esmaspäev, 6. veebruar 2017

Viimased nädalad Eestis

Nagu juba tavaks hakkab saama, teen ühe kokkuvõtva postituse sellest, mis tunne on jälle ära minna. Kui minult mu tuttav küsis, et kas mulle meeldib siis niimoodi edasi-tagasi tuuseldada, jäin mõtlema, et ega ma ei teagi. Mõnes mõttes meeldib, aga nagu ma emale ütlesin, iga minek on järjest raskem. Iga tulek tegelikult ka. Kuigi viimasel korral tulin üsna rõõmsalt tagasi. 

Viimased nädalad jõudsid sel korral kuidagi eriti kiiresti kätte. Mitte, et sel korral neid minekunädalaid üldse väga palju oleks olnud, aga kui Sirlega nädal enne avastasime, et täitsa lõpp, ongi ainult nädal jäänud, tuli see küll üllatusena. Aeg lihtsalt on lennanud meeletul kiirusel. 

Kui käisin jaanuari lõpus oma viimases Bodypumpis, siis üritasin endast trennis anda kõik. Mõtlesin terve aeg pisarsilmil, et appi, ongi viimane. Viimane eestikeelne kava üle pika aja. Ja viimane kord oma lemmiktreeneriga. Ja viimane kord MyFitnessis. Tegin enne trenni pildi snapchati ja kirjutasin alla "Pumping hard." Enne kui trenn algas, snappis treener mulle oma näo vastu ja kirjutas "Et siis pumpaks ka." Ha-ha! Kusjuures, naljakas oli see, et mu põlv, mis mul aeg-ajalt ikka ragisenud on, andis viimases trennis ennast tunda lausa valuga ja siis ma mõtlesin küll, et oot-oot sõbrake, niimoodi siis anname alla või? Kui trenn läbi sai, kallistasin Kaarelit ning lahkusin rõõmsalt, tema soojad soovid reisiks kaasas. Sigrid ütles veel, et eelmine kord, kui ma Brüsselisse läksin, käis ta ka minuga viimases trennis koos.


Ja nagu ikka traditsiooniks on saanud, aastas korra tuleb mu sõpradel üleelada "Gerli lahkumispidu." Viis aastat järjest kord aastas, haha. Pidu oli väga väga mõnus, Mychef kattis laua Sushi Plaza sushiga (nagu mu sõbrad ütlesid, ega Gerli lahkumispidu saa ilma plazata olla) ja Pizzapro pizzadega. Rääkisime terve õhtu mõnusalt juttu, tegime paar ilusat tantsugi, aga mängida ei jõudnud ühtegi mängu ja grupipildi tegemise unustasin ma ka sujuvalt lihtsalt ära. Väga tore tüdruk. Sigrid tegi mulle Austraalia-teemalise koogi ja koaala kujuga makroonid veel viimaseks maiustuseks ning järjekordselt olin ma tordi peale lihtsalt suu lahti, ta oli reaalselt voolinud känguru mulle sinna peale. Kui armas!



Tavaliselt ma viimasel õhtul ei taha sõpradega koos olla, sest mul on siis nagu nii nukram olla ja kuidagi on alati ka nii läinud. Seega, sõbrad püüdsid mind kinni kuniks said ja nii saime me koos veeta nii mõnedki armsad lõunad, õhtud, filmid ja lihtsalt nautisime seltskonda. Mulle tundus, et sel korral olid hüvastijätud selles mõttes targemad, et me ei nutnud, me ei öelnud head aega, me ütlesime, et näeme varsti.



Viimane esmaspäev muidugi jõudis nii kiirelt kätte, et ei saanud enam üldse aru, kuidas nii. Minul oli kohver juba reedel sisuliselt koos, pühapäeval veel vaatasin üle, võtsin paar asja välja ning pärastlõunal läksime Sirlega lennujaama, kus andsime suured kohvrid ära. Minu oma 24kg, tema oma 12kg. Minult 2kg kott talle ja lõpuks läksid sildid peale 22 ja 14. Noh, asi seegi eksole.

Edasi läksime me tähistama Sushi Plazasse, mis on meie mõlema vaieldamatu lemmik ja ükskõik kui pikaks või lühikeseks meie tripp ka ei kujuneks, neid sushirulle jääme me for fucking sure igatsema. Me juba USAs ilastasime nende järele. Lisaks pakkus Sushi Plaza meile ohtra tekiilaga maasika margariitasid, seega meil oligi tähistamine. Tähistasime kohvrite pakkimist ja oma seikluse algust.

Õhtuks läksime perega sööma, minu valikul Ülemistesse Toitsi ning esmakordselt proovisin seal salatit, mingi veiselihaga, mis maitses väga. Teistele meeldisid nende toidud ka. Üldiselt oli kogu õhtu naeru ja nalja täis ning kuigi ma hommikul kodus ikka korralikult juba nutsin, siis õhtuks olin oma emotsioonid kokku saanud. Käisin veel viimased pilte printimas kaasa, vahetasin mingi raha ka endale, jabura kursi ja teenustasuga (elagu Transferwise siinkohal) ning oligi aeg tulla koju. Kodus tegid Egert ja Eteri mulle veel kiluleibu, et oleks kodune maitse suus ning kuni sinnani olin ma ikka väga tubli olnud kuniks nad kahekesi mu tuppa tulid, ilusaid sõnu rääkisid ja mind hästi tundma panid ja kui siis Egert oma legendaarseks saanud sõnad mulle ütles, jooksis vist kogu päeva emotsioon kokku ja nutsin ikka korralikult. Egert ka naeris, et noh, nüüd viiendal korral siis hakkad nutma minuga või, et ei ole üldse nutmist väärt ju.

Pean tunnistama, et sel korral on minek oluliselt raskem kui varem, vist nagu peol öeldi, olen ma enda jaoks selle lahkumise väga lõplikuks teinud ja sellepärast. Ma reaalselt pakkisin oma terve toa kokku, kõik riided, asjad, ainult mõned sahtlis on veel, minimaalselt. Ma nagu olengi valmis, et saagu mis saab.

Ja tulgu siis see järjekordne seiklus topelt äge ka kõikide eelmiste eest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar