teisipäev, 4. aprill 2017

Pea kaks kuud Austraalias

Vahepeal on kaks nädalat linnulennul jälle mööda läinud, palju juhtunud, palju tehtud, palju nähtud. Ma heameelega kirjutaks iga päev blogi, aga härra R läks koos meie internetiga Eestisse, seega puudub meil kodus igasugune nett ja telefoniga ei ole blogi just eriti mugav teha. Aga kõigest, mis kahe nädalaga juhtunud on. 

Meie korteris elasid kaks nädalat juba eelnevalt mainitud Saaremaa poisid, kellel oligi plaanis siia kaheks nädalaks jääda, aga kes mingil määral vürtsitasid meie elu ka korralikult. Esiteks, kindlasti sellepärast, et nemad selle kahe nädala jooksul tööl ei käinud ja kohustusi ei omanud, sellal kui meie ülejäänud kolm katsusime oma eludega kuidagi hakkama saada, töötundide kõrvalt näha ka sõpru, teha lõbusaid asju ning magada unetunnid täis. 

Üks päev tegin poistele hullu nalja, neil oli mingi 10 muna keedetult taldriku peal, ma panin ühe toore asemele ja arvake, mis muna J esimesena vastu lauda puruks lõi? Ikka toore. Hahaha. 

Poiste viimasel õhtul käisime kolmekesi Zig Zag Viewpointis, päikeseloojangut vaatamas. See oli omamoodi lahe, teekond sinna oli mäest üles ja väga käänuline ja mina olin roolis ja mul läks süda jumala pahaks. Vaade oli ilus, aga mulle meeldib Kings Parki oma rohkem ning pärast sealset nautimist seadsimegi autorattad Kings Parki poole. Ja no oi jumal, kui ilus see koht ikka on! 





Lõpuks otsustasime sööma minna ja saanud K käest kindlad juhendid, kust pizzat saab, läksime Northbridge’i, mis on Perthi linnaosa ja kus ma varem polnud käinud. Otsisime natuke aega parkimiskohta ja lõpuks olime ristmikul, et kas paremale või vasakule, J ütles paremale, ma ütlesin, et selline tunne on, et vasakul on koht ja keerasimegi ja oligi, juhuu! Jalutasime veidi ringi ja läksime siis ühte pubisse, tellisime pizzad-õlled (poisid) ning nautisime lihtsat mõnusat olekut. See küll läks meil ühel hetkel aia taha, sest J tellis pepperoni pizza ja see oli nii vürtsine, et ta läks seda õue sööma ning ta oli parajalt pahur sellepärast ja ütles, et ta elu kõige mõttetumalt raisatud dollarid, aga minu pizza oli hea ja kuigi ma ainult pool jõudsin ära süüa, olin rahul. Edasi läksime magustoitu otsima ja minu kisaval nõudmisel frozen yogurtisse, mis on siin küll pisut teise maitsega kui usas, aga sellegipoolest sama hea. Lõpuks jõudsime kenasti koju tagasi, kus siis noorhärrad pakkisid oma asju ja mina unedemaale suikusin. 

Korteris elanike muudatusi on teisigi. Poiste asemel kolis sisse üks paarike, K ja A, kes on väga toredad ja armsad eestlased, kes omajagu aega juba ka Austraalias olnud ning Sirle kolis välja ja ma jäin oma tuppa üksinda. Niisiis elame siin hetkel neljakesi ja selline punt peaks ka lõpuni välja siia jääma. 

Miks me Sirlega eraldi kolisime, on tegelikult üpris lihtne. Kuna mina leidsin Perthis kohe töö ja temal läks sellega raskemalt, elasime me küllalt erinevat elu, et üksteist pisut häirida. Üsna tihti saabus tema koju, kui mina juba magasin ja mina läksin hommikul tööle, kui tema alles magas ja ma lihtsalt tundsin, et mul oleks vaja pisut rohkem privaatsust. Lisaks otsustas ta, et läheb teeb hoopis oma farmipäevad ära, kuivõrd Perthis tegevust talle piisavalt ei jagunud. Praegu ta on veel siin, aga lähiajal peaks ära minema. 

Vahepeal olen käinud kaks korda kinos, esimesel korral käisin vaatamas Kaunitari ja Koletist, mis oli imeilus film ja kuna ma seda muinasjuttu kas ei ole kunagi lugenud või vähemalt ei mäleta, siis minu jaoks oli terve film nii ilus ja armas ja ootamatu ja nutsin ka. Ja Emma Watson on üks minu lemmikutest näitlejatest juba Harry Potteri ajast, seega nautisin tema vaatamist ka 100%-liselt. Teisel korral käisime vaatamas filmi Life ja kui keegi tahab seda filmi veel vaatama minna, jätke järgnev lõik vahele. 

Filmist siis nii palju, et esiteks, üleüldiselt oli see vist esimene film minu elus, kus lõpuks kõik tegelased ära surid. Ma pole päris kindel, aga mul on selline tunne, et tavaliselt ikka üks pääseb või lõppeb ikka kuidagi kenasti see asi, aga no see film oli totaalne surm. Teiseks, nad tapsid kõige ilusama kuti kohe alguses ära, karjuv ebaõiglus! Kolmandaks, ma arvasin tõsimeeli (ega ma treilerit vaadanud ega sisu lugenud), et nad lähevad Marsile ja teevad seal midagi toredat ja üldse on tore film ja nii, aga no ei, nad hoopis ehitasid mingi koletise, aitasid ta elule ja see siis tappis nad ükshaaval kõik ära. Ja Marsile ei läinudki keegi. Pettumus. Ühesõnaga, ma ei tea, mis imelik film see nüüd oli ja miks me arvasime, et see võiks meile meeldida, aga kena meelelahutus sellegipoolest. 

Ühe filmi vaatasin ma ära veel kodus, nimelt Passengers, mida ma olin pikalt tahtnud näha ja mille kohta ma olin palju head kuulnud ning pean tunnistama, et oligi hea. Kuigi alguses venis asi väga pikalt ja lõpuks 15 minutiga räägiti kogu lugu ära, oli see sellegipoolest väga mõnus film, mis pani mõtlema ja inimsuhteid pisut teistmoodi vaatama ja hindama. 
Leidsin ka ühe Domino pizzakoha üsna kodu lähedal ja tee peal, kui tulen töölt koju ning hästi halb selle juures on see, et paksupõhjaga hawaii pizza maksab mingi 6 dollarit ja ma ei viitsi enam kunagi kodus õhtuti süüa teha. 


Eile veetsime Sirlega terve päeva koos, käisime basseini ääres päikest võtmas, söömas, shoppamas ja kinos. Söömas käisime minu peaaegu et lemmikuks kujunenud kohas, kus saab nuudleid köögiviljadega ja meekana ja see teenindaja pani lihtsalt nii hullu, ta oleks nagu kaotanud igasuguse mõtlemisvõime ja arusaamise inglise keeles ja lõpuks arvutas veel kallima summa ka, nii et kui me sealt 10 minutit hiljem koos söögi, õige summa ja joogiga minema saime, oli küll siuke tunne, et mis see just toimus? Käisime ka Miss Maudis kooki söömas ning kui Sirle valis tagasihoidliku šokolaadimuffini, siis mina valisin rainbow koogi ja kuigi mu teine perekond siin Austraalias selle peale ainult väkk väkk teeb, oli see niiiiiiiiiiiiiii hea. 




Pühapäeval, pärast vinget töönädalat, mis algas üsna kurvalt ja emotsionaalselt muserdavalt, aga lõppes lihtsalt üliägedalt, otsustasin ennast premeerida ja läksin Fast Eddy’sesse sööma, kus Sirle hetkel töötab. Tellisin omale jumala hea burgeri ja friikad ja mingi nõiavõlujoogi ja pärast oli hea olla. Naljakas oli ainult see, et lisaks Sirelele oli seal tööl veel üks tüdruk ja ta ei naeratanud mulle mitte kordagi, kõndis ülbelt minust mööda, kui maksta tahtsin ja kui ma olin söömise lõpetanud ja korraks vetsu läinud, lendas ta juba Sirlele peale, et ma raudselt läksin minema maksmata. Jah, inimene, negatiivsus viib siin elus sihile. 


Enda tööl juhtus eelmisel nädalal täiega armas olukord, kus üks isa oma kahe lapsega ja ilmselt mõne sugulase või tuttavaga, kuivõrd tema vanus ei klappinud, et ta oleks ta isa saanud olla, tuli ostis mult hunniku jäätist ja siis see noormees, kes paistis minu vanune olevat, tahtis jäätist kõigega, mis ma suudan kokku panna. Ma siis panin ka ikka nii, et oli ja see „isa“ mängis täiega kosjakontorit, ütles, et kuti nimi on Lee ja et ta on vallaline ja kui ma küsisin, kas nad soovivad midagi veel, ütles isa, et ja, paberit ja pliiatsit on vaja, et Lee mu välja saaks kutsuda. Ma küll oma numbri andsin, aga noormees ei kirjutanudki. Kurb. Haha. 

Käisin ka tööl ühel Family Day üritusel, mis oli ülilahe. Sõitsin mina siis kohale, panin oma väni paika ja hakkasid inimesed kohale voorima, kõigil oli „Mr Whippy“ kupong käes, mille alusel nad said ühe jäätise. Te ei kujuta ette, kui rõõmsaks teeb inimesi üks jäätis. Kuna üldiselt on mu tööks ringi sõita ja seal seisin kohapeal, oli töö pisut teistsugune, aga mulle täitsa meeldis nii. 

Ja seda alumist pilti saadab S mulle pidevalt, kui ma tööl millestki aru ei saa või isegi, kui ma saan, siis ta igaks juhuks ikka natuke mõnitab mind.

Eelmisel esmaspäeval käisin oma teise perekonnaga siin ka foodtruck festivalil, kus ma skoorisin endale paar makrooni (nii head), pannkoogid nutella ja sidruniga (mmmmmmmm) ja värsked mahlad igasuguste puuviljade ja hea kraamiga. Täiega lahe üritus oli, mulle hullult meeldis, erinevaid sööke oli igasugustest riikidest, inimesed olid lõbusad ning enda seltskond oli ka väga vahva. Võiks teinekordki minna. 


Ja siis ma tahaks veel mainida ära selle, et elagu sõbrad, kes viitsivad mulle kogu aeg kirjutada, helistada, videokõnesid teha ning ootavad mind kogu aeg koju tagasi. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar