teisipäev, 13. juuni 2017

Kustumatu mälestus - Ida Timor

Samal päeval, kui ma Timorisse läksin, veetsin ma mitu tundi aega lõbustuspargis, kus mul läks süda lõpuks nii pahaks, et tahtsin ainult oksendada. Üsna halb mõte, aga ega täpselt ei pannud mina üldse kokku, et mu lend samal päeval oli, hea, et maha ei maganud. Pärast seda, kui ma olin päev otsa oma südant pahaks sõitnud ja söönud nii palju jama, jõudsin ma lennujaama sellises seisundis, et tahtsin ainult oksendada ja magada. Ma ei teagi, kumba rohkem, sest lõpuks ei teinud ma kumbagi. 

Jõudsin ootealasse ja selgus, et lend on edasi lükatud, kes teab kui kauaks. Mingil hetkel ilmus ikka optimistlik silt, et 15min pärast õhkutõusmise aega saame lennukisse. Tegelikult läks 30, aga mis seal ikka. Enne lennukisse minemist selgus, et AirAsia ei scanni pileteid telefonist (21.sajand, paluuuunnn) ja tuleb välja printida ja kuigi ma juba tahtsin sõjatsema hakata, nagu ikka, lippas tädi rõõmsa näoga mu passiga kuskile ja printis pileti ise välja. No aitäh! Lennukis oli mul kindel plaan magada, sest mul polnud aimugi, kaua ma lendama pean, aga tundus, et sigakaua. Selle asemel lugesin ma hoopis läbi ühe raamatu ja teisest veel mõnikümmend lehekülge. Kui lõpuks maandusime, käis see nii kähku, et ma ei saanud arugi. 


Kuna mina aga jõudsin kohale nõks hiljem ja Liis-Kristo nõks varem ja saatus on äge, jooksime me pagasilintide juures kokku. Noored reisisid mingi 60 tundi Limast, kuhu nad olid jõudnud oma Lõuna-Ameerika tripiga, kuhu nad juba jaanuris läksid. Rääkisime siis kiirelt juttu ja läksime laiali, neil oli pea tunnine sõit ees ja mina olin ka korralikult väsinud. 


Optimistlikult hakkasin hotelli minema, esialgu tahtsin uberiga minna, aga Liis hirmutas mu päris ära oma jutuga, kui ebaseaduslik Uber balil on, nii et ma mõtlesin hoopis jalutada, aga üsna kiirelt selgus tõsiasi, et lennujaamast välja ei saa jalutada. Või olin ma täiesti eksinud juba selleks hetkeks, kes teab. Igal juhul pärast tuhandeid "vägistamiskatseid" taksojuhtide poolt ilmus kuskilt maa alt välja mingi auto, kelle peale ma lihtsalt hüppasin, sest ma juba nii kartsin, väljas oli kottpime ja ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Õnneks oli juht tore ja erinevalt mu vennast, kes kunagi taksot alla 100000 ruupia (~7€) ei saanud Balil, skoorisin ma poole odavama hinna. 

Hotelli eesruum oli tore, bassein oli tore, registreerisin ennast käsitsi paberi peale kirjutades sisse ja siis viidi mind hoopis üle tänava kuskile urkasse. Ma ausalt ei teadnud, kas nutta või naerda, sest ma olin meeletult väsinud, aga olukord oli nii naljakas. Tassis siis onuke mu (õnneks) väikse kohvri kolmandale korrusele ja ütles, et see on Su tuba. Jõudsin veel napilt WiFi parooligi küsida, aga mida polnud, oli Internet. Mida iganes. Igal juhul oli kell juba pool üks ja pool seitse oli äratus, seega keerasin ennast kerra, olles enne leidnud üsna määrdunud linad. Õnneks paistis olevat tegemist plekkidega, mis pesus välja lihtsalt ei tule, seega ma surusin oma printsessiliku mõtlemise alla ja jäin magama. Konditsioneer huugas 16 kraadi peal ja tuli põles öö läbi, sest ma ei jõudnud püsti tõusta, et see kustu panna. 


Hommikul tabasin ennast mõttelt, et huvitav, kuidas ma uberi saan tellida, kui mul internetti pole ja lootsin, et retseptsioonis see siiski ilmneb. Ei ilmnenud. Õnneks oli õues sama onu, kes mind öösel aitas ja ta ütles, et ta sõber viskab mu taksoga ära lennujaama. Ma küsisin, et palju maksab, ta ütles, et 50 000. Davai, läksimeeeee! Seega kahel korral skoorisin poole väiksema taksosummaga kui mu vend. Tissid, tissid on see märksõna. 

Lennujaamas leidsin järgmise toreda üllatuse. Minu lennu järel olid sõnad "No operation." Mõtlesin, mis ma mõtlesin oma unise peaga, aru ma sain, et lendu siin küll täna ei ole. Kui ma infost uurima läksin, ütles poiss, et aaajaaa, vahel nad teevad nii, et panevad kaks lendu kokku. Sellest ma olin kuulnud küll, sellel põhjusel ei lubanud Andre meil isegi Austraalia pileteid samaks päevaks osta kui Timorist tuleme, et äkki esimene lend hilineb ja olemegi pekkis. Igal juhul siis lend oligi tund ja 25minutit hiljem ja ma olin nagu nii kaks tundi varem lennujaamas, nii et lõputu ootamine. Muidugi ma tahtsin kisada kellegi peale, et mulle sellest varem teada ei antud, aga ma surusin emotsioonid alla ja karjun nende peale hiljem läbi interneti. 

Käisin kõik turvakontrollid läbi, jõudsin lõpuks kohvikusse ja sõin õhtu- ja hommikusöögi ja kakerdasin ringi kuniks ühel hetkel hakkasin kella vaatama ja mida pole, on kell. Ma ainult ohkasin, sest ma olen nii tuulepea, et see vajab omaette raamatut, ja jalutasin tagasi algusesse, esimesse turvakontrolli, kuhu ma oma kella jätsin. Kell leiti üles ja siis küsib turvamees: Mis firma kell teil on? Ma hakkasin naerma ja ütlesin, ma ei tea, ma ostsin aliexpressist selle. Hahaha. 

Lõpuks pärast mitmeid tunde lasti mind lennukisse, kus ma avastasin, et minu hommikul kättevõidetud aknakoht on hõivatud. Kenasti naeratades sain selle ikka tagasi, aga istusin terve reisi kõrvuti kahe Timori kutiga, kellest ühele ma meeldisin nii väga, et ta lihtsalt ei tahtnud vait jääda. Isegi kui ma klapid pähe panin, koputas ta mulle, et ma ära võtaks, et siis rääkida kuu aja pärast timoris toimuvatest pidustustest või küsida, kus ma eelmine kord timoris käisin või rääkida, mida tema Austraaliast arvab. Hea, et see lend napilt alla kahe tunni kestis. 

Ps! Süüa anti ka, pastat oletatavalt bologonese kastmes, tegelikult küll lihtsalt punases marinaadis paari hakkliha tükiga, aga ma sõin ära. Magustoitu ei söönud, sest see oli mingi veider helerohelist värvi tarretis ja ei maitsenud mulle väga. Mina ja ei söönud magustoitu, uskumatu.. 

Kohapeal läbisin kontrolli üsna kiirelt ja uuendusena kontrolliti nüüd kõikide kohvreid. Mäletatavasti eelmisel korral taheti Egerti kohvrit näha (kuna seal oli sitaks sööki sees) ja ma hüppasin ette ja läksin enda kohvriga, et nad meie kraami jumala eest ära ei võtaks. Nüüd kisuti kõik kohvrid laiali, mõttetu. Lennujaamas olid mul Andre ja Ala (Veronica vend) vastas ning hotellist ka transfeer, kes mu siis autoga viis hotelli. Hotellis selgus, et mu tuba pole ära koristatud ja nii anti mulle hoopis suurem ja luksuslikum tuba, pole paha. Üsna pea tuli Ala mulle järgi, pistis mulle kiivri pihku ja ma mõtlesin, et oioioiii.. ma pole kunagi motika või tsikliga sõitnud, ma pole kunagi kiivritki pähe pannud. Ala sõitis nagu segane mööda linna ja kui ma lõpuks oma venna juurde jõudsin, värisesid mul jalad all nagu haavalehed ja ma vandusin, et ma kasvõi jooksen tagasi, aga selle motika peale ma enam ei istu.

Meie esimene kohtumine Lola Mariaga oli üpris šokeeriv väikse neiu jaoks, polnud ta ju kunagi näinud kahte valget inimest ühes toas ega kuulnud eesti keelt kahe inimese suust tulevat. Alguses hoidis ta pigem distantsi ja ei olnud sõber, aga kui me kella nelja ajal jalutama läksime, said meist sõbrad, kuna talle väga meeldib jalutada. Jalutamiseks käru neil Timoris ei ole, seega jalutasin peamiselt mina ja tema tšillis minu süles. Õhtuks saime päris headeks sõpradeks ja nii lahkusime (siiski) Alaga, kellele loeti sõnad peale, et ei tohi kiiresti sõita ja peatusega Burger Kingis jõudsime hotelli tagasi. 


Fännklubi vastas
Lola kingitused, mis talle väga meeldisid


Ps! Lõunaks tegi Veronica meile (Andrele ja mulle) makarone kanalihaga, ülimaitsev kraam oli, midagi ta sinna sisse pani, mis mulle täiega maitses. Ja salatit teevad nad ka mingi spetsiaalse maitseainega, mis mulle juba eelmine kord hullult maitses. 

Teisel hommikul ärkasin ma 10.30 ja mõtlesin, et oiiiii kurat, hommikusöök oli kella 10ni. Kurtsin Andrele muret, kes selle peale orgunnis mulle pirukaid - 10 tükki 50senti. 5 senti üks. Ala tuli mulle jälle järgi ja olin juba oluliselt julgem, mistõttu tundus see sõit juba päris lahe. Ma ainult kuidagi ei jõudnud oma pead hoida kiivriga ja iga kord, kui Ala pidurdas või kiirendas, käis mu pea koksti tema kiivri vastu. 

Kuna kohalejõudes Lola magas, sõin kiirelt hommikusöögi ära. Ahjaa, kõigepealt käisin kodu kõrval putkas ka ja ostsin külma jooki, kusjuures poes kõik lapsed teadsid mu nime ja nägin isegi Au'd, kelle ma eelmine kord Timoris ära osta tahtsin ja endaga kaasa võtta plaanisin. Nüüd on Au veidi suurem ja häbelikum ja pigem kardab mind. 

Ps! Au üks naisekandidaatidest on Lola, kui Ana ligidal ei ole. Kui Ana on läheduses, on Ana ta valik. Hahaha. 

Kui Lola Maria ärkas, said meist kohe sõbrad ja selguski tõsiasi, et esimesel päeval oli plika natuke kuri, kuna ta on lihtsalt hommikuinimene. Tegime nalja ja pulli, tantsisime, käisime kakskümmend seitse korda jalutamas, tegime videosid ja pilte ja õpetasin talle uue naerunäo, mida ta kogu aeg järgi tegi ja meid kõiki sellega hullult naerma ajas. Veronica luges eesti keeles nädalapäevi ja me Andrega hakkasime mõtlema, kuidas vene keeles on ja ei mõelnudki välja, niisiis kasutasime veidi interneti abi ja tuli küll. 




Lapsed kutsusid mind tänaval Auntie Gerliks ja ütlesid Gerli nime nii puhtalt, et lausa lust oli kuulata. 

Õhtul viis Ala mu kohalike Prismasse, kus ma ei osanud süllekukkunud õnnega suurt midagi peale hakata, seega ma ostsin apelsine, tomatit, küpsist, muffineid, cocat ja Alale suitsu mu vedamise eest (naljakad makseviisid siin, aga Andre ütles, et see on fine) ja arve läks 9$. Perthis ostan kaks asja ja arve on juba 20. Haha. 

Kolmas päev. Hommikul ärkasin juba eos äratuskellaga, et süüa ka ikka saada. Erinevalt eelmisest korrast, pakuti sel korral kollast riisi ja mingit kanasousti, seega minu jaoks üldse mitte hommikusöök ja tegin endale moosisaia ja juustuvõikut. Veidikese aja pärast tulid Andre ja Ala, Ala võttis minu kaasa ja Andre tuli senikauaks nautima jooksvat vett (võinoh üldse vett, sest selleks ajaks polnud neil kodus viis päeva vett olnud) ning hiljem tõi Ala ta järgi. Lola Maria oli superheas tujus hommikust saadik ja päev otsa. 

Käisime Veronicaga marketil värsket salatit, tomatit ja sibulat ostmas ja see oli päris lahe kogemus, see oli nagu tõeline market, mitte nagu see käkerdis, kus me eelmine kord käisime. Nägi välja nagu meie kunagine Kadaka turg, päris suur oli ka, müüdi lausa riideid ja jalanõusid. Söögi poolest nägingi peamiselt tomateid ja sibulaid. Veronica tegi meile (jälle mulle ja Andrele, valgete inimeste lõuna) lõunaks riisi (minu soovil) koos kana-kartuli-ubade-muukraamiga, mida ma ei söönud. Kiitsime mõlemad heaks. 

Kui Benny (Vero õde) koolist saabus, läksime me koos Cristo Rei juurde. Benny anti mulle kaasa, et ma saaks bussiga minna ja tõelise timorlase elu tunda. Ma ausalt öeldes endiselt kartsin tänavatel üksi kõndida ka, sest kuigi ma sel korral olin olukorraga oluliselt paremini toime tulev, oli ikka päris õudne, kui lapsed ja kutid "malai, malai" karjusid. Malai tähendas valget inimest. Kui me Lola Mariaga näiteks jalutamas käisime, vaadati meid lausa nagu muuseumieksponaate. Andre vist on juba nii kohaliku nägu läinud, et ta ei huvita enam kedagi. 

Igal juhul läksime siis uuesti sinna Marketile, kust läksime rohelise bussi peale, millega sõitsime linna, hüppasime maha ja läksime sinise bussi peale ja jõudsime kohale. Bussid olid lahedad, hetkel, kui ma vaatasin, et nooo nüüd oleme nagu kilud karbis ja rohkem ei mahu, mahtus kolm tükki veel. Kui me oleks terve perega selle bussiga sõitnud, poleks keegi rohkem mahtunud, hahah. Bussipilet maksis 50senti ots. Jõudsime kohale, ronisime väga optimistlikult mäest üles ja nautisime vaadet. Kui ma jõudsin treppidel sinnamaani, kus mul eelmine kord pilt tasku läks, tuli selline energia peale, et mõtlesin, et ma olen valmis terve maailma vallutama! Tegelt ma olin ikka mäkke jõudes jumala läbi ja minu õnneks Benny ka, sest ega see Timori ilm ei halasta üldse. 

Mäe peal tuli mulle jälle mingi õndsusehetk sisse, kus mõtlesin, et see Ida Timor on ikka uskumatu riik. See on uskumatu, kui vähe nad hoolivad, aga samas kui palju nad hoolivad. Lihtsalt erinevatest asjadest. Näiteks Andrel on nädalaraha toidu peale 10$. Rohkem ei kulu. Ja näiteks on Bennyl pühapäeval sünnipäev, aga kas ta saab 18 või 19 või 20, mis seal üldse tähtsust. Märgin ära, et ta ise ütles 20, seega loodetavasti tal ikka on õigus. Nad teevad kodus süüa lõkke peal keset kööki ja on nii õnnelikud ja nii rahul ja nende toit maitseb imeliselt. Nad istuvad tunde üksteisega koos, rääkides ja aegaveetes. Nad ei kiirusta, nad ei muretse. Minu nädala planeerimine oli nende jaoks ilmselt kogu aasta mõtlemine, sest tavaliselt nad selliseid asju ei organiseeri ega mõtle. Ja nad on kõik õnnelikud, oma 8 lapse või 15 lapselapsega, kõik saavad elatud, kõigil on õnn ja armastus ja teadmine, et elu on ilus. 

Ülekõige armastasin ma näha seda, et Lola Maria kasvab üles nagu meie kunagi - looduses ja mängides, mitte mingi iPadi või muu elektroonika seltsis. Talle meeldib jalutada ja muusikat kuulata, meie väike hipi. 

Väga armas oli ka mööduda uuesti rannast, kus perega käisime ja kus kiikude peal pilte tegime ja näha, et sel korral oli veetase nii kõrge, et ulatus lausa kiiguni.







Pärast alla tagasi, sinise bussi peale, linnas vahetus, rohelise bussi peale, marketil maha, tipatapa koju. Möödunud oli kolm tundi ja kuigi ma oma õlad hommikul 50SPFiga kokku määrisin, olid need ikka esimesed, mis punase värvi peale tõmbasid, kui pimedamaks minema hakkas. 

Kodus möllasime Lolaga, kes ei arvanud uuest unest enam midagi ja tegi nii kella ühest kuni kella seitsmeni jutti meile tsirkust. Lõpuks vajus vapper rüütel ka ja Ala tõi minu koju, jooksva vee alla, mõnus! 

Ps! Andre vaatas Veronicale otsa ja rääkis pika jutu eesti keeles ära. Mina mõtlesin, et ma olen imelik, et kuulen valesti ja Vero ka lihtsalt kuulas ja noogutas ja lõpuks naersime herneks ennast, kui sassis see noormees on. 

Neljanda päeva hommikul panin omale uuesti äratuskella, et sööki maha ei magaks, aga pärast sööki suikusin uuesti unne kuniks kella 11 ajal Andre, Vero ja Lola minu juurde tulid. Andre tahtis näha, kas Lola magab paremini, kui tal palav ei ole. Alguses oli mul konditsioneer 16 peal, siis panin 23 peale ja lõpuks Andre lülitas kondika välja. Nii et kui meie Veronicaga käisime tiiru ära, et osta sünnipäevatort, siis tagasijõudes oli hotellis nii palav, et ma tahtsin pildi tasku panna. Magamisest suurt midagi välja ei tulnudki, sest nii Andre kui Lola jäid hoopis tatiseks ja nii läksime koju tagasi. Taksoga. 2.50$. Mäletasin eelmisest korrast seda timorlaste aja-ja distantsiarvamist, kus kõik oli 2$ taksoga ja 4$ taksoga jne, aga mõnes mõttes küll oli kurb, et jalutada nii palju ei saanud kui eelmisel korral, sest kaaslased tahtsid lihtsalt taksot. 


Kodus tehti meile jälle lõunasöök, köögis, lõkke peal. Hiljem tuli palju külalisi, kellest üks oli Rita (ja tema beebi Rivo), kellega me juba pulmadest saadik suhtlema jäime. Kõige ilusam Timori naine minu meelest. Tehti pilte ja sõime torti, Lola Maria üheksanda kuu täitumise puhul. Väga tore pidu. 


Mina - Rivo - Rita

Tahtsin Rivo ka ära osta, 20$ ei sobinud, 30ga oleks juba diiliks läinud

Õhtul küll tuli natuke negatiivsem noot kogu reisi, kui Ala lihtsalt telefoni välja lülitas, koju ei tulnud ning mina see-tõttu apteeki ei jõudnud. Ma isegi ei olnud vihane, aga kurb küll, sest see oli oluline ja ta lihtsalt vilistas selle peale. Muidugi, kui üldse mingit vabandust otsida, siis Timori mehed üldiselt ongi lihtsalt kohusetundetud jobud ja seal peres on kõik kolm üsna aia taha läinud. Neli naist, see-eest, on väga väga tublid ja asjalikud. Igal juhul viis siis lõpuks mu ära hoopis üks Veronica sugulane ning kuna mu enesetunne oli päris kehv, käisin pesus ja magasin juba enne üheksat. 

Öö läbi oli külm ja kuum, süda paha, uni katkendlik, ei tea, kas keha lülitas ennast lihtsalt välja selle kuumusega võitlemisest või sain ise ka mingi pisiku selle kondika sisse ja välja lülitamisest. 

Hommikul ärkasin kuue ajal ja ma olin ikka täiesti kapsas sel kellaajal. Kuidagi suutsin oma koti kokku pakkida ja hommikust sööma minna, kusjuures sain lausa muna ja värsket salatit, mida kõik eelnevad päevad minu jõudmisel enam ei antud. Friikaid pakuti ka, aga esiteks ei suuda ma kell seitse süüa ja teiseks, ma ei saa aru sellest kombest süüa lõunasöögiks mõeldud asju hommikusöögil. 

Pärast söömist tõin oma koti alla ja avastasin siis, et timorlased on töömesilased juba laupäeva hommikul 7.30. Võinoh, tõenäoliselt mitte küll töömesilased, aga tänav oli küll täpselt sama busy kui tööpäevadel. Võib olla neil timorlastel ongi lihtsalt iga päev töö päev, ega ei tea ka. Umbes 7.45 tuli Veronica oma sugulasega hotelli, kes siis võttis mu peale ja viis mu sadamasse, mis oligi põhjus, miks ma üldse nii vara ärkasin. Sadamas kohtusime Veronica õdede ja nende saja sõbraga ja läksime praamiga Atauro saarele.

Kusjuures, täiega naerma ajas see, et kui me eelmine kord oma perega seda sadamat otsisime, kus laeva peale saaks minna, siis me tegelikult olime õiges kohas, aga me ei uskunud keegi, et nende konteinerite juures mingi reisijate sadam on. Just sealt konteinerite vahelt meid aga sisse lükatigi ja praami peale suunati. Elagu! 

Ometi ma olen üsna kindel, et isegi, kui me oleks sadama üles leidnud ja piletid ostnud, oleks me kell 9 väljuma pidanud laevale läinud 8.30 ja siis oleks me ka maha jäänud, sest kell 9 väljuv laev väljus 8.20. Keda see kellaaeg ikka kotib, eksole..

Kusjuures, esimest korda elus nägin, kuidas kohalikud kellaaja pärast muretsesid, väites mulle eelmisel õhtul surmkindlalt, et nad tulevad kell kuus mulle hotelli järgi, sest muidu me jääme laevast maha. Üritasime, mis me üritasime, Andrega neile selgeks teha, et ma ei ärka never nii vara üles ja ma ei jõua kolm tundi laeva oodata, seega lõpuks läksid tüdrukud ikka mitu tundi enne ja mind siis viidi lihtsalt hiljem järgi. 

Praamikogemus oli ikka täiega kohalik, praam oli täis pisikesi timorlasi, kes kõik istusid põrandal maas ja tegid nalja. Alguses tahtsid kõik minuga pilte ka teha ja üks poiss lubas minuga koos lennujaama tulla, sest ta olevat nii armunud. Kui muidu polnud hullu, kannatasin selle kümme minutit naeratades ära, siis üks neiu küll ajas mind üpris närvi, sest ta ajas ennast täiega mu külje alla, KOGU AEG. Ma läksin seisma, ta tuli kõrvale, ma istusin maha, ta istus kõrvale, ma läksin uuesti seisma, ta lükkas teised eest ära, et minu kõrval seista. Ja kui ma veel kuulsin, et ta "malai" ka ütles, mõtlesin, et mine perse, vaata oma malaisid googlest, ära võta minu privaatsustsooni ära. Järjekordselt olin üle elanud hetke, mil mõtlesin, et issand, vaene Koit Toome, kui pärast kontserti kõik tulevad ja tahavad pilti ja ta peab naeratama iga pildi peal. 

Benny - Ana - mina


Benny - Ana - Tuta - mina - Tyno
Minu teise pere õed
Ja nii ma neid pilte lasin, paremale ja vasakule



Laeva peal käisid müüjad ringi ja müüsid saia, mandariini, õuna, mangot ja pähkleid. Muna ka ja tagasiteel sain teada, et keedetud lausa, osta ja söö. Maale jõudes läks asi nii imelikuks, et mina ei saanud lõpuni välja aru, mis värk on. Läksime meie laevalt maha, istusime mingisse valgesse kastiautosse, see viis meid kaugele külla, kuhu olid Vero õed kaasa võtnud juurvilju ja kraami, viisime need ära, läksime teise külla, istusime tükk aega seal ja järsku tuli mingi madre ja järsku tuli söök ja me pidime sööma. Riisi ja miskit kala. Mina ka ilusti sõin, aga ma ei saanud üldse aru, miks keegi peaks tasuta süüa andma mingile kümmepealisele seltskonnale. Kookost pakuti ka, nii süüa kui ka juua ja see ei läinud mulle üldse peale. Pärast pidime seda madret jälle tänama ja siis läksime tänavale, peatasime esimese käruga võrri kinni, istusime peale, see suri 3x teel sadamasse välja ja jõudsime kohale. Mingi väga imelik saareke. Sadamas käisime veel marketil, õed ostsid hunniku kala ja vetikaid (nagu.. mida...) ja ostsid mulle ka kingitused. Iga õde ostis ühe ehte. Ja nii armsalt ütlesid, et ma neid Eestis ei unustaks. Totud. Selle korraga said nad küll vägagi pereliikmeks minu jaoks. 










Laeva tagasi, laev väljus jälle pool tundi varem ja nägi välja nagu sõjalaev pärast lahingut, kõik lihtsalt vajusid pikali. Mitte nagu Saaremaa praamil, et kõik otsivad istekohta, vaid kõik vajusid põranda peale. 

Ps! Nägin kahte timorlast prillidega. 

Maale jõudsime, läksime taksoga Vero juurde. Meid oli kuus, aga savi, mahtusime kenasti ära ja maksime jälle mingi täiesti mõttetu summa selle pika reisi eest. Sel korral hakkasin üha paremini aru saama sellest, miks eelmine kord Veronica kõiki vahemaid taksohindades arvutas. Kui pimedaks läks ja Lola ära vajus, tõi Ala mu jälle vahvalt hotelli ära (eelmise päeva sitapea staatust veidi leevendades) ning uni tuli üsna vara, kuivõrd päev oli alanud väga varakult ja kestnud pikalt. 

Pühapäeva hommikul magasin ennast välja, lõpuks ja siis kirjutas Andre, et Benny sünnipäevalaud on juba kaetud ja kas ma olen valmis. Kaugel sellest. Ütlesin, et las Ala tuleb 30min pärast, ma käin Marketil ära, Andre ütles, et ma ei jõua. Oi, kuidas jõudsin. Käisin Tais Marketil, sest lubasin sel korral Karolinile midagi Timorist ikkagi kingiks tuua ja maksku mis maksab, ma selle "midagi" kavatsesin ka leida. Lisaks ostsin kingituse Bennyle ja olingi õigel ajal hotellis tagasi, Ala tuli ja kõik toimis. Turule oli just toodud viis bussitäit valgeid inimesi, seega ma polnudki ainuke ja nii teesklesin, et olen koos nendega ja keegi ei tükkinud isegi ligi mulle, laheee. Kui turult tagasi jalutasin, nägin ühte pisikest tüdrukut, ta vaatas mind ja ütles siis eriti magusa häälega "maalaaaaaaai." See oli nii armas. Sünnipäeval oli palju Benny sõpru ja igasugu häid sööke, aga jätkuvalt ma kell 13 süüa ei suuda, kui väljas on sada kraadi. Kõik viskasid nalja eelmise päeva seikluste peale ja karjusid mulle kogu aeg "malai, malai, selfi", õnneks siiski sõbralikumal toonil. 








Üks asi, mis Andret hullult närvi ajas, oli see, kui Ala klimberdas süntesaatoriga, sest tal oli ainult üks laul ja seda pani siis hommikust õhtuni, haha. Kuna tollest hotellikülastusest jäi Andre päris haigeks, üritas ta magada päev otsa ja siis ajas teda see muusika veel ekstranärvi ja ta lülitas elektri lihtsalt välja. Kui ma hiljem küsisin, kas ta pani sisse tagasi, ütles ta süütult, et jaaa, mul sai telefoniaku tühjaks, elektrit oli vaja, hahahaha. 

Pidu lõppes mõne tunni pärast, kusjuures siinsed sünnipäevad on isegi päris lahedad. Enne tordilõikamist tehti õnnistus ja palve, sünnipäevalaps tänab oma vanemaid ja lõikab siis tordile viilu sisse. Siis jäetakse tort mõneks ajaks seisma (pulmas kusjuures tehti samamoodi, et kohe alguses lõigati tort lahti, aga ei söödud veel mitu mitu tundi) ja süüakse soolast ja alles hiljem siis jagatakse tort ka kätte. 

Mingil hetkel läksime hoopis üles mäest, kus vist elab Vero õde, nagu ma aru sain. Aga seal on kõik õed ja vennad ja emad ja isad, nii et jah. Üleval käis disko ja sünnipäevalaps tegi paar grupitantsu, kusjuures tema kaaslaste edvistamine ajas mind nii naerma, nad nagu väiksed 13-aastased. Üldse, arvestades, et Benny sai ka 20, siis ma pean tunnistama, et Timori nii öelda ajutase ongi meie omast nii palju maas, et sealsed 20-aastased on nagu 15-16-aastased eurooplased. Sama ka kooli suhtes, Andre ütles, et Benny matemaatika on näiteks meie põhikoolitasemel. 

Üleval filmisin lapsi, kuidas nad tantsisid ja Lola Mariat ka ja siis kiskus küll silma ikka väga märjaks, see nädal oli piisavalt pikk aeg, et õppida ühte inimolevust nii palju armastama ja kiinduda nii palju, et lahti lasta on parajalt keeruline. 

Kui õhtul pisike printsess magama jäi, sõitsime Alaga veel viimast korda Burger Kingi, kus proovisin Andre soovitatud burgeri ära ja terve tee Ala laulis ja tegi mulle pulli, et mind rõõmsamaks teha. Näiteks kui valgusfoor läks punaseks, siis kõik motikad sõitsid autodest ettepoole ja võristasid joone taga just nagu enne moto GPd ja kui roheliseks hakkas minema, siis Ala tegi nalja, et pane valmis, me peame võitma ja kihutas täiega minema sealt, nii naljakas. Lõpuks siis hotelli tagasi, kus üritasin kõik asjad ära pakkida, mis mul olid, kaasa arvatud Andre kraam ja suikusin lõpuks unne. 

Ida Timor on tõenäoliselt ainuke riik maailmas, kus burger kingis tuleb juustu eest juurde maksta 1.50$. 

Hommikul 7.35 hakkas telefon helisema. Ma mõtlesin, et mida kuradit?! Nagu, hotelli telefon. Alguses ei võtnud vastu, mõtlesin, et seal ei saa midagi olulist olla, aga kui nad mingi kolmandat korda helistasid, siis ma vihastasin ja võtsingi vastu. Nad küsisid, et sorry miss, mis kell Sa lennujaama tahad minna? Blää, ma läksin topeltnärvi, sest ma olin neile öelnud ise kolm korda, et kell 11 ja Veronica ütles neile veel nende enda keeles ka, et kell 11 ja nad helistavad mulle 7.35, et küsida, mis kell? Käige kanni. 

Õnneks ma vajusin üsna pea uuesti magama ja ärkasin veidi peale kümmet. Hotelli hommikusöögist ma lõpuks lihtsalt loobusin, sel polnud üldse mõtet, ronida sinna alla, et süüa üks moosisai ja tulla üles tagasi, seega sõin oma küpsiseid ja olin ka väga õnnelik. 

Kella 11ks tuli auto, viis mu lennujaama ja seal juba ootas terve mu perekond - Andre, Vero, Lola, Benny, Tuta, Ana ja veel miskid mehed, aga neid ma ei tundnud. Lollitasime Lolaga päris pikalt, talle hullult meeldis, kui ma teda loopisin ja temaga ringi tuuseldasin ja ta ju hommikuti väga heas tujus ka alati. Tegime viimased pildid ja hakkasime hüvasti jätma ja siis hakkasid Vero õed nutma ja mina nutma ja Lola hakkas ka nutma ja nii me kõik nutsimegi seal koos. Andre ainult ei nutnud, va südametu tõbras. 



Läksime sisse võimalikult viimasel minutil, andsime kohvri ära ja ei pidanud seekord üldse maksma riigist lahkumise maksu. Piirionu vaatas mu passi ja ütles, et kuule misasja, 90 päeva tohid ju riigis olla, Sa mingi mitu aastat olnud. Ma mõtlesin, et Oh I wish, aga tegelikult oli selle korra tempel lihtsalt teisel lehel. Jumala naljakas, terve mu pass on täis mingeid Indoneesia templeid ja viisasid ja siis üks üksik USA viisa ka seal vahel. 

Ja nii läksimegi me lennukisse, kus oli nii külm, et Andre ütles, et natukene veel ja siis hakkab tal suust auru ka tulema. Täielik Alaska, näpud olid täiesti jääs. 

Üks poolik päevake Balil, kus kohtusime Liisi ja Kristoga, nautisime hotelli basseini ja õueala. Käisime ka veganrestoranis söömas, mis oli päris huvitav kogemus. Õhtuks kõik oma koju ja hommikul lend Perthi ja nii see seiklus läbi saigi. 




Sel korral oli Timori reis hoopis midagi muud kui eelmine kord. Eelmisel korral ei õnnestunud meil perega üldse tuttavaks saada ja näiteks arutasime oma perega, et vanematega ei saanudki suhelda, sel korral Veronica ema kogu aeg suhtles minuga ja katsus mu juukseid, talle nii meeldisid need ja õnnistas mind ja ütles ilusaid sõnu. Veronica ütles, et nende kultuuris on lihtsalt see väga suur asi, et ma tagasi tulin. Lisaks õdedega tutvumine ja kõikide kohalike sõpradega (keda mul nüüd jälle terve Facebook täis on, ahhaa) ning sel korral oli elu ikka nagu Timori elu, mitte nagu kultuurireis. Ja mulle nii meeldis. Ma tean, et suur osa selles oli Lola Marial, aga mulle tõesti meeldis. Keegi ei kiirustanud, keegi ei olnud pahas tujus, keegi ei mõelnud negatiivsetest asjadest, ilm on kogu aeg soe, süüa saab teha köögis lõkke peal ja mis sest, et neil külmkapimagneteid ikka ei ole, sest jäätist neil juba on! Ja selle lahkumise tegigi nii raskeks see, et ma nägin kedagi reaalselt minu pärast nutmas. Ja ma tean, et ei ole olemas siiramaid inimesi maailmas kui seda on timorlased, seega need pisarad olid väärt palju rohkem kui ükskõik mis muu. 

Järgmise korrani, kallis Ida-Timor! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar