teisipäev, 14. märts 2017

Ja nädalaga loksus kõik paika

Viimane nädal on jälle hullu hooga mööda läinud ja juhtunud on vist rohkem kui esimese kuu ajaga üldse kokku. 

Jäätiseauto tööga olen nüüd peale hakanud, õppisin kokku kolm päeva, esimese ja viimase koos S'ga, keskmise koos K'ga. K oli selles mõttes super õpetaja, et ta ei karjunud kunagi minu peale, ükskõik, kui palju jama ma kokku keerasin või kui näiteks jäätise šokolaadiämbrisse ümber ajasin või mida iganes ma tegin, ta oli kogu aeg nii rahulik ja ütles, et õpi õpi. Tegelikult on S täpselt samasugune, rahulik ja armas ja see on ääretult tore, sest mul on lapsepõlvetrauma karjumisega, nagu keegi mu peale karjub, ma hakkan nutma. Momentaanselt. Igal juhul siis see päev K'ga andis mulle palju jõudu ja lootust, et võiksin isegi hakkama saada ja K lükkas ka mu bussirooli, kust ta mu küll üsna pea ära võttis, sest sedasi sõites me ei oleks kaugele jõudnud, aga vähemalt sain korraks tunda, mis tunne on vahetada vasaku käega käiku või sõita vasakul pool tee ääres. Viimasel korral siis olin S'ga, kus tegin pea kõik jäätised ise, ka need, mida varem polnud julgenud ning pühapäeval läksingi täitsa ise sõitma. Ja ma olin terve aja täpselt sama excited kui Eestis viimase töökoha peal, lihtsalt käisin ja kilkasin ja inimesed olid nii toredad ja kõik jäätised tulid välja (no okei, paar tükki keerasin ikka šokolaadi sisse kummuli ka) ja appikene, kui lahe! 

Ühed poisid tulid tellima ja küsisid minult paar küsimust ja kui hakkasin neile jäätist tegema, küsisid minult: "Kas Sa oled rootslane?" Ma ütlesin, et ei ole, aga üsna lähedal. "No siis eestlane?" Ma olin lihtsalt whaaat? Ütlesid, et sealkandis elab päris mitu eestlast ja me näeme kõik nii ühesugused välja. Haha. 

Igal juhul siis homsest alustan oma karjääri täisnädalaga ja suure entusiasmiga. 
PS! Kui pühapäeval esimest korda ise sõitma läksin, siis Chris ja Nolan tõid mulle mõlemad ühe lille, justkui julgustuseks. Nii armas. 

Laupäeval käisin jälle ühtesid lapsi hoidmas, pool Eesti pere, ema oli eestlane, isa vist oli kohalik või igal juhul rääkis inglise keeles. Pooleteise aastane laps oli tüdruk, temaga rääkisin eesti keeles, nelja ja poolene poiss rääkis inglise keeles. Ja selles mõttes oli täiega lahe, et pidi lülitama ühe keele pealt teise peale kogu aeg. 

Trennis oleme siin käinud veel pisut, aga sel nädalal pigem eraldi, sest Sirle ei ela praegu meie korteris, vaid oma sugulase juures ja käib vahel päeval siin, pigem eriti ei ole näinud viimasel ajal. 



Kuna laupäeval meie esialgsed plaanid lendasid vastu taevast, suhtlesin kiirelt Kairega, kes Perthis geelküüsi teeb ja kuna tal oli õhtul aega, läksin kibekähku sinna ning sain endale uued imeilusad küüned. Mulle väga meeldis see, kui loova mõtlemisega ta ise oli, ma ütlesin ainult, mida mul tehtud ei ole ning mis värv võiks domineerida ning mis mulle meeldib ja mis mitte ja kogu kujundus ja stiil on tema enda tehtud. Ma jäin väga väga rahule ja eriti meeldis mulle see hajutustehnika, nüüd ma lähen iga kord seda nuruma. Kaire ise oli ka megaarmas neiu ja kuna minuga sama vana, siis jutt jooksis meil kohe algusest peale nagu oleks vanad sõbrannad. 


Laupäeva hilisemaks õhtuks meil siiski tekkisid plaanid, kuna Kristo tuli Eestist ka Perthi ning kohtusime siis tema, Hugo ja Sirlega linnas. Kuna kell oli palju, kui nad lõpuks välja ilmusid, käisime üksnes kõik koos söömas ja siis tõi Hugo mu koju ära ja läksin magama, kuna järgmine päev oli tööpäev.

Aga Kristo tõi terve hunniku šokolaadi meile, nii et suur suur suur aitäh! Nommm. Ma juba kauplesin Karolinilt ja Alvarilt ka sünnipäevaks pakiga magusat mulle siia. Nali, tegelt ma kauplesin SushiPlazat.


Pühapäeval siis oli juba ennemainitult mul esimene tööpäev, mis läks toredalt ning õhtuks läksime C, Sirle ja C sõbraga (kelle nimest me kumbki aru ei saanud) hoopis kinno, vaatama filmi Kong. Ma polnud selle seeria filme enne näinud ja see oli minu jaoks esmakordne kogemus üldse sellist, kuidas öelda, ulmet vaadata, aga mulle täitsa meeldis. Vahepeal kiskus ikka silma ka märjaks ja põnevust oli ka. Mis sest, et nii ajuvaba oli. 

 Ja siis oli käes esmaspäev-teisipäev, mis on nüüd minu nädalavahetused, kuna K-P on mul tööaeg. Pisut võõras, aga mul on üsna ükskõik, sest tegelikult algavad tööpäevad nii hilja, et ega need takista mul otseselt kuskile välja minna. Selle üle on mul tegelikult hea meel, sest ülejäänud Austraalia sõna otseses mõttes läheb tööle kell 6 hommikul. Mitte päris mu stiil. 

Et ma saaks rääkida, mis ma vabadel päevadel tegin, pean ma enne rääkima, mis hullu teene S ja P mulle tegid. Tänu neile ja nende organiseerimisele on mul nüüd auto. Varastasin S'i pere juurest kaheks õhtuks ära, käisime igasugu autosid vaatamas ja hindamas ning lõpuks osutus valikuks Mitsubishi Lancer coupe, mida S hellitavalt riisiraketiks kutsus. Ja oi-oi-oi kui ilus see on ja oi-oi-oi, kui mõnus on siin autoga ringi rallida. 

Niisiis esmaspäeval käisin ma postkontoris, kuna lisaks kindlustus-ülevaatusele, mida saab internetis teha, tuleb postiga saata ostu-müügileping. See on selles mõttes naljakas, et müüjal on roheline paber, mille ta peab saatma seitsme päeva jooksul kuhu-iganes-ametisse ja minul on punane paber, mille ma pean saatma 14-päeva jooksul kuhu-iganes-ametisse. Kui ma olin selle paberi ümbrikusse pannud ja ümbriku ära andnud, sain aru, et see oli ju ainus paber, mis mul üldse oli tõestuseks, et ma auto ostsin ja selle saatsin ma just ära. Midaaaa..  



Minu riisirakett
Ja sellega ongi see nädal niimoodi otsa saanud, et mul on töö, mul on auto - suured tänud S'le ja P'le ning mul on südames hea soe tunne ja palju palju armastust. 

Elagu Austraalia ja aitäh, et mu nii sõbralikult vastu võtsid. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar