teisipäev, 27. juuni 2017

Uut linna avastamas

Eelmisel esmaspäeval pakkisin päeva esimeses pooles oma asjad ja tegin toa korda. Kui läksin võtit üle andma, läks proua prantslane eriti dramaatiliselt veel tuba üle vaatama, ma itsitasin ainult pihku, et nagu ta poleks seda viimane nädal aega kogu aeg käinud vaatamas. Mida iganes, sain oma tagatisraha tagasi ja ciao bella!

Järgmiseks läksin võtsin Andre peale ja läksime bowlingut mängima, sest noorhärra pole ammu saanud seda teha ja palus, et me läheks. Sarnaselt USAle makstakse ka siin mängu eest per nägu ehk kuigi me mängisime ühel rajal kahekesi, maksime me kumbki 20$ (14€) kahe mängu eest + 2$ kingade eest. Pärast tuli meil muidugi hoog sisse ja tahtsime veel kaks mängu osta, aga siis selgus, et kui pikendad esimest ostu, tuleb maksta ainult 5$ mängu eest ehk kokku maksime me nelja mängu eest kumbki 30$, mis on 21€ ja mängisime ligi kaks tundi. 


Rääkides mängust, siis täitsa lõpp! Ma pole elus nii palju kordi kõiki kurikaid maha saanud kui nendes neljas mängus kokku. Ma ütlesin Andrele ka, et ma ausõna ei tea, mis praegu toimub, kõik lihtsalt läksid pikali. Muidugi mingil hetkel ma mõtlesin, et asi võis olla veidi selles, et varasemalt olen ma ka oma kuulid alati keskele saanud, aga neis pole kunagi piisavalt jõudu olnud, et kõik maha saada, aga siin olen ju hakanud kätele ka jõudu treenima, nii et võib-olla oli lihtsalt lõpuks ometi sellest kasu. 

Neljast mängust võitsin kolm, tegin oma uue isikliku rekordi 182 punktiga ja oli väga väga vahva! Andre oli alguses nii koba, et esimeses mängus skooris ta ainult 54 punkti, aga lõpuks sai käe natuke soojemaks ja nii sai ta lõpuks ikka 150 punkti kokku ja ei olnud enam nii piinlik.  



Kui mängud mängitud, seadsime oma gpsi hoopis lõunasuunda ja hakkasime sõitma Dawesville, mis läbi linna võttis meil umbes poolteist tundi aega. Poole tee peal leidsime kiirtee äärest peatuspunkti, kus oli McDonald's ja WC, seega haarasin meile väiksed juustuburksid ja jäätisekokteili ning tee võis jätkuda. 

Lõpuks jõudsime ka kohale ning tutvusin esimest korda oma uue elamise ning pereisaga, teisi olin Skype teel juba näinud. Veidi aega oli veel Andre ka siin, jutustasime kõik koos ja siis võttis tema oma suuna tagasi põhja ja ma alustasin oma uut elu Adamsite perekonnas. 

Minu uueks elukohaks on IMEILUS linnake, maja, kus maja eest paistab laevukeste peatuspaik ja kus ujuvad õhtuti delfiinid ning kust vasakul asub jalutuskäigu kaugusel rand. Maja on suur ja avar, hoovis on muruplats, bassein ja laud-toolid, kus niisama chillida. Mu "perekonnaks" on pereema, kes on 32 ja füsioterapeut ja treenib praegu pool-triatloniks ja tema unistus on täistriatlon läbida, pereisa on 35, omab kullaäri ja poode, reisib palju ringi, aga kui kodus on, jookseb ringi ja teeb oma isiklikke rekordeid minuga koos, kogu aeg võistleme, kummal parem distants või aeg on. Tüdrukud, kelle eest ma hoolt kannan, on 5 ja 8 (eelmises sissekandes oli ekslikult 9) ja käivad mõlemad koolis ehk minu tavapärase graafiku järgi viin ma nad 8.20 paiku kooli ja võtan kell 15 jälle peale. Lisaks on majas koer, Marley, kes on veel hullem paharet kui oli mu Ameerikas peres Brutus. 







Siin peres tehakse väga tervislikke sööke, kogu nende maja ja söögipoolis on üsna tervislik ja kuigi ma olen rohkem McDonald'si tüdruk, nagu mulle kunagi hüüdnimi pandi, siis ma hullult naudin kõiki meie õhtusööke, kus siiani on pakutud on püreesuppi (halooo, ma ei söö püreesuppi), risotot köögiviljade-peekoni-seentega, mis oli lihtsalt taevalik, värsket salatit fetajuustuga, porgandi-suvikõrvitsapastat kana-köögivilja kastmega ja noo nii edasi. Sellised toidud. Vapustav kraam.  

Niisiis, neljapäeviti on koolis lühem päev või vähemalt eelmisel neljapäeval oli ja nii jõudsime me ühisele otsusele, et lähme tüdrukutega Despicable Me 3 filmi vaatama. Film ise oli väga lahe, kuigi minu jaoks oli minione vähe ja kogu selle filmi sisu oli kuidagi ülekandunud hoopis teisele teemale kui siiani. Sellegipoolest see meeldis mulle ja tüdrukud olid ka väga rahul, olid lõbusad poolteist tundi.  



 Kuna nädalavahetused on mul siin töötades vabad, sõitsin ma laupäeva hommikul Perthi ning veetsin nädalavahetuse koos venna, jäätiseauto ja teiste eestlastega. 

Jäätisetööd oli nii vahva jälle teha, kõik inimesed olid omad ja rõõmsad ja minu tänavad ja minu jäätised, raudselt mu lemmikkarjäär siiani, ikkagi Missis Whippy. Laupäeva õhtul polnud S kodus, kui töö lõpetasime ja nii pidime ise panema autod juhtmesse ja mina isiklikult ei ole teist autot kunagi pannud ja kui siis S telefoni teel seletas, et pane valge juhe kuskile, siis mina võtsin ainsa valge juhtme, mida ma nägin, pistsin selle kuskile ja siis käis räige pauk ja kõik plahvatas ja mina hüppasin eemale ja arvasin, et tõenäoliselt lasin ma terve auto õhku. 

Õnneks see nii siiski polnud. 



Laupäeva õhtul oli meil seltskondlik istumine koos eestlastega, kuus tükki oli meid kokku ja sõime eestlaste toite - rosoljet, kartulisalatit, grillisime šašlõkki, A oli küpsetanud maailma parima juustukoogi, kus sees olid suured mustikad, ajasime mitu tundi juttu ning veetsime vägagi meeldiva "jaanipäeva" Perthi talvises kliimas. 


Ja nii pärast väga meeldivat ja rõõmsat nädalavahetust jõudsin ma pühapäeva õhtuks tagasi oma pere juurde, kus mul on tõesti nii tore, et ma ei tunne, et ma teeks tööd ja nalja saab sama palju kui oma päris kodus olles. 

Kuna ma aga tegelikult liitusin selle perega üksnes kuuks ajaks, sest 16.juulil ootab mind ees lend juba järgmisse sihtkohta, siis nädal on läinud ja kolm veel jäänud. Ja järgmisel nädalal on mul laupäevast kuni kolmapäevani vaba, selle veedan ma jälle Perthis ja nii tegelikult ei olegi siin osariigis ja linnas enam pikka pidu jäänud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar