reede, 28. aprill 2017

Sünnipäev number 26

Sarnaselt kolmele eelnevale aastale, käisin ka sel korral pildistamas, et saada endale spetsiaalselt sünnipäevapilt. Pean mainima, et need neli on nüüd küll väga erinevad, aga samas on neil miskit ühesugust. Selle aasta sünnipäevapilt sai selline:


Mul oli imearmas päev täis kingitusi, õnnitlusi, lõbusaid nägusid, rõõmsat seltskonda, mõnusaid üritusi ja inimesi ning mis peamine - täis elevust minu südames. 

Suured tänud fotograafile ja 

suured tänud kõikidele õnnesoovide eest!

teisipäev, 25. aprill 2017

Viimane blogi 25sena

Tööd on viimasel ajal nii palju saanud, et pühadel lasin 6 päeva jutti, üks vaba, 5 päeva jutti ja kui siis oli kaks vaba päeva ja S kirjutas, et kas ma tahaks riigipühal töötada ehk oleks olnud 1 vaba, 6 jutti jälle, siis ma kirjutasin talle, et tänan küsimast, ei taha. Haha. Mulle hullult meeldib mu töö ja ma lähen igal hommikul rõõmuga ja rõõmustan terve päeva ka, aga millegi pärast, hoolimata sellest, et ma saan kenasti magada ja ma pole otseselt väsinud, olen ma kuidagi kurnatud ikkagi tööpäevadel ja siuksed maratonid imevad viimsegi välja. 

Igal juhul on viimasel ajal mul mõned eriti ilusad alad olnud, kus on rikkad inimesed ja eriti ilus vaade otse veele, ookeanile ja majad on sigasuured ja ilusad. Kusjuures, vastupidiselt Eestile või võib-olla isegi USAle, ei ole siin rikkad inimesed ülbed. Nad on megaarmsad, tulevad ostavad 20 jäätist, koerale, kassile, lastele, emale, isale, vanaemale, vanaisale, uurivad, kuidas mul läheb, elavad kaasa, kui jäätis hästi välja tuleb ja teevad minu tuju ka nii heaks. Ühes piirkonnas, kus ma hetkel enam ei ole käinud, ükskord tuli üks naine minu peale kisama, et mida ma tilistan iga nädalavahetus ta akna all ja kas mul üldse luba on, et seal sõita ja siis üks vanem naine ütles mulle, et ma ei tea, mina olen küll rõõmus, kui Sa tuled ja ma jäätist saan. Ainult, et minu mure on see, et iga kord, kui Sa tuled, siis selleks ajaks, kui ma välja jõuan, oled Sa juba ära läinud. Ma olin niiiiiiiiii siiralt rõõmus, et edaspidi ma jäin spetsiaalselt tema maja ees seisma ja ootasin, et ta tuleks, et ta jumala eest oma jäätisest ilma ei jääks. 






Nagu eelmises blogis sai välja hõigatud, kolisin ma uude kohta elama. Eks see tuli üllatusena paljudele, ma polnud sellest väga rääkinud ja ega ma ausalt öeldes ei olnud seda ka väga pikalt planeerinud. Kahjuks, kuigi mina oleks väga tahtnud normaalselt laiali minna, korraldas üks noormees viimasel õhtul sellise draama, et ma ilma naljata peitsin ennast vannituppa, sest see oli ainuke uks, mis lukku käis. Inetu olukord, aga mida muud saakski oodata inimestest, kes meelelahutavad ennast päevast päeva teistest halvasti rääkimisega, halvustamisega, kui keegi Facebooki grupis abi palub või kui keegi on väiksema teadmistepagasiga ning süütuma mõttemaailmaga. 

Igal juhul lõpuks eelmisel teisipäeval ma siia majja jõudsin ja ma ei saaks olla õnnelikum. Ma elan oma rahulikus rütmis, töökohale väga väga lähedal (mis tähendab lisaminuteid tudumist) ning ma ei saa jätta mainimata seda loomadaeda siin. 

Üks hommik panin pesu kuivama õues ja kuulen, et kuskil kana teeb häält. Mõtlesin veel, et tohoh, naabritel kanad vist. Järgmisel hetkel keegi tegi toks vastu mu jalga, ma pistsin täiega röökima, et MIDDDAAA KAANNAAA MINU AIAAAASSS. Noh, tänaseks ma tean, et neid on lausa neli. Üks jänes on ka garaažis, vabas liikumises seal. Kolm kassi on. Üks koer. Ilmselt järgmine nädal ma avastan veel mingi looma, sest näiteks jänese ma leidsin alles täna. 

Üks kassidest, Fiona, otsustas, et ma olen väärt uus peremees küll ja sättis ennast kohe minu tuppa elama. Kogu aeg öösiti kaisus ja seltsis mul. Üks õhtu ta oksendas mu tuppa, oli ülesöönud vist ennast ja siis teda mingi aeg ei lastud siia, aga kui siis jälle ükskord lubati, seadis ennast mõnusalt mu voodis kerra. 









 Ja eelmine nädal, kui ma käisin endale poes asju ostmas, kolasin mööda kaubanduskeskust ringi ja kui oli aeg autosse asjad ära viia ja kinno minna, avastasin, et olen oma päikseprillid ära kaotanud. Kui ma kaotasin oma 4€ maksvaid ära, oli mul pohhui, aga kui ma kaotasin oma 140€ maksnud prillid ära, siis ma tahtsin küll natukene nutta. Tuju oli terveks õhtuks läinud. Nuuksusin, et miks ma ometi ei õppinud sellest, kui nad korra juba kukkusid maha, et nad ei püsi seal, kuhu ma nad panin ja nuuksusin, et maailm on nii õel. Kinno ei läinudki. 

Kodus tellisin ma omale uued prillid. 

Vahepeal paar päeva P laenas tööajaks mulle enda prille, sest ilma mu silmad reaalselt jooksevad lihtsalt vett. Megahull värk. Nüüd leidsin omale ajutiselt 7$ maksvad prillid ka kuniks siis mu uued Raybanid siia kohale jõuavad. Ja ma reaalselt isegi neid seitsme dollarilisi panen kogu aeg koti sisse ja kuskile kindlasse kohta, sest ma ei kavatse enam mitte kunagi mitte ühtegi päikseprillipaari ära kaotada. 


Kinos käisin ma aga hoopis ühel teisel päeval ja vaatamas filmi Going in style, mis on komöödia ja mis mulle väga meeldis. Selline lihtne ja loogiline, palju mõelda ei olnud vaja ning mulle meeldivad alati sellised filmid, kus on terve film mingi tegevus, aga alles lõpus näitab, kuidas see tegevus niimoodi loogiliselt jooksis, et kõik toimis. See film on täpselt selline. Lisaks on seal taas kord tegemist selliste "vanaisa" tüüpi näitlejatega ja need on kohe eriti armsad mu meelest. Last Vegas oli sarnane, mingid vanakesed läksid pidu panema. 


Kodus vaatasin ma ära multika nimega Sing, mida ma tahtsin Eestis juba näha, aga magasin maha ning see oli viimase aja üks armsamaid multikaid, mida ma näinud olen. Ma ei ole eriti multifilmide vaataja kinos, sest mulle ei meeldi multikate eest maksta, aga samas viimasel ajal satub neid mu kavva üha rohkem, ütlen küll, et ei käi, aga kui küsima hakatakse, olen kõik ära vaadanud. Igal juhul antud multikas on muusikali stiili, seega palju laulu ja tantsu ja armsa sisuga ka. 



Täna käisime me Fremantles, mis on kõige läänepoolsem nii-öelda linnaosa Perthis. Tegelikult oli sel üks põhjus ka, miks, aga sellest ma räägin teisel korral. Lisaks sellele põhjusele kohtusime me Andreaga, käisime Leighton Beachil, mis oli valge liiva ja helesinise veega rand ning kuigi ma vette ei läinud (vesi oli ülisoe!), sest ma ei tahtnud pärast märg ja liivane olla, siis nautisin ma sellegipoolest. Hiljem jalutasime mööda Fremantlet ringi, käisime Spud Salad Baris söömas ning Ben&Jerry'ses magustoitu nautimas. See salatibaar oli täiega mõnus koht, aga esiteks ma veidi pettusin, et avokaado tähendas püreed ja see pandi lihtsalt ühtlaselt suure pallina salati peale ning teiseks, nad ei seganud salatit läbi ja nii oli mul põhjas kartul ja siis tuli salat ja alles siis kana ja alles siis hapukoor-avokaado. Ma ootasin sarnaselt Vapianole, et kõik ikka segatakse lõpuks kokku ka. 

Kui ma mingi aeg tagasi ütlesin, et Andrea on armas, aga meil pole sellist klikki, nagu mul USAs mõne tüdrukuga oli, siis täna ma pean oma sõnad tagasi võtma. Meil sai ülipalju nalja ja rääkisime hoopis teistsugustel teemadel kui eelmine kord ja tundsin mingil hetkel, et midapekki, täiega minu inimene ju! 

Mingil hetkel hakkasime oma autot otsima, kuna riigipüha oli ja kõik kohad olid täis, leidsime me lõpuks mingi eriti lambise koha ja mina küll ei mäletanud, kus see oli. Küsisin siis Andrealt, et kus me auto on ja ta ütles, et isegi ta boyfriend, kellega nad 9 aastat koos olid, ei öelnud kunagi "meie auto." Nii armas hetk. 






Ja koju tulles leidsin ma siis jänese, mängisin veidi aega Cooperiga ning vajusin kell seitse oma voodisse ja magasin 11ni. Sellest ka põhjus, miks ma kell kaks öösel blogi kirjutan. Režiim on veits sassis. 

esmaspäev, 17. aprill 2017

Mihkel Raud- Kus ma olen

Ma olen suur raamatute sõber ja ma olen suur Mihkel Raua fänn. Minu meelest tema puhul ongi kaks äärmust - ta kas meeldib täiega või ei meeldi üldse. Minule ta meeldib. Mulle meeldib salapära tema ümber, et ta justkui on "kuulsus," aga samas ei tea me temast suurt midagi ja mulle meeldib meeletult tema kõnemaneer ja rääkimisoskus. Ma lugesin ka tema raamatut Musta pori näkku, aga see pisut kõnetas mind vähe, kuivõrd kogu see ajastu ja temaatika oli nii-öelda enne minu aega ja jäi pisut võõraks. 

See-eest kui tuli välja Mihkel Raua uus raamat nimega Kus ma olen ja kuidas Sina võid palju kaugemale jõuda, teadsin ma kohe, et seda pean ma saama lugeda. See tundus puhtalt sisututvustuse järgi palju rohkem minulik teos. Mind kõnetav. Kogu tutvusringkond, kes järjest seda lugeda sai, kiitis taevani ja muust kui ülimast Mihkel Rauast ei räägitudki. Kusjuures, fun fact, ma kandsin seda raamatut iga päev endaga kaasas, igal vabal hetkel lugesin seda, aga päeval, mil ma sain olla härra Raua autojuht, oli mul raamat jäänud koju ja autogramm sisse jäigi küsimata. Olgu mainitud, et me sõitsme koos ligi 30 minutit ja see kibedus oli suur.



Igal juhul, raamatust.. Raamat ei ole ilukirjandus ehk täis mingeid poeetilisi väljendeid või ilusaid kirjeldusi, pigem on see otse maha-taha teos. Sellepärast see mulle meeldiski. Mihkel Raud kirjutab otse, mida ta asjast arvab ja miks just nii on hea. Lisaks suudab ta südamerahuga oma teosesse panna hunniku nalju ilma, et ta ise kordagi naeraks. Umbes nii ma kujutasin seda raamatut lugedes ette. Võib-olla ta naeris ka, sama palju kui mina või vähemalt pool sellest, aga pigem ma kujutan ette, et ta surmtõsiselt kirjutas ja pagana hästi tuli välja. 


Näiteks antud lõik bodypump trennist kõnetas mind kohe eriti. Esiteks, kuna ma olen ise suur selle trenni fänn ja teiseks, kuna see lõpuosa oli lihtsalt nii truu. Kui mina alles hakkasin trennis käima, ei mahtunud mulle pähe, kuidas pisikesed 160cm 45-50kg kaaluvad tüdrukud võtavad 20kg kettaid kukile ja hakkavad kükitama, kui mina napilt 10kg peale jõudsin panna. Olgu mainitud, et ka selle 10kg'ni läks omajagu aega. Seega, ma ei imesta, et meestele see veel valusam egolaks on. Ma lihtsalt ütlen toetuseks, et esimesed viis trenni on võõrad, järgmised viis hakkad asjast aru saama ja alles pärast kümnendat hakkad ennast treenima ja challenge'ma, et kas jõuad sel korral rohkem kui eelmisel. Võib-olla härra andis lihtsalt liiga vara alla. 

Ma muidugi ei kujuta ette, kui ma oleks Mihkel Raud, kas ma julgeks 10 trenni endast pehmo muljet jätta, et siis 11ndas tõestada, et pole ma nii vatist midagi. Olles tundmatu Gerli, on seda palju lihtsam teha. 

Järgnev lõik on elust enesest ja nii tõetruu kui veel saab olla. Täpselt nii ju inimestega on. Korteritemüük, autoost, mõne pakettreisi pähe määrimine. Selle kohta oli raamatus terve peatükk, kuidas õiged inimesed oskavad meile müüa ja panna meid tahtma asju, millest me tegelikult varem ei olegi unistanud või veel vähem üldse mõelnud, et meil võiks vaja minna. Inimese loomus on selline, et kui tekib oht, et meie ei taha, aga keegi teine tahab, hakkame ise ka seda automaatselt rohkem tahtma. 

Mul on neid olukordi olnud üsna mitu. 


Ja lõpetuseks minu meelest raamatu üks parimaid osasid olid need, kus Mihkel Raud rääkis reisimisest ja sellega seotud uskumatutest olukordadest ja inimestest. Näiteks esimene, milles ta kirjeldas lennureisi, mida ta nagunii kartis nagu tuld ning kapteni ega kaaslaste sõnad eriti sellele hirmu leevendamisele kaasa ka ei aidanud. 


Ja teine lõik inimestest Jaapanis:


Ma pean ütlema, et nüüdseks olen ma oma tutvusringkonnas leidnud ka neid inimesi, kellele teos nii väga ei meeldinud. Mõnele just sel samal põhjusel, miks mulle meeldis, et tegemist on väga robustse sõnavara ja väljendusega ning pigem oli piinlik lugeda, mõnele teisele hoopis sellepärast, et teos teda ei kõnetanud. Eks inimesi ongi erinevaid, teoseid on erinevaid ja arusaamisi on erinevaid. 

Mina isiklikult aga soovitan raamatut väga ning käsi südamel ütlen, et minu jaoks oli tegemist huvitava, sisuka ja vaimuka teosega, mida oli raske käest panna, kui juba lugema hakkasin. Viimast kuulsin ka teistelt lugejatelt, kuidas unetundide arvelt sai raamat läbi loetud. 

pühapäev, 16. aprill 2017

Austraalias 05.04-16.04

Üle-eelmisel nädalal otsustasin ma oma vabadel päevadel, et saagu mis saab, aga paberimajandus tuleb korda saada ja toimingud, mida järjest edasi lükkasin, tuleb ära teha. Kui ma oleks teadnud, kui palju aega see võtab ja kui palju mu närve kulutab, ma oleks ilmselt veel paar nädalat (kuud) seda edasi lükanud.

Ühesõnaga, hommikul kell 10 läksin siis mina kodust välja, esimese asjana Belmonti keskusesse, et Telstras endale telefoninumber koos paketiga teha ja telefon ka välja kaubelda. Pakett oli vajalik sellepärast, et siiani mul oli kõnekaart ja kõnekaardiga oli esiteks, pidev probleem, et laetud raha aegus 28 päevaga ja teiseks, oli see mõttetult kallis. Läksin siis sinna keskusesse, öeldi mulle, et mul on vaja "100-points of proof," mis on siin üsna tavaline asi ja kuna ma juba varasemalt seda teadsin, võtsin kõik asjad kaasa. Pass annab 70 punkti, pangakaart 25, aadressiga kiri 20, tiptop kõik. Vaatab siis kutt minu passi ja ütleb, et seda ei saa arvestada, kuna viisa ei kehti 24 kuud. Aa.. Küsisin siis, mis variandid mul üldse on, kuivõrd tegemist on primary dokumendiga ehk ilma selleta ei saa ka siis, kui ülejäänud dokumendid 200 punkti kokku annavad. Vaatas siis noormees seda listi ja ütles, et põhimõtteliselt võib vist öelda, et ainult kohalikud juhiload aitaksid mu siinkohal välja. Kuivõrd mul oli nagunii plaanis kohalikud load endale teha, seadsin sammud Midlandi kohalikku ARKi ja alustasin paberimajandusega otsast peale.

Tuli minu number, lähen tädi juurde, tädi ütleb, et "Sul on 100-points of proof" vaja. Ma ohkasin ja küsisin, et no mis sel korral puudu on? Tädi seletab, et mul on vaja ühte primaryt, milleks sel korral sobis mu pass, kahte secondaryt, millest üks oli pangakaart ja teine oli puudu ning KAHTE kolmanda astme dokumenti, milleks oli aadressikinnitus ja mis iganes veel. Ühesõnaga, üks oli puudu. Ma küsisin jumala ahastuses, et okei, mis teil seal listis on, mis variandid mul üldse on? Loeb ette, et noo, näiteks autodokumendid sobiksid, kas Sul on? Ma ütlesin rõõmsalt, et muidugi on, teie käes ju! Tädi kortsutas kulmu ja küsis, et mismoodi? Ma ütlesin, et mul oli vaja identifitseerida oma isik ja ma ju olen praegu siin, teeme selle ära, prindid mu paberi välja ja voila! Tädi jäi mõttesse ja ütles, et ma ei tea, kas nii saab.

Mida??

Ühesõnaga, puust ja punaseks selgeks - ma olin ARKis, kes saadab mulle autopaberid postiga, kelle KÄES mu autopaberid üldse on ja tema vastab, et seda paberit me küll arvestada ei saa?

Õnneks ta läks siiski küsima kelleltki targemalt ja see targem ütles talle, et mõtle loogiliselt, see paber on ju meie käes. Ooooo, kas tõesti? Lõpuks vajalik paber välja prinditud sai ja mina oma load ka tehtud sain. Maksin 41 dollarit lubade eest, 41 dollarit lubade transfeerimise eest (kuna ma ei pea tegema ühtegi eksamit siin lubade saamiseks, üle 25-aastased isikud ei pea) ja lõpuks maksin ka 45 dollarit oma auto ringikirjutamise eest. MAKSAAAAAAAA!!!!

Lõpus sai nalja ka, kui tädi hakkas mu Eesti lubasid nii-öelda kohalikeks ringi tõlkima ja küsib minult, et kus load välja on antud? Mina ütlesin, et Eestis. Ütleb, et ei, tal mingi muu list ees. Ma ütlesin, et no, Tallinn siis? Ütleb, et ei, tal on mingi muu list ees. Ma ütlesin, et no näita seda listi mulle, ma siis ütlen. Ütleb, et ta ei tohi ekraani pöörata. Hakkas tähthaaval ütlema. Teate, mis õige oli? Harjumaa. Jeeeee! Silmatest tehti ka mulle, visati see pulgakomm kätte, öeldi, et pane üks silm kinni ja loe alumine rida ja ma nägin alumist rida nagu kull. Elagu!

Kuna ma olin ARKist saanud ajutise loa, läksin ma sellega tagasi Telstrasse, et oma telefon ja number kätte saada ja pärast tund aega ootamist, ei huvitanud uut kutti pea üldse mu dokumendid või 100 punkti tõestus või üldse miski, sest mina ikkagi nii äge ja tore ja blablabla ja nii väljusingi ma poest kotitäie kraamiga, mille nimetame siis siinkohal varajaseks sünnipäevakingituseks endale.

Kell oli selleks hetkeks 17.17.


PS! Sain ka load juba kätte ja olen ametlikult meie perest esimene, kellel on kolme riigi juhiload, jee!

Tööl läheb endiselt hästi, ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga mul vahepeal tekkisid hullud kõhuvalud jäätise söömisest ja üsna kiirelt sai selgeks ka, et see sarnane piimatoodete talumatus nagu Eestiski oli. See-tõttu ei söönud ma kaks nädalat mitte ühtegi jäätist, valu oli nii valusalt meeles. Ühel õhtul, kui mingi järjekordne jabur päev oli möödas, mõtlesin, et davai, ma proovin, et see amps on seda väärt. Ptüi-ptüi-ptüi, valu tagasi ei tulnud ja nii olen tasapisi saanud jälle erinevaid jäätiseid süüa. Mitte küll sellistes kogustes nagu alguses sinna tööle minnes, aga siiski. Praegu on üldse töömaraton käsil, sest pühad on ja pühad on jäätisemüümiseks parim aeg, seega ma ärkan igal hommikul 8.30, kui mu korterikaaslased sisuliselt alles peolt jõuavad ja lähen aga rõõmsalt jälle tööle, et õhtul, kui mu korterikaaslased veini trimpavad ja peole sätivad, kenasti tudule minna.

Lisaks jätsimaffiale hoidsin üks õhtu poisse ning kuigi minu meelest läks toredalt, siis ühel kuttidest on nii räige trauma sellest, et nagu S ütleb õhtuti, et davai poisid, täna paneb tädi teid magama, hakkab ta kohe nutma. Suht naljakas.

Allolevad prussakad on ka poiste geniaalsed kingitused mulle. Kui nad mingi siukse asja mulle autosse peidaks, ma ilmselt hüppaks hoopealt välja ja paneks jooksu. Kusjuures, alguses, kui ma auto sain, siis ükspäev koju jõudes ja autot ära parkides hüppas samasugune tegelane mulle armatuuri peale ja ma reaalselt lõin ukse vastu seina lahti ja panin jooksu, kõik asjad jäid ka autosse. Palvetasin öö läbi, et ta ära sureks (ise samal ajal googeldades ja sõpradelt küsides ning veendudes, et prussakad ei sure kunagi ära) ning õnneks pole me rohkem kohtunud. Kui ta endiselt seal autos elab, siis ma loodan, et ta lihtsalt kunagi sõidu ajal enam armatuuri peale ei hüppa.


Mu lemmikmaja


Vahepeal osteti koertele nii palju jäätist, et kui mõni klient ei ostnud, siis ma lausa mõtlesin, et ohh vaene kutsa, tema ei saagi... 


Üks päev oli mul hull pasta isu, aga kuna ma nii tainas olen ja poes käia ei viitsi, veel vähem viitsin ma mõelda, mida mul poest vaja oleks, siis kodus mul materjali polnud ja siin on ju poed õhtuti kinni, seega tuli leida koht, kust pastat saab. Nii tutvustas P mulle PastaCupi ja sellest on väikest viisi saanud minu uus lemmik, nende avokaado-kana pasta on nii nämma!!! 

Esmaspäeva õhtuti on siin Inglewoodis marketid, millest ma ühel korral varem ka rääkinud olen. See kurikuulus koht, kust makroone saab. Sel korral olin ma kell kuus kenasti platsis ja kuigi esialgus tundus, et S ja P lastega ei tulegi, siis lõpuks nad siiski ennast näole andsid. Selleks hetkeks oli mul ostetud 8 makrooni, kaks hiigelsuurt sõõrikut ja pannkook šokolaadi-maasika-banaani-soolakaramelli-vahukoorega.

Ma ei pea vist mainimagi, et terve ülejäänud nädala sõin ma salatilehti, sest sellest suhkrukogusest oli süda niiiiii paha.

Homme õhtul on jälle market ja makroonimüüja juba ütles mulle, et uuel nädalal on viis uut maitset, seega tuleb minna. Ülejäänud asjadest sel korral küll loobun ja ostan mingit ököšmöko paska, mida S ja P ostavad.  Või salatilehti.


Ühes vanis olid küpsised müügil ja läksin siis vaatama, millega tegu, vaatasin, et oh koertemaiustused, et kui lahe idee. Kui leti äärde sain, nägin, et neid maiustusi müüs ka koer. Hahaa, eriti äge idee! Ma tean oma tutvusringkonnas vähemalt ühte inimest, kelle meelest on see ülimegaäge, nii et minu meelest ka on. 



Tervislikke asju ka müüdi
A mul oli sellest pohhui. Hahaa.
Vahepeal käisin ka uuesti Kaire juures, kes mulle imetabased küüned tegi. Ta on selles mõttes megalahe, et ma näitasin ainult pildi ja idee ette ja ta tegigi täpselt samasugused ja nii kiftid, et ma olen juba oma klientidelt ka palju komplimente saanud. Ja pole sellised tüüpilised roosa ninnu-nännud, nagu mul tavaliselt on. 


Teisipäeval ärkasin üles ja otsustasin, et maksku, mis maksab, mina pean massaaži saama, sest minu seljavalu tapab mu lihtsalt ära. Ja tahtsin mõnuleda ka. Kui muidu on massaažide hinnad siis 75-200$, siis sain sõbrannalt hea idee, valida välja hoopis mõni sooduskupong ja minna poole odavamalt. Nii ma võtsingi veebilehe lahti ja hakkasin salonge läbi helistama, kas kellelgi on samaks päevaks aega. Üks vastas, et kell 13 sobiks (ma helistasin 12.20), seega tuli kibekähku riided selga panna, üles ärgata ja Subiacosse sõita. Õnneks polnud kauge sõit, muidu polekski vist jõudnud. Massaaž oli megamõnus, väike Bali tüdruk tegi ja tal oli nii palju jõudu, et mul oli jumala valus vahepeal. Aga kui ta mu peas sudis, oli nii mõnus, et ma mõtlesin, et jäängi sinna. Ma peaks vist ainult peamassaaže võtma hakkama, need on taevalikud! Igal juhul tunni ajase terve keha massaaži eest maksin 49$ ja olin endaga jube rahul. 



Teisipäeva õhtul trippisin hoopis bussiga linna ning kohtusime Zenzaki sushis ühe Filipiini-Saksa tüdrukuga, kelle ma leidsin Facebookis au-pairide grupist. Ta oli täiega armas tüdruk ja meil sai hullult palju nalja ja sushi maitses oi-oi-oi kui hästi ja kindlasti me kohtume veel. Samas ei olnud sellist klikk tunnet, nagu näiteks USAs mõne uue tüdrukuga kohtudes oli ning kui ta küsis, kus Eesti asub, mõtlesin küll sekundi murdosa jooksul, et kurat sakslased võiksid ikka teada seda ju. Järgmisel hetkel tuli mulle meelde telesaade, kus sakslased ei suutnud isegi oma naabreid ära nimetada, nii et mis seal siis ikka. Ma seletasin talle, kus Eesti asub ja selle osaga on nüüd korras.


Sushi lasanje vist. Kuidas seda nimetatakse, kes teab?
 Tulles meelelahutuse teemadel edasi, siis käisin üks õhtu vaatamas Kiired ja vihased uut osa. Ma tegelikult ei teagi, kas selle nimi eesti keeles on üldse see, sest inglise keeles on ta pisut erinev, aga noh, savi see. Käisin esilinastuse päeval, mis on siin kolmapäev ja see oli päris hull, 30 minutit enne filmi oli moodustunud mitmekümne meetrine rivi inimesi, kes ootasid sisse saamist ja kuna siin piletid kohtadega ei ole, olin ka ise vara kohal, et ei peaks esireast vaatama. Filmist endast polegi mõtet siinkohal rääkida, sest oli juba enne vaatamist selge, et see on hea. See on üks nendest filmidest, mida ma ootan ja millest ma ei looda midagi, sest nagunii on hea. Ja blää, kui palju naerda sai, ma naersin kogu aeg, üle saali, hahaa. 


Lisaks käisin ma vaatamas filmi Dance Academy, mis oli üle tüki aja väga sisukas, tõsine ja kurb film. Pani väga mõtlema enda eluotsuste ja tähtsate-mitte tähtsate asjade seadmise üle. Ja kuna lõpp oli üsna ootamatu, pani see mõtlema veel päris mitmeks päevaks pärast filmi ka. Mulle meeldivad sellised, elutruud filmid, aga nad panevad mind alati hullult mõtlema pärast. 

Mõtlema pani ka lause S ja P kodus laua peal, kus on kirjas, et edu saavutamiseks ei ole olemas lifti, selleks tuleb minna mööda treppe. Ja täpselt nii ongi! 


Ja lõpetuseks kirjutan ka sellest, et kolin oma praegusest korterist välja. Põhjuseid on päris mitu, millest avalikult rääkima ei hakka, aga antud hetkel tundub see parem mõte, hoolimata sellest, et korter on lihtsalt suurepärane ning vigu otsida keeruline. Lisaks oli vahepeal väga aktuaalne teema see, et tulen suvel Eestisse, jälle teatud põhjustel, aga otsustasin üsna kiirelt, et ka see on parem maha matta. Ladusin plusse ja miinuseid ikka hea nädal aega järjest, küsisin nõu sõpradelt ja perelt ja lõpuks otsustasin, et see polnud mu plaan ja ma ei muuda oma plaani. Mu plaan oli tulla Aussi, minna tööle jäätiseautosse, minna suvel Timorisse, sügisel Taisse ja 2018 suvel Eestisse. Järgin plaani ja nii lähengi hoopis juunis oma tibulinnu Lola Mariat vaatama Ida-Timorisse. Kuna mul on kohe kohe sünnipäev ka, on see hea võimalus kasutada ära mulle kingitud raha ning ühendada meeldiv kasulikuga. 

Kes oleks osanud arvata, et ma kunagi Timorisse tagasi lähen.



Ja võrdluseks toon ühe hinna ka, ristorante pizzaga, mida ma Eestis päris palju sõin, maksab siin nii palju, et odavam on osta Domino pizzast valmis soe pizza. Siin on kõikide asjadega nii, et nagu on importkaup, on kohe megakallis. Muidu hinnad ei ole nii kallid.