teisipäev, 16. mai 2017

03.05-16.05

Lõpuks on aega ja jaksu ka kirjutada, hullumeelne nädal on möödas. Mis tegi nädala hullumeelseks? Ikka Eurovisioon. Ma ei vingu enam mitte kunagi Eestis, et Eurovisioon kestab kaua või raske vaadata või raske üleval olla, sest ilma naljata, eelvoorud olid Perthis kella 3st öösel kuni kella 5ni hommikul ja finaal kolmest seitsmeni. Kusjuures, kell üheksa oli vaja ärgata ja tööle minna. No ikka täitsa lõpp, mis fänn see minu sees elas terve nädala, mis motiveeris mind ärkama ja üleval olema. Igal juhul, Koidu-Laura Verona oli sel aastal Eesti Laulul minu lemmik, kahtlemata, seega ma hoidsin neile väga pöialt ka poolfinaalis ja ei olegi midagi öelda, meil pole pärast Ott Leplandi tugevamat finaalilugu olnudki ja rahvas arvas sama, hääletades meid tegelikult kuuendale kohale. Žürii arvas, et me seda väärt ei ole ja nii välja jäimegi, mis seal ikka. Minu meelest parem on jääda poolfinaali, kui finaalis kannatada ja oodata mõne punkti laekumist. Umbes nii nagu Hispaania ja Saksamaa sel aastal.. päris kurb. 

Võitja kohta ainult nii palju, et minu lemmik lugu ei olnud, aga paraku kipub aastast aastasse nii olema, et võitjaks saab see, kelle kihlveokontorid on võitjaks ennustanud ja napilt enne finaali Portugal ka esile kerkis. Iseenesest on ju ilus lugu, pole inglise keelne, pole mingit show'd ega tsirkust ning võitiski lihtsalt laul. Ja järgmine aasta saab soojas eurovisiooni vaadata, hurraa!!



Ühel päeval olin jäätiseauto töö asemel hoopis poistega terve päeva, alustasime juba hommikul enne üheksat ja lõpetasime õhtul pärast üheksat. Polnud ammu saanud nendega olla ning sel korral teenisin usaldusega ära ka õiguse pereautot kasutada, mis andis meile võimaluse minna parki ja veeta mõned tunnid seal. Pakkisin meile küpsiseid, rosinaid, banaani ja muid stuffi kaasa ja poisid sõid reaalselt kõik ära. Üleüldse käitusid nad üliarmsalt, tegime palju videosid ja pulli ning magamised toimusid ka kõik nupuvärgi peale, nii et igati edukas päev. 




Ei saa ka vabal päeval jäätiseta! Poisid olid nii tublid olnud, et tahtsin neile kohe õhtuks midagi mõnnat teha ja no ise tahtsin ka jäätist. Ma ei kujuta ette, millal minu jäätiseisu ükskord ometi täis saab. 

Tegelt tean.. siis kui ma saan tööle veiniautosse. HAHAHA.


Uues kodus on jätkuvalt lõbus, kuigi ma pean ütlema, et minu meelest on siin mõned asjad veidi naljakad. Suhteliselt alguses üks kass oksendas minu tuppa ja pärast seda teda enam ei lastudki minu uksest sisse. Mina ikka lasin. Täna ma nägin, kuidas omanik hakkas kisama ja jooksma, kui kass minu tuppa läks, nii et jah.. vist ei tohi ta ikka siin käia.

PS! Ta magab mul praegu kõrval. 

Siis on meil siin selline reegel, et kui sööd-kokkad, pesed asjad kohe ära ja paned kappi ära, et ei jäta vedelema kuskile eksole. Meie poistega (peale minu elab majas poiss Hiinast ja poiss Nigeeriast) teemegi kogu aeg nii, aga omanik ja tema kaks tütart on lihtsalt kogu aeg pillapalla köögis. Mul suhteliselt savi, aga naljakas, et reegel ainult meile kehtib. 

Teine sarnane asi on pesumasinaga, too Hiina kutt sai niimoodi vastu pead üks nädal, et pesi pesu ja oli ise kodust ära ja pesumasin oli oh my gosh neli tundi nii-öelda ootel, keegi teine ei saanud pesta asju. Ja siis täna hommikul ma tahtsin enda asjad ära pesta, aga kellegi asjad olid pesumasinas ees, mõtlesin, et vahet pole, pesen õhtul, tulin õhtul, ikka need samad asjad olid ees. Kuna seal paistsid paar rätikut, küsisin omanikult, kas tema kraam, ütles, et jah, et ta mõtles, et lülitab homme hommikul masina sisse. Hahahaha, jälle reegel ainult meile. 

Ja noh, selliseid asju on siin veel. Need õnneks sellised pisiasjad, et ei häiri ega muuda meeleolu, lihtsalt naljakas minu meelest. Kui teha reegleid, võiks need siis ka kehtida kõikidele, aga no midaiganes, mul on priima kodu, priimade loomade ja priima distantsiga tööle. 


See parempoolne pilt näitab, mis juhtub, kui haarata igal hommikul kodust veepudel kaasa, aga tööle sõitmine võtab ainult 5-10 minutit aega ja iga eelmise päeva pudel poolikult autosse jääb. Haha. 


Tegin selle vasakpoolse pildi, snapchati filtriga ja mõtlesin, et kui mu RayBanid kohale jõuavad, näitan kõikidele, et praaktoode tuli ja värvi klaaside jaoks ei jagunud. Igal juhul RayBanid jõudsidki kohale ja sel korral valisin peegelklaasi ja roosa ja kuigi esimese hooga oli harjumatult roheline kogu maailm (sest kõik eelmised klaasid on mul helepruunid olnud), siis nüüd olen nii rahul. Tore, et eelmised ära kadusid, et pidin uued ostma, sest uued palju ägedamad. Nali naljaks, mul on ikka veel valus, et ma nad ära kaotasin. 

Ühel õhtul oli Sirle Perthis ja otsustasime, et saame kokku, kuna polnud ammu näinud ja läksime minu lemmikkohta PastaCupi sööma. Ülimõnus oli üle tüki aja näha ja lihtsalt lobiseda, kõigest, mis vahepeal juhtunud. Me üldiselt räägime muidu ka, aga ega kõike ei viitsi ju trükkida ja näost-näkku ikka vahvam. Mul on väga hea meel, et hoolimata sellest, et meie teed lahku läksid, ei pidanud ta siiski Austraalias, oma tulekus ja unistustes pettuma, sest ta on praegu väga õnnelik ja kõik läheb hästi. 

Ühel õhtul rääkisime me Krissuga ülipikalt, et kuidas temal läheb ja kuidas minul ja ma avastasin, et videokõnes saab filtreid peale panna. Oi kui palju nalja meil sellega sai, aga tegelikult oli üliarmas rääkida ka. Ma üldse väga armastan oma sõpru selle eest, kui palju nad viitsivad minuga suhelda ja minu eluga kursis olla ja kõik muu armas. 


Ja ühel toredal päeval käisin ma ka jälle Kaire juures, kes tegi mulle imearmsad küüned. Nagu ma vist ka juba eelmisel korral mainisin, meeldib mulle üliväga see, kui pildi järgi ta oskab neid asju teha ja reaalselt ta ei jäta enne järgi, kui on saanud täpselt sama tulemuse, millega ma olen tema juurde läinud. Enne minu aega oli tema juures aga Sannu, kellega me ilmselt kohtusime viimati Karolini sünnipäeval Koplis, mis oli nii umbes 20 aastat tagasi, seega oli väga äge taasnägemine ja rõõm. 

Funfact, viimased kaks korda on just Kaire juures tulnud mul mingi geniaalne idee või tahtmine, et võiks Eestisse minna. Eelmisel korral rääkis ta üliheadest lennupiletihindadest, mis ta sai ja ma mõtlesin, et oh tahan ka ja lähen ka. Vahepeal kuu ajaga rahunes asi maha, ma ei tahtnudki enam minna ja sel korral tuli jälle üks pakkumine-tahtmine, et mõtlesin, et ooo blinn, ma lähen Eestisse. Naersime koos, et iga kord tulevad seal mingid ideed pähe. 

Funfact 2, parkisin oma auto vastassuunas, USAs nii ei tohtinud teha, aga kuna siin minu ees olevad autod samamoodi parkinud olid, mõtlesin, et ju siis siin on savi. Pärast selgus, et Sannu sai 60$ selle eest trahvi ja oli ainult minu õnn, et mina ei saanud. Jeerum. Edaspidi olen ninaga õiges suunas. 


 Ja üks ilus vaatepilt ka, mis tööajal jälle ette jäi. Mulle nii meeldivad need mäed ja maastikud ja kõrgemad kohad, oeh, Perth, imeilus oled! 


Ja siis oma vabadel päevadel kulutasin aega mõistlikult filmide ja söögi peale ehk käisin korra kinos ja vaatasin kodus kaks filmi, proovisin ära kohaliku Boosti (mis ei maitsenud üldse nii hästi kui Eestis) ja sõin oma lemmikkohas sushit, kus ma olen nüüdseks juba kolm korda käinud. Seal on hea sojakaste, seal on maitsev sushi, seal on sushitrain, mis on siis liikuv lint, kust saab ise sushit võtta ning head hinnad ka. Üsna tihti ma ostan ise Sushi Sushi kauplusest omale koju neid rulle, aga viimane kord ei olnud üldse head ja siis ei ole enam isu tulnud. 


Kinos käisin vaatamas filmi Snatched, mis jookseb praegu Eesti kinodes ka. Mingi puhkusel röövitud või midagi sellist oli nimi. Kogu see filmi märul ja pull tegelikult jäi väga tahaplaanile, sest mina nägin peamise asjana sealolevat ema ja tütre suhet, mis filmis küll korraks oli halb, aga üldiselt ja lõpuks oli väga hea ja ma mõtlesin terve aja selle peale, et ma isegi ei tea, kas ma olen oma emale öelnud, kui pagana äge ta on ja kui palju otsuseid oma elus teen ma tema toetusega ja kui paljud otsused olen jätnud tegemata, sest tema need maha laidab. Ja kas ma olen üldse talle kunagi öelnud, et tema on põhjus, et ma olen tänasel päeval see, kes ma olen. Mis sest, et ta ise ütleb, et ma Ameerikas soodaks keerasin ja et ma rahutu hing olen ja üksik hunt ja muud säärast, tegelikult ma tean, et ta arvab, et ma olen pagana äge ja mina arvan ka, et mul on üks ja ainus ja kõige parem emps. 

Kodus vaatasin ma ära 50 tumedamat varjundit, mis ei olnud esmakordne vaatlus, aga esimest korda vaatasin ma sellist filmi nagu Split, mille kohta olin saanud vastakaid arvamusi, aga sellist filmi ei oodanud. Selge on see, et see oli minu jaoks 5/5 punkti, sest ma olen üliemotsionaalne ja ma ehmusin-ärritusin-rõõmustasin kogu aeg ja ülipalju, aga tegelikult oli see film ikka väga sügav ja väga hull, et ma veel päev hiljem ka ei saanud seda peast ära. Lõpu kohta on meil Karolini-Alvariga erinevad arvamused, aga no kogu see film.. appikene kui psühhovärk. 

Ja lõpetuseks sel nädalal Lola Maria pilt, meganaljaka nurga alt tehtud, tundub nagu tal oleks nr 50 jalg, aga ta isal on 47, nii et pole siin midagi imestada. Haha! Kolme nädala pärast samal ajal on see pliks juba minu süles ja ma ei jõua seda lihtsalt ära oodata! 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar