laupäev, 18. veebruar 2017

Terve nädal Aussis

Esmaspäeva hommikul ärkasime juba seitsme ajal, sõime viimast korda hommikust oma Bayswater korteris ning kella kaheksast tuli meile Uber järgi. Nägin tellides kohe, et tegemist on väikse autoga, aga helistasin juhile ja jõudsime kokkuleppele, et üritame need kaks kohvrit ära mahutada. Mahtusid ka! Auto oli ülinunnu armas pisike kollane ja juht oli ka väga sõbralik, ainult mina ise olin nii väsinud, et silmad vajusid kinni. Miks ma väsinud olin? Sest öösel käis meil tsirkus (kopeerin otse Facebooki seinalt siia).

Kell pool üks hakkame siis lõpuks magama jääma, mina muudkui lollitan voodis "eiitaaahaaa" "eiiioleeeunddd." Sirle ainult tõdeb tülpinult, et noo lase välja kõik oma tunded. Järsku kargab Sirle püsti "AIIIIAAAAA ISSANDDD MISKIII HAMMUSTAS MIND." Ja üllas rüütel Gerli hakkab tapma putukat, kes vana saatanasigitis veel lendab ka. Ära tapetud ta sai. Kell on üks. Enam ei julge keegi magada. 
Uus korter asub meil Rivervale linnaosas, siin on üheksa korrust, korterelamu, kahe maja peale on suur bassein ja jõusaal, meie korter on üheksandal korrusel ja see vaade linnale on lihtsalt imeline. Ma ei väsi sellest vist kunagi. 

Hommikul olid endised elanikud veel päris pikalt siin, aga kui nad ära läksid, lükkasime oma kohvrid uude tuppa ning läksime kaubanduskeskusesse ostma asju, mis meil puudu olid. Näiteks padjad-tekid-pesurest-pesukorv jne, selline tüüpiline eluks vajalik jama. Kusjuures, üks asi, mis mulle tundub risti vastupidine sellele, mida mulle öeldi, on igasuguste kreemide-õlide-koorijate jne iluasjade kaasavõtmise vajalikkus. Ükskõik, kellelt küsisin, öeldi, et eiei, ära kodust küll võta, siit saad kõike osta. Põhimõtteliselt saabki, aga hinnad on ka päris "austraalialikud" ehk mina ei kipu eriti meigieemaldajat 11$ (8€) eest ostma või sama raha eest šampoone-palsameid. Minu "spetsiaalne" šampoon maksab siin üldse 28$ (20€), seda ma ilmselt ei raatsi kunagi osta. Ma kujutan ette, et kui nendele hindadele vastav palk tulema hakkab, siis on okei, aga alustuseks ma võtaks küll pigem kodust kaasa võimalikult palju asju. 

Pärast šopingut käisime veel toidupoes, ostsime nädala toidu + pikemaajalisi asju ning märkasin poes paari minu jaoks võõrast asja. Näiteks, otsides kastet makaronidele, noh näiteks bologonese või mingi valge, mis iganes, siis seda ei leia mitte sauces (ing. k kastmed) osakonnast, mis oleks loogiline, vaid osakonnast nimega PASTA. Pasta on nii kõva vend, et tal on omaette osakond. Ja vetsupaberid ja kätekuivatuspaberid ei asu ka samas osakonnas, sest otstarve on ju ometigi erinev. Üks on köök, teine on vannituba. 

Hiljem kodus pakkisime oma asjad lahti ja nautisime seda, et elukohaga üpris lihtsalt, kiirelt ja hästi läks. Õhtul tegime oma uutele elukaaslastele süüa, nimetagem neid lihtsalt R ja K, sest esmamulje pidavat ju kõige olulisem olema. Valisime söögiks ahjukartulid kanaga ja need kukkusid päris head välja ka. Kui välja jätta tõsiasi, et K ei söö liha, aga salat ja kartulid ajasid asja ka tema jaoks ära. 


Edasised päevad on möödunud üpris rahulikus tempos, päevitamine-ujumine, mõned CV'd teele, jälle päevitamine-ujumine ja nii edasi. Ühel päeval käisime Jannoga kuskil pubis söömas, meie jaoks jälle uus kogemus siin, aga seal pubis oli nii ülemõistuse palav, et lihtsalt täiesti läbimärjad olime Sirlega. Toit oli väga maitsev (aga ka kallis). 


Olen käinud kahel tööintervjuul. Esimene oli siin üsna meie kodu lähedal, restoran-hotell ja teenindaja ametikoht, aga olin seal napilt jäänud kolmandaks ja mittevalituks. Ma ise tunnen, et ainus, millega ma võisin teistele allajääda, on kohvi tegemise oskus, sest kuigi ma intervjuul ütlesin, et eks ma ikka oskan nupu peale vajutada ja nii, siis tegelikult on üpris raske osata midagi, mida ise ei tarbi. Ma ei ole kunagi kohvi joonud ja see ei paku mulle mitte mingisugust pinget ka. Teine intervjuu oli linnas ühes hotellis, mille Sirle meile sebis ühe teise eestlase kaudu ja seal me käisime koos. See oli eile hommikul. Sinna võetakse ka kaks tüdrukut tööle, eks siis näis, kas saab üks meist või saame koos või ei saa kumbki. Pöidlad peos. 

Pärast eilset intervjuud käisime veel linna peal jalutamas, valges ka Elisabeth Quay sillal ning bussijaamas, tegime omale lõpuks bussikaardid ära. Siin ei ole sellist asja nagu kuukaart, päeva oma on, aga see ei ole eriti kasulik meile, kui teeme kaks sõitu. Sõidud on tsoonide järgi, esimene tsoon on 3$ (2.2€), teine tsoon 4.60$ (3.3€) jne. Meil enam-vähem on kõik ühe tsooni kaugusel olnud, kas ühele või teisele poole ja nüüd selle kaardi ostmisel näiteks esimese tsooni pilet maksis 2.25$ (1.6€), nii et juba võit.  


Ühel õhtul käisin ka ühe kohaliku sõbraga esimest korda väljas, ta tuli mulle järgi ja viis South Perthi ühte pubisse, aga kuna see päev oli siuke üles-alla olnud, sõin vahetult enne väljaminekut kodus kõhu täis ja seega söök mind seal eriti ei erutanud, kaks klaasi veini jõin, oli väga mõnus ja jutukas õhtu ning tulin siis koju tagasi. 

Eile õhtul oli meil toas "sõber." Lendas sisse ja no meie jumala paanikas, tõmbasime kiiresti kõik magamistubade uksed kinni, et pärast padja all ilusat üllatust poleks. K polnud kodus ja kui R mingil hetkel oma toast välja tuli, kisendasime meie, et appppiiiii, vaata mis elukas! R võttis mingi suure karbi, püüdis selle mardika sinna sisse ja viskas välja. Hiljem kui K koju tuli ja mingi järgmine elukas toas oli, tegi ta samamoodi. Me peame Sirlega selle meetodi kiirelt selgeks õppima või edaspidi kuskil farmis me istumegi öö läbi üleval, sest kumbki midagi teha ei oska. 


Eile oli üldse väga väga emotsionaalne päev. Hommikul olin hästi rõõmus selle tööintervjuu pärast ja ilma pärast ja et reede käes. Lõunal kebisime basseini äärde päikest nautima ja enne kui ma üldse näiteks raamatu jõudsin lahti lüüa (tavaliselt loen kui basseini ääres oleme), kirjutas mulle mu vennatüdruk, et Tikuga on halvasti ja et mu vend läks temaga loomade kiirabisse. Nutsin hea peatäie juba siis ära, sellest suurest šokist, aga vennatüdruk oli ikka positiivne, et kõik saab korda ja pole vaja karta. Natuke hiljem selgus, et mu koerakesel on maokeerd ja see vajab viivitamatut operatsiooni, nutsin jälle omajagu, aga lootus oli hetkeks tagasi, operatsioon õnnestub, ta peab natuke toas elama ja kosuma, aga kõik saab korda. Napilt 40 minutit hiljem lugesin telefoniekraanilt sõnu "Gerli, Tiku on kutsude taevas" ja varisesin lihtsalt nii kokku, et nutsin ja nutsin ja nutsin mitu tundi järjest. Tegime õhtusöögi, ma nutsin ja no lihtsalt.. ei olegi midagi öelda. Tean, et surm on elu osa ja Tiku oli juba peaaegu 11 täis ning see on chow-chow kohta super vanus, aga kuidagi nii ahastav oli kõik see kokku. Irooniline on see, et kui ma Eestist ära tulin, siis viimasel õhtul istusin ma kodus trepi peal oma kutsadega ja nutsin, ütlesin neile, et ei tea, kas me üldse enam näeme. Nagu hing oleks ette tundnud, et nii läheb. Vähemalt ei piinelnud Tiku kaua ning on nüüd ilusamas kohas ja jookseb ringi koos teistega, kes ta rõõmsalt vastu võtsid. Minu südamesse jääb ta alatiseks. 
Tiku esimene päev meiega

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar