teisipäev, 30. mai 2017

17.05-30.05 - maikuu saab ka läbi

Ühel teisipäeval käisime P ja lastega Caversham Wildlife pargis, mille pileti nad ise mulle kinkisid. Ma olin nii rahul, saime katsuda ja näha paljusid loomi, teha pilte ja nautida värsket õhku justkui vihmametsas. Meil väga vedas ka ilmaga, päike paistis ja oli üsna soe. Kõige lähemalt sain tutvust teha koaala, kängurude, opossumi ja vombatiga. Lisaks siis väiksemad tegelased ja linnud ja ussid ja farmielu. 

Farmis oli show, mis oli muidu tore, aga seal pügati lammast ja ma olin täiesti šokis terve aja, mulle ei tundunud nagu sellele lambale oleks see jama meeldinud. Ja kui see lammas pärast lasti teiste lammaste juurde, võtsid kõik ta kohe enda turvaringi sisse. Ma ei hakka üldse rääkima, kui inetult ta sealt alguses välja võeti. Ühesõnaga, ma olin šokis ja lubasin järgmisest hommikust veganiks hakata. Ja ilma naljata ma pole isegi seda kana puudutanud, mis mul külmkapis on, sest ma olen ikka veel šokis ja nüüd ma mõtlengi, et mingi kana pidi ära surema, et mina saaks kanapastat teha või? Appi kui ülekohtune. 













Andreaga käisime ühte päeva koos veetmas, käisime mööda poode, sõime sushit ja rääkisime ning tegime nalja. Mul on hea meel, et me temaga kunagi kohtuda otsustasime ja et see nii hästi jätkunud on, meil tõesti klapib hästi ja suhtleme ka igapäevaselt. Sattusime ka kuskile tänavalaadale, kust leidsin veel ühe makroonitegija, lisaks SweetBoxile, kes mulle ka väga siin meeldib.

Kusjuures, keegi küsis, et kuidas seal sushitrainis makstakse, kui kõik söövad, mis tahavad. Seal on nii, et iga asi on erivärvi taldrikul, viis värvi on kokku ja igal värvi on oma hind. Ja siis tuleb need taldrikud korjata üksteise otsa ja siis tuleb teenindaja ja loeb lõpus taldrikud kokku ja nende eest tulebki maksta. Hurraa! 

Kui poes käisime, nägime UGGi saapaid, teate küll neid botikuid, mida kõik kannavad ja siis Andrea ütles nii siiralt "They look so big. And so wrong." (-Need näevad nii suured välja. Ja nii valed). Ma naersin megakaua tema üle. 




Ühel õhtul käisin siinsetel kohalikel eestlastel külas, kellega ma tutvusin päris alguses, kui alles Austraaliasse tulin ning meil tekkis kohe klapp, mis puudutas maailmavaadet ja asjadest arusaamist. Ja nii me olemegi jäänud suhtlema tänase päevani. Veetsime jälle väga mõnusa õhtu koos, maitsva söögi ja kringliga, mille Anu värskelt küpsetas ja kuhu ta minu soovil rosinaid sisse ei pannud. Ja oi jummel, kui hea see oli!!!


Käisin ka avastamas sellist shopingukeskust nagu Watertown, kus ma eriti palju ei ostnud, pigem uudistasin niisama, aga käisime söömas uues burgerikohas ja käisin väga lahedas ujumisriiete poes, kus teenindajad üritasid mind aidata numbritega, sest siin on rinnahoidjad vapsee uue mõõdusüsteemiga ja sellest ei teadnud ma midagi. Igal juhul siis valisime seal alumist osa mulle ja siis see teenindaja ütles "This is number 6, nobody is wearing number 6." (-See on number 6, keegi ei kanna number kuute). Hahahahaha! Igal juhul ma endale saja dollarilised ujumisriided paarikümnega skoorisin ja lõpuks endale rinnahoidjad leidsin, mis mu tissid ära katta suudavad. Õudne see tissimajandus. Shopingutiiru lõpus käisime veel sõime jäätist ja see oli veel eriti hea.




Kahjuks tagasiteel koju hakkas mul autos päris halb ja lõppes see lõpuks meeletu peavalu ja kehva olekuga kodus, kus terve päeva teise poole veetsin ma voodis ning suutsin sisse süüa ainult mandariini ja viinamarju. Eks siin mõned asjad viimasel ajal ajavad pea korralikult paksuks ja negatiivseid emotsioone lendab ka mitmest suunast ja ma olen masterreageerija sellistele asjadele ja tugev peavalu on esimene, mis sellisel juhul kohe välja lööb. Õnneks olen nädala pärast juba soojas ja puhkan ja küll siis laabub ka kõik.

Tööd ongi nüüd jäänud veel sisuliselt ainult nädal, viimasel ajal on olnud nii häid kui halbu hetki. Tahtsin rääkida ühest firmast, kus ma käin. Ma pole päris täpselt aru saanud, millega see tegeleb, aga kõik inimesed, kes sealt välja tulevad, on puudega. Mõni füüsiliselt, mõni psühholoogiliselt teistsugune ja nad on lihtsalt nii armsad! Nad teavad täpselt, mis kell ma tulen, neil on kõigil mündid valmis, nad on meelitatud, et tüdruk neile müüb (kõik on mehed) ja mõni naeratab nagu teismeline poiss ja on oma jäätise üle nii nii rõõmus. Selline siiras tänu ja rõõm paneb mind jälle tundma, kuidas ma teen õiget asja. Lihtsalt mainin, et vihm paneb mind kogu aeg tundma, et ma ei tee, haha.

Esimest korda elus ei saanud ma ka ühel päeval tööle minna, sest vihma sadas. Arvan, et kolme kuu peale on see päris hea statistika.




Trennis olen ka käinud omajagu, eesmärgiks kümme kilomeetrit joosta, on jäänud vähem kui nädal ja selle triki teen ära ka.


Ühel õhtul käisime oma majakaaslaste, A ja C'ga kinos ja ma ajasin poisid hullult kiiresti toast välja, et kino hakkab 15 minuti pärast. Kohalejõudes selgus, et kino hakkas hoopis tund aega hiljem, hahaha, upsiii. Tegime siis kaubanduskeskuses nalja, õppisime üksteist paremini tundma, C on mulle alati huvi pakkunud oma kultuuri pärast, kuna mul ei ole aasialaste ega hiinlastega mingit kokkupuudet varem olnud. Nüüd siis näen lähedalt, kuidas nad elavad, kuidas süüa teevad ja mida söövad. Ja kusjuures ta rääkis, et tal pole Facebooki, sest see on Hiinas ära blokeeritud ja ma siis ütlesin süütult, et aga ta ju nüüd Austraalias, et nüüd saab teha ja siis ta ütles, et aga sõpru tal ju seal poleks, sest sõpradel ei ole Facebooki. Rääkis pikalt, et Hiina keelustas Facebooki (ja keelustab google, youtube'i jne asjad), sest nad tahavad uudiseid kontrollida, mis riiki sisse tulevad. Nii-öelda kohalik Facebook on neil näiteks olemas, aga seal sellised asjad ei jookse läbi nagu näiteks meil. Hullult põnev. 



Filmiks sel korral The Pirates of Caribbean: dead man tells no tale. Kusjuures, naljakas on see, et osa riikides on selle filmi nimi teistsugune, näiteks Eestis, nimeks hoopis Salazari kättemaks. Ma ei ole aru saanud, miks nii, võib-olla keegi targem oskab öelda?  Film oli hea, nagu ikka, mulle isegi meeldis ta rohkem kui eelmised, sest ma sain kuidagi sisust palju paremini aru. Ja ei mingeid spoilereid, aga lõpp oli nii kurb, et ma ainult nutsin.. ja kuidagi lõppes väga lõplikult ära, justkui rohkem osasid ei tuleks.

Lisaks ma veel vaatasin ära Boss Baby, mis on multikas ja kuigi see mulle meeldis, oli see multika jaoks jälle liiga tõsine, lapsed ei saa ju nendest asjadest absoluutselt niimoodi aru. Teine multikas, mille vaatasin, oli Moana, mis on ka muusikaline (nagu ka Sing) ja mulle väga meeldis nii sisu kui ka laulud, kusjuures üks lauludest on mul juba oma playlistis ka esindatud. 


Ja lõpetuseks siis pildipank, mis kuskile vahele ei mahtunud. 


Too õhtu, kui ma poistega kinos käisin, sain ma ka lõpuks teada, miks Fiona kogu aeg siin toas on. Nimelt enne elas siin toas R, kelle kass ta on ja kui R'i vanem õde välja kolis, kolis R tema tuppa ja mina kolisin siia tuppa ja kass on lihtsalt õigepisut segaduses ja harjunud siin toas lihtsalt olema. 




Tööl üks klient kisas mu peale ja kui ma sellest S'le rääkisin, saatsin talle selle pildi ka. Naljakas, et 100st inimest 99 tahavad jäätist osta, aga vot üks tahab karjuda, et ma olen nii mõttetu ja tõmmaku ma tema tänavalt lesta. VOT EI TÕMBAAAAAAA..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar