esmaspäev, 6. märts 2017

Töö, pidu ja pillerkaar ning Eesti laul

Ma alustan tänast blogi hoopis Lola Maria piltidega, sest ma tahtsin juba ammu näidata, aga kuna need olid mõeldud vanaemale sünnipäevakingiks, siis ei tohtinud enne üles panna. Nüüd sünnipäev möödas ja vaba voli näidata. Selle väikese printsessi tädi ma olengi, maxnunnu kuju ikka.  


Eelmine neljapäev käisime S'ga, kes on mu uus kohalik sõber, väljas, ta tutvustas mulle pisut kesklinna pubisid ja olusid ning viis mu Kings Parki, kui kuulis, et see on mu lemmikkoht Perthis, aga pole pimedas seal käinud. Ja see oli pimedas veel-veel ilusam, jõhker! 

Täna käisime ka väljas, siis ta viis mu ühte teise parki, mis tegelikult üsna mu maja ligidal on ning kuna väljas järsku pimedaks läks, vaatasime lihtsalt tähti ja kuud ja ma mõtlesin, et uskumatu, ma olen juba kuu aega elanud maakera kuklapoolel ega ole näinud ühtegi oma inimest. Kuhu aeg läheb..


Reedel läksin ma juba varem kokkulepitult S'ga jäätiseautoga sõitma. Või pigem ütleme siis, et õppima, sest sõita ma siin tänavatel endiselt ei oska. Hommikul saime minu kandis kokku, rallisime mööda Belmonti ja Bayswaterit ringi. Sain hommikusöögiks kohe jäätise šokolaadikatte ja pähklitega ja see oli esiteks, sigasuur, teiseks, sigamagus ja kolmandaks, kukkus kõik laiali sülle mulle. Ja mu süda läikis pärast seda nii hullult, et S teatas võidukalt, et võib nüüd mu emale helistada ja öelda, et tütre jäätisearmastus on seljatatud. 

Igal juhul oli päev väga tore, õppida on muidugi palju, eriti, mis puudutab piirkondasid, kus sõita ja meeldejätmist, kust mis inimene välja peaks hüppama, mainimata üldse jäätisesorte, lisandeid ja hindasid. Paar jäätist sain ise ka teha, hetkel veel on toores see käeliigutus, aga ma loodan, et varsti olen juba tublim ja jäätised tulevad ka ilusad torbikud. 

PS! Ma sõin ühe tavalise jäätise veel lõunaks, siis ühe mingi snowballi ooteks ja õhtusöögiks sõin jäätise nii hapu lisandiga, et see hapu maitse tuli mul unes ka veel meelde ja keel hakkas tatti tootma. S oli rahul, et mu nägu nii pahupidi läks, sest ega ma süütust roosast tuhksuhkru moodi väljanägevast asjast midagi sellist küll ei oodanud. 

Kui "tööpäev" lõppes, plaanisin kenasti koju minna reede õhtut veetma, aga poolel teel keeras Sirle selle plaani juba pahupidi ning ma pöörasin hoopis vasakule ja käisin läbi BWSist, mis on siinne alkoholipood. Ma ei tea, kas ma olen varem maininud üldse, et siin toidupoodides alkoholi ei müüda? Selleks tuleb alati eraldi poodi minna. 

Igal juhul haarasin BWSist kaasa neli pudelit veini ja oli eos selge, et see õhtu saab olema vägev. Meil küll läks süsteem selle võrra sassi, et me ei olnud kumbki hommikust saadik söönud ning õhtusöök jäi ka ära, sest R'il ja K'l tulid sõbrad külla ja me ei hakanud ju ometi köögis siis oma sööki tegema, kui nad kõik just köögis istusid. 

Me tegime oma privapidu enda toas, panime muusikat, nautisime veini, sättisime ennast valmis ja läksime siis linna. Bussiga kusjuures. 



Linnas läksime me Embargo baari, mis on vabaõhu käes, seal on tantsimise ala ja on ka rahulikum ala. Kohtusime seal esialgu L'iga ja hiljem ka tema sõpradega, aga need osutusid parajateks mühakateks, seega hängisime kolmekesi kuni keskööni ja siis otsustasin mina, et aeg on koju minna, Sirle veel nii ei arvanud, seega me läksime laiali ja kohtusime hommikul kodus. 


Laupäeval me otsustasime, et kuna on traditsiooniliselt sushipäev ja me ei viitsi enam pettuda ja segi maksta, lähme ühte kindlasse kohta, kus on vähemalt väliselt siiani parimad rullid. Seal müüakse rulle lahtilõikamata, ühest rullist sai 4-5tk ja rullid maksid 2-4$ ehk lõpuks ometi normaalne hinnatase. Etteruttavalt ütlen, et ka maitsesid täitsa okeilt, siiani raudselt parimad (ja odavaimad). 

Ülejäänud päeva me vist lebotasime lihtsalt maha, sest öö oli karm olnud. Õhtuks oli mul missioon üleval püsida, sest Eesti Laulu finaal oli ja ma tahtsin seda kindlasti näha. Selleks hetkeks, kui ma aru sain, et see 4.30 hommikul lõppeb, olin ma õnneks alguse jõudnud juba ära oodata ja siis tundus see üsna käega katsutav. Lisaks lubasin Katharinale, et kommenteerin Õhtulehe online blogis ka asja ja nii ei olnudki mingit varianti enam unne suikuda. 

Kui ma Eesti Laulust üleüldiselt räägin, enne kui ma negatiivse osa juurde jõuan, siis ma ei saaks olla rohkem rahul. Kes mind vähegi tunneb, teab, kui suur Koidu fänn ma olen. Kuna ma veebruaris tulin Austraaliasse ära, siis ega ma nende lauludega väga kursis ei olnud ja poolfinaale ma ka kahjuks ei näinud, kuna need olid öösel ja ma mõtlesin, et hoian varusid finaaliks. Seega, kui ma kuulsin, et Koit Toome osaleb Eurovisioonil, siis põhimõtteliselt ma juba 50% häältest jagasin ära. Kui ma kuulsin nende laulu, jagasin 100% ära. Muidugi, kui ma kuulasin ka kõik teised ära, siis ma tegin üsna robustse ennustuse, et Kerli või Koit-Laura lähevad. Minu kõrvade jaoks ja Eurovisiooni-armastaja hinnangul olid need kaks teistest peajagu üle. 


See, et poolele Eestimaale võidulugu ei meeldinud, ma ütlen vastu, et ma tean täpselt, mida te tunnete. Ma olin eelmine aasta sama šokeeritud. Vahel lihtsalt on nii, et te kuulute selle 50% sisse, kes võitja valis ja teinekord jälle mitte. 

Negatiivne pool oli see, et alates AK lõppemisest ei suutnud ETV koduleht kordagi pilti ette võtta ja terve aja vaatasin ma Eesti Laulu sedasi: 


 Valetan. Korraks tuli pilt ette:

Ha ha ha ! Ma olin päris tige, sest reaalselt ma jäin parimast osast ilma. Järgmisel päeval Facebookis selle üle arutledes selgus Britti sõnade järgi, kes Prantsusmaal elab, et see on iga-aastane tsirkus. Ma USAs ja Belgias küll nägin kenasti Eesti Laulu, aga Eurovisiooni ei vedanud küll kummaski riigis ETV välja, USAs vaatasin seda Rootsi ülekandest ja Brüsselis vaatasin prantslaste ülekannet. Austraalia küll kannab ka Eurovisiooni üle ja teoreetiliselt peaks ma saama seda telekast ka vaadata, aga probleem seisneb selles, kui me selleks ajaks oleme mingil põhjusel farmi eksinud ja seal telekat ega netti pole. 

Ma ütlesin Sirele, et siis ma sõidan lähimasse hotelli ja veedan öö seal. 
Pool viis hommikul, öö läbi üleval olnuna
 Pühapäev oli siis täiesti pooletoobine, sest mina olin täiesti pooletoobine ja me veetsime selle lihtsalt basseini ääres. Selles mõttes mõnus, et me polnud ammu käinud niimoodi pikalt ja sain hakata lugema järgmist raamatut, mis mulle enne Austraaliat kingiti. Üks on läbi, teine poole peal, kolmas ootab veel oma järge. Edasi hakkan siin kohalikke inglise keelseid raamatuid lugema. 

Järgmise toidupildiga tuli mul meelde, et rääkisime Sirlega just üks päev, et tegelikult ei ole see toit Austraalias üldse midagi nii kallis, et peaks hinge kinni hoidma ja värsked asjad söömata jätmata. Meil on alati värsket salatit ja puuvilju, ei söö ainult makarone, vaid igasugu muid asju ka ja ikka on max 100$ (72€) nädalas kahepeale kulu. Eestis kulus mul sama summa ainult Sushi Plaza peale. Samas, me oleme ka väga kenasti kogu aeg läbi arutanud, mida ostame, mida süüa teeme, et ei oleks sööki liiga palju, mida ära tarbida ei jõua. 

Sel nädalal ostsime esimest korda hapukurke, bläää kui head!

Jätkuvalt olen mina teinud pea iga õhtu süüa, mõni üksik õhtu, kui mind pole või tulen hiljem, siis teeb Sirle ka ja mitte sellepärast, et ta ei tahaks või ei oskaks, aga kuidagi naljakalt on meil niimoodi asjad läinud, et mina teen õhtusöögi, aga Sirle teeb hommikusöögi. Hommikuti keeldun mina voodist välja tulema ja liigutan alles siis, kui ma seda võileiva-grillimasina grillitud juustu lõhna tunnen. 


Eile õhtul otsustas Sirle, et ta läheb välja, aga otsustas seda nii hilja, et ma ei jõudnud enam kaasa tulla selle naljaga ja jäin koju. Kohtusime jälle hommikul voodis, haha ja kui ta siis rääkis, et ta oli öösel McDonaldsis käinud ja jäätisekokteili saanud, ajasin ma ennast kibekähku voodist välja ja nõudsin ka mäkki ja jäätisekokteili. MA SAINGI! Jehuu. Pärast tulime koju tagasi, magasime veel veidi. Olime natuke üleval. Magasime veel veidi. Me olime poole seitsmeni õhtul voodis kuniks S mulle sõnumi saatis, et ta on 20 minutiga kohal ja ma tõdema pidin, et mina küll nii kiiresti alla ei jõua. 

Täna õhtul arutasime ühe video ideed, mida me võiks teha oma ühe kuu tähistamiseks Austraalias ja kui jutt läks vahukoorele, hakkasime rääkima ka hotshottidest.

Gerli: "Mis sinna hotshotti käib? Kohvi ja vahukoor?"
Sirle: "Mmm.."
Gerli: "Oota.. alksi peab ju ka panema?"

Haha.. kuradi süütuke. 

Üks päev tegi Lauri mulle poolüllatuse, ta sõitis tööasjus Assakult mööda ja üritas Volliga sõbraks saada, et mulle pilti teha. Ütles, et Volli tegi woof-woof, siis Lauri ütles, et nii teeme Gerlile pildi ja Volli tegi veel korra woof nagu davai ja poseeriski ilusti pildi jaoks.

Nii armas!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar