kolmapäev, 1. märts 2017

Tööotsingud ja töötunnid

Viimane nädal on jälle linnutiivul mööda läinud ning päris palju on ka juhtunud. 

Esiteks jään pidama töökohal, millest viimases blogis rääkisin, kus oli sada seitse vooru ja ma need kõik edukalt läbisin. Tegemist oli siis turunduse firmaga, kus mulle reklaamiti mitme vooru jooksul marketingi tööd tegevat firmat, räägiti, et nii hea, et mul on varasem kogemus sellel alal olemas ja räägiti maad ja ilmad kokku, kui tore see kõik. Kuniks siis saatusliku laupäeva hommikuni, kus ma olin juba saanud kinnituse, et mind on tööle võetud ja pidi toimuma treeningpäev. Treeningpäeval siis räägiti, milles asi tegelikult seisneb. Seisnes see ei milleski muus kui face-to-face müügis ehk kaubanduskeskuses inimestele asjade pähemäärimises. Tegelikult, ühe kindla asja ja selleks oli vähiliit, mille jaoks tuli korjata annetusi. Tore lugu küll. Tulin laupäevaselt treeningpäevalt ära, üsna tige, naljaga pooleks ja mõtlesin, et ei sinna mina küll enam ei lähe. Närvi ei ajanud mind mitte see töösisu ega see, et nad valetasid ja asja ilusaks rääkisid, vaid see, kui palju aega ma olin nende jaoks kulutanud. 

Olgu, pühapäeval siis helistas mulle selle firma direktor ja küsis, miks ma teisipäeval tööle tulla ei saa. Ma olin esialgu endale selle päeva vabaks jätnud, et kui üks pere otsustab, et nad tahavad lapsehoidjat nüüd ja kohe, siis ma olen neil olemas. Ma seletasin talle sama ja ta hakkas mu üle naerma ja ütles, et miks ma nii mõttetu asjaga tegelen, et nende firmas ma teeniks palju rohkem. Ee.. mees, Sa helistad mulle pühapäeva õhtul ja siis ajad ka sellist pläusti või? Okei, jäi halb maik suhu küll, aga kirjutasin hiljem talle sõnumi, et tulen teisipäeval ja saatku juhtnöörid, kuhu ja mis. 

"Alright. 7.30 office." 

Ma mainin, et see töökoht oli mul umbes tunniajane trippimine ja see tähendas ei rohkemat ega vähemat kui 5.45 ärkamist. Lauri soovitas mul vastata "A teeks 10.30?"

Terve esmaspäeva ma siis kõhklesin ja mõtlesin, kas ma lähen või ma ei lähe või kas ma peaks või ei peaks või oleks-poleks-pidi ja nii edasi. Skypesin Liisi ja Kristoga, kes nagu välja tuli, olid siin samasugust tööd teinud. Liis, va tubli tüdruk, lausa kuu aega, Kristo lahkus üsna dramaatiliselt. Igal juhul siis lõpuks pidas Lauri ka veel mulle motivatsioonikõne ja mõtlesin, et okei, saagu mis saab, ma lähen. 

Hommikul istusin ma 5.55 peegli ees põrandal maas ja mõtlesin mikssss ometttii??? Panin ennast valmis ja asusin teele. Kenasti 7.30ks kontorisse, hakkas meie motivatsioonikõne peale. Räägiti tööst ja palgast ja asukohtadest ja umbes 7.46 hakkasin ma mõtlema plaani, kuidas minema joosta. Räägiti, et palk on kahe nädala pärast, AGA juhul kui selle firma bondi täis oled teeninud. (Bond oli firma poolt antud 1500$, sest kui inimene hiljem oma annetuse tühistab, võeti minu käest ka raha tagasi, iga annetuse eest oli võimalik teenida 100$, aga kui inimene kahe kuu pärast ära tühistas ja enam ei maksnud, võeti minult 100$ tagasi). Väideti mulle suurte silmadega, et firma ei hakka õhku maksma ju ometi. Lõpus öeldi, et müük on täna kahes keskuses Belmontis (mis on mu kodust 3km) ja Innaloos (mis on linna teises otsas) ja mind pandi Innaloosse. Ma küsisin, et miks, et teine mu kodu kõrval ju, öeldi, et hehehehee uued ei saa kohe valima hakata. Ja siis küsiti, et kes autoga on ja öeldi, et davai, saate kõik koos minna, visake siis juhile viiekas jne. Ma mingi ????? Mis kuradi viiekas.. ma saan viieka eest terve lõuna! 

"As said at training day, now it's time to work hard..."
- What ei. Tsau


Hakkasime oma tiimiga õue minema, ma ütlesin, et tulen hiljem järgi, et mu sõbranna tuleb mulle vastu ja kui nad kõik ära läksid, jooksin täiega bussi peale, saatsin firmasse emaili, et oli tore teiega, tänks, et minu peale aega kulutasite, aga mina rohkem ei tule. 

Nii minu karjäär lõppeski. 

Teiseks, peatun ma hoopis lõbusamal teemal. Nimelt, kui ma Perthi kolisin, andis mu ema oma ühe vana töökaaslase kontakti, et ma ühendust võtaks, et ta oskab mind kindlasti aidata-juhendada või lapsehoidja tööd näiteks pakkuda. Nii ma siis kirjutasingi talle ja tema lisas mu kontakti Perthi emmede gruppi, kust reedel saingi kõne, kas olen nädalavahetusel vaba. Laupäeval, nagu eespool mainitud, kahjuks ei olnud, aga pühapäeval see-eest küll. Niisiis leppisime hoopis kokku, et lähen sellele perele laupäeva õhtul külla, et lastega tutvuda ja nii tegimegi. P tuli mulle õhtul järgi, viis mind nende juurde ja kuna tuli välja, et pereisa S'il on hoopis sünnipäev, küsiti minult, kas mul on kiire ja paluti peole jääda. No suurepärane! Hunnik uusi eestlasi, kellega tutvuda, palju nalja, paar välismaalast ja inglise keelset vestlust, paar klaasi head veini ja no väga mõnus õhtu oli. 

Mis veel ägedam selle asja juures oli, oli see, et kui me läksime õue jalutama, tuli välja, et pereisal on jäätiseauto ja kui ma ütlesin, et mu unistustetöö Austraalias oli jäätiseautoga sõita (päriselt ka oli), siis ta ütles, et tal läheb tüdruk paari nädala pärast ära ja tal oleks vaja küll uut töötajat. MIDAAA??? Ma pidin õnnest lõhki minema, päriselt. Lihtsalt, appi appi appi kui äge! 

Kui laupäev õnnestus suurepäraselt, siis pühapäev koos lastega ei jäänud üldse kaugele maha. Poisid on imearmsad tegelased, meil saab palju nalja ja aeg läheb lennates ning lisaks pühapäevale veetsin nendega koos ka pool kolmapäevast ja loodetavasti juba varsti saan jälle sinna minna, sest nendega on tõesti lõbus. 


Vahepeal oli Eesti Vabariigi sünnipäev, mida meie tähistasime külmade jookidega basseini ääres ja termomeeter näitas üle 30 kraadi. Janno käis meil ka külas, basseinirõõme nautimas ning me nentisime, et kuigi kodumaa on kodumaa ja süda on seal, kus on kodu, siis ega lund väga küll ei igatse. Kui R kuulis, et me basseini ääres oleme klaaspudelitega, ütles ta meile, et tundub, et me oleme paharetid, sest basseini ääres ei tohi olla joobes, ei tohi olla klaaspudeleid ja vette ei tohi ka joobes minna. Oh meid.. 

