teisipäev, 25. juuli 2017

Mida ma Austraalia kohta õppinud olen?

- Kui juhtme pistikusse paned, tuleb pistik ka sisse lülitada. Igal pistikul oma pisike nupuke. 

- Bussi peatatakse käega, kui käega ei viibuta, buss ei peatu. Samuti tuleb maha minnes vajutada nuppu.

- Kaardiga makstes ei küsita parooli, viipekaardi puhul pole limiiti (Eestis vähemalt viimati oli selleks 10€). Pooled siin ei tea üldse, mis nende parool on. 

- Bussi sisenedes tuleb sõidukaart kiibistada. Väljudes tuleb ka kaarti viibutada ja ma unustasin selle kogu aeg ära.

- Bussijuht on kongis, talle reaalselt ligi minna või teda rünnata ei ole võimalik.

- Inimesed teretavad ja ütlevad bussijuhile head aega 

- Pensionärid käivad klapid kõrvas ringi ja õõtsuvad muusikataktis bussipeatustes. Ma alati mõtlesin, et ei tea, mis sorti muusikat nad kuulavad. 

- Auto piirkiirus on linnas enamasti 60km/h, aga 60 tähendab seda, et kõik sõidavad ka 60ga. Ei ole mingit pluss 5-7-10. 

- Kiirteel enne ristmikku on suured plakatid, millel hakkavad kollased tuled vilkuma, kui tuli läheb punaseks. Kui oled vilkumise hetkel plakati juures, siis tuleb vajutada pidurit, muidu ületad ristmiku punase tulega. See alguses oli minu jaoks väga väga imelik, aga nüüd on need ristmikud imelikud, kus järsku plaksust kollaseks läheb. Siin roheline tuli ei vilgu.  

- Nad ütlevad iga asja peale thank you. "Its 2.50, thank you, here is your change, thank you, receipt is in the bag, thank you." 

- Nad ei ütle bye bye vaid see ya

- Tankides ei saa kütuseotsikut panna kinnisesse asendisse, vaid tuleb seda ise all hoida terve tankimise aja. Üks tüütumaid asju minu jaoks Austraalias.  

- Nad käivad meeletult palju paljajalu või sokkis, ka tanklas ja poes. Jäätise ostjad ei üllatanud mind lõpuks enam üldse, kui tuldi üle muru sokkides.

-- Nad räägivad telefoniga õues. Nad konkreetselt lähevad majast selleks välja, et telefoniga rääkida. Ma ei tea, kas neil pole toas levi või mis jama sellega on, aga no selliseid inimesi ma ikka megalt näinud.  

- Panevad asjade hindadeks nt 12.99, aga endal pole ühesendistki

- Esmaspäeviti langeb kütusehind, ligi 30 senti liiter.  See tähendab pärast tööpäeva vahel ka ligi 20 autot järjekorras istumist. 

- Neil on suhteliselt vähe pangaautomaate. Sellist asja nagu meil, et igas tanklas või poes väljas seina peal on automaat, siin ei ole. Mina oma kandis õppisingi lõpuks lihtsalt ära, kus minu panga automaadid olid ja käisin lihtsalt seal. 

- Hästi populaarne on teha oma nimega numbrimärk, kuna see pole väga kallis. Igasugused roosad Kylied, Kellyd, Susied on täiesti igapäevased.  

- Kõikidel Austraalia koolidel on koolivorm

- Koolivaheaeg juulis on 2 nädalat, mis alguses oli minu jaoks naljakas, aga siis seletati mulle, et tegemist on talvevaheajaga (ja see on ju meil ka 2-3 nädalat) ja suvevaheaeg on neil detsembrist kuni veebruarini. Kooli minnaksegi veebruaris. 

- Koolis ei tohi kanda värvilisi riideid, peale koolivormi, ega ehteid, isegi juuksekumm peab olema must-valge-beež. 

- See fakt on üsna rumal ja mul lausa piinlik, et ma nii loll olen, aga ma reaalselt arvasin Austraaliasse kolides, et aborigeenid olid kunagi põliselanikud Austraalias, aga enam neid ei ole. Khm.. on küll ja päris palju. 

- Austraalia pealinn on Canberra, mis on imepisike ja mõttetu koht ja mis tehti sisuliselt selleks, et oleks pealinn, sest Sydney ja Melbourne ei suutnud ära otsustada, kumb neist peaks pealinn olema. 

- Austraalias on nii palju randasid, et kui külastaksid igal päeval ühte uut, saaksid 27 aastat järjest seda teha. 

- Siin elab 3.3x rohkem lambaid kui inimesi

- Uuringute järgi kuulub Austraaliale 46.koht internetikiiruse edetabelis ja sellega on siin riigis tõesti ikka päris nadisti. Telefoni 4G võrgud muidugi võtavad kenasti välja, aga selle eest tuleb ka ropult maksta. Linnast välja minnes töötab sisuliselt ainult Telstra võrk. 

- Nad lükkasid valimistedebati näitamise telekas edasi, et see ei kattuks Masterchefi finaaliga. Kokkamissaated on austraallaste jaoks kullahinnaga, lisaks MasterChefile on totaalne lemmik My Kitchen Rules. Üldse on neil väga palju nii-öelda telesaateid, reality showsid ja asju, kuhu inimesed saavad minna ise osa võtma. Pea igal õhtul on mingi saade. 

esmaspäev, 17. juuli 2017

08.07-15.07

Kuivõrd minu aeg Adamsite peres hakkas läbi saama ja meil oli koos veeta ainult üks nädal, võtsime sellest nädalast kõik. 

Esimene, suur suur saavutus minu jaoks, oli lõpuks Kevini pikima distantsi rekordi ülevõtmine. Me rääkisime sellest mitu nädalat, ma lubasin, et enne kui ma lähen, saab see tehtud ja tehtud see saigi. Ühel õhtul lippasin rõõmsalt 15 kilomeetrit ja rekord saigi purustatud, hurraa! 



Ühel päeval käisime tüdrukute ja Keviniga rannas ja golfiväljakutel jalutamas, neil on traditsioon teatud aja jooksul minna ja otsida golfipalle, sest neid lendab meeletult väljakutelt välja ja lõbus on neid otsida. Neil on garaažis terve suur kast neid täis. Mina alguses ei leidnud ühtegi ja mõtlesin, et pole minu jaoks see, aga kui siis hakkasin leidma, leidsin lõpuks 9 tükki ja see oli ikka väga lahe. Lisaks oli tore nendega aega veeta. 




Viimasel päeval lubasin tüdrukutele, et teeme meigi-soengu-moepäeva, et viimane võimalus. Tegin neile meiki, nemad tegid mulle, nad panid hullult naljakad riided endale selga, tegid tuhandeid pilte. Värvisin nende küüned ära ja tegime soenguid, ühesõnaga, selline täistüdrukute päev. 



Kuna Austraalias, sarnaselt USAle, on väga populaarsed igasugused playdated ja sleepoverid, siis ühel päeval Ella ei olnudki meiega, vaid tsillis oma sõpradega, seega meie Avaga käisime hoopis hostema õe juures teed joomas ja pärast McDonalds'is mängimas ja söömas, sest Ava väga palus ja mul polnud selle vastu midagi, polnudki ammu käinud. 


Lubasin ka tüdrukutele, et viin neid jäätiseauto juurde, et nad saavad kiirelt sisse minna ja ostame jäätist ja nad saavad ükskõik millist valida. Ühel päeval me sõitsimegi mingi 50km, et minna suurele mänguväljakule, mille ma netist leidsin ja kuna meie jäätiseauto oli ka sellel ajal seal läheduses, hüppasime sealt läbi. Naljakas oli see, et tüdrukud võisid ükskõik millist jäätist välida ja nemad valisid sherbeti, mis on kõige lihtsam ja kõige odavam, haha. Lisaks käisime mänguväljakul, mis oli nii suur, et ma kaotasin tüdrukud kahe minutiga ära. Ei näinud neid ja kõik. Hiljem muidugi saime kenasti uuesti kokku. 



Ja siis ühel päeval me käisime veel hostema õe ja tema lastega kuskil batuudikeskuses, kus lapsed ennast hingetuks jooksid ja meie Donnaga siis lobiseda saime. Ta ütles, et tal on nii kahju, et me kohe sõpradeks ei saanud, meil oleks väga lõbus koos olnud. 


Viimasel õhtul läksime õhtusöögile terve perega koos, ühte mereanni restorani, mis võib-olla "vana mind" oleks ehmatanud, aga uus mina oli väga rõõmus, nii palju asju, mida saab proovida! Valisime mereannipasta, gnoccid mingite asjadega, lamba-mereannikastme-lisandite ja kartulipudruga ning lapsed siis läksid pasta ja fish and chips peale välja. Jõime maitsvat veini, tegime palju nalja ja meenutasime lemmikhetki. 

Katie: "We will miss you so much. Everything changes. Tomorrow house is totally different.." 
(-Me jääme sind väga igatsema. Kõik muutub. Homme on maja hoopis teistsugune.)
Ava (5a): "Yes, you need to hire a cleaner." (-Jah, sa pead koristaja palkama.)




Kui siis oligi aeg pere juurest lahkuda, pidasid nad mulle armsa kõne, kui palju ma nende perele juurde andsin, kui palju ma neile õpetasin ja millist optimismi ma neile õpetasin. Ja kinkisid mulle kaelakee, mis sümboliseerib iseseisvat tugevat naist, sest just sellise mulje ma neile jätsin. 

Ma ei pea vist ütlemagi, et me kõik nutsime.



Perthis käisime Anuga Fremantle šokolaadifestivalil, mis alguses jättis hullult hea mulje, aga kohapeal oli üsna suur pettumus. Šokolaadilette oli ainult kaks ja ülejäänud olid kõik hoopis mingid muud magusad jamad. Mina ostsin endale donutsi, mille sai ise ära kaunistada ja Anu valis endale fried Marsi, mis oli fritüüritud marsišokolaad ja ta küll sõi selle ära, aga see ei paistnud just eriti hea olema. 


Ja nii veetsingi ma veel ühe Perthis ja 16.juuli hommikul kell 5 tuterdasin ma mööda Perthi lennujaama, et võtta suund järgmisse sihtkohta!

reede, 7. juuli 2017

26.06-07.07.17

Eelmisel nädalavahetusel käisin Perthis chillimas, tahtsin jäätisetööd ka teha, aga olude sunnil ei saanud, seega nii-öelda kulutasin terve aja lihtsalt ära. Pühapäeva õhtul tegime Anu ja Mari-Liisiga naisteka, käisime kinos vaatamas filmi Rough night, mis oli päris hea,  minu jaoks. Sai kõvasti nalja, sai ehmatada, kaasa mõelda ja lisaks, minu viimase aja kiiks - filmis olid ka päris head näitlejad. Üks nii-öelda praeguse hetke "kodutunne" oli see, et üks naistest oli austraallane ja ta oli ikka nii totuks tehtud, et kuku pikali, pooled naljad olid tema õlul.

Enne ja pärast kino nautisime Anuga rummikoola pehmet maitset oma keelel ning lisaks juustusnäkkidele (millest ma olen nii sõltuvuses, et appi!!!) tegi Anu mingit ülimaitsvat salatit ubade, selleri, peedi ja jumal teab veel millega, ma ei söönud sellest salatist umbes 90% asju, aga salat kokku maitses nii hästi, et wow! Hommikuks pakkus Anu mulle veel banaani-šokolaadiputru ja see oli jälle nii huvitava maitsega, et ma täpselt ei teagi, millal minust sai asjade fänn, mida ma varasemalt ei söönud.



Kui eelmisel nädalal olid tüdrukud veel koolis, siis see ja järgmine nädal on neil koolivaheaeg. Kooli viimasel päeval oli lastel esinemine ja jäin seda ka vaatama, kuna Ellale oli see väga oluline. Seal sain teada, et tegemist on kristliku kooliga ja nii laulsid nad põhiliselt ka jeesusest, jumalast ja ilusast elust. Laulud olid väga lõbusad ja kogu etendus üsna tore. Kuigi päevalõpp Ella jaoks üsna kurvaks muutus, kuna ta klassiõed teda kiusama hakkasid ja halvasti ütlema hakkasid (tuletan meelde, nad on 8-aastased) ja ta nuttes minu juurde tuli, lahendasin selle kiirelt jäätisekokteilidega ja õhtuks oli pliksi tuju juba päris hea.

Koolivaheaja teise päeva veetsime koos ja kuigi alguses paistis üsna kodune päev tulevat, saime oma kohustused kella üheks tehtud ja pool tundi hiljem sõitsime juba Aquatic Centerisse, mis on jõusaal-ujula-treeningsaal-veekeskus kõik ühes. Meie peamine eesmärk oli ujuma minna, seega veekeskusesse me läksimegi ja seal kaks tundi joostes-hüpates-ujudes veetsime, mille tulemusena olime kõik üsna väsinud ja näljased ning haarasime ühed chipsid, mis muideks on siin friikartulid ja slushid, mis on jääjoogid, ainult, et siin on need coca-fanta-sprite jms maitsega. 


Neljapäeval olid lapsed küll isaga, aga nad plaanisid minna kinno The Cars 3'e vaatama ja kutsusid mind kaasa. Ma tükk aega kõhklesin, kas peaks või ei, aga kui tüdrukud mõlemad paluma tulid, et ma läheks, mõtlesin, et davai, mis mul kaotada on. Teel kinno arvas hostisa, et me võiks poodi minna, kommi ja juua ostma, käisime kolme minutiga poes ära ja sõitsime kinno. Kino ees me arutlesime, kas oma asjadega tohib sinna minna või ei, minu meelest ei tohi, hostisa meelest tohib ja lastest polnud palju abi. Sellegipoolest peitsime asjad jakkide alla ära, aga pärast ütles hostema, et tema meelest ikkagi tohib. Võib-olla siis Austraalias tohib, ma ei tea ka. Kinno jõudes selgus, et parkimiskohti on 0, aga üle nelja parkimiskoha olid pandud koonused ja me jõudsime analüüsides järeldusele, et nii palju ruumi liiva jaoks (mis asetses ühe parkimiskoha peal) pole vaja ja tõstsime ruttu koonused eest ära ja parkisime sinna. Ma ütlesin pärast oma hostisale, et ma ei suuda seda uskuda, et ta sundis mind seda tegema.

Kinos on siin ka kolm järjekorda - üks on ainult pileti ostmiseks, teine on pileti-snäki ostmiseks ja kolmas on varasemalt (internetis vms) ostetud piletile snäki juurde ostmiseks. Kuna teine järjekord oli põhimõtteliselt uksest välja, tegi mu hostisa kavala lükke, ostis esimesest piletid ja hüppas siis kolmandasse ja ostis piletitele popcorni juurde. Geniaalne badass.

Film oli lihtsalt super! S küll oli mulle juba öelnud, et kolmest raudselt parim, aga pidin seda ka ise tõdema, tõesti, kõige sisukam, kõige üllatuslikum ja kõige kaasahaaravam. See oli esimene neist, mida ma inglise keeles vaatasin, nagu originaalis ja nii oli päris naljakas mõne auto nimega või mõne muu nimega, mis eesti keeles hoopis millekski muuks tõlgitud on. Vaatasin, et Eesti kinodes see alates 28.juulist, nii et kõik vaatama!



Mis aga üleüldiselt puudutab elu siin majas, siis ma jätkuvalt väga õnnelik ja olen ennast tabanud mitmel korral mõttelt, et mu emal oli selles mõttes õigus, kui ta ütles, et lapsed on minu teema ja ma olen selles hea. Ja teha seda selliste vanemate ja lastega, nagu siin, on eriti lihtne ja lust. Ma jätkuvalt ei saa üle söökidest, mida siin pakutakse, sest nüüdseks vist on küll juba traditsiooniks saanud, et igas õhtusöögis on midagi sellist söögiks, mida ma varem ei söönud või ei olnud kunagi varem maitsenud. Ja ma naudin praegust mind, kes kõik rõõmsalt järele proovib. 

Üks õhtu küsis hostema, kas ma eggplanti tahan. Egg on nagu muna ja nii ma mõtlesin, et see ju see midagi munaga on ja ütlesin jah. Pärast tõlkisin ära, see oli hoopis baklažaan ja see jäi minust pärast proovimist küll söömata. Igasugused värsked salatid on siin minu lemmikuks saanud ja ei kõiguta mind ei salatis olev sibul ega mais, ei kõiguta peet või muud juurviljad, sest kokku maitsevad nad nii nii hästi. 

PS! Ühel õhtul anti terve maisitõlvik kätte ja kuigi ma siiani olen sellisest asjast alati keeldunud, mõtlesin nüüd, et hmm, aga ma proovin. Ja täitsa lõpp kui hea! Ma jäin USAs paljust ilma. 



Ühel päeval koristasin ma ära perekapi, üldse ma koristan siin suht palju, tolmuimejaga ja aurumopiga mööda maja, köögis on alati kõik nõud kas masinas või ära pandud. Selline ütleme, üsna tavapärane elustiil Eestis, aga mis puutub austraallastesse, siis nende ja eestlaste koristamiskombeid ei saa omavahel väga võrrelda. Mitte, et nad ei hindaks puhtust, minu kogemuste põhjal ikka hindavad, aga neil on kõik nii pilla palla, organiseerimata, minu meelest. 

Trenniga on meil jätkuvalt äge, kuivõrd mu hostema treenib hetkel triatloniks ja teeb umbes kolm treeningut päevas, süstib ta sellega hullult energiat minusse ka. Meil on kodus olemas ratas ja jooksulint ja pool jõusaali, aga mulle meeldib ikka enda jõusaalis käia, nii et tavaliselt pärast õhtusööki sean ma oma sammud sinna. Lisaks hostemale on hostisa ka mingi segane ja jookseb kogu aeg, seega me ongi pidevalt üksteisele ära panemine, et davai, palju Sina täna jooksid või kaua aega võttis. Kiirusega ma talle järgi ei võta, aga distantsilt olen üldiselt nädala lõikes temast parem. Päris lõbus niimoodi.


Ja et siia blogisse saaks piisavalt rõõmsaid noote, ütlen taas kord, et mu Eestis olevad sõbrad on nii nummid, et nad viitsivad minuga kogu aeg suhelda. No kuidas saakski kurb olla, eksole?


Ja siis tegin ma ka siin ükspäev sellise õrritava pildi, aga päris ausalt oli tegemist suure lavastusega, sest meil on temperatuurid samad, mis praegu Tallinnas ja basseinivesi on nii külm, et isegi pildi tegemiseks korraks jalad sisse susates tõmbusid need krampi. Haha!

Ja sellise ilusa elumotoga ma siinkohal lõpetangi.