teisipäev, 30. mai 2017

17.05-30.05 - maikuu saab ka läbi

Ühel teisipäeval käisime P ja lastega Caversham Wildlife pargis, mille pileti nad ise mulle kinkisid. Ma olin nii rahul, saime katsuda ja näha paljusid loomi, teha pilte ja nautida värsket õhku justkui vihmametsas. Meil väga vedas ka ilmaga, päike paistis ja oli üsna soe. Kõige lähemalt sain tutvust teha koaala, kängurude, opossumi ja vombatiga. Lisaks siis väiksemad tegelased ja linnud ja ussid ja farmielu. 

Farmis oli show, mis oli muidu tore, aga seal pügati lammast ja ma olin täiesti šokis terve aja, mulle ei tundunud nagu sellele lambale oleks see jama meeldinud. Ja kui see lammas pärast lasti teiste lammaste juurde, võtsid kõik ta kohe enda turvaringi sisse. Ma ei hakka üldse rääkima, kui inetult ta sealt alguses välja võeti. Ühesõnaga, ma olin šokis ja lubasin järgmisest hommikust veganiks hakata. Ja ilma naljata ma pole isegi seda kana puudutanud, mis mul külmkapis on, sest ma olen ikka veel šokis ja nüüd ma mõtlengi, et mingi kana pidi ära surema, et mina saaks kanapastat teha või? Appi kui ülekohtune. 













Andreaga käisime ühte päeva koos veetmas, käisime mööda poode, sõime sushit ja rääkisime ning tegime nalja. Mul on hea meel, et me temaga kunagi kohtuda otsustasime ja et see nii hästi jätkunud on, meil tõesti klapib hästi ja suhtleme ka igapäevaselt. Sattusime ka kuskile tänavalaadale, kust leidsin veel ühe makroonitegija, lisaks SweetBoxile, kes mulle ka väga siin meeldib.

Kusjuures, keegi küsis, et kuidas seal sushitrainis makstakse, kui kõik söövad, mis tahavad. Seal on nii, et iga asi on erivärvi taldrikul, viis värvi on kokku ja igal värvi on oma hind. Ja siis tuleb need taldrikud korjata üksteise otsa ja siis tuleb teenindaja ja loeb lõpus taldrikud kokku ja nende eest tulebki maksta. Hurraa! 

Kui poes käisime, nägime UGGi saapaid, teate küll neid botikuid, mida kõik kannavad ja siis Andrea ütles nii siiralt "They look so big. And so wrong." (-Need näevad nii suured välja. Ja nii valed). Ma naersin megakaua tema üle. 




Ühel õhtul käisin siinsetel kohalikel eestlastel külas, kellega ma tutvusin päris alguses, kui alles Austraaliasse tulin ning meil tekkis kohe klapp, mis puudutas maailmavaadet ja asjadest arusaamist. Ja nii me olemegi jäänud suhtlema tänase päevani. Veetsime jälle väga mõnusa õhtu koos, maitsva söögi ja kringliga, mille Anu värskelt küpsetas ja kuhu ta minu soovil rosinaid sisse ei pannud. Ja oi jummel, kui hea see oli!!!


Käisin ka avastamas sellist shopingukeskust nagu Watertown, kus ma eriti palju ei ostnud, pigem uudistasin niisama, aga käisime söömas uues burgerikohas ja käisin väga lahedas ujumisriiete poes, kus teenindajad üritasid mind aidata numbritega, sest siin on rinnahoidjad vapsee uue mõõdusüsteemiga ja sellest ei teadnud ma midagi. Igal juhul siis valisime seal alumist osa mulle ja siis see teenindaja ütles "This is number 6, nobody is wearing number 6." (-See on number 6, keegi ei kanna number kuute). Hahahahaha! Igal juhul ma endale saja dollarilised ujumisriided paarikümnega skoorisin ja lõpuks endale rinnahoidjad leidsin, mis mu tissid ära katta suudavad. Õudne see tissimajandus. Shopingutiiru lõpus käisime veel sõime jäätist ja see oli veel eriti hea.




Kahjuks tagasiteel koju hakkas mul autos päris halb ja lõppes see lõpuks meeletu peavalu ja kehva olekuga kodus, kus terve päeva teise poole veetsin ma voodis ning suutsin sisse süüa ainult mandariini ja viinamarju. Eks siin mõned asjad viimasel ajal ajavad pea korralikult paksuks ja negatiivseid emotsioone lendab ka mitmest suunast ja ma olen masterreageerija sellistele asjadele ja tugev peavalu on esimene, mis sellisel juhul kohe välja lööb. Õnneks olen nädala pärast juba soojas ja puhkan ja küll siis laabub ka kõik.

Tööd ongi nüüd jäänud veel sisuliselt ainult nädal, viimasel ajal on olnud nii häid kui halbu hetki. Tahtsin rääkida ühest firmast, kus ma käin. Ma pole päris täpselt aru saanud, millega see tegeleb, aga kõik inimesed, kes sealt välja tulevad, on puudega. Mõni füüsiliselt, mõni psühholoogiliselt teistsugune ja nad on lihtsalt nii armsad! Nad teavad täpselt, mis kell ma tulen, neil on kõigil mündid valmis, nad on meelitatud, et tüdruk neile müüb (kõik on mehed) ja mõni naeratab nagu teismeline poiss ja on oma jäätise üle nii nii rõõmus. Selline siiras tänu ja rõõm paneb mind jälle tundma, kuidas ma teen õiget asja. Lihtsalt mainin, et vihm paneb mind kogu aeg tundma, et ma ei tee, haha.

Esimest korda elus ei saanud ma ka ühel päeval tööle minna, sest vihma sadas. Arvan, et kolme kuu peale on see päris hea statistika.




Trennis olen ka käinud omajagu, eesmärgiks kümme kilomeetrit joosta, on jäänud vähem kui nädal ja selle triki teen ära ka.


Ühel õhtul käisime oma majakaaslaste, A ja C'ga kinos ja ma ajasin poisid hullult kiiresti toast välja, et kino hakkab 15 minuti pärast. Kohalejõudes selgus, et kino hakkas hoopis tund aega hiljem, hahaha, upsiii. Tegime siis kaubanduskeskuses nalja, õppisime üksteist paremini tundma, C on mulle alati huvi pakkunud oma kultuuri pärast, kuna mul ei ole aasialaste ega hiinlastega mingit kokkupuudet varem olnud. Nüüd siis näen lähedalt, kuidas nad elavad, kuidas süüa teevad ja mida söövad. Ja kusjuures ta rääkis, et tal pole Facebooki, sest see on Hiinas ära blokeeritud ja ma siis ütlesin süütult, et aga ta ju nüüd Austraalias, et nüüd saab teha ja siis ta ütles, et aga sõpru tal ju seal poleks, sest sõpradel ei ole Facebooki. Rääkis pikalt, et Hiina keelustas Facebooki (ja keelustab google, youtube'i jne asjad), sest nad tahavad uudiseid kontrollida, mis riiki sisse tulevad. Nii-öelda kohalik Facebook on neil näiteks olemas, aga seal sellised asjad ei jookse läbi nagu näiteks meil. Hullult põnev. 



Filmiks sel korral The Pirates of Caribbean: dead man tells no tale. Kusjuures, naljakas on see, et osa riikides on selle filmi nimi teistsugune, näiteks Eestis, nimeks hoopis Salazari kättemaks. Ma ei ole aru saanud, miks nii, võib-olla keegi targem oskab öelda?  Film oli hea, nagu ikka, mulle isegi meeldis ta rohkem kui eelmised, sest ma sain kuidagi sisust palju paremini aru. Ja ei mingeid spoilereid, aga lõpp oli nii kurb, et ma ainult nutsin.. ja kuidagi lõppes väga lõplikult ära, justkui rohkem osasid ei tuleks.

Lisaks ma veel vaatasin ära Boss Baby, mis on multikas ja kuigi see mulle meeldis, oli see multika jaoks jälle liiga tõsine, lapsed ei saa ju nendest asjadest absoluutselt niimoodi aru. Teine multikas, mille vaatasin, oli Moana, mis on ka muusikaline (nagu ka Sing) ja mulle väga meeldis nii sisu kui ka laulud, kusjuures üks lauludest on mul juba oma playlistis ka esindatud. 


Ja lõpetuseks siis pildipank, mis kuskile vahele ei mahtunud. 


Too õhtu, kui ma poistega kinos käisin, sain ma ka lõpuks teada, miks Fiona kogu aeg siin toas on. Nimelt enne elas siin toas R, kelle kass ta on ja kui R'i vanem õde välja kolis, kolis R tema tuppa ja mina kolisin siia tuppa ja kass on lihtsalt õigepisut segaduses ja harjunud siin toas lihtsalt olema. 




Tööl üks klient kisas mu peale ja kui ma sellest S'le rääkisin, saatsin talle selle pildi ka. Naljakas, et 100st inimest 99 tahavad jäätist osta, aga vot üks tahab karjuda, et ma olen nii mõttetu ja tõmmaku ma tema tänavalt lesta. VOT EI TÕMBAAAAAAA..

teisipäev, 23. mai 2017

Küsimusteblogi

Ma mäletan, et kui Ameerikas elasin, tegin pidevalt küsimusteblogi, kus vastasin küsimustele, mida mulle esitati. Selge on see, et Ameerika elu oli põnevam kui Austraalia, aga ask.fm lehel on mul päris palju vastamata küsimusi, seega vastan need nüüd ära. 

1. Kas oled Austraalias õnnelik?
Ma ei saa öelda, et ma olen õnnetu, aga ma ei saa ka öelda, et kõik oleks 100% hästi või et mul oleks sees sama "täis" tunne nagu Ameerikas. Midagi jääb puudu ja hinges on tihti tühjus või pigem oleks vist õigem öelda, et võrdlen kodumaid väga väga palju. 

2. Kas sa näed oma tulevikku Eestis?
Ma ei teagi. Mu eluunistus on seotud Ameerikaga, aga samas ikka ja jälle taban ennast mõttelt, kuidas oleks ikkagi ülikool lõpetada ja kuidas oleks jalga kõlgutada oma muruplatsil, Eestimaal. Ma ei tea. Tänapäeva maailm on nii sassis, et ma arvan, et kui ma 26-aastaselt ei ole oma elu paika pannud, ei ole ma veel millestki ilma jäänud. Võtkem näiteks mu vend, tiksus oma eluga, mida ei toimunud ja siis pauh, Austraaliasse, pauh Timorisse, pauh pulmad, pauh isaks. Kõik käis nii pauhti, et tohoh, vaevalt jõudsin reel püsida. 

3. Kas sa oma sõpradest ei jää ilma, kui pidevalt ringi tiirutad?
Ma arvan, et ringitiirutamine ei ole põhjus, miks neist ilma jään. Meie teed lähevad laiali muudel põhjustel ja õiged sõbrad elavad mu teekondadele kaasa ja ootavad mind alati avasüli koju tagasi. Kuigi ma vahel mõtlen, et ma olen nii õudne inimene, et miks keegi üldse tahab minu sõber olla, siis teistpidi ma jälle mõtlen, et ma hoian oma sõpru nii väga, et ükskõik, kus ma olen, nad tunnevad ikka, et on hoitud. 

4. Kui palju Austraalia palgad Eesti omadest paremad on?
Ei oska kõikidest palkadest rääkida, mina isiklikult teenin siin umbes poole rohkem, seega ütleme, et klienditeeninduse alal on palgad poole suuremad. Tegelikult aga pole vaja pudrumägesid kokku mõelda, sest samamoodi maksan ma siin üüripeale poole rohkem ja samamoodi maksavad igasugused muud asjad tunduvalt rohkem.  

5. Kas sa oled kunagi proovinud olla vegan?
Ei, see on minu jaoks eos läbikukkunud üritus, vähemalt praegu. Kui ma ükskord olen arukam ja mõtlen, et ma päriselt tahan vegan-elu elada, siis ma elan, aga praegu mitte. 

6. Kuidas vasakpoolne liiklus edeneb?
Üldiselt hästi, aga teatud manöövreid teen endiselt tagurpidi, nii nagu endal mugavam on ja autosse suundun ikka väga tihti valelt poolelt. Tavaliselt, kui rooli istun, olen selles süsteemis, et nüüd sõidame siinpool ja nii ongi, aga nagu ennast unustan, tundub kõik ebaloogiline. 

7. Mis auto ostsid ja palju maksis?
Ma ostsin Mitsubishi Lancer coupe, mis on hellitavalt riisirakett ja maksis 1100$. Lisaks siis tuli teha suhteliselt kohe autokindlustus-registreerimine, mis oli veidi alla 200$ ja auto ringiregistreerimistasu oli ka 40$. 

8. Kas oled Austraalias omale palju uusi sõpru leidnud?
Kusjuures, ei ja mitte sellepärast, et poleks võimalust olnud, vaid ma olen ise kuidagi palju palju kinnisem kui ma näiteks Belgias või Ameerikas olin. Mul on paar väga ägedat sõpra siin, kellega iga kell aega koos veedaksin, aga mitte ühtegi sellist, keda ma niimoodi taga igatseksin kui kahes eelmises välisriigis. 

9. Mis seal vanas korteris juhtus, et päeva pealt välja kolisid?
Ma ei kolinud päeva pealt välja, hetkest, mil ma otsustasin, et välja kolin, kulus terve nädal, enne kui ma reaalselt kolisin. Eks need tegelikud põhjused ole veidi sügavamad kui kõva häälega välja hõikasin, aga asukoht tööst (sõitsin igal hommikul ja õhtul 30min) ja hind olid suuresti mõjutajad. 

10. Kas sa arvad, et oled kuulus?
Kindlasti mitte.

11. Kas su blogi on populaarne?
Pigem ei, kuna viimasel ajal olen ma selle suunanud pigem sõprade-pereringi ning pole nii palju nii-öelda kommertspostitusi enam teinud. Ameerikas elatud aja jooksul oli see kindlasti populaarsem. 

12. Miks Sirlega eraldi kolisite? Miks sa Sirlest enam ei kirjuta, läksite tülli?
Panin kaks küsimust kokku, kuivõrd vastus on sama. Me ei läinud tülli, saame siiani läbi ja käime väljas, kui satume koos Perthi, sest Sirle kolis Perthist ära. Aga kolisime eraldi, sest olime selleks hetkeks 6 nädalat elanud kogu aeg koos, mitte mingisugust eraldi aega ei olnud ja mina lihtsalt tundsin, et ma tahan privaatsust. 

13. Kas Sirle läks üksinda farmi?
Pole minu asi tema asjadest rääkida. 

14. Mis on Austraaliasse minnes kõige raskem?
Kõige raskem on otsustada, et minna. Kohapeal kõige raskem.. ma ei teagi. Eks see kohanemine võib olla raske igal juhul, väga kaugel eemal sõpradest-perest, võõras keskkond, võõras keel jne. Sellist ühte rasket asja ei ole. 

15. Kui palju raha sa alguses kaasa võtsid, et sellest jagus elamiseks, üürimiseks, autoks, lõbutsemiseks? Elustiili nagu nähtavalt ei muutnud...
Kui ma nüüd õigesti arvutan-mäletan, siis kuskil 2000$ kulus elamiseks-üürimiseks-autoks. Selles mõttes küll muutsin elustiili, et väljas söömas ei käinud ja pigem ikka üritasime alguses väga säästlikult hakkama saada, enne kui nii-öelda uus raha peale tulema ei hakanud. 

16. Kuidas mehed Aussis on?
Ilusad, aga nii lollid. :) 

17. Miks üldse Austraaliasse minna otsustasid?
See oli üks nii öelda võimalusi, mida veel kasutada, üks tiib, mida veel sirutada. Ma olen loomult seikleja ja käiksin heameelega terve maailma ristipõiki läbi. Mõtlesin kohe, et kui meeldib, olen siin 2 aastat ja võib-olla kauemgi, kui ei meeldi, saan alati midagi muud teha. Mind ei hoia otseselt siin ju miski kinni. 

18. Kui palju reaalselt on Aussis võimalik säästa?
No palju, kui oled säästja hingega ja midagi ei juhtu. Mul juhtub kogu aeg, iga nädal mõtlen, et nüüd panen raha kõrvale, aga eiii, siis on vaja maksta auto mingeid asju, siis kaovad päikseprillid ära, siis on vaja lendama minna ja nii edasi. 

19. Kust sa pärit oled?
Sündisin Tallinnas, esimesed aastad elasin Koerus. Priima koht!

20. Keda oma parimateks sõpradeks pead?
Mu vend ütles kunagi, et parimaid sõpru ei saa olla palju, parimaid on üks. Kuigi mulle ise meeldib öelda, et see on üks mu parimatest sõpradest. Nii et kui ma pean valima ühe, siis see üks on Kariina. 

esmaspäev, 22. mai 2017

Trenniblogi

Eelmises korteris oli meil jõusaal ja alguses me käisime küll ülitublisti seal, aga mingil hetkel vajus see täiega ära. Enam polnud Sirlet, kellega koos minna ja endal puudus ka motivatsioon ning jah, nii see läks. Kuniks ma siis kolisin uude kohta ja sain aru, et ma pole kuu aega mitte ühtegi trenniliigutust teinud ja no seda oli küll minu jaoks pisut liiga palju. 

Nagu saatuse kombel ikka, avastasin just samal hommikul Kristiina blogi, kust ta rääkis Nike+ Run äpist, mis koostab ise treeningkava ja motiveerib trenni tegema. Laadisin selle kohe alla, kasutaja oli mul seal juba Belgia ajast ehk aasta tagasi ning lasin endale jooksukava teha. Valisin algaja taseme, sest kuigi ma jooksus algaja ei ole ja viimasel ajal ju iga nädal 2-3x 5km ära jooksin, oligi siiski kuu aega sellest möödas ja vähemalt minul annab kuu aega trennist eemal kohe tunda ja taseme poolest kohe algusesse tagasi. Eesmärgiks panin 5.juunil joosta 10km. Ma pole mitte kunagi elus nii pikka maad jooksnud. Pöidlad pihku! 

Esimeseks päevaks oli rahulik jooks, 1km mingi 9 minutiga. Ma jooksin 7 minutiga, sest ma unustasin peale panna selle motivaatorikõne ja nii ei rääkinud äpp minuga üldse ja ma ei teadnud, palju aeg on või kui palju ma peaks kiirust panema juurde või maha võtma, lihtsalt sörkisin vaikselt. Jooksin pargini ja siis pargist tagasi ka ja kui ma siis tuppa jõudsin, olin 2km 15 minutiga ära jooksnud ja mõneks hetkeks ikka täiesti pilditu. Vot, mida teeb tükk aega trennist eemal olemine.


Järgmise nädala ma magasin täiega maha, sest see oli mu sünnipäeva nädal ja unetunde oli niigi vähe, mingist trennist rääkimata ning mitte miski minus ei kiskunud hommikul varem ärkama ega õhtul pimedas jooksma, siin pole korralikke tänavavalgusteidki.

Kolmandal nädalal käisin poes ja ostsin omale hunniku mingit nänni ja mõtlesin autosse kõndides, et ISSAND JUMAL, kui sul oleks kaal, siis sa juba teaksid, et kaalud sada kilo. 

No täitsapekkis, mis toitumine see on. Ja jaaa, te näete jäätist, ma olen segane

Kojusõites nägin tee ääres suurt silti, et SnapFitnessis on liitumine tasuta. Tavaliselt on see umbes 90$. Hetkeajendil keerasin sinna sisse, uks oli lukus, aga manageri number oli ukse peal, seega ma helistasin ja ütlesin, et saate aru, mul on kohe vaja siia sisse saada.

Onu ohkas ja tuligi, ta oli just söömist alustanud ja ma segasin sotiga.

Igal juhul algas siis minu jõusaali karjäär Austraalias. Jõusaal asub mu kodust 3-4 minutit autoga sõitu, seega ei ole mingit vabandust sinna mitte minna. Esimene nädal jõudsin neljal korral sinna, kusjuures kolmandal korral sain teada, et pakkumises oli ka personaaltreeneri trenn (et edasised ise tahta osta) ning kohtusimegi temaga ja ta tegi ettepaneku, et paneksin kõik oma toiduasjad (kaasaarvatud maitseained ja kastmed) kirja, mida nädala jooksul söön ja arutame nädala pärast natuke pikemalt mu elu.

Selge, teeme nii.

Esimese nädala treeningplaanis (3.nädal jooksuplaanis) olid jooksmised 3.5km rahulikus tempos, tempojooks (7min soojendust, 3 minutit maksimumkiirusel, 5 minutit lõõgastusjooks) ning pikamaajooks 5.5km. Pean ütlema, et mulle hullult meeldis, jooksmiste pealt näengi alati ise oma arengut kõige rohkem ja pean siinkohal jooksuappi väga kiitma, sest kuigi ma ise arvasin, et ma elusees kolmanda nädala lõpus ei jõua veel üle viie kilomeetri joosta, siis tegelikult jõudsin küll.

Ühel õhtul käisin trennis nii hilja, et sisenedes oli üks inimene peale minu seal, vahepeal olin täitsa üksi ja siis kesköö paiku tulid paar tükki veel. Aktivistid. Ise tegin ka trenni puhtalt emotsiooni pealt, sest tuju oli tol päeval ikka ülemõistuse hea. 



Kui nädala pärast kohtusime, ütles treener, et ta üldiselt ei kobiseks mu menüüga, aga ta märkab kahte domineerivat asja - suhkur ja sool. Näiteks kiitis ta väga minu riisiroogasid, kana ja gyozadega (mis on üsna pelmeenide sarnased asjad, aga pelmeene ma ei söö), aga laitis sojakastme kasutamist. Kuigi sellise väikse portsu peale ei ole seda palju, on seal siiski palju naatriumi ja soola, mida võiks saada kätte tavalistest toiduainetest nagu näiteks peekon ja juust, muna ja liha jne. Olen ise täheldanud, et ma eriti liha ei söö, muna ostsin ma viimati ilmselt veebruarikuus ning juustuga on siin ka parajalt kehvasti, seega nende asendustega ei jõua me väga kaugele. Šokolaadid tahtis treener mu menüüst kohe välja visata, aga no ei saa, ma leidsin siin nii hea šokolaadi, et ma ilmselt tassin sada tahvlit veel koju ka. Kuigi, kui ma praegu järele mõtlen, siis Milkal on sarnane šokolaad Eestis ka olemas.

Igal juhul, kuna treener mulle mingit toitumiskava ei teinud, vaid pigem oli see lihtsalt juhendav kohtumine, siis oli meil väga lõbus ja tore selle üle arutleda ning ta oli esimene treener, kes ütles, et kui ikka on BigMaci isu, siis tuleb see ära süüa, sest kehapiinamine on palju hullem, kui see korra 600 kalori sissesöömine. Ma tahtsin temaga abielluda selle lause peale.

Vähemalt selles osas oli ta minuga rahul, et näiteks riisikeetmisel ma ei kasuta soola üldse, vaid ainsaks soolaks ongi sojakaste, lisaks oli ta rahul tuunikala ja sushiga, sest siinsel sushil ei ole kreemjuustu sees ja see muudab selle oluliselt tervislikumaks kui näiteks Eestis mu lemmiksushi. Lihtsalt šokolaadid talle ei meeldinud, jäätised ei meeldinud, paar karastusjooki ei meeldinud ja paar burksi ka ei meeldinud. Muideks, küsisin ka hommikusöögi kohta, kuna ma reaalselt ei suuda hommikuks mitte midagi muud süüa kui krõbinaid, siis tema ütles, et hommikusöök on nagunii õhtuks kehast kadunud ja eks nad üsna tühjad kalorid ole, aga kui see on see, mida ma süüa suudan, siis anna minna. Kui me kodus Orgu kava tegime ja hommikuks igasugused munad ja pudrud ja asjad olid, siis ma küll sõin need kõik ära, aga mu keha nii tahtis krõbinaid. Suhkuurrrr, tule minu juurde...

Ja nagu mind hoiatati ka Austraaliasse kolimisel, on siinne suur ahvatlus sai. Juustukuklid on mu lemmikud.


Teisel nädalal jõudsin ma saali neli korda. Plaanis oli 4x1000m tempojooks, 3x1000m tempojooks ja pikamaajooks 7.5km. Viimase üle olin eriti elevil, sest see ju tegelikult on minu rekord distantsiliselt, siiani oli pikim maa Maijooksul joostud 7 kilomeetrit. Eilsel õhtul aga lippasin 7,7km rõõmsalt ära ning tuju oli hea, jaksu oli veel ülegi ning hakkas tunduma, et ega see eesmärgiks seatud 10 kilomeetrit enam kaugele jää. 

Tegelikult seadsin ma endale juba väikestviisi järgmisegi eesmärgi, aga vaatame, kuidas sellega läheb. 

Igal juhul kiidan väga Nike+ Running appi, sest kui ikka näen sealt, et plaanis on jooksupäev, siis ei taha seda kuidagi vahele jätta, ikka lähen.


Lisaks jooksudistantsi eesmärgile on mul veel eesmärgiks jõuda teha kätekõverdusi sama ilusa tehnikaga nagu Alvar ning plankingut umbes sama kaua kui Alain. Ma tean, et mehi ei tasu eeskujuks võtta, kuna nad füüsiliselt jõuavad lihtsalt rohkem, aga mind ei huvita, ükskord ma pean ka tugevaks saama. 



Tahtsin veel lõpetuseks kirjutada suurimatest erinevustest Eesti ja Austraalia jõusaalide vahel.

1. Siin ei ole riietusruume. Inimesed tulevad trenni riietega ja lähevad nende samade riietega ka koju.

2. Jätkuks eelnevale, pole ka pesemisruume sellisel moel kui Eestis. Näiteks minu klubis on üks duširuum, aga seda ei kasuta mitte keegi mitte kunagi.

3. Neil pole ka kappe, kõik asjad jäetakse jõusaalis olevatele riiulitele, kaasa arvatud telefonid, rahakotid, autovõtmed jne, kõik on lihtsalt riiuli peal, tule ja võta. Eile märkasin, et kuigi olin ainus jõusaalis, oli riiulitel päris palju asju ehk unustatakse sinna ka. Ise unustasin ka oma veepudeli.

4. Jõusaal on avatud 24/7 ja sisenemiseks saab iga liitunud liige kiibiga uksekaardi. Kaart on isiklik ja kellelegi teisele edasi anda ei tohi.

5. Rühmatrenne ei ole, küll aga on eraldi saal treeninguteks ja minu klubis saab panna ise treeningu tööle ning siis seda seal saalis teha. Vahel tehakse ka personaaltreeninguid seal.

6. Klubisid on meeletult palju. Ühe klubi kasutamine on 12.95$ nädal, kõikide klubide kasutamine 14.95$.

7. Minu klubist paremal asub Hungry Jack, vasakul KFC ja üle tee McDonald's. Terve trennioleku aja võib näha telekast burgeri reklaame. Täiesti arusaamatu minu jaoks.

8. Ma ei ole näinud klubis mitte ühtegi suurt-paksu inimest. Kõik on treenitud ja vormitud ja teevad trenni hingega. Mõnus motivaator.