pühapäev, 18. juuni 2017

Enne ja pärast Timorit ja uus algus

Juuni alguses käisime eestlastega õhtusöögil ja kinos, alustasime PastaCupis, kus A&E ei olnud varem käinud ning nad haarasid kaasa veel kaks eestlast, kes just eelmisel päeval olid nende majja kolinud, et neid kultuurseks teha. Kui kõhud olid täis pugitud, läksime kinno, vaatama filmi Baywatch, mis noh, oli üsna minu valitud, sest mu lemmiknäitleja on seal ja pool filmist on ta poolpaljas, ojee! Film ise oli megamõnus, hullult sai naerda ja samas oli sisu ka olemas ja näitlejad meeldisid mulle ka, lisaks mu enda lemmikule olid ka teised tuumikus väga head. Eriti lahe ja ootamatu oli lõpp, kus oli näha ka vanasid "baywatche." 



Kuu alguses ühel laupäeval käisin ka J sünnipäeval, kes sai 30. J on see noormees, tänu kellele me Sirlega alguses väga kiirelt oma asjad jooksma saime, ta vedas meid õigetesse kohtadesse ja lasi oma aadressi kasutada infopunktina, kuhu kogu meie kraam saadeti. Igal juhul toimus pidu väga väga fancys restoranis, kus menüü oli nõnda võõras, et ma sisuliselt midagi süüa ei leidnudki. Mul ei olnud õnneks kõht tühi ka, seega polnud suur kaotus, aga magustoidu skoorisin küll ja see maitses imehästi. Ja Sirlet oli ka armas näha üle tüki aja, saime terve õhtu lobiseda ja üksteist kurssi jälle viia, mis vahepeal toimunud on. 


Mäletatavasti rääkisin, et mu jooksutrennide eesmärk on joosta 5.juuniks 10 kilomeetrit kordagi peatumata. Kuna ma endale 5daks aga lennu panin ja terve päev oli sisustatud, tegin oma jooksutiiru hoopis pühapäeva õhtul ära. Ütleme nii, et see ei tulnud lihtsalt, aga see tuli emotsiooni ja motivatsiooni pealt ja nii saingi lõpuks esimest korda elus kümme kilomeetrit joostes seljataha jätta ja kuigi järgmisel päeval mu jalad tahtsid otsi anda, olin ma uhke, et eesmärk on täidetud. Uus eesmärk on juba püstitatud ja vaikselt juba alustatud ka selle poole püüdlemist, nii et eks ole näha, kuidas sellega minema hakkab. 


PS! Kaks päeva enne reisi jõudis napilt kohale pakk Eestist, kus olid kingitused Lola Mariale, aga ka terve karbitäis Mesikäpa kraami mulle, nom nom nom, elagu empsud. 


Nagu ma põgusalt ka juba eelmises sissekandes mainisin, siis samal päeval, kui ma Timorisse lendasin, käisime me Andreaga tivolis. See oli küll oodatust väiksem, aga need kolm sõitu, mis seal olid, raputasid seest nii sassi, et kui alguses arvasin, et lähen sealt otse lennujaama, siis mõne tunni pärast anusin ma surma. Surra mul siiski ei lastud ja nii läksime me hoopis Domino pizzasse ja ma tellisin endale pannkoogid ja pizza, millest esimesed ma sõin ära ja teisega tegi Andrea ma ei tea mida. Edasi otsustasime me hoopis Elisabeth Quayle minna, kus toimus Western Australia Day tähistamine, Andrea sai oma näomaalingu, mina sain oma jäätise. Kusjuures, jäätiseautos oli Eesti tüdruk ja siis ma hakkasin seletama, et mis jäätist ma tahan ja ta ütles mulle selle peale, et tead, tule siia autosse ja tee endale ise, ma ei viitsi. Haha, ronisingi kõikide inimeste silme all autosse, tegin endale ise jäätise ja lahkusin poole rõõmsamalt. Aitäh, A! 







Mingiks kellaks viskas Andrea mu lennujaama ära ja algas vägev puhkus Timoris, millest ma juba kirjutasin. 

Kui Timorist tagasi tulime, koos mu vennaga, siis esimese asjana saime me koju jõudes mõnusa peapesu omanikult, et MISMÕTTES on mul toas radikas ja mida ma üldse endast mõtlen ja pohhui, et see oli voodi all ja MISMÕTTES tema selle üldse leidis jne. Ma ei osanudki midagi öelda, hakkasin ütlema, et ma pole seda kasutanudki, järgmiseks ta juba kisas mu peale, et miks mul pesurest on riietega toas ja ma ei jõudnudki talle üldse öelda, et ma tõstsin enne minekut selle tuppa, kuna mul polnud aega riideid kokku voltida ja ei tahtnud nädalaks seda õue ka jätta. Nii, et siis kiirelt ja faktiliselt - omanik käis minu toas, kui mind kodus ei olnud, tuhlas selle läbi, leidis vabanduseks, et aga ma jätsin aknakatte ette panemata ja see ei olnud ohutu ja teatas nüüd, et radikas olgu välja visatud ja kui meile ei sobi tema temperatuur, siis koligu me välja. Mina oleks nagunii välja kolinud, varem või hiljem, aga vend oleks siia jäänud. Pärast esimest ööd oli selge, et siia ta kindlasti ei jää, sest ta magas pusaga, teki all ja tal oli hommikul ärgates külm. Omaniku meelest on see täiesti okei. 

Vahemärkus! Kui täna õhtul mu vend uude kohta kolinud oli ja ma koju tagasi tulin, puhus soojust lausa tuppa sisse. Nüüd siis otsustas omanik, et nojah, okei, on jah külm siin majas. Jobu. 

Kusjuures, pärast seda päeva käis ta kõigil järgnevatel päevadel minu toas, et näha, kas radikas on ära viidud. Lõpuks ma vihastasin nii räigelt, et kui ma alguses tulin vastu ja ei kasutanud seda, siis viimasel kahel ööl oli see meil terve öö järgi, sest siin majas oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii külm. 

Niisiis, nagu ma juba ütlesin, venna kolisime uude kohta ja mina kolin ise homme uude kohta, täiesti uude linna, Perthist 85km eemal. Võinoh, lõuna-Perthist pisut vähem, minu praegusest asukohast 85km. 

Jäätiseametiga said ka sotid selgeks, kui mul oli täna karjääri viimane päev ja lõpetasin selle vägeva pauguga. Sellise müüginumbri tegin viimati vist päris alguses, kui olid veel soojad ilmad ja pikemad tööpäevad, seega oli ikka päris muhe lõpetuseks. Muidugi, kuna ma olen selles ametis päris hea (nädalavahetustel) ja eriti hea olen ma jäätise söömises, siis päris lõplikult amet veel läbi ei ole, sest tänu uuele töökohale on mul nädalavahetused vabad ja kuidas muudmoodi neid kasulikult kasutada, kui mitte minna jäätist sööma, eksole. 

Kuhu edasi? Kolin siis uude kohta, elama asun ühe Austraalia perega, kelle lapsi ma hoidma hakkan. Kuna lapsed on suured, 5- ja 9-aastane, siis käivad nad koolis ja minu peamine ülesanne ongi neid mööda linna ringi vedada ja paar nipet näpet asja veel teha ja easy money nagu öeldakse. Räägin kõigest lähemalt, kui olen ennast sisseseadnud ja ise ka sel teemal targem. 

Lõpetuseks soovin palju õnne oma väiksemale vennale, kes endale ülikoolipaberi nagu niuhti taskusse pistis ja nii nii nii ilus oma aktusel välja nägi! 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar