teisipäev, 21. märts 2017

Jäätisemaania

Tööalgus on kenasti läinud, sain tunda nii head kui ka halba päeva, sain süüa päeva jooksul 0 ja sain ka 10 jäätist. Kuna töö sõltub suures osas ilmast, siis ilusatel päevadel tavaliselt läheb ikka paremini ja kui sajab.. noh, siis sajab. Ja siis pean ma ise jäätist sööma. Ise arvan, et esimese nädala kohta läks kenasti ja sain asja juba palju rohkem käppa, olen teinud kõiki variante jäätiseid ning kuigi hinnad on veel endiselt üsna sassis, siis saan nendega enamasti ka ikka hakkama. 

Pühapäeval oli lõbus tööpäev, kuna pärast vihmast laupäeva olid kõik heas tujus. Kaks naljakat seika, mis meelde jäid.
Klient: "Nii, et kuidas Sa selle töö siis said?"
Mina: "Ma tutvusin mehega, kellele see firma kuulub.."
Klient: "Ja siis abiellusid temaga?"
Mina: "Haha, eiei, mina olen ikka vallaline."

Klient: "Olgu, kas ma Su numbri siis saan?"

Klient: "Ma võtaks 2 rocketit, 2 tavalist ja 1 sundae."
Mina: "Midagi veel?"
Klient: "Võib-olla Su number?"

Pühapäeva õhtul muidugi kiskus natukene kurvaks, sest K oli viimast päeva Austraalias ja kuigi ma annan endale aru, et ilma tema lahkumiseta poleks mul ei tööd ega teist perekonda siin (tõenäoliselt), siis mul on ikkagi hullult kahju, et ta ära läks, sest me just saime väga lähedaseks ja ma just hakkasin armastama kõiki hetki temaga koos ja ta tundus lihtsalt nii minu inimene olevat, et oehjah. Samas, ma olen kindel, et me kohtume kuskil veel, kas siis tuleb ta lõpuks ikkagi siia tagasi või paneme Eesti maakolgastes koos pidu. Viisin ta veel õhtul koju ja kallistasime autos pikalt, nii et jah. Enne kui ma koju jõudsin, ma juba igatsesin teda.  



Ma tahtsin veel ära mainida selle, et suhteliselt tihti annavad S ja P mulle pärast tööpäeva enda juures süüa, sest ma olen vaene õnnetu hing, kes jõuab nii hilja koju ja ei viitsi süüa enam teha. Haha. Igal juhul, nad teevad hoopis teistsuguseid sööke, kui ma olen harjunud tegema või sööma ja ma ikka avastan seal iga nädal paar uut asja. Näiteks üks nädal sõin ma bataadipüreed ingveriga. Ja pühapäeval sõin ma zuccini nuudleid hakkliha ja puljongiga. Täitsa lõpp kui hea oli! Nende juures avastasin ma ka külmutatud mustikate maailma (nomnomnom) ja sõin "miljoni-dollari-leiba," mis oli mingi ököšmöko stuff, sest nad on meil väga tervislikud ja jumal-teab-mille-kõige-vabad, ühesõnaga, seal leivas olid ainult mingi hunnikus seemneid ja see tegelikult maitses jumala hästi, ainult, et see maksis 13$ päts. 


Meie korterisse kolisid ajutiselt ka kaks poissi Saaremaalt. Kohe esimesel hommikul, kui nad maandusid, tulid nad siia ja kuigi ma olin ärganud nende tuleku peale ja olin päris unine, tulistasid nad mind küsimuste, ideede ja arvamustega. Iseenesest on nad jumala lahedad kujud, nad meenutavad natuke mind ja Sirlet alguses, ikka veini ja mussi ja pidu ja lõbu ja nii edasi. Eks meil veidikene raske on nendega sammu pidada, kui endal tööpäev ees või pikk tööpäev seljataga, aga samas vahelduseks on jälle tore uusi inimesi näha. Eriti armas on see nende süütus, kuidas nad ei usu, et maailmas midagi halba on. Näiteks küsis J ükspäev, et miks ta ei või osta kaks jooki ja anda ühte tüdrukule ja kui ma ütlesin, et põhjus on selles, et tüdruk arvab sellisel juhul, et midagi on joogi sisse pandud (kui ta ei ole ise näinud joogi soetamist), siis J oli jumala šokeeritud, et mis asja, kes teeb nii? Oh Sind süütukest.. 


Eile siis oli minu "laupäev" ja kuna ilm oli hullult ilus, otsustasin, et tahan randa minna, kuna ma polnud siin veel kordagi rannas käinud. Niisiis pakkisime asjad kokku ja keskpäeva paiku asusime teele, suunda, kus ma pole kunagi veel käinud, veel vähem sõitnud. Käisime City Beachil ja samal hetkel, kui ma randa jõudsin, olin ma juba nii armunud, et oleks võinud seal samas liiva sees püherdama hakata. Vesi oli imeilus sinine ja soe, lained olid ülemõistuse suured, rand oli inimtühi (sest teised ju ikkagi töötavad esmaspäeviti) ning päike soojendas mõnusalt. 

Nende suurte lainetega seoses tuli mul meelde, kuidas me emaga Nizzas käisime ja ma peaaegu ära uppusin, sest ma laine alla jäin ja enam välja ei saanud, aga ma arvasin, et nüüd olen suurem ja tugevam ja ei ma enam upu. Hehe, vale...

Läksin siis vette, kui suurtel lainetel oli paus sees, hõljusin üle ühe väiksema ja üle teise ja siis järsku nägin, et nüüd tuleb nii suur laine, et siin pole enam midagi hõljuda ja siin tuleb vee alla minna ja jõudsin sekundi murdosa jooksul ainult mõelda, et davai, kopsud õhku täis, vee alla Sa lähed. Ja läksingi. Ja tsentrifuugisin seal laine sees ikka head pikad sekundid, Sirle ütles, et vaatas ka kalda pealt, et kadusin vee alla ja enam peanupp välja ei tulnud. Kui ma lõpuks kuidagi aru sain, kus ma olen või mis ma tegema pean, olin ma üleni liiva täis ja silmad olid soolast vett täis ja ainus, mis ma veel jaksasin, oli joosta kalda poole. Lõbus värk, ma ütlen. 



Oma "pühapäeva" veedan natuke sisemistes tingimustes, kuivõrd väljas sajab vihma ja eriti õue minna ei taha. Sellegipoolest avastasin kinokavas uue filmi tänasest ja vaadanud selle treilerit, tundub see eriti deepshit, nii et selle lähen vaatan ära ja õhtul on Married at the First sight hooaja viimane osa ning homsest saab jälle rõõmsalt jäätist sööma minna. 

Oh seda rõõmu, kui tööpäeva ei saa miski ära rikkuda, sest tööpäeva suurim osa on pehme jäääääätis.. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar