esmaspäev, 22. mai 2017

Trenniblogi

Eelmises korteris oli meil jõusaal ja alguses me käisime küll ülitublisti seal, aga mingil hetkel vajus see täiega ära. Enam polnud Sirlet, kellega koos minna ja endal puudus ka motivatsioon ning jah, nii see läks. Kuniks ma siis kolisin uude kohta ja sain aru, et ma pole kuu aega mitte ühtegi trenniliigutust teinud ja no seda oli küll minu jaoks pisut liiga palju. 

Nagu saatuse kombel ikka, avastasin just samal hommikul Kristiina blogi, kust ta rääkis Nike+ Run äpist, mis koostab ise treeningkava ja motiveerib trenni tegema. Laadisin selle kohe alla, kasutaja oli mul seal juba Belgia ajast ehk aasta tagasi ning lasin endale jooksukava teha. Valisin algaja taseme, sest kuigi ma jooksus algaja ei ole ja viimasel ajal ju iga nädal 2-3x 5km ära jooksin, oligi siiski kuu aega sellest möödas ja vähemalt minul annab kuu aega trennist eemal kohe tunda ja taseme poolest kohe algusesse tagasi. Eesmärgiks panin 5.juunil joosta 10km. Ma pole mitte kunagi elus nii pikka maad jooksnud. Pöidlad pihku! 

Esimeseks päevaks oli rahulik jooks, 1km mingi 9 minutiga. Ma jooksin 7 minutiga, sest ma unustasin peale panna selle motivaatorikõne ja nii ei rääkinud äpp minuga üldse ja ma ei teadnud, palju aeg on või kui palju ma peaks kiirust panema juurde või maha võtma, lihtsalt sörkisin vaikselt. Jooksin pargini ja siis pargist tagasi ka ja kui ma siis tuppa jõudsin, olin 2km 15 minutiga ära jooksnud ja mõneks hetkeks ikka täiesti pilditu. Vot, mida teeb tükk aega trennist eemal olemine.


Järgmise nädala ma magasin täiega maha, sest see oli mu sünnipäeva nädal ja unetunde oli niigi vähe, mingist trennist rääkimata ning mitte miski minus ei kiskunud hommikul varem ärkama ega õhtul pimedas jooksma, siin pole korralikke tänavavalgusteidki.

Kolmandal nädalal käisin poes ja ostsin omale hunniku mingit nänni ja mõtlesin autosse kõndides, et ISSAND JUMAL, kui sul oleks kaal, siis sa juba teaksid, et kaalud sada kilo. 

No täitsapekkis, mis toitumine see on. Ja jaaa, te näete jäätist, ma olen segane

Kojusõites nägin tee ääres suurt silti, et SnapFitnessis on liitumine tasuta. Tavaliselt on see umbes 90$. Hetkeajendil keerasin sinna sisse, uks oli lukus, aga manageri number oli ukse peal, seega ma helistasin ja ütlesin, et saate aru, mul on kohe vaja siia sisse saada.

Onu ohkas ja tuligi, ta oli just söömist alustanud ja ma segasin sotiga.

Igal juhul algas siis minu jõusaali karjäär Austraalias. Jõusaal asub mu kodust 3-4 minutit autoga sõitu, seega ei ole mingit vabandust sinna mitte minna. Esimene nädal jõudsin neljal korral sinna, kusjuures kolmandal korral sain teada, et pakkumises oli ka personaaltreeneri trenn (et edasised ise tahta osta) ning kohtusimegi temaga ja ta tegi ettepaneku, et paneksin kõik oma toiduasjad (kaasaarvatud maitseained ja kastmed) kirja, mida nädala jooksul söön ja arutame nädala pärast natuke pikemalt mu elu.

Selge, teeme nii.

Esimese nädala treeningplaanis (3.nädal jooksuplaanis) olid jooksmised 3.5km rahulikus tempos, tempojooks (7min soojendust, 3 minutit maksimumkiirusel, 5 minutit lõõgastusjooks) ning pikamaajooks 5.5km. Pean ütlema, et mulle hullult meeldis, jooksmiste pealt näengi alati ise oma arengut kõige rohkem ja pean siinkohal jooksuappi väga kiitma, sest kuigi ma ise arvasin, et ma elusees kolmanda nädala lõpus ei jõua veel üle viie kilomeetri joosta, siis tegelikult jõudsin küll.

Ühel õhtul käisin trennis nii hilja, et sisenedes oli üks inimene peale minu seal, vahepeal olin täitsa üksi ja siis kesköö paiku tulid paar tükki veel. Aktivistid. Ise tegin ka trenni puhtalt emotsiooni pealt, sest tuju oli tol päeval ikka ülemõistuse hea. 



Kui nädala pärast kohtusime, ütles treener, et ta üldiselt ei kobiseks mu menüüga, aga ta märkab kahte domineerivat asja - suhkur ja sool. Näiteks kiitis ta väga minu riisiroogasid, kana ja gyozadega (mis on üsna pelmeenide sarnased asjad, aga pelmeene ma ei söö), aga laitis sojakastme kasutamist. Kuigi sellise väikse portsu peale ei ole seda palju, on seal siiski palju naatriumi ja soola, mida võiks saada kätte tavalistest toiduainetest nagu näiteks peekon ja juust, muna ja liha jne. Olen ise täheldanud, et ma eriti liha ei söö, muna ostsin ma viimati ilmselt veebruarikuus ning juustuga on siin ka parajalt kehvasti, seega nende asendustega ei jõua me väga kaugele. Šokolaadid tahtis treener mu menüüst kohe välja visata, aga no ei saa, ma leidsin siin nii hea šokolaadi, et ma ilmselt tassin sada tahvlit veel koju ka. Kuigi, kui ma praegu järele mõtlen, siis Milkal on sarnane šokolaad Eestis ka olemas.

Igal juhul, kuna treener mulle mingit toitumiskava ei teinud, vaid pigem oli see lihtsalt juhendav kohtumine, siis oli meil väga lõbus ja tore selle üle arutleda ning ta oli esimene treener, kes ütles, et kui ikka on BigMaci isu, siis tuleb see ära süüa, sest kehapiinamine on palju hullem, kui see korra 600 kalori sissesöömine. Ma tahtsin temaga abielluda selle lause peale.

Vähemalt selles osas oli ta minuga rahul, et näiteks riisikeetmisel ma ei kasuta soola üldse, vaid ainsaks soolaks ongi sojakaste, lisaks oli ta rahul tuunikala ja sushiga, sest siinsel sushil ei ole kreemjuustu sees ja see muudab selle oluliselt tervislikumaks kui näiteks Eestis mu lemmiksushi. Lihtsalt šokolaadid talle ei meeldinud, jäätised ei meeldinud, paar karastusjooki ei meeldinud ja paar burksi ka ei meeldinud. Muideks, küsisin ka hommikusöögi kohta, kuna ma reaalselt ei suuda hommikuks mitte midagi muud süüa kui krõbinaid, siis tema ütles, et hommikusöök on nagunii õhtuks kehast kadunud ja eks nad üsna tühjad kalorid ole, aga kui see on see, mida ma süüa suudan, siis anna minna. Kui me kodus Orgu kava tegime ja hommikuks igasugused munad ja pudrud ja asjad olid, siis ma küll sõin need kõik ära, aga mu keha nii tahtis krõbinaid. Suhkuurrrr, tule minu juurde...

Ja nagu mind hoiatati ka Austraaliasse kolimisel, on siinne suur ahvatlus sai. Juustukuklid on mu lemmikud.


Teisel nädalal jõudsin ma saali neli korda. Plaanis oli 4x1000m tempojooks, 3x1000m tempojooks ja pikamaajooks 7.5km. Viimase üle olin eriti elevil, sest see ju tegelikult on minu rekord distantsiliselt, siiani oli pikim maa Maijooksul joostud 7 kilomeetrit. Eilsel õhtul aga lippasin 7,7km rõõmsalt ära ning tuju oli hea, jaksu oli veel ülegi ning hakkas tunduma, et ega see eesmärgiks seatud 10 kilomeetrit enam kaugele jää. 

Tegelikult seadsin ma endale juba väikestviisi järgmisegi eesmärgi, aga vaatame, kuidas sellega läheb. 

Igal juhul kiidan väga Nike+ Running appi, sest kui ikka näen sealt, et plaanis on jooksupäev, siis ei taha seda kuidagi vahele jätta, ikka lähen.


Lisaks jooksudistantsi eesmärgile on mul veel eesmärgiks jõuda teha kätekõverdusi sama ilusa tehnikaga nagu Alvar ning plankingut umbes sama kaua kui Alain. Ma tean, et mehi ei tasu eeskujuks võtta, kuna nad füüsiliselt jõuavad lihtsalt rohkem, aga mind ei huvita, ükskord ma pean ka tugevaks saama. 



Tahtsin veel lõpetuseks kirjutada suurimatest erinevustest Eesti ja Austraalia jõusaalide vahel.

1. Siin ei ole riietusruume. Inimesed tulevad trenni riietega ja lähevad nende samade riietega ka koju.

2. Jätkuks eelnevale, pole ka pesemisruume sellisel moel kui Eestis. Näiteks minu klubis on üks duširuum, aga seda ei kasuta mitte keegi mitte kunagi.

3. Neil pole ka kappe, kõik asjad jäetakse jõusaalis olevatele riiulitele, kaasa arvatud telefonid, rahakotid, autovõtmed jne, kõik on lihtsalt riiuli peal, tule ja võta. Eile märkasin, et kuigi olin ainus jõusaalis, oli riiulitel päris palju asju ehk unustatakse sinna ka. Ise unustasin ka oma veepudeli.

4. Jõusaal on avatud 24/7 ja sisenemiseks saab iga liitunud liige kiibiga uksekaardi. Kaart on isiklik ja kellelegi teisele edasi anda ei tohi.

5. Rühmatrenne ei ole, küll aga on eraldi saal treeninguteks ja minu klubis saab panna ise treeningu tööle ning siis seda seal saalis teha. Vahel tehakse ka personaaltreeninguid seal.

6. Klubisid on meeletult palju. Ühe klubi kasutamine on 12.95$ nädal, kõikide klubide kasutamine 14.95$.

7. Minu klubist paremal asub Hungry Jack, vasakul KFC ja üle tee McDonald's. Terve trennioleku aja võib näha telekast burgeri reklaame. Täiesti arusaamatu minu jaoks.

8. Ma ei ole näinud klubis mitte ühtegi suurt-paksu inimest. Kõik on treenitud ja vormitud ja teevad trenni hingega. Mõnus motivaator. 

2 kommentaari:

  1. Bentley Genesis spordiklubis olid küll pesemisruumid. Suur ja avar riietusruum + vähemalt 10 duššikabiini. Isegi sirgendajad ja föönid olid olemas ja väga aktiivselt kasutati :)
    Ja rühmatrennid toimusid ka. Kõiki variante ja väga sagedasti. Täpselt nagu Eestis.
    Kõik muu oli tõesti sama :D iga kord trennist tulles oli kõige suurem katsumus Dominos pizzast edukalt ilma sisse põikamata mööda saama :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Googeldasin seda nüüd ka, lähim on minust 16km, ma vist ei viitsiks nii kaugele sõita iga õhtu :D See kodu kõrvaltänavas on palju mugavam. Pluss sealsed rühmatrennid algavad minu jaoks õhtul liiga vara. Ma üldiselt olen rühmatrennide fänn, aga siin need ei mahu minu elustiili, kui ma mingi 21-22 ajal alles lähen.
      Hahaha, see Domino pizza struggle on real, nad saadavad mulle kogu aeg mingeid pakkumisi ka, näiteks täna saatsid, et tule söö oma lemmikpizzat -40%.. ahh damnn :D

      Kustuta