teisipäev, 21. märts 2017

Jäätisemaania

Tööalgus on kenasti läinud, sain tunda nii head kui ka halba päeva, sain süüa päeva jooksul 0 ja sain ka 10 jäätist. Kuna töö sõltub suures osas ilmast, siis ilusatel päevadel tavaliselt läheb ikka paremini ja kui sajab.. noh, siis sajab. Ja siis pean ma ise jäätist sööma. Ise arvan, et esimese nädala kohta läks kenasti ja sain asja juba palju rohkem käppa, olen teinud kõiki variante jäätiseid ning kuigi hinnad on veel endiselt üsna sassis, siis saan nendega enamasti ka ikka hakkama. 

Pühapäeval oli lõbus tööpäev, kuna pärast vihmast laupäeva olid kõik heas tujus. Kaks naljakat seika, mis meelde jäid.
Klient: "Nii, et kuidas Sa selle töö siis said?"
Mina: "Ma tutvusin mehega, kellele see firma kuulub.."
Klient: "Ja siis abiellusid temaga?"
Mina: "Haha, eiei, mina olen ikka vallaline."

Klient: "Olgu, kas ma Su numbri siis saan?"

Klient: "Ma võtaks 2 rocketit, 2 tavalist ja 1 sundae."
Mina: "Midagi veel?"
Klient: "Võib-olla Su number?"

Pühapäeva õhtul muidugi kiskus natukene kurvaks, sest K oli viimast päeva Austraalias ja kuigi ma annan endale aru, et ilma tema lahkumiseta poleks mul ei tööd ega teist perekonda siin (tõenäoliselt), siis mul on ikkagi hullult kahju, et ta ära läks, sest me just saime väga lähedaseks ja ma just hakkasin armastama kõiki hetki temaga koos ja ta tundus lihtsalt nii minu inimene olevat, et oehjah. Samas, ma olen kindel, et me kohtume kuskil veel, kas siis tuleb ta lõpuks ikkagi siia tagasi või paneme Eesti maakolgastes koos pidu. Viisin ta veel õhtul koju ja kallistasime autos pikalt, nii et jah. Enne kui ma koju jõudsin, ma juba igatsesin teda.  



Ma tahtsin veel ära mainida selle, et suhteliselt tihti annavad S ja P mulle pärast tööpäeva enda juures süüa, sest ma olen vaene õnnetu hing, kes jõuab nii hilja koju ja ei viitsi süüa enam teha. Haha. Igal juhul, nad teevad hoopis teistsuguseid sööke, kui ma olen harjunud tegema või sööma ja ma ikka avastan seal iga nädal paar uut asja. Näiteks üks nädal sõin ma bataadipüreed ingveriga. Ja pühapäeval sõin ma zuccini nuudleid hakkliha ja puljongiga. Täitsa lõpp kui hea oli! Nende juures avastasin ma ka külmutatud mustikate maailma (nomnomnom) ja sõin "miljoni-dollari-leiba," mis oli mingi ököšmöko stuff, sest nad on meil väga tervislikud ja jumal-teab-mille-kõige-vabad, ühesõnaga, seal leivas olid ainult mingi hunnikus seemneid ja see tegelikult maitses jumala hästi, ainult, et see maksis 13$ päts. 


Meie korterisse kolisid ajutiselt ka kaks poissi Saaremaalt. Kohe esimesel hommikul, kui nad maandusid, tulid nad siia ja kuigi ma olin ärganud nende tuleku peale ja olin päris unine, tulistasid nad mind küsimuste, ideede ja arvamustega. Iseenesest on nad jumala lahedad kujud, nad meenutavad natuke mind ja Sirlet alguses, ikka veini ja mussi ja pidu ja lõbu ja nii edasi. Eks meil veidikene raske on nendega sammu pidada, kui endal tööpäev ees või pikk tööpäev seljataga, aga samas vahelduseks on jälle tore uusi inimesi näha. Eriti armas on see nende süütus, kuidas nad ei usu, et maailmas midagi halba on. Näiteks küsis J ükspäev, et miks ta ei või osta kaks jooki ja anda ühte tüdrukule ja kui ma ütlesin, et põhjus on selles, et tüdruk arvab sellisel juhul, et midagi on joogi sisse pandud (kui ta ei ole ise näinud joogi soetamist), siis J oli jumala šokeeritud, et mis asja, kes teeb nii? Oh Sind süütukest.. 


