vajusime magama. 

Hommikul ärkasime üpris vara, enne seitset juba olid luugid lahti. Mõne aja üritasime veel puhata ning siis otsustasime ümbruskonda avastada. Tutvusime ka majaelanikega, kelleks lisaks Igorile on Zana, tema naine ja Jelena, kes on John Islandis (edaspidi JI lühendiga) töötanud juba kolm aastat. Rohkem meie korteris elanikke ei ole. 

Meie kahekesi käisime jalutasime ringi oma rajoonis, leidsime basseini ja tutvusime nii-öelda geograafiaga, et mis suunas mis asub ja mis pidi meie juurde kõige paremini saab, sest meie maja on reaalselt ringi kõige kaugemas otsas, ükskõik kummalt poolt minema hakata. Kena järveke on meil siin ka, algselt öeldi, et ei leia me ei usse, haikalasid ega krokodille siit, aga tähelepanelikumad märkasid juba esimesel päeval seal tiigis krokodilli ja tuli välja, et viimase tormiga lennutas asju laiali ja veesüsteemid olid üleujutatud ja katki ja mis kõik veel ja nii üks Gena meile siia tiiki sattus. Loodetavasti püsib ta vees ja saame hakkama. 



Kell 11.15 seadsime oma sammud tagasi peamaja juurde, kuhu tuli meile JI poolt saadetud shuttle buss, kes viis meid esimest korda lõpuks meie klubisse. Mitte nagu ööklubisse (neid muideks Vero Beachil üldse ei ole), vaid nagu kuurortisse. Seal kohtusime me esimesena inimõiguslasega (üsna väärakas sõna, aga umbes nii otsetõlkes tema amet on), kellega me täitsime umbes 20lk pabereid ära, kuulasime näpunäiteid, tegime viisadest, passidest ja riiki sisenemise paberitest koopiaid ja noh, üleüldine selline paberimajandus. Saime ka näpunäiteid, maksude maksmiseks, pangakonto tegemiseks, graafikute ja elukoha jaoks ning muud nipetnäpet asju. 

Pärast seda oli lõunapaus, jumal tänatud, sest poodi polnud me ju endiselt jõudnud ja süüa kellelgi ei olnud peale eelmisel õhtul antud soolakringlite. Söögiks pakuti kana või singiga võileibasid, pisut värsket salatit ning küpsiseid. Ja kõiki jooke - limonaadi, vett, cocat, fantat ja isegi mingeid selliseid purgijooke, mida ma kunagi näinud polnud. 

Nagu tellitult, täpselt siis, kui ma mõtlesin vetsu minna, öeldi, et tuleb hoopis narkotest teha, seega ma sain oma proovi väga kiirelt antud. Pärast testi kolisime järgmisse ruumi, kus pidime täitma elukoha lepingu ja paberid ja esitama oma nimesildi taotluse. Kusjuures, ma olen tõesti üks vähestest, kes nimesildile oma päris õige nime lasi panna, enamik kas panid hüüdnime, sest nende pärisnimi on täiesti arusaamatu või siis mõtlesid endale uue nime välja, mis oleks rahvusvaheline. Nagu näiteks Kirsika tegi. 

Lõpuks 15.30 saadeti meid jälle bussi peale. 




Shuttle viis meid Wal-Marti, kus me olime nagu loomaaiast lahti lastud loomad. Kõigil oli vaja põhiliselt samasuguseid asju - tekid, padjad, voodipesud ning üsna paljudel oli vaja ka nõusid, köögimasinaid ja muud, meie korteris olid sellised asjad õnneks kõik olemas juba teiste poolt ja me neid ostma ei pidanud. Piirdusime hädavajalikuga, kui nii võib öelda. 

Söögi poole pealt ostsime kõigest natuke jogurit ja mina endale krõbinaid ja piima. 

Napilt jõudsime tagasi shuttle peale ja seda ka ainult seetõttu, et poisid palusid bussijuhil oodata, sest nad nägid meid järjekorras. Buss oli jumala naljakas, sees istus 8 inimest, aga paksult oli kotte täis, sest absoluutselt kõigil oli ju ometi kraami vaja. Õnneks tagasitulles buss peatus iga maja juures, mitte peamaja ees ja nii jõudsime oma asjadega üsna lihtsalt ka koju. 


Kodus tundus, et tuba näeb kuidagi halb välja ja asju on liiga palju, seega oma insenerimõistustega hakkasime me tuba laiali lammutama ja tõstsime suured kummutid hoopis garderoobi ja nüüd on meil suur ja avatud tuba, kus on kaks voodit ja kaks kummutit. Kõik. Lihtne ja loogiline. 

Ma ei hakka üldse pikemalt lahkama, mismoodi voodid siin ehitatud on ja kui mitu minutit me pisarad silmas naerdes veetsime, sest need asjad kogu aeg laiali lagunesid. Kuna ehitus ja lammutus võtsid päris läbi, tahtsime me pizzat tellida ja kuna ma nagunii olin endale kohaliku numbri just hankinud, aktiveerisin selle ära ja tellisime meile pizzat. 25 minutiga oli ukse taga, kõik meie erisoovid võeti vastu ja tüdruk isegi sai aru, mida ma tahtsin, pool ühte moodi ja teine pool teistmoodi. Nii hea tunne oli olla tagasi Ameerikas, kõik said minust aru. 

Kõhud täis, vajusime üsna vara, enne kümmet mu meelest lausa. Õnneks sel ööl koos tekkide, patjade ja voodipesudega. Hoopis teine tera. 

neljapäev, 19. oktoober 2017

Teekond tagasi Ameerikasse 3

Kui viisakinnituse sain, öeldi, et viisa saabub nädalaga. Meenutan, et vestlus oli teisipäeval. Laupäeva hommikul sain kõne võõralt numbrilt, kus üks naine sädistas, et mulle on Ameerikast pakk ja kas ta saadab selle pakiautomaadiga. Esimese hooga ütlesingi, et olgu saatke, aga siis lõi tuluke vilkuma, et mis asi see muu saab olla kui pass viisaga. Pakkusin, et tulen ise järgi ja kohapeal pakist tuligi välja mu pass. Ma ei pea vist ütlemagi, et olin üpris šokis, et inimene pakkus mulle Omniva pakiautomaadiga (kes on esirinnal pakkide ära kaotamises) PASSI SAATMIST. Issand jumal.

Pärast passi- ja viisakoopia saatmist firmale, jäin ootama lennupileteid ja kuigi oli öeldud ajavahemik 12-30.oktoober, ei aidanud see eriti kaasa, sest ei tahtnud küll päris kümnendal teada, et kaheteistkümnendal on minek. Õnneks Kirsika oskas täpsemalt küsida ja talle öeldi, et 19ndaks tuleks kodus kõik korda ajada.

Mõni nädal hiljem, reede õhtul saime me Kirsikaga koos ühise meili, et kas me võiks lennata ka Helsingist või Riiast, sest Tallinnas lennud on 36 tundi, aga teistest linnadest 18. Emps istus mul sel hetkel kõrval ja soovitas ise vaadata lendusid ja nii kirjutasingi vastu, et kas nad otsivad mingit kindlat firmat, sest mina leidsin Tallinnast ka 18 tunnise lennu. Selle peale vastati, et täitsa tõsi, üks lend juurde pandud, mida ta enne ei märganud ja nii skoorisime lennu siiski Tallinnast. Minule mugav, Kirsikale mitte nii väga, kuna ta elab Pärnus, aga organiseerisin meile ühise ööbimise Tallinnas ja läksimegi 19.oktoobri hommikul koos lennujaama.

Mõni aeg hiljem saime lennupiletid kätte ning pidime ka saatma elukohataotluse, kas soovime kellegagi koos olla, millises magamistoas jne. Ma küll mõtlesin üht ja teistpidi, et kas meil oleks hea kaks eestlast koos olla või mitte, aga jõudsime lõpuks järeldusele, et siis on vähemalt magamistoas kodune tunne ja tegime taotluse koos. Tahtsime küll masterbedroomi, mis oleks andnud oma isikliku vannitoa, aga etteruttavalt ütlen, et seda me siiski ei saanud, kuna varasemate aastate käijad olid need juba ära hõivanud.
Veel päev enne minekut ärkasin hommikul rõõmsa e-maili peale, kus räägiti üks kord veel üle kõik toimingud, mida me peame riiki sisse tulles tegema, saadeti järgneva viie päeva päevaplaan (ja kohe oli kirjas, et nädalavahetus on vaba, ajeee!), saadeti ka elukoha informatsioon ja meil on maja number 7, tuba 207 ehk palju seitsmeid, mis on minu õnnenumber. 

Muidugi minul oli vaja eelmisel õhtul viimase hetkeni ikkagi Eestit, sõpru, maailma parimat sushit ja vahuveini nautida. Kusjuures, avasin esimest korda elus vahuveini pudeli ja seda sommeljee valvsa pilgu all, kes andis häid näpunäiteid ja kellega me kahe peale selle 1.5-liitrise vahuveini ära ka jõime. Kui ma umbes kahe ajal uinusin ja kell neli äratuskell helises, saatsin ma esimese asjana teises toas maganud Kirsikale sõnumi, et ma ei tule, ma magan. Siiski 4.30 me juba õues olime, takso meile järgi tuli ning me natuke enne viite lennujaamas tsillisime. Mina, sarnaselt eelmistele kordadele, viisin oma kohvri juba õhtul lennujaama ära, aga Kirsika jäi sellest kellaajast välja ja pani enda oma lihtsalt kappi hoiule. Igal juhul läksid kõik järjekorrad üpris kiirelt ja uuendatud lennujaam on ikka mega äge! Ma ei saa mainimata jätta ka oma eufooriat trammi suhtes, mis sõidab nüüd lennujaama, mega lahe ikka.

Esimene lend läks meil õhku 6.15 hommikul ja sõitis 2.5 tundi Frankfurti. Kohale jõudes oli kõht päris tühi, seega sõime väikse eine ning kakerdasime mööda lennujaama ringi. Magasime ka päris mitu tundi. Esialgselt pidi meie järgmine boarding algama 13.05, see lükati edasi, uueks lennuajaks anti 14.20 (algselt oli 13.50). Järgmiseks saadeti sõnum, et sorry sorry sorry, aga lend on edasi lükatud ja järgmine eeldatav aeg on 15.00. Napilt enne kella kolme saadeti uus sõnum, et proovime nüüd 15.30. Liikuma saime me tegelikult alles kell neli. Läksin küsima, et mis see põhjus on, öeldi, et meie lennukil on tehnilised probleemid ja me lendame teise lennukiga, aga sinna peale on vaja kõik asjad nüüd panna - kohvrid, söök, kütus, tekid, padjad jne. 

Lennuk nägi seest välja nagu kaua kuuris seisnud, megatolmune ja vana. Mitte midagi halba, aga no andis tunda, et sellega täna lennata ei plaanitud. Kahjuks oli lennuk ka täiesti täis, mis tähendas kiludena sõitmist kümme tundi. Hurraa! Ma vaatasin ära filmi The Circle, mis rääkis tänapäeva sotsiaalmeediast ja sellest, kuidas kõik on nii kättesaadav ja inimesed enam ei suhtle oma inimestega, sest nad saavad internetist vajaliku info kätte. Ütleme, et pani mind mõtlema küll, sest ma olen üks nendest üpris suurtest sotsiaalmeedia fännidest. 

Söögiks pakuti pastat juustukastmega, aga see oli nii vürtsine, et ma pidin leppima kitsejuustusaia ja koogiga. Paar ampsu sõin pastat ka ja pärast piinlesin. Vahetult enne maandumist pakuti uuesti toitu, aga kui Kirsika enda pasta avas, pidin ma ilma naljata sinnasamma oksendama. Juba otsisin, et kus need kotid on. Kuidagi nii halb hakkas ja see pastalõhn, oh my. Sõin võisaia, küsisin oma veepudeli jaoks jääkuubikuid ja lürpisin seda. Käisin ka korraks jalutamas, sest kümnest tunnist üheksa olin ma passinud ühe koha peal.

Kuna meie esialgne saabumisaeg oli päris pikalt edasi nihkunud ja 17.50 asemel maandusime alles 19.30, oli lootus, et saame vähemalt passikontrollist kiirelt läbi.  Peaaegu saime, umbes tunnikese võttis aega. Läksime eraldi tollikontrolli, sest mu varasemad kogemused ei soosi kahekesi koos jamasid. Tädi oli jumala lahe, küsis, mis tööd ma kodus tegin ja rääkisime pikalt ajakirjandusest ja võludest ja valudest, rääkisime uuest tööst, rahast, mu varasematest USA reisidest ja kuulsin neid mõnusaid sõnu, et naudi oma aega Ameerikas. Oh kuidas naudin..  

Kell üheksa saime kohvrilindi juurde, kus ma avastasin tõsiasja, et mu kohvril on üks ratas vähem kui hommikul. Naljakas oli see, et ratas oli kohvriga kaasa pandud ja vaadates seda purunemise viisi, julgen arvata, et keegi tõmbas kohvrit lihtsalt rattast ja järgi see ratas andiski. Pole hullu, suudab kolme jalaga koer käia, suudab kolme rattaga kohver sõita ka. 

Edasi läksime rongi peale, teise terminali, korrus allapoole ja leidsimegi üles Davidi, kes meid ka intervjuueeris Leedus ja meie uued 40 sõpra. Esialgu oli kogemus isegi ehmatav, kõik tundusid vanemad kui meie ja hullult suurte puntidega koos ja siis mingid kaks piffi Eestist. David jättis mu suu kohe alguses lahti, kui ta vaatas mulle otsa ja ütles mu nime. Tal olid reaalselt kõikide meie nimed ja näod peas. Mis seal ikka, et järgmised kaheksa kuud jälle Göörli olla saan. Saime kätte oma korterivõtmed ja järgmiseks raha, et saaksime minna süüa otsima. Kahjuks enamik kohtadest olid kinni, seega skoorisime smuuti, limonaadi (mu lemmik jook USAs) ja natuke vahvel-kartuleid ning jalutasime teiste juurde tagasi. 

Mõne aja istusime seal ja siis korjas David meid kokku ja läksime bussi peale, kus kohtusime juba Brianiga, kes (ma võin siinkohal eksida) peaks kogu selle kuurorti boss olema. Tema intervjuueeris meid ka, teda ma hullult kartsingi, seekord kohtusime pisut rõõmsamates toonides. Kuna osa inimesi oli veel puudu, jäi David lennujaama ja Brian tuli meiega. Algas ligi kahetunnine sõit Vero beachile, kus ma järgmised kaheksa kuud oma elu seadma hakkan. 

reede, 13. oktoober 2017

Teekond Ameerikasse 2

Vahepeal on ligi kaks kuud mööda läinud sellest hetkest, kui teada sain, et saan jalad panna jälle oma lemmikriiki maailmas.

Nagu ka eelmisel korral, kui USAsse kolisin, kulus meeletult aega paberite täitmiseks. Alguses saatis firma paberid, mis oli vaja kõik ära teha, lepingud, ankeedid, narkotest, karistikuregister, passikoopiad, viisakoopiad jne. See list on lõputu.

Ma muidugi läksin suure entusiasmiga peale asjadele, sain järjest kõik tehtud kuniks jõudsin siis otsapidi Wismari haiglasse. Netist vaatasin, et see avatakse kell 8 ja olin juba varakult ukse taga, nagu väike hulluke. Kell 8 selgus, et minu osakond avatakse kell 9. Istusin siis rõõmsalt ukse taga, sai kell üheksa, doktor oli paduvenelane, mitte ühestki sõnast eesti keeles aru ei saanud ja ega mina meditsiinilisest vene keelest ka mitte. Ma ei saa tavaliselt vene keelest ka aru. Tuli meile siis tõlk, tõlkis ära, ütles, et alkoholi testi verest nad üldse ei tee (mis oli minul nõutud) ja minu kümnest narkost nad teevad ka ainult viis tükki. Ma ei pea vist üldse mainima, et ma olin jumala ahastuses.

Edasi soovitati mul pöörduda kohtumeditsiinikeskusesse, et nemad kindlasti teevad kõik kümme ära. Lühikese kõne järel selgus, et teevadki, aga summa oli pea poole suurem (Wismaris 50€, kohtumeditsiinis 86€) ja kättesaamine jäi liiga hilja peale, mul oli kindlasti vaja ülehomseks paberit. Kui summas oleksin silma suutnud kinni pigistada, siis ajas ma kahjuks ei saanud. Seega, mõtlesin ma hetke ja läksin sisse tagasi, ütlesin, et teeme ära ja loodetavasti sobib firmale. Kui viis narkot on negatiivsed, siis miks mõni peaks positiivne olema, eksole. Tegin siis ilusti topsi sisse vajaliku proovi ära, tunni aja pärast võisin paberile järgi minna ja selgus, et erinevaid aineid testiti siiski 7 tükki ja siis rahunesin juba maha, sest kümnest seitse on väga hea protsent ja küll sobib. Etteruttavalt ütlen, et sobiski. 

Järgmine probleemne koht oli karistikuregister, mis tuli tõlkida inglise keelde. Alguses mõtlesin, et mis seal ikka, palju see ühe lause "Antud isikul puuduvad kehtivad karistused" ikka maksab. Küsisin hinnapakkumist vist viiest erinevast kohast ja pakkumised olid 32-36€. Ma peaks raha peale vihane olema, et selline summa välja käia. Kirjutasin firmale otse, et te ju näete ise, et toimik on tühi, palun ärge käskige mul maksta. Nemad ikka käskisid, ütlesid, et vandetõlki pole vaja, aga tõlkebürood sellegi poolest. Nii sai see paber ka ära tõlgitud. 

Uue passi pidin ma ka tegema, sest esialgselt öeldi, et viisa kestab kolm aastat ja pass peab kehtima 6 kuud kauem. Hiljem muidugi selgus, et viisa kehtivus kolm aastat on tegelikult tükiti ära lõigatud ja näiteks esimene viisa kehtib 1.10.17-31.05.18 ehk kaheksa kuud. Kokku saab viisat omada 36 kuud. Ühesõnaga, passi tegelikult ei olekski vaja olnud, aga noh, nüüd on mul kolmas pass järjest USA viisaga, lahe! 

Augusti lõpus pidime kõik paberid ära saatma ja mina ka saatsin. Edasi ootasin päris mitu nädalat kuni lõpuks tuli kiri mõne manusega ja käsuga nii kiiresti kui võimalik saatkonnas viisaaeg endale broneerida. Kui manuseid lähemalt vaatama hakkasin, selgus, et üks neist on mingi 100lk ja see tuli välja printida, sest see oli kinnitus firma poolt ja USA saatkonna poolt, et ma olen viisa saamiseks kõlbulik, et firma on aus ja parem andku heaga see kinnitus.

Viisavestlus oli planeeritud teisipäevaks. Ameerika viisaga on selles mõttes tunduvalt keerulisem kui Austraalia omaga, et küsitakse rohkem ja erinevad süsteemid ei ole omavahel üldse seotud, aga kõiki on vaja. Esmaspäeva õhtul 16.58 sain meili, et minu DS-160 vorm ei ole süsteemis sees. Rohkem saatkonnalt abi ma ei saanud, sest nad ju läksid kohe pärast seda kinni. Kui ma ahastuses mööda oma profiili käisin ja viga üles ei leidnud, helistasin ma saatkonna hädaabi numbrile ja üritasin abi saada sealt, aga kui ma iga küsimuse vastuseks sain, et "see ei ole päris meie pärusmaa," siis ma loobusin ja vihapisarad silmas käisin mööda seda ankeeti, et miks ta ometi ei lase mul ära kinnitada. Lõpuks ma vea leidsin ja kell kaheksa selle kinnitatud sain. 

Isegi mure, et kus ma selle paberi nüüd välja printida saan, ei heidutanud mind eriti sel hetkel, sest vähemalt süsteem oli lõpuks korras. 

Teisipäeva hommikul sättisin ennast varuga igale poole, käisin printimas oma kinnitust, läksin saatkonda, andsin koti-riided ja muu kraami turvameestele ja astusin rõõmsalt juba kolmandat korda saatkonna ustest sisse. Jõudsin juba kell 10 kohale, mu aeg oli 10.30, aga õnneks teise eesti tüdruku, kellega koos me lähme, aeg oli kell 10 ja ta oli juba seal, seega saime natuke jutustada. Teine vedamine oli see, et saatkonnas kutsutakse inimesed siiski elavas järjekorras ja nii jäi meie kahe vahele tegelikult ainult kaks inimest. 

Mu vestlus oli üsna lihtne, küsiti, kas lähen sinna samma, kuhu paar inimest enne mind tüdruk, vastasin jaatavalt. Küsiti, mis sorti tööd tegema hakkan, rääkisin, et töökohustused on erinevad, küsiti, kas mulle meeldiks rohkem rannabaaris või 5-tärni restoranis töötada. Hiljem küsiti veel mu laevatöö ja varasema USA töö kohta ning küsiti, mitu korda ma olen riiki sisenenud, arvasin ise, et 5, aga tuli välja, et 9, sest iga kord kruiisilaevaga üle piiri minnes, tuleb ju sisse tagasi ka minna. 

Kella 11ks olin rõõmsa näoga väljas, sest viisa oli kinnitatud ning nüüd jäi üle oodata ainult lennupileteid!