neljapäev, 31. august 2017

Teekond tagasi Ameerikasse

Austraalias oldud aeg tundus mitmete inimeste jaoks lühike ning paljudele jäi üsna arusaamatuks, miks ma nii kiiresti tagasi tulin. Sellele osale ma pikemalt ei keskendu, sest see üleüldiselt ei ole lihtsalt oluline. Need, kes vajavad teadmist, teavad ja teistele ma selgitama ei hakka. 

Augusti alguses, viis aastat tagasi, läksin ma esimest korda Ameerikasse ja neli aastat tagasi tulin sealt Eestisse. Kui alguses olin ma üsna skeptiline selle riigi ja selle rahvuse suhtes, siis ajapikku sain ma aru, kui väga ma seda riiki tegelikult armastasin. Käisin igal aastal korra seal reisil, erinevate reisikaaslastega, aga emotsioon oli kogu aeg sama. Eks ma salamisi üritasin ka leida viisi, kuidas sinna ise tagasi saada, aga siiani üsna tulutult.

Sel korral kandideerisin ma John's Island Resorti, mis on Floridas asuv rikaste kuurort, kus töötab 25st erinevast riigist inimesi, kus on mitmeid restorane ja just nendes ma tööle hakkangi. Ametikoht on ametlikult dining room attendant, mitte ametlikult server ehk siis kogu teenindussektor restorani poole peal.

Kuidas see kõik toimus? 



Mingil hetkel kuulsin läbi oma sõbra Ismira pakkumisest Ameerikasse. Kiire meenutus, et Ismira on firma, kes mind ka kruiisilaevale tööle vahendas ja kes olid pakkunud minu jaoks ideaalsena tunduvat tööd minu sõbrale, kes siis sellest mulle rääkis. Kirjutasin Sandrale, kes oli minu otsene nii-öelda tugiisik seal firmas ja küsisin, kas mul oleks ka võimalik kandideerida.

Üsna kiirelt sai selgeks, et mul on võimalus kandideerida, aga minu staatus kruiisilaevalt ei ole väga positiivne. See ei tulnud mulle üllatusena, aga tundsin, et sel korral on mu tahtmine ja motivatsioon palju suuremad kui varem ning ma ütlesin ka talle, et me kõik eksime, aga tähtis on eksimusest õppida ja teisel korral paremini teha. Sel korral nõustus tema. Ma saatsin oma uuendatud CV, kuhu ma õige pisut kogemusi lisasin, aga leppisime kokku intervjuu Skypes.

Skype kõne läks üsna kiirelt, kuna Sandra mäletas mind hästi, küsis paar uuendust ja kuidas mul läinud on ja kõige suurem nii-öelda küsimus tema jaoks oli see, kas ma tuleksin Austraaliast intervjuule, kui see toimub Leedus. Olin otsustanud, et kui mind kutsutakse, siis lähen. Tema jäi minuga väga rahule ja andis nii-öelda teatepulga edasi firmale, kuhu ma tööle kandideerisin.

Edasi oli mul intervjuu Ameerika firma esindajaga, kes oli Brasiiliast pärit naine. Intervjuu kestis ligikaudu 15 minutit, millest võib-olla 2-3 me rääkisime ainult minu kogemustest, tahtmistest ja ülejäänud aja lihtsalt motivatsioonist ja unistustest. Tundsin, et see läks hästi ja Simone, intervjueerija, ütles sama, mainides, et olin tol hetkel 26st intervjueeritavast kindlasti kõige tugevam kandidaat. Järgmine samm oli minna Leetu.

Ees ootaski intervjuu Klaipedas, Ismira kontoris. Tegemist oli teise päevaga, esimesel päeval intervjueeriti 90 inimest, teisel päeval 54. Intervjuule läksin juba 9.30 ja välja sain alles 13.30. Esimeses osas intervjueeriti meid grupina, meid oli 15, peale minu oli veel üks eestlane, kolmas eestlane oli teises grupis. Etteruttavalt ütlen, et kaks meist ka tööle valiti.

Teises osas rääkisin üksinda ühe mehega, kes oli selle kuurorti tegevjuht ehk väga tähtis onuke. Ta oli väga tõsine, ei tahtnud nalja teha, ainult toksis oma arvutisse mu sõnu ja üldse see oli väga väga hirmutav minu jaoks.

Kolmas intervjuu oli siis tõenäoliselt selle kuurorti omanikuga, kes oli ka äärmiselt tõsine, aga kelle küsimused olid selles mõttes armsamad, et ta küsis, miks ma tahan Ameerikasse tagasi või miks ma tahaksin just seal töötada ja mida ma arvan, et suudan pakkuda.

Ma ei tulnud intervjuult ära väga positiivsena, mul oli tunne, et oli minust palju tugevamaid kandidaate ja et mulle ei meeldinud selle tõsisus, aga samas ma ei tahtnud mõelda, et ma seda tööd ei saa. Ma ei tahtnud ka mõelda, et ma saan, sest see pettumine oleks olnud nii valus. Jäin neutraalseks ja selline reaktsioon andis nii mõnelegi signaali, et tõenäoliselt ma sinna ei lähe.

Augusti alguses tuli e-maili teel positiivne vastus!

John's Island Resort

Ma ei oska sõnadesse panna seda tunnet, mis mul sel hetkel oli, mul olid õnnepisarad silmas ja selline elevus, et ainult hüppasin ja keksisin kodus. Napilt neli aastat pärast seda, kui meid Ameerikaga väga kurjal moel lahutati, viiakse meid jälle kokku. Saatus on selle nimi, ma olen alati öelnud, et ma usun saatusesse ja see on ettemääratud.

Nagu Karolin küsis "Kas sellest saab alguse Sinu lõplik äraminemine?"

Võib-olla tõesti. 

pühapäev, 6. august 2017

Reis Aasias - Kuala Lumpur ja Bangkok

16.juulil seadsin oma sammud liiga vara hommikul Perthi lennujaama, et üks väike minipuhkus vastu võtta. 



Esimene lend oli Perth-Kuala Lumpur, kust ma siis sain välja umbes kahe tunniga, seistes terve selle aja nii-öelda viisa järjekorras, et üks onuke saaks mu passi lüüa templi. Kaks tundi.. Mingil hetkel ma juba mõtlesingi, et ma ei lähegi siis välja, sest tagasi ei jõua, aga õnneks siiski lõpuks sain. Lennujaamast tahtsin osta bussipileti, et sõita kesklinna transpordijaama, aga selleks oli vaja kohalikku raha. Läksin valuutapunkti, ütlesin, et tahan nende raha, aga annan vastu Austraalia dollareid ja maksan kaardiga. Onu vaatas mind ja küsis, miks ma pangaautomaati ei lähe? Tõdesin, et ma olen lihtsalt loll. 


Järgmiseks siis läksin võtsin automaadist raha, ostsin bussipileti, sõitsin transpordijaama ja mõtlesin, et hakkan nutma. Ma ei saanud üldse aru, kus ma olen või kuhu ma minema pean ja see oli nii suur, et ahastus tuli peale. Lõpuks ma säilitasin külma närvi ja mõtlesin, et see ei saa nii halb olla, hakkasin vaikselt otsima, leidsin rongi, mille peale ma pidin minema, leidsin isegi piletiostmise masina, aga see masin ei võtnud vastu suuri kupüüre, seega pidin ma need ära vahetama ja sain siis lõpuks ostetud ja sõitsin rongiga kesklinna. Astusin metroojaamast välja, vaatasin ringi ja mõtlesin, et nojah, nii palju siis selles Petronas Towerist, sest seda ma küll ei leia. Hakkasin aga vaatama, kuhu teised inimesed liiguvad ja jõudsin järsku keset suurt purskkaevu, mille kõrval oligi seesama kaksiktorn, mida ma näha tahtsin. Rõõm oli suur ja kuidagi uhke tunne oli ka, et leidsingi üles. 




Malaisia ise oli väga ilus ja jättis mulle väga hea mulje. Kesklinnast eemal muidugi oli üsna räpane ja vaene, aga just see kultuuriosa meeldis mulle ja kliima meeldis samuti. Perthi "külmast talvest" tulles oli vastutulev 30 kraadi väga mõnus. Inimesed ei olnud lõunamaale omaselt tüütud, lennujaamast sain ka kenasti tulema, ei pidanud mingite taksojuhtidega kaklema (nagu näiteks Balil) ning mul lasti üksinda kõndida üsna rahulikult, ainult mõned mehed jõllitasid mu tisse üsna süüdimatult. 

Tagasiminnes tekkis mul veidi paanika, sest kui ma ühel hetkel ära jagasin, et bussiga tuleb veel üsna pikk maa tagasi sõita ja mul pole aimugi, kuhu ma oma kohvri jätsin, siis ma sain aru, et lennuni pole eriti palju aega. Kuna päev oli üsna pikk ja kiire olnud ja mul reaalselt ei olnudki olnud aega süüa, siis otsustasin lennujaamas nui neljaks endale süüa leida. Lennujaamas õnneks ei läinud väga pikalt aega ja mingi 30 minutit enne lendu ikkagi olin juba seespool ja nii saingi endale kiire eine sisse mugistada ja järgmisele lennule minna.

Järgmine lend oli Kuala Lumpur - Bangkok, esimest korda elus Tais. Ma olin esimest korda elus Malaisias ka muidugi. 

Bangkokki jõudsin ma üsna hilja ja kuna uber oli seal poole kallim kui takso, tahtsin takso peale. Õnneks oli emps mulle eelnevalt õpetanud, et takso tuleb ainult taximeteriga võtta ja nii ma ütlesingi ei ühele firmale, kes pakkus mulle taksot 700 bahtiga, sest ma ise teadsin, et taksomeetriga peaks 320 bahti minema. Kusjuures, lõpuks läks lausa 270 bahti. Hotell oli mul üsna minimalistlik, aga üle tee oli 7eleven ehk sain endale juua osta ja vajusingi magama, et järgmisel päeval jälle asjalik olla.



Esmaspäeva hommikul ärkasin üsna vara ja panin selga pikad püksid, õlgu katva pluusi ja kinnised jalanõud, et mind jumala eest sinna Kuningalossi sisse lastaks. Etteruttavalt ütlen, et ei lastud ikkagi. Jalutasin mööda aeda ringi, ilm oli hästi hall, aga ei sadanud, hästi palav oli ka. Käisin siis seal palee ümber olevas aias ringi, pildistasin iga maja ja torni, kõik oli nii nii ilus ja lahe. Kui Bangkok ise oli üpris hall ka oma majade ja tänavate ja isegi kanalitega, siis kuningaloss oli väga ilus ja kuldne. Tais on endiselt leinaperiood eelmisel aastal surnud kuninga pärast ning üle linna võis näha pilte endisest ja praegusest kuningast. Neid pilte oli lausa nii palju, et vaatasin praegu, et terve mu album on neid täis. 




Miks mind lossi sisse ei lastud? Kuna mu vanemad on 2x juba ukse taha jäänud, ühel korral liiga lühikeste pükste ja teine kord lahtiste jalanõude pärast (kuigi siit blogist on ka näha, et ollakse sandaalidega sees), siis olin mina neid asju vältinud, aga turvamees ütles mulle, et pükstega ei käi ükski daam ja peab olema seelik ja kui ma üritasin ühel korral veel sisse saada, sai ta minu peale ülikurjaks ja ütles, et ma mingu koju traditsioone õppima. Mina tõdesin vaid, et kui ei taha raha, siis ei taha. 

Edasi jalutasin ma mööda linna sihitult ringi, mööda tänavaid ja mõtlesin elu üle järele. Otsustasin ka Wat Pho templisse minna, sest sellest olin kuulnud ja suur lamav Buddha tundus mulle huvi pakkuvat küll. Kusjuures, kogu selle reisi ja templitega tekkis mul üldse väga suur budismi huvi. Taas kord etteruttavalt ütlen, et kuna ma antud templis esimesel korral magasin Buddhale rahaandmise osa täiesti maha, siis olles hiljem jõudnud hotelli tagasi ja kuulnud emalt, et see oligi see koht, kus Buddhale tuli raha anda, sest siis tuleb õnn, olin ma nii kange, et läksingi lihtsalt sinna tagasi ja maksin uuesti piletiraha, sest ma tahtsin Buddhale anda raha. Esimesel korral olin lamavast Buddhast nii võlutud, et kopsikud jäid kahesilmavahele ja keegi teine samal ajal ka sente ei pannud ja nii see läks.











Wat Pho tempel on üks suurimaid templite komplekse linnas, mille peamiseks turistihuviks loetakse maas lamavat 46-meetri pikkust kuldset Buddha kuju. Ma teadsin, et see on suur, aga et see oli nii suur, oli minu jaoks hämmastav. Mu suu vajus täiesti lahti (ja silmad kinni, nagu eelnevalt öeldud sai). Lisaks 46-meetri pikkusele on see ka 15 meetrit kõrge. Templis asuvad ka 108 väikest kaussi, kuhu sisse tuleb panna sent, igasse kaussi üks, siis annab Buddha rahaõnne vastu. 108 ei ole niisama väljamõeldud number, vaid see on Buddhale tähenduslik, sest see viitab 108le positiivsele tegevusele ja sümbolile, mis aitas Buddhal täiuslikuks saada. 

Templis toimus ka meditatsioon, mille ajal tuli olla väga vaikselt, aga nende inimeste jälgimine tekitas mu sees mingisuguse rahulolu, ma lihtsalt istusin ja vaatasin neid, saamata tegelikult aru, mida nad teevad. Seda rohkem see mulle huvi pakkuma hakkas.  

Igal juhul jättis tempel mulle väga sügava mulje, ma käisin seal ikka mitu tundi ringi, istusin iga kuju ees pikalt maas, jälgisin meditatsiooni tegevaid inimesi, kuulasin loodusehääli (ja ringisagivaid turiste) ning veetsin aega selles lõõskavas kuumuses, mis sundis mind päeva jooksul kolm korda duši all käima. 


Muideks, selles templis pandi ka alus esimest korda Tai massaažile ja antud kool on seal tänaseni ning pärast ringikäimist pakutakse kohapeal ka võimalust seda soetada. Järjekordade vältimiseks küll tasub see eelnevalt juba ära broneerida. 

Edasi käisin ma Khao San roadil, mis on siis üks põhilisi tänavaid Bangkokis. Selline üsna meie Viru tänava moodi. Sarnaselt Malaisiale, ei tundnud ma Bangkokis mingit pealetükkivust ja see pani mind seda linna veel rohkem armastama. Mind kutsuti ligi, aga keeldumist ei võetud ebaviisakusena, mulle naeratati ja teretati ning tuk-tuki juhid tahtsid mu väga sõitma viia ja mina tahtsin sõita ka, aga see oli sisuliselt esimene asi poole aasta jooksul, mille kohta mu ema ütles, et ära seda tee, seega ma võtsin seda hoiatust piisavalt tõsiselt ja pigem jalutasin. Sellel tänaval käisin ka mango stick rice nimelist rooga söömas ja see oli midagi nii imelist, et ma ei suutnud ära imestada, mis ma varasemalt oma elus üldse teinud olen. IMELINE! 



Hiljem jalutasin hotelli tagasi ja leidsin kõrvaltänavalt miskisuguse turu, kust ma skoorisin endale kotitäie puuvilju, ananassi, mangot ja mingit asja, mille nimetuses ma isegi mitte kindel ei ole. Maitsesid imehästi ja maksid umbes paar eurot. 





Hommikuks olin endale plaani paika pannud, et astun 7.30 hotellist välja, olen kell 8 lennujaamas ja jõuan kenasti kella kümneks lennule. Päris nii ei läinud. Uberi peale sain alles viis minutit enne kaheksat ja kui auto kiirteele keeras ja ma enda ees kilomeetreid ainult autosid seismas nägin, mõtlesin küll, et oioioioioi.. Arvutasin terve aja peas, et kui ma üheksaks jõuan lennujaama, on veel hästi. Kusjuures, täpselt 9.00 astusin lennujaama sisse, jooksin check-ini lauda, kus tädi ütles, et kõik on korras ja kontrolli all ja küll ma jõuan. Läksin sisse, keerasin viisa järjekorda ja nägin enda ees nii pikalt kui silm seletas ainult inimesi. Oeh.. seisin siis 24 minutit järjekorras, jõudsin turvanaiseni, ta ütles, et mul peab väljumispaber olema, et kui ma riiki sisse tulin, andsin saabumispaberi ära ja nüüd on seda teist vaja. Mul polnud aimugi, kus see on, seega mulle anti uus ja kästi uuesti järjekorda minna, aga kuna mul ei olnud kavas lennukist maha jääda, keeldusin ja täitsin kohapeal kiiresti selle ära. Edasi algas üks lõputu jooks, mille viimaseid meetreid saatis mikrofonist kõlav hääl "Passenger Pommer, it's a final call.."

Lennukile ma jõudsin ja siis hinge tõmbasin, sest süda oli jooksmisest ikka väga paha.
Kasutasin terve reisi aja sellist appi nagu RometoRio, mis oli väga suureks abimeheks. Seal sain sisse panna algus- ja lõpppunkti ja tema arvutas välja kõik võimalikud marsruudid selle vahemaa läbimiseks. Koos aja ja hinnaga. Sellepärast ma teadsingi, et uber on poole kallim ja oskasin Malaisias lennujaamast tornideni minna, kuna app näitas täpselt, mis kuhu viib, kuhu edasi, palju pilet maksab ja kaua aega võtab.