Eile siis oli minu "laupäev" ja kuna ilm oli hullult ilus, otsustasin, et tahan randa minna, kuna ma polnud siin veel kordagi rannas käinud. Niisiis pakkisime asjad kokku ja keskpäeva paiku asusime teele, suunda, kus ma pole kunagi veel käinud, veel vähem sõitnud. Käisime City Beachil ja samal hetkel, kui ma randa jõudsin, olin ma juba nii armunud, et oleks võinud seal samas liiva sees püherdama hakata. Vesi oli imeilus sinine ja soe, lained olid ülemõistuse suured, rand oli inimtühi (sest teised ju ikkagi töötavad esmaspäeviti) ning päike soojendas mõnusalt. 

Nende suurte lainetega seoses tuli mul meelde, kuidas me emaga Nizzas käisime ja ma peaaegu ära uppusin, sest ma laine alla jäin ja enam välja ei saanud, aga ma arvasin, et nüüd olen suurem ja tugevam ja ei ma enam upu. Hehe, vale...

Läksin siis vette, kui suurtel lainetel oli paus sees, hõljusin üle ühe väiksema ja üle teise ja siis järsku nägin, et nüüd tuleb nii suur laine, et siin pole enam midagi hõljuda ja siin tuleb vee alla minna ja jõudsin sekundi murdosa jooksul ainult mõelda, et davai, kopsud õhku täis, vee alla Sa lähed. Ja läksingi. Ja tsentrifuugisin seal laine sees ikka head pikad sekundid, Sirle ütles, et vaatas ka kalda pealt, et kadusin vee alla ja enam peanupp välja ei tulnud. Kui ma lõpuks kuidagi aru sain, kus ma olen või mis ma tegema pean, olin ma üleni liiva täis ja silmad olid soolast vett täis ja ainus, mis ma veel jaksasin, oli joosta kalda poole. Lõbus värk, ma ütlen. 



Oma "pühapäeva" veedan natuke sisemistes tingimustes, kuivõrd väljas sajab vihma ja eriti õue minna ei taha. Sellegipoolest avastasin kinokavas uue filmi tänasest ja vaadanud selle treilerit, tundub see eriti deepshit, nii et selle lähen vaatan ära ja õhtul on Married at the First sight hooaja viimane osa ning homsest saab jälle rõõmsalt jäätist sööma minna. 

Oh seda rõõmu, kui tööpäeva ei saa miski ära rikkuda, sest tööpäeva suurim osa on pehme jäääääätis.. 

teisipäev, 14. märts 2017

Ja nädalaga loksus kõik paika

Viimane nädal on jälle hullu hooga mööda läinud ja juhtunud on vist rohkem kui esimese kuu ajaga üldse kokku. 

Jäätiseauto tööga olen nüüd peale hakanud, õppisin kokku kolm päeva, esimese ja viimase koos S'ga, keskmise koos K'ga. K oli selles mõttes super õpetaja, et ta ei karjunud kunagi minu peale, ükskõik, kui palju jama ma kokku keerasin või kui näiteks jäätise šokolaadiämbrisse ümber ajasin või mida iganes ma tegin, ta oli kogu aeg nii rahulik ja ütles, et õpi õpi. Tegelikult on S täpselt samasugune, rahulik ja armas ja see on ääretult tore, sest mul on lapsepõlvetrauma karjumisega, nagu keegi mu peale karjub, ma hakkan nutma. Momentaanselt. Igal juhul siis see päev K'ga andis mulle palju jõudu ja lootust, et võiksin isegi hakkama saada ja K lükkas ka mu bussirooli, kust ta mu küll üsna pea ära võttis, sest sedasi sõites me ei oleks kaugele jõudnud, aga vähemalt sain korraks tunda, mis tunne on vahetada vasaku käega käiku või sõita vasakul pool tee ääres. Viimasel korral siis olin S'ga, kus tegin pea kõik jäätised ise, ka need, mida varem polnud julgenud ning pühapäeval läksingi täitsa ise sõitma. Ja ma olin terve aja täpselt sama excited kui Eestis viimase töökoha peal, lihtsalt käisin ja kilkasin ja inimesed olid nii toredad ja kõik jäätised tulid välja (no okei, paar tükki keerasin ikka šokolaadi sisse kummuli ka) ja appikene, kui lahe! 

Ühed poisid tulid tellima ja küsisid minult paar küsimust ja kui hakkasin neile jäätist tegema, küsisid minult: "Kas Sa oled rootslane?" Ma ütlesin, et ei ole, aga üsna lähedal. "No siis eestlane?" Ma olin lihtsalt whaaat? Ütlesid, et sealkandis elab päris mitu eestlast ja me näeme kõik nii ühesugused välja. Haha. 

Igal juhul siis homsest alustan oma karjääri täisnädalaga ja suure entusiasmiga. 
PS! Kui pühapäeval esimest korda ise sõitma läksin, siis Chris ja Nolan tõid mulle mõlemad ühe lille, justkui julgustuseks. Nii armas. 

Laupäeval käisin jälle ühtesid lapsi hoidmas, pool Eesti pere, ema oli eestlane, isa vist oli kohalik või igal juhul rääkis inglise keeles. Pooleteise aastane laps oli tüdruk, temaga rääkisin eesti keeles, nelja ja poolene poiss rääkis inglise keeles. Ja selles mõttes oli täiega lahe, et pidi lülitama ühe keele pealt teise peale kogu aeg. 

Trennis oleme siin käinud veel pisut, aga sel nädalal pigem eraldi, sest Sirle ei ela praegu meie korteris, vaid oma sugulase juures ja käib vahel päeval siin, pigem eriti ei ole näinud viimasel ajal. 



Kuna laupäeval meie esialgsed plaanid lendasid vastu taevast, suhtlesin kiirelt Kairega, kes Perthis geelküüsi teeb ja kuna tal oli õhtul aega, läksin kibekähku sinna ning sain endale uued imeilusad küüned. Mulle väga meeldis see, kui loova mõtlemisega ta ise oli, ma ütlesin ainult, mida mul tehtud ei ole ning mis värv võiks domineerida ning mis mulle meeldib ja mis mitte ja kogu kujundus ja stiil on tema enda tehtud. Ma jäin väga väga rahule ja eriti meeldis mulle see hajutustehnika, nüüd ma lähen iga kord seda nuruma. Kaire ise oli ka megaarmas neiu ja kuna minuga sama vana, siis jutt jooksis meil kohe algusest peale nagu oleks vanad sõbrannad. 


Laupäeva hilisemaks õhtuks meil siiski tekkisid plaanid, kuna Kristo tuli Eestist ka Perthi ning kohtusime siis tema, Hugo ja Sirlega linnas. Kuna kell oli palju, kui nad lõpuks välja ilmusid, käisime üksnes kõik koos söömas ja siis tõi Hugo mu koju ära ja läksin magama, kuna järgmine päev oli tööpäev.

Aga Kristo tõi terve hunniku šokolaadi meile, nii et suur suur suur aitäh! Nommm. Ma juba kauplesin Karolinilt ja Alvarilt ka sünnipäevaks pakiga magusat mulle siia. Nali, tegelt ma kauplesin SushiPlazat.


Pühapäeval siis oli juba ennemainitult mul esimene tööpäev, mis läks toredalt ning õhtuks läksime C, Sirle ja C sõbraga (kelle nimest me kumbki aru ei saanud) hoopis kinno, vaatama filmi Kong. Ma polnud selle seeria filme enne näinud ja see oli minu jaoks esmakordne kogemus üldse sellist, kuidas öelda, ulmet vaadata, aga mulle täitsa meeldis. Vahepeal kiskus ikka silma ka märjaks ja põnevust oli ka. Mis sest, et nii ajuvaba oli. 

 Ja siis oli käes esmaspäev-teisipäev, mis on nüüd minu nädalavahetused, kuna K-P on mul tööaeg. Pisut võõras, aga mul on üsna ükskõik, sest tegelikult algavad tööpäevad nii hilja, et ega need takista mul otseselt kuskile välja minna. Selle üle on mul tegelikult hea meel, sest ülejäänud Austraalia sõna otseses mõttes läheb tööle kell 6 hommikul. Mitte päris mu stiil. 

Et ma saaks rääkida, mis ma vabadel päevadel tegin, pean ma enne rääkima, mis hullu teene S ja P mulle tegid. Tänu neile ja nende organiseerimisele on mul nüüd auto. Varastasin S'i pere juurest kaheks õhtuks ära, käisime igasugu autosid vaatamas ja hindamas ning lõpuks osutus valikuks Mitsubishi Lancer coupe, mida S hellitavalt riisiraketiks kutsus. Ja oi-oi-oi kui ilus see on ja oi-oi-oi, kui mõnus on siin autoga ringi rallida. 

Niisiis esmaspäeval käisin ma postkontoris, kuna lisaks kindlustus-ülevaatusele, mida saab internetis teha, tuleb postiga saata ostu-müügileping. See on selles mõttes naljakas, et müüjal on roheline paber, mille ta peab saatma seitsme päeva jooksul kuhu-iganes-ametisse ja minul on punane paber, mille ma pean saatma 14-päeva jooksul kuhu-iganes-ametisse. Kui ma olin selle paberi ümbrikusse pannud ja ümbriku ära andnud, sain aru, et see oli ju ainus paber, mis mul üldse oli tõestuseks, et ma auto ostsin ja selle saatsin ma just ära. Midaaaa..  



Minu riisirakett
Ja sellega ongi see nädal niimoodi otsa saanud, et mul on töö, mul on auto - suured tänud S'le ja P'le ning mul on südames hea soe tunne ja palju palju armastust. 

Elagu Austraalia ja aitäh, et mu nii sõbralikult vastu võtsid. 

esmaspäev, 6. märts 2017

Töö, pidu ja pillerkaar ning Eesti laul

Ma alustan tänast blogi hoopis Lola Maria piltidega, sest ma tahtsin juba ammu näidata, aga kuna need olid mõeldud vanaemale sünnipäevakingiks, siis ei tohtinud enne üles panna. Nüüd sünnipäev möödas ja vaba voli näidata. Selle väikese printsessi tädi ma olengi, maxnunnu kuju ikka.  


Eelmine neljapäev käisime S'ga, kes on mu uus kohalik sõber, väljas, ta tutvustas mulle pisut kesklinna pubisid ja olusid ning viis mu Kings Parki, kui kuulis, et see on mu lemmikkoht Perthis, aga pole pimedas seal käinud. Ja see oli pimedas veel-veel ilusam, jõhker! 

Täna käisime ka väljas, siis ta viis mu ühte teise parki, mis tegelikult üsna mu maja ligidal on ning kuna väljas järsku pimedaks läks, vaatasime lihtsalt tähti ja kuud ja ma mõtlesin, et uskumatu, ma olen juba kuu aega elanud maakera kuklapoolel ega ole näinud ühtegi oma inimest. Kuhu aeg läheb..


Reedel läksin ma juba varem kokkulepitult S'ga jäätiseautoga sõitma. Või pigem ütleme siis, et õppima, sest sõita ma siin tänavatel endiselt ei oska. Hommikul saime minu kandis kokku, rallisime mööda Belmonti ja Bayswaterit ringi. Sain hommikusöögiks kohe jäätise šokolaadikatte ja pähklitega ja see oli esiteks, sigasuur, teiseks, sigamagus ja kolmandaks, kukkus kõik laiali sülle mulle. Ja mu süda läikis pärast seda nii hullult, et S teatas võidukalt, et võib nüüd mu emale helistada ja öelda, et tütre jäätisearmastus on seljatatud. 

Igal juhul oli päev väga tore, õppida on muidugi palju, eriti, mis puudutab piirkondasid, kus sõita ja meeldejätmist, kust mis inimene välja peaks hüppama, mainimata üldse jäätisesorte, lisandeid ja hindasid. Paar jäätist sain ise ka teha, hetkel veel on toores see käeliigutus, aga ma loodan, et varsti olen juba tublim ja jäätised tulevad ka ilusad torbikud. 

PS! Ma sõin ühe tavalise jäätise veel lõunaks, siis ühe mingi snowballi ooteks ja õhtusöögiks sõin jäätise nii hapu lisandiga, et see hapu maitse tuli mul unes ka veel meelde ja keel hakkas tatti tootma. S oli rahul, et mu nägu nii pahupidi läks, sest ega ma süütust roosast tuhksuhkru moodi väljanägevast asjast midagi sellist küll ei oodanud. 

Kui "tööpäev" lõppes, plaanisin kenasti koju minna reede õhtut veetma, aga poolel teel keeras Sirle selle plaani juba pahupidi ning ma pöörasin hoopis vasakule ja käisin läbi BWSist, mis on siinne alkoholipood. Ma ei tea, kas ma olen varem maininud üldse, et siin toidupoodides alkoholi ei müüda? Selleks tuleb alati eraldi poodi minna. 

Igal juhul haarasin BWSist kaasa neli pudelit veini ja oli eos selge, et see õhtu saab olema vägev. Meil küll läks süsteem selle võrra sassi, et me ei olnud kumbki hommikust saadik söönud ning õhtusöök jäi ka ära, sest R'il ja K'l tulid sõbrad külla ja me ei hakanud ju ometi köögis siis oma sööki tegema, kui nad kõik just köögis istusid. 

Me tegime oma privapidu enda toas, panime muusikat, nautisime veini, sättisime ennast valmis ja läksime siis linna. Bussiga kusjuures. 



Linnas läksime me Embargo baari, mis on vabaõhu käes, seal on tantsimise ala ja on ka rahulikum ala. Kohtusime seal esialgu L'iga ja hiljem ka tema sõpradega, aga need osutusid parajateks mühakateks, seega hängisime kolmekesi kuni keskööni ja siis otsustasin mina, et aeg on koju minna, Sirle veel nii ei arvanud, seega me läksime laiali ja kohtusime hommikul kodus. 


Laupäeval me otsustasime, et kuna on traditsiooniliselt sushipäev ja me ei viitsi enam pettuda ja segi maksta, lähme ühte kindlasse kohta, kus on vähemalt väliselt siiani parimad rullid. Seal müüakse rulle lahtilõikamata, ühest rullist sai 4-5tk ja rullid maksid 2-4$ ehk lõpuks ometi normaalne hinnatase. Etteruttavalt ütlen, et ka maitsesid täitsa okeilt, siiani raudselt parimad (ja odavaimad). 

Ülejäänud päeva me vist lebotasime lihtsalt maha, sest öö oli karm olnud. Õhtuks oli mul missioon üleval püsida, sest Eesti Laulu finaal oli ja ma tahtsin seda kindlasti näha. Selleks hetkeks, kui ma aru sain, et see 4.30 hommikul lõppeb, olin ma õnneks alguse jõudnud juba ära oodata ja siis tundus see üsna käega katsutav. Lisaks lubasin Katharinale, et kommenteerin Õhtulehe online blogis ka asja ja nii ei olnudki mingit varianti enam unne suikuda. 

Kui ma Eesti Laulust üleüldiselt räägin, enne kui ma negatiivse osa juurde jõuan, siis ma ei saaks olla rohkem rahul. Kes mind vähegi tunneb, teab, kui suur Koidu fänn ma olen. Kuna ma veebruaris tulin Austraaliasse ära, siis ega ma nende lauludega väga kursis ei olnud ja poolfinaale ma ka kahjuks ei näinud, kuna need olid öösel ja ma mõtlesin, et hoian varusid finaaliks. Seega, kui ma kuulsin, et Koit Toome osaleb Eurovisioonil, siis põhimõtteliselt ma juba 50% häältest jagasin ära. Kui ma kuulsin nende laulu, jagasin 100% ära. Muidugi, kui ma kuulasin ka kõik teised ära, siis ma tegin üsna robustse ennustuse, et Kerli või Koit-Laura lähevad. Minu kõrvade jaoks ja Eurovisiooni-armastaja hinnangul olid need kaks teistest peajagu üle. 


See, et poolele Eestimaale võidulugu ei meeldinud, ma ütlen vastu, et ma tean täpselt, mida te tunnete. Ma olin eelmine aasta sama šokeeritud. Vahel lihtsalt on nii, et te kuulute selle 50% sisse, kes võitja valis ja teinekord jälle mitte. 

Negatiivne pool oli see, et alates AK lõppemisest ei suutnud ETV koduleht kordagi pilti ette võtta ja terve aja vaatasin ma Eesti Laulu sedasi: 


 Valetan. Korraks tuli pilt ette:

Ha ha ha ! Ma olin päris tige, sest reaalselt ma jäin parimast osast ilma. Järgmisel päeval Facebookis selle üle arutledes selgus Britti sõnade järgi, kes Prantsusmaal elab, et see on iga-aastane tsirkus. Ma USAs ja Belgias küll nägin kenasti Eesti Laulu, aga Eurovisiooni ei vedanud küll kummaski riigis ETV välja, USAs vaatasin seda Rootsi ülekandest ja Brüsselis vaatasin prantslaste ülekannet. Austraalia küll kannab ka Eurovisiooni üle ja teoreetiliselt peaks ma saama seda telekast ka vaadata, aga probleem seisneb selles, kui me selleks ajaks oleme mingil põhjusel farmi eksinud ja seal telekat ega netti pole. 

Ma ütlesin Sirele, et siis ma sõidan lähimasse hotelli ja veedan öö seal. 
Pool viis hommikul, öö läbi üleval olnuna
 Pühapäev oli siis täiesti pooletoobine, sest mina olin täiesti pooletoobine ja me veetsime selle lihtsalt basseini ääres. Selles mõttes mõnus, et me polnud ammu käinud niimoodi pikalt ja sain hakata lugema järgmist raamatut, mis mulle enne Austraaliat kingiti. Üks on läbi, teine poole peal, kolmas ootab veel oma järge. Edasi hakkan siin kohalikke inglise keelseid raamatuid lugema. 

Järgmise toidupildiga tuli mul meelde, et rääkisime Sirlega just üks päev, et tegelikult ei ole see toit Austraalias üldse midagi nii kallis, et peaks hinge kinni hoidma ja värsked asjad söömata jätmata. Meil on alati värsket salatit ja puuvilju, ei söö ainult makarone, vaid igasugu muid asju ka ja ikka on max 100$ (72€) nädalas kahepeale kulu. Eestis kulus mul sama summa ainult Sushi Plaza peale. Samas, me oleme ka väga kenasti kogu aeg läbi arutanud, mida ostame, mida süüa teeme, et ei oleks sööki liiga palju, mida ära tarbida ei jõua. 

Sel nädalal ostsime esimest korda hapukurke, bläää kui head!

Jätkuvalt olen mina teinud pea iga õhtu süüa, mõni üksik õhtu, kui mind pole või tulen hiljem, siis teeb Sirle ka ja mitte sellepärast, et ta ei tahaks või ei oskaks, aga kuidagi naljakalt on meil niimoodi asjad läinud, et mina teen õhtusöögi, aga Sirle teeb hommikusöögi. Hommikuti keeldun mina voodist välja tulema ja liigutan alles siis, kui ma seda võileiva-grillimasina grillitud juustu lõhna tunnen. 


Eile õhtul otsustas Sirle, et ta läheb välja, aga otsustas seda nii hilja, et ma ei jõudnud enam kaasa tulla selle naljaga ja jäin koju. Kohtusime jälle hommikul voodis, haha ja kui ta siis rääkis, et ta oli öösel McDonaldsis käinud ja jäätisekokteili saanud, ajasin ma ennast kibekähku voodist välja ja nõudsin ka mäkki ja jäätisekokteili. MA SAINGI! Jehuu. Pärast tulime koju tagasi, magasime veel veidi. Olime natuke üleval. Magasime veel veidi. Me olime poole seitsmeni õhtul voodis kuniks S mulle sõnumi saatis, et ta on 20 minutiga kohal ja ma tõdema pidin, et mina küll nii kiiresti alla ei jõua. 

Täna õhtul arutasime ühe video ideed, mida me võiks teha oma ühe kuu tähistamiseks Austraalias ja kui jutt läks vahukoorele, hakkasime rääkima ka hotshottidest.

Gerli: "Mis sinna hotshotti käib? Kohvi ja vahukoor?"
Sirle: "Mmm.."
Gerli: "Oota.. alksi peab ju ka panema?"

Haha.. kuradi süütuke. 

Üks päev tegi Lauri mulle poolüllatuse, ta sõitis tööasjus Assakult mööda ja üritas Volliga sõbraks saada, et mulle pilti teha. Ütles, et Volli tegi woof-woof, siis Lauri ütles, et nii teeme Gerlile pildi ja Volli tegi veel korra woof nagu davai ja poseeriski ilusti pildi jaoks.

Nii armas!

kolmapäev, 1. märts 2017

Tööotsingud ja töötunnid

Viimane nädal on jälle linnutiivul mööda läinud ning päris palju on ka juhtunud. 

Esiteks jään pidama töökohal, millest viimases blogis rääkisin, kus oli sada seitse vooru ja ma need kõik edukalt läbisin. Tegemist oli siis turunduse firmaga, kus mulle reklaamiti mitme vooru jooksul marketingi tööd tegevat firmat, räägiti, et nii hea, et mul on varasem kogemus sellel alal olemas ja räägiti maad ja ilmad kokku, kui tore see kõik. Kuniks siis saatusliku laupäeva hommikuni, kus ma olin juba saanud kinnituse, et mind on tööle võetud ja pidi toimuma treeningpäev. Treeningpäeval siis räägiti, milles asi tegelikult seisneb. Seisnes see ei milleski muus kui face-to-face müügis ehk kaubanduskeskuses inimestele asjade pähemäärimises. Tegelikult, ühe kindla asja ja selleks oli vähiliit, mille jaoks tuli korjata annetusi. Tore lugu küll. Tulin laupäevaselt treeningpäevalt ära, üsna tige, naljaga pooleks ja mõtlesin, et ei sinna mina küll enam ei lähe. Närvi ei ajanud mind mitte see töösisu ega see, et nad valetasid ja asja ilusaks rääkisid, vaid see, kui palju aega ma olin nende jaoks kulutanud. 

Olgu, pühapäeval siis helistas mulle selle firma direktor ja küsis, miks ma teisipäeval tööle tulla ei saa. Ma olin esialgu endale selle päeva vabaks jätnud, et kui üks pere otsustab, et nad tahavad lapsehoidjat nüüd ja kohe, siis ma olen neil olemas. Ma seletasin talle sama ja ta hakkas mu üle naerma ja ütles, et miks ma nii mõttetu asjaga tegelen, et nende firmas ma teeniks palju rohkem. Ee.. mees, Sa helistad mulle pühapäeva õhtul ja siis ajad ka sellist pläusti või? Okei, jäi halb maik suhu küll, aga kirjutasin hiljem talle sõnumi, et tulen teisipäeval ja saatku juhtnöörid, kuhu ja mis. 

"Alright. 7.30 office." 

Ma mainin, et see töökoht oli mul umbes tunniajane trippimine ja see tähendas ei rohkemat ega vähemat kui 5.45 ärkamist. Lauri soovitas mul vastata "A teeks 10.30?"

Terve esmaspäeva ma siis kõhklesin ja mõtlesin, kas ma lähen või ma ei lähe või kas ma peaks või ei peaks või oleks-poleks-pidi ja nii edasi. Skypesin Liisi ja Kristoga, kes nagu välja tuli, olid siin samasugust tööd teinud. Liis, va tubli tüdruk, lausa kuu aega, Kristo lahkus üsna dramaatiliselt. Igal juhul siis lõpuks pidas Lauri ka veel mulle motivatsioonikõne ja mõtlesin, et okei, saagu mis saab, ma lähen. 

Hommikul istusin ma 5.55 peegli ees põrandal maas ja mõtlesin mikssss ometttii??? Panin ennast valmis ja asusin teele. Kenasti 7.30ks kontorisse, hakkas meie motivatsioonikõne peale. Räägiti tööst ja palgast ja asukohtadest ja umbes 7.46 hakkasin ma mõtlema plaani, kuidas minema joosta. Räägiti, et palk on kahe nädala pärast, AGA juhul kui selle firma bondi täis oled teeninud. (Bond oli firma poolt antud 1500$, sest kui inimene hiljem oma annetuse tühistab, võeti minu käest ka raha tagasi, iga annetuse eest oli võimalik teenida 100$, aga kui inimene kahe kuu pärast ära tühistas ja enam ei maksnud, võeti minult 100$ tagasi). Väideti mulle suurte silmadega, et firma ei hakka õhku maksma ju ometi. Lõpus öeldi, et müük on täna kahes keskuses Belmontis (mis on mu kodust 3km) ja Innaloos (mis on linna teises otsas) ja mind pandi Innaloosse. Ma küsisin, et miks, et teine mu kodu kõrval ju, öeldi, et hehehehee uued ei saa kohe valima hakata. Ja siis küsiti, et kes autoga on ja öeldi, et davai, saate kõik koos minna, visake siis juhile viiekas jne. Ma mingi ????? Mis kuradi viiekas.. ma saan viieka eest terve lõuna! 

"As said at training day, now it's time to work hard..."
- What ei. Tsau


Hakkasime oma tiimiga õue minema, ma ütlesin, et tulen hiljem järgi, et mu sõbranna tuleb mulle vastu ja kui nad kõik ära läksid, jooksin täiega bussi peale, saatsin firmasse emaili, et oli tore teiega, tänks, et minu peale aega kulutasite, aga mina rohkem ei tule. 

Nii minu karjäär lõppeski. 

Teiseks, peatun ma hoopis lõbusamal teemal. Nimelt, kui ma Perthi kolisin, andis mu ema oma ühe vana töökaaslase kontakti, et ma ühendust võtaks, et ta oskab mind kindlasti aidata-juhendada või lapsehoidja tööd näiteks pakkuda. Nii ma siis kirjutasingi talle ja tema lisas mu kontakti Perthi emmede gruppi, kust reedel saingi kõne, kas olen nädalavahetusel vaba. Laupäeval, nagu eespool mainitud, kahjuks ei olnud, aga pühapäeval see-eest küll. Niisiis leppisime hoopis kokku, et lähen sellele perele laupäeva õhtul külla, et lastega tutvuda ja nii tegimegi. P tuli mulle õhtul järgi, viis mind nende juurde ja kuna tuli välja, et pereisa S'il on hoopis sünnipäev, küsiti minult, kas mul on kiire ja paluti peole jääda. No suurepärane! Hunnik uusi eestlasi, kellega tutvuda, palju nalja, paar välismaalast ja inglise keelset vestlust, paar klaasi head veini ja no väga mõnus õhtu oli. 

Mis veel ägedam selle asja juures oli, oli see, et kui me läksime õue jalutama, tuli välja, et pereisal on jäätiseauto ja kui ma ütlesin, et mu unistustetöö Austraalias oli jäätiseautoga sõita (päriselt ka oli), siis ta ütles, et tal läheb tüdruk paari nädala pärast ära ja tal oleks vaja küll uut töötajat. MIDAAA??? Ma pidin õnnest lõhki minema, päriselt. Lihtsalt, appi appi appi kui äge! 

Kui laupäev õnnestus suurepäraselt, siis pühapäev koos lastega ei jäänud üldse kaugele maha. Poisid on imearmsad tegelased, meil saab palju nalja ja aeg läheb lennates ning lisaks pühapäevale veetsin nendega koos ka pool kolmapäevast ja loodetavasti juba varsti saan jälle sinna minna, sest nendega on tõesti lõbus. 


Vahepeal oli Eesti Vabariigi sünnipäev, mida meie tähistasime külmade jookidega basseini ääres ja termomeeter näitas üle 30 kraadi. Janno käis meil ka külas, basseinirõõme nautimas ning me nentisime, et kuigi kodumaa on kodumaa ja süda on seal, kus on kodu, siis ega lund väga küll ei igatse. Kui R kuulis, et me basseini ääres oleme klaaspudelitega, ütles ta meile, et tundub, et me oleme paharetid, sest basseini ääres ei tohi olla joobes, ei tohi olla klaaspudeleid ja vette ei tohi ka joobes minna. Oh meid.. 

Trennis oleme ka mõned korrad siin käinud, eile käisime õhtul, kuna päeval oli tegemist. Kusjuures läksime 2.5 tundi pärast söömist ja mõtlesime, et on täitsa fine, aga kuna ma olin nii kinni uue rekordi tegemises 5km jooksus, siis ma ilmselt jooksin oma sees kõik sassi, nii et pärast oksendasin tund aega. Pasta boloneesest on mõneks ajaks isu täis. 

Pärast jooksmist oli meil mõlemal nii palav, nii et Sirle käis välja idee, et hüppame riietega kogu täiega basseini. Olgu öeldud, et hüppasime kah. Nii, et me olime jälle paharetid, sest riietega ei tohi basseinis käia, otse jõusaalist ei tohi basseini minna ja nii hilja ei tohi ammugi basseinis olla. R ei osanud enam midagi peale ohkamise teha, ju ta lihtsalt kahetseb, et sellised segased oma korterisse üürile võttis. 

 Laupäeval käisime me kahekesi koos jälle Kings Parkis, mis on raudselt minu lemmikkoht Perthis. Seal üleval tulevad mulle meelde kõik Ameerika seiklused Cincinnatis, kus mu lemmikpargid olid samamoodi mäe peal, vaatega linnale ja kus ma tundsin ennast nii hästi. Ma tunnen ennast alati hästi vee ääres, aga tundub, et pargid-loodus-päike-roheline on ka mingi minu teema. Isegi Brüsselis olin ma pargis õnnelik. Tegime siis seal "mõned" pildid siit ja sealt ning kuna oli laupäev ja laupäev tähendab sushipäeva, hakkasime seda otsima. 

Mis on üsna lootusetu siin, on mingid lahtiolekuajad või loogikad neil asjadel, seega sisuliselt kõik sushi restoranid linnas olid kinni ja me leidsime ühe, aga ilmselt pärast teist nädalat anname me ses asjus lihtsalt alla, sest sushi on siin meeletult kallis. Kümne dollari (7.5€) eest saab umbes neli tükki. Sushi Plazas sai selle eest 10 tükki. Ja palju paremaid. 






 Üks päev me käisime kinos ka, vaatamas Rings filmi, mis on õudukas. Sirle hullult kartis juba enne kino ja ma ka, aga tegelikult polnudki üldse õudne, mingis kahes kohas oli ja ülejäänud aja oli pigem lihtsalt selle loo lahti jutustamine ja muidugi lõpp oli šokeeriv, nagu ikka. 

Hästi palju küsitakse minult, et kuidas siis Austraalia on ja kuidas Austraalia Sind kohtleb ja nii edasi, ma pean üsna igavalt vastama, et kõik on suurepärane. Ma ei arvanud, et ma Perthiga nii kiirelt koduseks saan, kuivõrd mind oli palju hoiatatud, et on olemas Ameerika ja Austraalia inimesed ja mõlemat olla ei saa. Mina praegu pean küll tõdema, et olen täitsa mõlema inimene. Selles mõttes on natuke raske võrrelda, et USAs ma olen sisuliselt ju ainult lõbutsemas käinud, isegi see aasta, mis ma seal elasin, oli suures osas lõbu. Kui ma peaks seal samamoodi hakkama saama nagu siin, siis võib-olla see ei meeldiski üldse mulle. Kes teab. Igal juhul on Perth megaarmas koht, kus elada, Austraalia väga lahe riik ning täna tähistasime oma kolme nädalat siin, mis tundub ühel hetkel just kui kolm tundi ja järgmisel hetkel nagu kolm aastat.  

PS! Ma ei kujuta ette, kui kaua läheb sellega aega, et ma harjuks ära, et poed pannakse 5.30PM kinni ja isegi, kui ma tahan meekana saada õhtul kell üheksa, siis mul lihtsalt ei ole siin lahtiolevat restorani ega MyChefi, kes selle mulle tooks.