Trennis oleme ka mõned korrad siin käinud, eile käisime õhtul, kuna päeval oli tegemist. Kusjuures läksime 2.5 tundi pärast söömist ja mõtlesime, et on täitsa fine, aga kuna ma olin nii kinni uue rekordi tegemises 5km jooksus, siis ma ilmselt jooksin oma sees kõik sassi, nii et pärast oksendasin tund aega. Pasta boloneesest on mõneks ajaks isu täis. 

Pärast jooksmist oli meil mõlemal nii palav, nii et Sirle käis välja idee, et hüppame riietega kogu täiega basseini. Olgu öeldud, et hüppasime kah. Nii, et me olime jälle paharetid, sest riietega ei tohi basseinis käia, otse jõusaalist ei tohi basseini minna ja nii hilja ei tohi ammugi basseinis olla. R ei osanud enam midagi peale ohkamise teha, ju ta lihtsalt kahetseb, et sellised segased oma korterisse üürile võttis. 

 Laupäeval käisime me kahekesi koos jälle Kings Parkis, mis on raudselt minu lemmikkoht Perthis. Seal üleval tulevad mulle meelde kõik Ameerika seiklused Cincinnatis, kus mu lemmikpargid olid samamoodi mäe peal, vaatega linnale ja kus ma tundsin ennast nii hästi. Ma tunnen ennast alati hästi vee ääres, aga tundub, et pargid-loodus-päike-roheline on ka mingi minu teema. Isegi Brüsselis olin ma pargis õnnelik. Tegime siis seal "mõned" pildid siit ja sealt ning kuna oli laupäev ja laupäev tähendab sushipäeva, hakkasime seda otsima. 

Mis on üsna lootusetu siin, on mingid lahtiolekuajad või loogikad neil asjadel, seega sisuliselt kõik sushi restoranid linnas olid kinni ja me leidsime ühe, aga ilmselt pärast teist nädalat anname me ses asjus lihtsalt alla, sest sushi on siin meeletult kallis. Kümne dollari (7.5€) eest saab umbes neli tükki. Sushi Plazas sai selle eest 10 tükki. Ja palju paremaid. 






 Üks päev me käisime kinos ka, vaatamas Rings filmi, mis on õudukas. Sirle hullult kartis juba enne kino ja ma ka, aga tegelikult polnudki üldse õudne, mingis kahes kohas oli ja ülejäänud aja oli pigem lihtsalt selle loo lahti jutustamine ja muidugi lõpp oli šokeeriv, nagu ikka. 

Hästi palju küsitakse minult, et kuidas siis Austraalia on ja kuidas Austraalia Sind kohtleb ja nii edasi, ma pean üsna igavalt vastama, et kõik on suurepärane. Ma ei arvanud, et ma Perthiga nii kiirelt koduseks saan, kuivõrd mind oli palju hoiatatud, et on olemas Ameerika ja Austraalia inimesed ja mõlemat olla ei saa. Mina praegu pean küll tõdema, et olen täitsa mõlema inimene. Selles mõttes on natuke raske võrrelda, et USAs ma olen sisuliselt ju ainult lõbutsemas käinud, isegi see aasta, mis ma seal elasin, oli suures osas lõbu. Kui ma peaks seal samamoodi hakkama saama nagu siin, siis võib-olla see ei meeldiski üldse mulle. Kes teab. Igal juhul on Perth megaarmas koht, kus elada, Austraalia väga lahe riik ning täna tähistasime oma kolme nädalat siin, mis tundub ühel hetkel just kui kolm tundi ja järgmisel hetkel nagu kolm aastat.  

PS! Ma ei kujuta ette, kui kaua läheb sellega aega, et ma harjuks ära, et poed pannakse 5.30PM kinni ja isegi, kui ma tahan meekana saada õhtul kell üheksa, siis mul lihtsalt ei ole siin lahtiolevat restorani ega MyChefi, kes selle mulle tooks. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar