pühapäev, 16. aprill 2017

Austraalias 05.04-16.04

Üle-eelmisel nädalal otsustasin ma oma vabadel päevadel, et saagu mis saab, aga paberimajandus tuleb korda saada ja toimingud, mida järjest edasi lükkasin, tuleb ära teha. Kui ma oleks teadnud, kui palju aega see võtab ja kui palju mu närve kulutab, ma oleks ilmselt veel paar nädalat (kuud) seda edasi lükanud.

Ühesõnaga, hommikul kell 10 läksin siis mina kodust välja, esimese asjana Belmonti keskusesse, et Telstras endale telefoninumber koos paketiga teha ja telefon ka välja kaubelda. Pakett oli vajalik sellepärast, et siiani mul oli kõnekaart ja kõnekaardiga oli esiteks, pidev probleem, et laetud raha aegus 28 päevaga ja teiseks, oli see mõttetult kallis. Läksin siis sinna keskusesse, öeldi mulle, et mul on vaja "100-points of proof," mis on siin üsna tavaline asi ja kuna ma juba varasemalt seda teadsin, võtsin kõik asjad kaasa. Pass annab 70 punkti, pangakaart 25, aadressiga kiri 20, tiptop kõik. Vaatab siis kutt minu passi ja ütleb, et seda ei saa arvestada, kuna viisa ei kehti 24 kuud. Aa.. Küsisin siis, mis variandid mul üldse on, kuivõrd tegemist on primary dokumendiga ehk ilma selleta ei saa ka siis, kui ülejäänud dokumendid 200 punkti kokku annavad. Vaatas siis noormees seda listi ja ütles, et põhimõtteliselt võib vist öelda, et ainult kohalikud juhiload aitaksid mu siinkohal välja. Kuivõrd mul oli nagunii plaanis kohalikud load endale teha, seadsin sammud Midlandi kohalikku ARKi ja alustasin paberimajandusega otsast peale.

Tuli minu number, lähen tädi juurde, tädi ütleb, et "Sul on 100-points of proof" vaja. Ma ohkasin ja küsisin, et no mis sel korral puudu on? Tädi seletab, et mul on vaja ühte primaryt, milleks sel korral sobis mu pass, kahte secondaryt, millest üks oli pangakaart ja teine oli puudu ning KAHTE kolmanda astme dokumenti, milleks oli aadressikinnitus ja mis iganes veel. Ühesõnaga, üks oli puudu. Ma küsisin jumala ahastuses, et okei, mis teil seal listis on, mis variandid mul üldse on? Loeb ette, et noo, näiteks autodokumendid sobiksid, kas Sul on? Ma ütlesin rõõmsalt, et muidugi on, teie käes ju! Tädi kortsutas kulmu ja küsis, et mismoodi? Ma ütlesin, et mul oli vaja identifitseerida oma isik ja ma ju olen praegu siin, teeme selle ära, prindid mu paberi välja ja voila! Tädi jäi mõttesse ja ütles, et ma ei tea, kas nii saab.

Mida??

Ühesõnaga, puust ja punaseks selgeks - ma olin ARKis, kes saadab mulle autopaberid postiga, kelle KÄES mu autopaberid üldse on ja tema vastab, et seda paberit me küll arvestada ei saa?

Õnneks ta läks siiski küsima kelleltki targemalt ja see targem ütles talle, et mõtle loogiliselt, see paber on ju meie käes. Ooooo, kas tõesti? Lõpuks vajalik paber välja prinditud sai ja mina oma load ka tehtud sain. Maksin 41 dollarit lubade eest, 41 dollarit lubade transfeerimise eest (kuna ma ei pea tegema ühtegi eksamit siin lubade saamiseks, üle 25-aastased isikud ei pea) ja lõpuks maksin ka 45 dollarit oma auto ringikirjutamise eest. MAKSAAAAAAAA!!!!

Lõpus sai nalja ka, kui tädi hakkas mu Eesti lubasid nii-öelda kohalikeks ringi tõlkima ja küsib minult, et kus load välja on antud? Mina ütlesin, et Eestis. Ütleb, et ei, tal mingi muu list ees. Ma ütlesin, et no, Tallinn siis? Ütleb, et ei, tal on mingi muu list ees. Ma ütlesin, et no näita seda listi mulle, ma siis ütlen. Ütleb, et ta ei tohi ekraani pöörata. Hakkas tähthaaval ütlema. Teate, mis õige oli? Harjumaa. Jeeeee! Silmatest tehti ka mulle, visati see pulgakomm kätte, öeldi, et pane üks silm kinni ja loe alumine rida ja ma nägin alumist rida nagu kull. Elagu!

Kuna ma olin ARKist saanud ajutise loa, läksin ma sellega tagasi Telstrasse, et oma telefon ja number kätte saada ja pärast tund aega ootamist, ei huvitanud uut kutti pea üldse mu dokumendid või 100 punkti tõestus või üldse miski, sest mina ikkagi nii äge ja tore ja blablabla ja nii väljusingi ma poest kotitäie kraamiga, mille nimetame siis siinkohal varajaseks sünnipäevakingituseks endale.

Kell oli selleks hetkeks 17.17.


PS! Sain ka load juba kätte ja olen ametlikult meie perest esimene, kellel on kolme riigi juhiload, jee!

Tööl läheb endiselt hästi, ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga mul vahepeal tekkisid hullud kõhuvalud jäätise söömisest ja üsna kiirelt sai selgeks ka, et see sarnane piimatoodete talumatus nagu Eestiski oli. See-tõttu ei söönud ma kaks nädalat mitte ühtegi jäätist, valu oli nii valusalt meeles. Ühel õhtul, kui mingi järjekordne jabur päev oli möödas, mõtlesin, et davai, ma proovin, et see amps on seda väärt. Ptüi-ptüi-ptüi, valu tagasi ei tulnud ja nii olen tasapisi saanud jälle erinevaid jäätiseid süüa. Mitte küll sellistes kogustes nagu alguses sinna tööle minnes, aga siiski. Praegu on üldse töömaraton käsil, sest pühad on ja pühad on jäätisemüümiseks parim aeg, seega ma ärkan igal hommikul 8.30, kui mu korterikaaslased sisuliselt alles peolt jõuavad ja lähen aga rõõmsalt jälle tööle, et õhtul, kui mu korterikaaslased veini trimpavad ja peole sätivad, kenasti tudule minna.

Lisaks jätsimaffiale hoidsin üks õhtu poisse ning kuigi minu meelest läks toredalt, siis ühel kuttidest on nii räige trauma sellest, et nagu S ütleb õhtuti, et davai poisid, täna paneb tädi teid magama, hakkab ta kohe nutma. Suht naljakas.

Allolevad prussakad on ka poiste geniaalsed kingitused mulle. Kui nad mingi siukse asja mulle autosse peidaks, ma ilmselt hüppaks hoopealt välja ja paneks jooksu. Kusjuures, alguses, kui ma auto sain, siis ükspäev koju jõudes ja autot ära parkides hüppas samasugune tegelane mulle armatuuri peale ja ma reaalselt lõin ukse vastu seina lahti ja panin jooksu, kõik asjad jäid ka autosse. Palvetasin öö läbi, et ta ära sureks (ise samal ajal googeldades ja sõpradelt küsides ning veendudes, et prussakad ei sure kunagi ära) ning õnneks pole me rohkem kohtunud. Kui ta endiselt seal autos elab, siis ma loodan, et ta lihtsalt kunagi sõidu ajal enam armatuuri peale ei hüppa.


Mu lemmikmaja


Vahepeal osteti koertele nii palju jäätist, et kui mõni klient ei ostnud, siis ma lausa mõtlesin, et ohh vaene kutsa, tema ei saagi... 


Üks päev oli mul hull pasta isu, aga kuna ma nii tainas olen ja poes käia ei viitsi, veel vähem viitsin ma mõelda, mida mul poest vaja oleks, siis kodus mul materjali polnud ja siin on ju poed õhtuti kinni, seega tuli leida koht, kust pastat saab. Nii tutvustas P mulle PastaCupi ja sellest on väikest viisi saanud minu uus lemmik, nende avokaado-kana pasta on nii nämma!!! 

Esmaspäeva õhtuti on siin Inglewoodis marketid, millest ma ühel korral varem ka rääkinud olen. See kurikuulus koht, kust makroone saab. Sel korral olin ma kell kuus kenasti platsis ja kuigi esialgus tundus, et S ja P lastega ei tulegi, siis lõpuks nad siiski ennast näole andsid. Selleks hetkeks oli mul ostetud 8 makrooni, kaks hiigelsuurt sõõrikut ja pannkook šokolaadi-maasika-banaani-soolakaramelli-vahukoorega.

Ma ei pea vist mainimagi, et terve ülejäänud nädala sõin ma salatilehti, sest sellest suhkrukogusest oli süda niiiiii paha.

Homme õhtul on jälle market ja makroonimüüja juba ütles mulle, et uuel nädalal on viis uut maitset, seega tuleb minna. Ülejäänud asjadest sel korral küll loobun ja ostan mingit ököšmöko paska, mida S ja P ostavad.  Või salatilehti.


Ühes vanis olid küpsised müügil ja läksin siis vaatama, millega tegu, vaatasin, et oh koertemaiustused, et kui lahe idee. Kui leti äärde sain, nägin, et neid maiustusi müüs ka koer. Hahaa, eriti äge idee! Ma tean oma tutvusringkonnas vähemalt ühte inimest, kelle meelest on see ülimegaäge, nii et minu meelest ka on. 



Tervislikke asju ka müüdi
A mul oli sellest pohhui. Hahaa.
Vahepeal käisin ka uuesti Kaire juures, kes mulle imetabased küüned tegi. Ta on selles mõttes megalahe, et ma näitasin ainult pildi ja idee ette ja ta tegigi täpselt samasugused ja nii kiftid, et ma olen juba oma klientidelt ka palju komplimente saanud. Ja pole sellised tüüpilised roosa ninnu-nännud, nagu mul tavaliselt on. 


Teisipäeval ärkasin üles ja otsustasin, et maksku, mis maksab, mina pean massaaži saama, sest minu seljavalu tapab mu lihtsalt ära. Ja tahtsin mõnuleda ka. Kui muidu on massaažide hinnad siis 75-200$, siis sain sõbrannalt hea idee, valida välja hoopis mõni sooduskupong ja minna poole odavamalt. Nii ma võtsingi veebilehe lahti ja hakkasin salonge läbi helistama, kas kellelgi on samaks päevaks aega. Üks vastas, et kell 13 sobiks (ma helistasin 12.20), seega tuli kibekähku riided selga panna, üles ärgata ja Subiacosse sõita. Õnneks polnud kauge sõit, muidu polekski vist jõudnud. Massaaž oli megamõnus, väike Bali tüdruk tegi ja tal oli nii palju jõudu, et mul oli jumala valus vahepeal. Aga kui ta mu peas sudis, oli nii mõnus, et ma mõtlesin, et jäängi sinna. Ma peaks vist ainult peamassaaže võtma hakkama, need on taevalikud! Igal juhul tunni ajase terve keha massaaži eest maksin 49$ ja olin endaga jube rahul. 



Teisipäeva õhtul trippisin hoopis bussiga linna ning kohtusime Zenzaki sushis ühe Filipiini-Saksa tüdrukuga, kelle ma leidsin Facebookis au-pairide grupist. Ta oli täiega armas tüdruk ja meil sai hullult palju nalja ja sushi maitses oi-oi-oi kui hästi ja kindlasti me kohtume veel. Samas ei olnud sellist klikk tunnet, nagu näiteks USAs mõne uue tüdrukuga kohtudes oli ning kui ta küsis, kus Eesti asub, mõtlesin küll sekundi murdosa jooksul, et kurat sakslased võiksid ikka teada seda ju. Järgmisel hetkel tuli mulle meelde telesaade, kus sakslased ei suutnud isegi oma naabreid ära nimetada, nii et mis seal siis ikka. Ma seletasin talle, kus Eesti asub ja selle osaga on nüüd korras.


Sushi lasanje vist. Kuidas seda nimetatakse, kes teab?
 Tulles meelelahutuse teemadel edasi, siis käisin üks õhtu vaatamas Kiired ja vihased uut osa. Ma tegelikult ei teagi, kas selle nimi eesti keeles on üldse see, sest inglise keeles on ta pisut erinev, aga noh, savi see. Käisin esilinastuse päeval, mis on siin kolmapäev ja see oli päris hull, 30 minutit enne filmi oli moodustunud mitmekümne meetrine rivi inimesi, kes ootasid sisse saamist ja kuna siin piletid kohtadega ei ole, olin ka ise vara kohal, et ei peaks esireast vaatama. Filmist endast polegi mõtet siinkohal rääkida, sest oli juba enne vaatamist selge, et see on hea. See on üks nendest filmidest, mida ma ootan ja millest ma ei looda midagi, sest nagunii on hea. Ja blää, kui palju naerda sai, ma naersin kogu aeg, üle saali, hahaa. 


Lisaks käisin ma vaatamas filmi Dance Academy, mis oli üle tüki aja väga sisukas, tõsine ja kurb film. Pani väga mõtlema enda eluotsuste ja tähtsate-mitte tähtsate asjade seadmise üle. Ja kuna lõpp oli üsna ootamatu, pani see mõtlema veel päris mitmeks päevaks pärast filmi ka. Mulle meeldivad sellised, elutruud filmid, aga nad panevad mind alati hullult mõtlema pärast. 

Mõtlema pani ka lause S ja P kodus laua peal, kus on kirjas, et edu saavutamiseks ei ole olemas lifti, selleks tuleb minna mööda treppe. Ja täpselt nii ongi! 


Ja lõpetuseks kirjutan ka sellest, et kolin oma praegusest korterist välja. Põhjuseid on päris mitu, millest avalikult rääkima ei hakka, aga antud hetkel tundub see parem mõte, hoolimata sellest, et korter on lihtsalt suurepärane ning vigu otsida keeruline. Lisaks oli vahepeal väga aktuaalne teema see, et tulen suvel Eestisse, jälle teatud põhjustel, aga otsustasin üsna kiirelt, et ka see on parem maha matta. Ladusin plusse ja miinuseid ikka hea nädal aega järjest, küsisin nõu sõpradelt ja perelt ja lõpuks otsustasin, et see polnud mu plaan ja ma ei muuda oma plaani. Mu plaan oli tulla Aussi, minna tööle jäätiseautosse, minna suvel Timorisse, sügisel Taisse ja 2018 suvel Eestisse. Järgin plaani ja nii lähengi hoopis juunis oma tibulinnu Lola Mariat vaatama Ida-Timorisse. Kuna mul on kohe kohe sünnipäev ka, on see hea võimalus kasutada ära mulle kingitud raha ning ühendada meeldiv kasulikuga. 

Kes oleks osanud arvata, et ma kunagi Timorisse tagasi lähen.



Ja võrdluseks toon ühe hinna ka, ristorante pizzaga, mida ma Eestis päris palju sõin, maksab siin nii palju, et odavam on osta Domino pizzast valmis soe pizza. Siin on kõikide asjadega nii, et nagu on importkaup, on kohe megakallis. Muidu hinnad ei ole nii kallid. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar