reede, 7. juuli 2017

26.06-07.07.17

Eelmisel nädalavahetusel käisin Perthis chillimas, tahtsin jäätisetööd ka teha, aga olude sunnil ei saanud, seega nii-öelda kulutasin terve aja lihtsalt ära. Pühapäeva õhtul tegime Anu ja Mari-Liisiga naisteka, käisime kinos vaatamas filmi Rough night, mis oli päris hea,  minu jaoks. Sai kõvasti nalja, sai ehmatada, kaasa mõelda ja lisaks, minu viimase aja kiiks - filmis olid ka päris head näitlejad. Üks nii-öelda praeguse hetke "kodutunne" oli see, et üks naistest oli austraallane ja ta oli ikka nii totuks tehtud, et kuku pikali, pooled naljad olid tema õlul.

Enne ja pärast kino nautisime Anuga rummikoola pehmet maitset oma keelel ning lisaks juustusnäkkidele (millest ma olen nii sõltuvuses, et appi!!!) tegi Anu mingit ülimaitsvat salatit ubade, selleri, peedi ja jumal teab veel millega, ma ei söönud sellest salatist umbes 90% asju, aga salat kokku maitses nii hästi, et wow! Hommikuks pakkus Anu mulle veel banaani-šokolaadiputru ja see oli jälle nii huvitava maitsega, et ma täpselt ei teagi, millal minust sai asjade fänn, mida ma varasemalt ei söönud.



Kui eelmisel nädalal olid tüdrukud veel koolis, siis see ja järgmine nädal on neil koolivaheaeg. Kooli viimasel päeval oli lastel esinemine ja jäin seda ka vaatama, kuna Ellale oli see väga oluline. Seal sain teada, et tegemist on kristliku kooliga ja nii laulsid nad põhiliselt ka jeesusest, jumalast ja ilusast elust. Laulud olid väga lõbusad ja kogu etendus üsna tore. Kuigi päevalõpp Ella jaoks üsna kurvaks muutus, kuna ta klassiõed teda kiusama hakkasid ja halvasti ütlema hakkasid (tuletan meelde, nad on 8-aastased) ja ta nuttes minu juurde tuli, lahendasin selle kiirelt jäätisekokteilidega ja õhtuks oli pliksi tuju juba päris hea.

Koolivaheaja teise päeva veetsime koos ja kuigi alguses paistis üsna kodune päev tulevat, saime oma kohustused kella üheks tehtud ja pool tundi hiljem sõitsime juba Aquatic Centerisse, mis on jõusaal-ujula-treeningsaal-veekeskus kõik ühes. Meie peamine eesmärk oli ujuma minna, seega veekeskusesse me läksimegi ja seal kaks tundi joostes-hüpates-ujudes veetsime, mille tulemusena olime kõik üsna väsinud ja näljased ning haarasime ühed chipsid, mis muideks on siin friikartulid ja slushid, mis on jääjoogid, ainult, et siin on need coca-fanta-sprite jms maitsega. 


Neljapäeval olid lapsed küll isaga, aga nad plaanisid minna kinno The Cars 3'e vaatama ja kutsusid mind kaasa. Ma tükk aega kõhklesin, kas peaks või ei, aga kui tüdrukud mõlemad paluma tulid, et ma läheks, mõtlesin, et davai, mis mul kaotada on. Teel kinno arvas hostisa, et me võiks poodi minna, kommi ja juua ostma, käisime kolme minutiga poes ära ja sõitsime kinno. Kino ees me arutlesime, kas oma asjadega tohib sinna minna või ei, minu meelest ei tohi, hostisa meelest tohib ja lastest polnud palju abi. Sellegipoolest peitsime asjad jakkide alla ära, aga pärast ütles hostema, et tema meelest ikkagi tohib. Võib-olla siis Austraalias tohib, ma ei tea ka. Kinno jõudes selgus, et parkimiskohti on 0, aga üle nelja parkimiskoha olid pandud koonused ja me jõudsime analüüsides järeldusele, et nii palju ruumi liiva jaoks (mis asetses ühe parkimiskoha peal) pole vaja ja tõstsime ruttu koonused eest ära ja parkisime sinna. Ma ütlesin pärast oma hostisale, et ma ei suuda seda uskuda, et ta sundis mind seda tegema.

Kinos on siin ka kolm järjekorda - üks on ainult pileti ostmiseks, teine on pileti-snäki ostmiseks ja kolmas on varasemalt (internetis vms) ostetud piletile snäki juurde ostmiseks. Kuna teine järjekord oli põhimõtteliselt uksest välja, tegi mu hostisa kavala lükke, ostis esimesest piletid ja hüppas siis kolmandasse ja ostis piletitele popcorni juurde. Geniaalne badass.

Film oli lihtsalt super! S küll oli mulle juba öelnud, et kolmest raudselt parim, aga pidin seda ka ise tõdema, tõesti, kõige sisukam, kõige üllatuslikum ja kõige kaasahaaravam. See oli esimene neist, mida ma inglise keeles vaatasin, nagu originaalis ja nii oli päris naljakas mõne auto nimega või mõne muu nimega, mis eesti keeles hoopis millekski muuks tõlgitud on. Vaatasin, et Eesti kinodes see alates 28.juulist, nii et kõik vaatama!



Mis aga üleüldiselt puudutab elu siin majas, siis ma jätkuvalt väga õnnelik ja olen ennast tabanud mitmel korral mõttelt, et mu emal oli selles mõttes õigus, kui ta ütles, et lapsed on minu teema ja ma olen selles hea. Ja teha seda selliste vanemate ja lastega, nagu siin, on eriti lihtne ja lust. Ma jätkuvalt ei saa üle söökidest, mida siin pakutakse, sest nüüdseks vist on küll juba traditsiooniks saanud, et igas õhtusöögis on midagi sellist söögiks, mida ma varem ei söönud või ei olnud kunagi varem maitsenud. Ja ma naudin praegust mind, kes kõik rõõmsalt järele proovib. 

Üks õhtu küsis hostema, kas ma eggplanti tahan. Egg on nagu muna ja nii ma mõtlesin, et see ju see midagi munaga on ja ütlesin jah. Pärast tõlkisin ära, see oli hoopis baklažaan ja see jäi minust pärast proovimist küll söömata. Igasugused värsked salatid on siin minu lemmikuks saanud ja ei kõiguta mind ei salatis olev sibul ega mais, ei kõiguta peet või muud juurviljad, sest kokku maitsevad nad nii nii hästi. 

PS! Ühel õhtul anti terve maisitõlvik kätte ja kuigi ma siiani olen sellisest asjast alati keeldunud, mõtlesin nüüd, et hmm, aga ma proovin. Ja täitsa lõpp kui hea! Ma jäin USAs paljust ilma. 



Ühel päeval koristasin ma ära perekapi, üldse ma koristan siin suht palju, tolmuimejaga ja aurumopiga mööda maja, köögis on alati kõik nõud kas masinas või ära pandud. Selline ütleme, üsna tavapärane elustiil Eestis, aga mis puutub austraallastesse, siis nende ja eestlaste koristamiskombeid ei saa omavahel väga võrrelda. Mitte, et nad ei hindaks puhtust, minu kogemuste põhjal ikka hindavad, aga neil on kõik nii pilla palla, organiseerimata, minu meelest. 

Trenniga on meil jätkuvalt äge, kuivõrd mu hostema treenib hetkel triatloniks ja teeb umbes kolm treeningut päevas, süstib ta sellega hullult energiat minusse ka. Meil on kodus olemas ratas ja jooksulint ja pool jõusaali, aga mulle meeldib ikka enda jõusaalis käia, nii et tavaliselt pärast õhtusööki sean ma oma sammud sinna. Lisaks hostemale on hostisa ka mingi segane ja jookseb kogu aeg, seega me ongi pidevalt üksteisele ära panemine, et davai, palju Sina täna jooksid või kaua aega võttis. Kiirusega ma talle järgi ei võta, aga distantsilt olen üldiselt nädala lõikes temast parem. Päris lõbus niimoodi.


Ja et siia blogisse saaks piisavalt rõõmsaid noote, ütlen taas kord, et mu Eestis olevad sõbrad on nii nummid, et nad viitsivad minuga kogu aeg suhelda. No kuidas saakski kurb olla, eksole?


Ja siis tegin ma ka siin ükspäev sellise õrritava pildi, aga päris ausalt oli tegemist suure lavastusega, sest meil on temperatuurid samad, mis praegu Tallinnas ja basseinivesi on nii külm, et isegi pildi tegemiseks korraks jalad sisse susates tõmbusid need krampi. Haha!

Ja sellise ilusa elumotoga ma siinkohal lõpetangi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar