esmaspäev, 17. aprill 2017

Mihkel Raud- Kus ma olen

Ma olen suur raamatute sõber ja ma olen suur Mihkel Raua fänn. Minu meelest tema puhul ongi kaks äärmust - ta kas meeldib täiega või ei meeldi üldse. Minule ta meeldib. Mulle meeldib salapära tema ümber, et ta justkui on "kuulsus," aga samas ei tea me temast suurt midagi ja mulle meeldib meeletult tema kõnemaneer ja rääkimisoskus. Ma lugesin ka tema raamatut Musta pori näkku, aga see pisut kõnetas mind vähe, kuivõrd kogu see ajastu ja temaatika oli nii-öelda enne minu aega ja jäi pisut võõraks. 

See-eest kui tuli välja Mihkel Raua uus raamat nimega Kus ma olen ja kuidas Sina võid palju kaugemale jõuda, teadsin ma kohe, et seda pean ma saama lugeda. See tundus puhtalt sisututvustuse järgi palju rohkem minulik teos. Mind kõnetav. Kogu tutvusringkond, kes järjest seda lugeda sai, kiitis taevani ja muust kui ülimast Mihkel Rauast ei räägitudki. Kusjuures, fun fact, ma kandsin seda raamatut iga päev endaga kaasas, igal vabal hetkel lugesin seda, aga päeval, mil ma sain olla härra Raua autojuht, oli mul raamat jäänud koju ja autogramm sisse jäigi küsimata. Olgu mainitud, et me sõitsme koos ligi 30 minutit ja see kibedus oli suur.



Igal juhul, raamatust.. Raamat ei ole ilukirjandus ehk täis mingeid poeetilisi väljendeid või ilusaid kirjeldusi, pigem on see otse maha-taha teos. Sellepärast see mulle meeldiski. Mihkel Raud kirjutab otse, mida ta asjast arvab ja miks just nii on hea. Lisaks suudab ta südamerahuga oma teosesse panna hunniku nalju ilma, et ta ise kordagi naeraks. Umbes nii ma kujutasin seda raamatut lugedes ette. Võib-olla ta naeris ka, sama palju kui mina või vähemalt pool sellest, aga pigem ma kujutan ette, et ta surmtõsiselt kirjutas ja pagana hästi tuli välja. 


Näiteks antud lõik bodypump trennist kõnetas mind kohe eriti. Esiteks, kuna ma olen ise suur selle trenni fänn ja teiseks, kuna see lõpuosa oli lihtsalt nii truu. Kui mina alles hakkasin trennis käima, ei mahtunud mulle pähe, kuidas pisikesed 160cm 45-50kg kaaluvad tüdrukud võtavad 20kg kettaid kukile ja hakkavad kükitama, kui mina napilt 10kg peale jõudsin panna. Olgu mainitud, et ka selle 10kg'ni läks omajagu aega. Seega, ma ei imesta, et meestele see veel valusam egolaks on. Ma lihtsalt ütlen toetuseks, et esimesed viis trenni on võõrad, järgmised viis hakkad asjast aru saama ja alles pärast kümnendat hakkad ennast treenima ja challenge'ma, et kas jõuad sel korral rohkem kui eelmisel. Võib-olla härra andis lihtsalt liiga vara alla. 

Ma muidugi ei kujuta ette, kui ma oleks Mihkel Raud, kas ma julgeks 10 trenni endast pehmo muljet jätta, et siis 11ndas tõestada, et pole ma nii vatist midagi. Olles tundmatu Gerli, on seda palju lihtsam teha. 

Järgnev lõik on elust enesest ja nii tõetruu kui veel saab olla. Täpselt nii ju inimestega on. Korteritemüük, autoost, mõne pakettreisi pähe määrimine. Selle kohta oli raamatus terve peatükk, kuidas õiged inimesed oskavad meile müüa ja panna meid tahtma asju, millest me tegelikult varem ei olegi unistanud või veel vähem üldse mõelnud, et meil võiks vaja minna. Inimese loomus on selline, et kui tekib oht, et meie ei taha, aga keegi teine tahab, hakkame ise ka seda automaatselt rohkem tahtma. 

Mul on neid olukordi olnud üsna mitu. 


Ja lõpetuseks minu meelest raamatu üks parimaid osasid olid need, kus Mihkel Raud rääkis reisimisest ja sellega seotud uskumatutest olukordadest ja inimestest. Näiteks esimene, milles ta kirjeldas lennureisi, mida ta nagunii kartis nagu tuld ning kapteni ega kaaslaste sõnad eriti sellele hirmu leevendamisele kaasa ka ei aidanud. 


Ja teine lõik inimestest Jaapanis:


Ma pean ütlema, et nüüdseks olen ma oma tutvusringkonnas leidnud ka neid inimesi, kellele teos nii väga ei meeldinud. Mõnele just sel samal põhjusel, miks mulle meeldis, et tegemist on väga robustse sõnavara ja väljendusega ning pigem oli piinlik lugeda, mõnele teisele hoopis sellepärast, et teos teda ei kõnetanud. Eks inimesi ongi erinevaid, teoseid on erinevaid ja arusaamisi on erinevaid. 

Mina isiklikult aga soovitan raamatut väga ning käsi südamel ütlen, et minu jaoks oli tegemist huvitava, sisuka ja vaimuka teosega, mida oli raske käest panna, kui juba lugema hakkasin. Viimast kuulsin ka teistelt lugejatelt, kuidas unetundide arvelt sai raamat läbi loetud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar